) § 123 lg 1 kohaselt kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
lg 1 sätestab, et vanematel on oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg.1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad mõlemad vanemad elavad alaliselt lahus v. ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada , on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda hagita menetluses , et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamisest. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud isiklikult ära 8-aastase lapse R. S. vanemad K. T’e ja T. S’e ning vaadanud üle eestkosteasutuste Pärnu linna ja XXX valla ning lapse esindaja seisukohad, samuti arvesse võttes lapse suhteid vanematega ja lapse praegust elukeskkonda, leiab, et K. T’e avaldus ainuhooldusõiguse saamiseks tuleb rahuldada täielikult. Last on küsitlenud ja tema seisukohad selgitanud Pärnu linna lastekaitsespetsialist ning lapse esindaja ja kohus eraldi lapse veelkordset küsitlemist tema vanust ja toimunud küsitluste hulka arvestades mõistlikuks ei pea. 5 Vastuseks XXX valla seisukohale märkis maakohus, et
alusel ühise isiku- ja varahooldusõiguse lõpetamist ei saa pidada äärmuslikuks meetmeks, erinevalt
-135 alusel hooldusõiguse äravõtmisest, vaid pigem tegemist on lapse huvides vanemate hooldusõiguse mahu ümberkujundamisega vastavalt tegelikule olukorrale. Riigikohus on ka selgitanud 07.06.2011 lahendis nr 3-2-1-45-11, et vanemate lahuselu korral tuleb vaadata vanemate ühise hooldusõigus tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Alaealise R. S’e vanematel on
lg 2 kohaselt käesoleval ajal ühine hooldusõigus, s.t vanemad peaksid täitma lapse hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kogutud tõendite järgi tegelikkuses see nii aga ei ole, sest R. S’e isa T. S. ei ole vähemalt alates 2011.aasta algusest, so viimase 5 aasta jooksul lapse elus osalenud muul moel, kui lapse emale lapse jaoks 40-45 € kuus ülekandmisega, mis iseenesest näitab küll lapse isa teatavat kohusetunnet lapse suhtes, kuid ei ole piisav lapse elus ja kasvatamises osalemiseks. Kuigi on võimalik, et ema passiivsuse või vastuseisu tõttu võis isal varem puududa lapsega suhtlemiseks piisav info, ei ole ka menetluse ajal näha isa suuremat huvi lapse käekäigu vastu. Käesolev menetlus algas oktoobris 2015, avaldusele vastas T. S. 23.11.2015, poja sünnipäev oli veebruaris 2016, kuid lapse esindaja kinnitusel lapse isa lapsega ega tema emaga ühendust ei võtnud. Ka T. S. ise ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid omapoolsete pingutuste kohta, mis näitaksid tema huvi lapse elu-olu vastu viimase poole aasta jooksul, mil talle on teada vajalikud kontaktid. Avaldaja kinnitusel võttis T. S. temaga ühendust septembris 2015, sooviga avada lapse nimel pangakontot, mis oleks puhas ja mida T. S. saaks kasutada. Swedbank AS-i poolt mais 2016 väljastatud tõendist (tlk.175) selgub aga, et alaealise R. S’e nimel on juba 2010 maist kuni 2014 oktoobrini avatud 3 erinevat pangakontot ja väljastatud kontode kasutamiseks vähemalt 5 erinevat deebetkaarti, mille kõikide valdajaks on olnud just T. S. Lisatud pangakontode 01.01.2015 – 19.03.2016 väljatrükkidest (tlk. 176-189) selgub, et nimetatud perioodil on kontodele laekunud ja kasutatud raha üle 11 170 euro (782,82 + 3562,27 + 6826,22), so keskmiselt ligi 800 € kuus ning kirjete järgi on konto kasutajateks lisaks T. S’ele tema sugulased TJ ja T. J. Kuna ei ole teada, milline osa neist summadest kuulus T. S’ele, kohus ülalpidamiskohustuse (eba)piisavust nende tõendite alusel ei hinda. Küll aga iseloomustavad kirjeldatud asjaolud ja tõendid seda, et T. S. ei ole mõistnud lapsevanema vastutust, õigusi ja kohustusi lapse isiku- ja varahooldusõiguse teostamisel ning tarvidust vanemate vaheliseks koostööks ühise hooldusõiguse teostamisel, vaid on pigem seadnud esikohale oma huvid. Avaldaja kinnitusel tegutses T. S. lapsele kontode avamisel ja nende kasutamisel tema teadmata, mistõttu on mõistetav tema usaldamatus T. S’e kui vanema suhtes. R. S. on lastekaitsespetsialistile öelnud, et peab isaks oma ema elukaaslast, oma päris isa pigem pelgab. Kohus nõustub lapse esindaja ja eestkosteasutuse Pärnu linnaga ning leiab, et vanemate ühishoolduse jätkamine sellises olukorras võib last puudutavates küsimustes saada takistuseks lapse stabiilsele ja turvalisele elukeskkonnale ja T. S’e tegutsemine võib olla lapse varale kahjulik. Seetõttu on mõistlik ja põhjendatud anda ainuhooldusõigus üle last kasvatavale vanemale, so K. T’ele, kes on ka aastaid lapse eest hoolitsenud, sisuliselt ja igapäevaselt hooldusõigust teostanud. Kohus selgitab siinkohal, et
alusel ühise isiku- ja varahooldusõiguse lõpetamise korral, so hooldusõiguse teisele vanemale üleandmisel jääb
lg 1 tulenevalt kehtima lapse ja vanema õigus isiklikult suhelda üksteisega sõltumata hooldusõiguse üleandmisest. Samuti jääb hooldusõiguseta vanemal alles lapse ülalpidamiskohustus
lg 2 ja § 102 lg 2 mõttes ja lapsel õigustatud isikuna on igal ajal õigus nõuda kohustuse täitmist.
