Obsah (6)

§ 663§ 667§ 5521§ 552§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-15-6712 Määruse tegemise aeg ja koht 15. juuli 2016, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Indrek Parrest, Gaida Kivinurm Tsiviilasi EV ava

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 26. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

§ 667

lg 2 alusel tuleb maakohtu määrus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles avaldus rahuldati, samuti sellega seotud menetluskulude jaotuse osas. Määruskaebus tuleb rahuldada. 27. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud ebaõigesti 10-aastase puudutatud isiku II isiklikult ära kuulamata.

§ 5521

lg-st 1 tulenevalt on kohtul kohustus kuulata last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastane laps isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib lapse ärakuulamisest loobuda üksnes mõjuval põhjusel. Asjaolu, et puudutatud isik II oli väljendanud oma tahet elada koos isaga eestkosteasutusele ja lapsele määratud esindajale, ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis annaks

§ 552

¹ lg 3 kohaselt kohtule aluse loobuda lapse isiklikult ärakuulamisest.

§ 5521

lg-st 1 tuleneb kohtule kohustus kuulata vähemalt 10-aastane laps ära isiklikult ning seda ei asenda eestkosteasutuse või lapse esindaja poolt teostatud lapse ärakuulamine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul puudutatud isik II isiklikult ära kuulata. 28. Puudutatud isik I on määruskaebuses heitnud ette seda, et kohus ei kuulanud isiklikult ära 8-aastast puudutatud isikut III. Maakohtu otsuse kohaselt elab puudutatud isik III alates 05.02.2016 puudutatud isiku I juures. Puudutatud isik III on muutnud korduvalt oma 7 seiskohta selles, kumma vanema juures ta soovib elada. Puudutatud isik I on märkinud, et puudutatud isik III on piisavalt arenenud laps, kes on võimeline avaldama oma mõtteid ja soove. Lastekaitseseaduse § 5 neljanda punkti kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamisel lähtuda põhimõttest, et igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Maakohtu menetluse käigus taotleti puudutatud isiku III ärakuulamist. 30.09.2015 istungiprotokollist nähtuvalt on avaldaja esindaja selgitanud, et lapsed on ise avaldanud soovi ärakuulamiseks (I kd lk 75).

§ 5521lg 1 tulenevat võib kohus ära kuulata ka noorema kui 10-aastase lapse.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi seadusest tulenevalt ei ole kohtul kohustust alla 10-aastast last isiklikult ära kuulata, tulnuks olukorras, kus lapse seisukoht ja tahe ei olnud selge, siiski kaaluda puudutatud isiku III ärakuulamist.

1. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 p-s 25 selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded ja seetõttu saab kohus lahendada avalduse sõltuvalt taotletavast eesmärgist kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Riigikohus selgitas, et iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.
2. Maakohus on vaidlustatud määrusega lõpetanud osaliselt ühise hooldusõiguse puudutatud isikute II ja III suhtes ning andnud ainuotsustusõiguse puudutatud isikute II ja III viibimiskoha ja koolivalikuga seotud küsimustes avaldajale. Ringkonnakohus leiab, et kohtulahendi resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (RKTKo 3-2-1-64-15, p 10). Kuigi maakohus lõpetas osaliselt ühise hooldusõiguse, ei ole kohus avaldajale lõpetatud osas ainuhooldusõigust üle andnud. Käesoleval juhul jääb nii maakohtu määruse resolutsioonist kui ka maakohtu määruse põhjendustest ebaselgeks see, kas maakohus on rahuldanud avalduse PKS § 119 või PKS § 137 lg 1 alusel. Lisaks ei ole üheselt selge ka see, kas avaldaja on taotlenud laste viibimiskoha ja koolivaliku osas otsustusõiguse saamist või selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ning avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmist. Ringkonnakohus märgib, et kui vanema avaldusest ei ole aru saada, mida kohtult soovitakse, tuleb kohtul anda võimalus avaldajale oma avaldust täpsustada. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKm 3-2-1159-15, p 25).
3. Kuivõrd käesoleva tsiviilasja menetlemisel on maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning jätnud olulised asjaolud välja selgitamata, siis tuleb määrus osas, milles 8 avaldus rahuldati, tühistada ja asi saata selles osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole eelnimetatud rikkumisi võimalik kõrvaldada kaebemenetluses. 32.

§ 173

lg 3 teine lause sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Kuigi puudutatud isik I märkis, et ta ei vaidlusta menetluskulude jaotust, tuleb

§ 173

lg 3 teisest lausest lähtuvalt tühistada maakohtu määrus ka osas, millega jaotati puudutatud isikute II ja III suhtes esitatud avaldusega seotud menetluskulud. Seda seetõttu, et menetluskulude jaotus sõltub asja sisulise lahendamise tulemusest.

1. Maakohtu määrus on jõustunud osas, milles maakohus jättis avalduse puudutatud isiku IV osas rahuldamata, samuti puudutatud isiku IV suhtes esitatud avaldusega seotud menetluskulude jaotuse osas.
2. Puudutatud isik I on määruskaebuses soovinud asja läbivaatamist kohtuistungil.

§ 667

lg-st 3 tulenevalt lahendatakse ringkonnakohtus määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas ei pea kolleegium vajalikuks kohtuistungit korraldada, mistõttu lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses. 35. Hagita menetluses võib

§ 696

lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14). Kuna ringkonnakohus saadab avalduse tühistatud osas maakohtule tagasi uueks menetlemiseks, siis ei ole ringkonnakohus teinud menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna

§ 696lg 3 määruskaebuse esitamise õigust.

Ülaltoodust tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 9