Obsah (9)

§ 112§ 116§ 28§ 206§ 111§ 110§ 256§ 121§ 2

MÄÄR US Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ei

§ 112lg 1 p 1 alusel kuulus maha arvamisele 0,62 eurot.

Samas tõi halduskohus välja, et määruskaebuse esitamise seisuga oli kaebaja konto jääk 113,17 eurot ning et menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võetaval perioodil oli kaebaja sooritanud vangla kaupluses oste 58,1 euro eest. Seega leidis halduskohus, et määruskaebuse esitamisel oli kaebajal piisavalt raha riigilõivu tasumiseks, mistõttu ei olnud kaebajale menetlusabi andmine riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks lubatud. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja poolne pidev riigilõivude tasumata jätmine nii kaebuste kui määruskaebuste esitamisel on pahatahtlik menetluse venitamine. Halduskohus jättis

§ 112

lg 1 p 1 alusel rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lisaks selgitas halduskohus, et

§ 116

lg 6 teise lause kohaselt annab kohus pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja on esitanud menetlusabi taotluse põhjendamatult. Halduskohus selgitas, et kõik kaebaja menetlusabi taotlused on käesolevas asjas

§ 112

lg 1 p 1 alusel rahuldamata jäetud, kuna kaebajal on olnud piisavalt vahendeid riigilõivude tasumiseks ning seetõttu ei saanud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine olla kaebaja jaoks ootamatu ja kaebaja pidi olema teadlik, et tegemist on põhjendamatu taotlusega. Samuti ei nähtunud halduskohtu hinnangul kaebaja varasemast käitumisest, et täiendava tähtaja andmisel oleks tõenäoline, et kaebaja tasuks riigilõivu.

§ 28

lg-st 1 tuleneb menetlusosalise kohustus kasutada oma menetlusõigusi heauskselt ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja eesmärgiks pahatahtlikult takistada kohtumenetlust, kuna vaatamata sellele, et kaebajal on käesolevas asjas kaebuse esitamisest alates olnud piisavalt sissetulekuid riigilõivu tasumiseks, ei ole kaebaja riigilõivu tasumise kohustust täitnud. Halduskohus leiab, et kaebaja kuritarvitab oma menetlusõigusi suure arvu ilmselgelt põhjendamatute määruskaebuste esitamisega ning seetõttu ei andnud halduskohus kaebajale

§ 116lg-st 6 tulenevat täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks.

Halduskohus tagastas

§ 206

lg 1 ls 2 ja § 187 lg 3 p 3 alusel kaebaja määruskaebuse, kuna kaebaja ei olnud tasunud riigilõivu. Halduskohus rõhutas, et kaebaja õigused ei jäänud riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmata jätmisega kaitseta, kuna kaebajal on võimalik esitada määruskaebus ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 2 2

1. 14.01.2016 esitas kaebaja määruskaebuse, milles nõudis halduskohtu 04.01.
2. a määruse tühistamist, kuna see on tühine, õigusvastane, ebaseaduslik ja põhjendamata. Kaebaja palus vabastada ta riigilõivu tasumisest

§ 112

kohaselt, kuna kaebajal ei ole vabu rahalisi vahendeid ega sissetulekuid ja lisaks tõi kaebaja välja, et vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 p-dele 3, 8 ja 11 on kaebaja esitatud kaebus riigilõivuvaba. Kaebaja leidis, et halduskohus on ebaõigesti leidnud, et Justiitsministeeriumi poolt kaebaja vanglasisesele isikukontole 09.11.2015 tehtud ülekanne summas 0,89 eurot on kaebaja sissetulek, kuna kaebaja hinnangul on see summa tema kontole kantud vaid selleks, et halduskohus saaks

§ 112lg 1 p 1 alusel keelduda kaebajale menetlusabi andmisest.