kohaselt on tühised sellised kokkulepped, millega välistatakse või piiratakse ebamõistlikult ülalpidamiskohustuse täitmist tulevikus. Seega kohus leiab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse täielik üleandmine on lapse huvides. 6 Suhtlemise korra kindlaksmääramisest.
Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi teise lõike järgi vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Kuigi kohus püüdis vanemaid lepitada suhtluskorra osas, vanemad kompromissini menetluses ei jõudnud. T. S. jäi 15.04.2016 esitatud avalduse juurde, mis sisaldab vähemalt 6 tunni pikkuseid kohtumisi üle nädala ning alates 1.07.2016 ka kord kuus isa juures terve nädalavahetuse veetmist koos ööbimisega. Lapse ema, lapse esindaja ja eestkosteasutused toetavad isa ja lapse omavaheliseks harjumiseks esialgse suhtluskorra seadmist lapsele tuttavas keskkonnas ja ema juuresolekul, kuna laps tegelikult isaga praegu kohtuda ei soovi. Kuna lapsel on õigus, kuid mitte kohustus vanemaga suhelda ning suhtluskord ei tohi last kahjustada, tuleb rakendada käesoleval ajal paindlikku korda lapse soove arvestavalt. Riigikohus 05.11.2014 lahendis nr 3-2-1-113-14 p 28 (ja varemgi, nt (3-2-1-83-11) on korduvalt selgitanud, et kohtu määratud suhtluskord peab olema selge ja täidetav, sh tuleb reguleerida ka vanema kohustus lapsega suhelda, mitte üksnes anda vanemale soovi korral võimalus lapsega suhelda. Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab lapse kohanemisvajadust arvestades määrata astmelise suhtluskorra. T. S’e avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt so määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord vastavalt 06.05.2016 eestkosteasutuste ja 20.05.2016 lapse esindaja poolt pakutud tingimustele järgmiseks kaheks aastaks selliselt, et lapsel, kes ei ole viimase 5-6 aasta jooksul isaga kohtunud, oleks aega isaga harjuda temale turvalises ja harjumuspärases keskkonnas ning kohtumise juures peab viibima lapse soovil lapse ema või muu lapsele tuttav inimene, keda laps usaldab. Alaealine R. S. on lahusolevast vanemast võõrdunud ja avaldanud vastumeelsust isaga suhtlemise osas (tingitud varasematest sündmustest - mehe vägivaldsus pere suhtes, vali hääl, varasem huvipuudus). Et taastada lapse ja isa vaheline suhtlus ja soodustada edaspidist kontakti, tuleb lapse ja isa kohtumiste ettevalmistamisel eelkõige arvestada lapse valmisolekut ja lapsele sobivaid tingimusi isaga suhtlemiseks. Kohus peab mõistlikuks seada paindlik, lapse soove arvestav ja piisava regulaarsusega nn miinimumsuhtluskord sisse järgmiseks kaheks aastaks intervalliga mitte enam kui 1 kord kuus,
lg 1 esimese lause kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Maakohus on õigesti tuvastanud vaid asjaolu, et vanemad elavad alaliselt lahus.
lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks 9 vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Maakohus on
Maakohus ei ole piisavalt kontrollinud ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise ja avaldajale üleandmise eeldusi, tuvastanud kõiki olulisi asjaolusid ja neid hinnanud. Hindamata on ka asjas esitatud tõendid. Maakohus on avalduse rahuldamata jätmist põhjendanud puudulikult. Õigusnormi rikkumised on oluliselt mõjutanud lahendit. Maakohus leidis, et kogutud tõendite järgi ei ole R. S’e isa T. S. vähemalt alates 2011.aasta algusest, s.o viimase 5 aasta jooksul lapse elus osalenud muul moel, kui lapse emale lapse jaoks 4045 € kuus ülekandmisega, mis iseenesest näitab küll lapse isa teatavat kohusetunnet lapse suhtes, kuid ei ole piisav lapse elus ja kasvatamises osalemiseks. Kuigi maakohus ka ise leidis, et on võimalik, et ema passiivsuse või vastuseisu tõttu võis isal varem puududa lapsega suhtlemiseks piisav info. Ringkonnakohus leiab, et määruses toodud põhjendus ei ole piisav väitmaks, et ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole lapse huvides. Maakohus ei ole määruses esile toonud ega põhjendanud oma seisukohti kummagi vanema vaimse ja majandusliku valmisoleku kohta last kasvatada ning senise pühendumise kohta lapse eest hoolitsemisele. Maakohtu põhjendused hooldusõiguse küsimuses ja resolutsioon täieliku hooldusõiguse lõpetamise osas on vastuolus, kuivõrd määruse põhjendustest võib välja lugeda üksnes varahooldusõiguse lõpetamiseks sisalduvaid põhjendusi. Kohtumääruses ei ole maakohus põhjendanud, millistel kaalutlustel on isikuhooldusõiguse lõpetamine lapse isa suhtes õigustatud ja seetõttu ei ole määrus selge ega üheselt mõistetav. Maakohus ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja selle tervikuna emale üleandmist piisavas ulatuses põhjendanud ning on jätnud analüüsimata lapse isikuhoolduse üleandmise küsimuse. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole maakohtu määruses märgitud tõendeid, milliste alusel tegi maakohus järeldused asjaolude kohta, mis puudutavad T. S’e vägivaldsust pere suhtes, vali hääl (vali hääl - üheski menetluses olevas dokumendis pole seda esile toodutki) või varasem huvipuudus. Maakohus on jätnud tähelepanuta kaebaja 15.04.2016 vastuse punktis 2.2 esitatud väited, mille kohaselt ei ole kaebaja kunagi olnud pere (ema või lapse) suhtes olnud vägivaldne, seesugused väited on TsMS § 230 lg 1 mõistes paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus on jätnud välja selgitamata asjaolud, mis puudutavad lapse ema, Pärnu LV ja lapse esindaja seisukohti, mille kohaselt lapse mälestused (millised pole teada) isast olid negatiivsed ja millest on tingitud lapse vastumeelsus isaga suhtlemisel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt lapse hoiak jm võib olla mõjutatud lapse ema poolt, kuivõrd laps oli kooselu ajal vaid 1.a ja 9 kuune, siis võivad negatiivsed mälestused ja vastumeelsus olla vahepealsel ajaperioodil tekitatud lapse ema poolt. Laps ei ole väljendanud omi mõtteid ja seisukohti. Sellises olukorras tulnuks välja selgitada lapse enda soov, mida ta arvab või mõtleb suhtlemise osas ja tegelikud põhjused lapsega suhtlemise takistamises. K. T. on läbivalt oma menetlusdokumentides märkinud, et R. S. peab oma isaks ema uut elukaaslast kutsudes teda ka issiks ja väljendanud soovimatust bioloogilise vanema sekkumise osas lapse edaspidisesse ellu. Kohtu poolt määratud suhtluskord peab olema selge ja täidetav. Kaevatava määruse resolutsioonist tulenevalt ei ole suhtluskord paindlik, selge ja täidetav, ei arvestata lapse ema varasemat keeldumist suhtlemise võimaldamise osas ning lapse ja isa huve. Vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi suhtlemise korra täitmisel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist reguleerides määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord, sh ei tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et määratud aegadel ei saa vanem tegelikult lapsega koos olla. Samuti ei tohi jätta lapsega suhtlemise küsimusi sisuliselt otsustamata, pannes vanematele kohustuse leppida mingites küsimustes ise kokku. Maakohtu poolt määratud suhtluskord eelpool nimetatud nõuetele ei vastu. 10 Ülaltoodu alusel tuleb määruskaebus osaliselt rahuldada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. /Allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere Margo Klaar Ulvi Loonurm 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.