Lisaks tugines kaebaja Euroopa vanglareeglistiku p-le 26.11, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus kulutada osa oma töötasust või sissetulekust isiklikuks kasutamiseks lubatud esemete muretsemiseks ja eraldada osa oma töötasust oma perele. Kaebaja väitel rikkus halduskohus tema õigusi ja vabadusi, alandas moraalselt, piiras, diskrimineeris ja solvas tema inimväärikust ning tema õigusi, millega tekitas talle moraalse kahju. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 10. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab

§ 111

.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi andmise piirangud on imperatiivselt sätestatud

§-s 112 ning nende piirangute esinemisel on kohtul kohustus isikule menetlusabi mitte anda.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud, kuna kaebaja ei ole isik, kes ei suudaks riigilõivu tasuda. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ebatäpne on halduskohtu seisukoht, justkui esineks

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud olukord, mille puhul on kaebajale menetlusabi andmine keelatud. Ringkonnakohus leiab, et

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades ei ole kaebajale menetlusabi andmine iseenesest keelatud, kuna tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (05.08.2015-04.12.2015) sissetulek oli 0,89 eurot. Samas järeldus, et

§ 112

lg 1 p 1 alusel ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud, ei tähenda veel, et kohus peab kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastama. Kohtul on

§ 110

lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel õigus kaaluda, kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda või mitte. Kui menetlusabi taotleja suudab oma majanduslikust seisundist tulenevalt menetluskulusid tasuda, siis on üks

§ 111

lgs 1 sätestatud eeldus menetlusabi andmiseks täitmata ning menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata

§ 111lg 1 alusel.

Kuna kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt nähtub, et tal oli menetlusabi taotluse esitamise seisuga, s.o 05.12.

1. a kontol vaba raha 113,17 eurot, siis ei näinud halduskohus põhjust kaebajale menetlusabi anda ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. 3 3
2. Kaebaja väidab määruskaebuses RLS § 22 p-de 3, 8 ja 11 rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja enda määruskaebuses ekslikult viidanud eelmärgitud punktidele ning ta peab silmas RLS § 22 lg 1 p 4, 9 ja
3. RLS § 22 lg 1 p 4 kohaselt ei võeta riigilõivu ebaseadusliku süüdimõistmise, ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise, ebaseadusliku tõkendina vahi alla võtmise ja muu alusetult vabaduse võtmise, samuti ebaseadusliku väärteokaristuse rakendamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude läbivaatamise eest. RLS § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta riigilõivu haldusasjas protesti läbivaatamise eest. RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Käesolevas määruskaebemenetluses on vaidlus selle üle, kas kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine riigilõivu tasumisest vabastamiseks Tartu Halduskohtu 30.11.
4. a määruse peale määruskaebuse esitamisel on põhjendatud või mitte.

§ 256

lg 1 kohaselt võib avaliku huvi kaitseks protesti esitada haldusorgan, kellele see õigus on antud seadusega ja seega pole kaebajal võimalik RLS § 22 lg 1 p 9 alusel riigilõivu vabastust saada. RLS § 22 lg 1 p-d 4 ja 12 käsitlevad riigilõivuvabade toimingutena nendes punktides kirjeldatud asjades kaebuse läbivaatamist. Halduskohus ei ole käesolevas asjas kohustanud kaebajat tasuma riigilõivu kaebuse läbivaatamise eest, kuivõrd pidas 07.10.2015. a määruse kohaselt kaebust halduskohtus menetlemiseks lubamatuks

§ 121lg 1 p 4 alusel.

Kaebuse tagastamise määruse peale määruskaebuse esitamisel ei ole RLS §-s 22 riigilõivuvabastust ette nähtud, vaid RLS § 60 lg 6 järgi tasutakse kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. 13. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut täielikult ega osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid võimalused riigilõivu tasumiseks, nagu on tuvastatud käesolevas asjas kaebaja suhtes.

§ 2

lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste rikkumisega. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK

1. septembri
2. a määrus nr 3-3-1-4007, p 11, RKHK
3. juuni
4. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Kaebajal on kaebeõigus, kuid tema määruskaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ette nähtud riigilõiv, kuivõrd ta on maksevõimeline isik, millisel juhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks.
5. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.01.
6. a määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab osaliselt põhjendusi menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas, täiendades neid käesolevas määruses toodud põhjendustega. 4 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel