§-le 6 tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, siis on hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks taotluse esitamine kehtivate normide järgi õiguspärane.
lg 1 nägi ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 1 nägi ette, et asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus lähtus otsuse tegemisel sel ajal kehtinud
-is sätestatust ning määras, et menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Maakohtu 20.11.2014.a otsust ei vaidlustatud ja see jõustus 07.04.2015.a. Maakohus on seisukohal, et hageja viide 01.01.2015.a jõustunud
menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist puudutavatele sätetele ei ole asjakohane. Maakohus selgitas, et alates 01.01.2015.a jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise sätted oleksid asjakohased, kui maakohtu 20.11.2014.a otsus oleks edasi kaevatud ja seetõttu oleks menetlus 01.01.2015.a seisuga pooleli. Ehkki 20.11.2014.a tehtud otsus jõustus alles 07.04.2015.a, ei saa lugeda menetlust 01.01.2015.a seisuga pooleliolevaks. Uue tähtaja määramine (arvestades alates 01.01.2015.a kehtima hakanud uusi
-i menetluskulude kindlaksmääramist puudutavaid sätteid) või otsuses märgitud tähtaja arvestamata jätmine ei ole põhjendatud, kuna 20.11.2014.a otsus jõustus vaidlustamata. Maakohus asus seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamise viimane tähtaeg oli 07.05.2015.a. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 29.12.2015.a, s.o ligi 7,5 kuud pärast menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamise viimast tähtaega. Seega ei ole hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud tähtaegselt ja see tuleb jätta menetlusse võtmata ning tagastada hagejale. Maakohus selgitas täiendavalt, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg on iseenesest menetlustähtajana ennistatav tähtaeg (
lg 1).
lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal
lg 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Nimetatud kuue kuu pikkune tähtaeg ei ole ennistatav tähtaeg. Maakohus märkis, et kostja ei ole kohtule tähtaja ennistamise taotlust esitanud. Hageja vastustest ei nähtu ka ühtegi mõjuvat põhjust, miks hageja seaduses sätestatud tähtaega järgida ei saanud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise viimasest tähtajast on möödas enam kui kuus kuud. Seega ei saa hageja ka tähtaja ennistamise taotluse esitamisel eeldada selle taotluse rahuldamist. 2 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD 4. I.M.K. esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada. Määruskaebuse kohaselt: 1) on menetlus pooleliolev seni kuni lahend pole jõustunud ja
kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. 01.01.2015.a jõustusid
-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda; 2) ei ole tsiviilasjades, milles maa- või ringkonnakohtu lõpplahend on tehtud enne 01.01.2015.a, võimalik järgida
kehtivas redaktsioonis menetluskulude dokumentide esitamiseks ja kättetoimetamiseks ettenähtud korda; 3) tuleb rakendusprobleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015.a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (
lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel kuludokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus
lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. A.K. määruskaebusega ei nõustunud, palus jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrus muutmata. Vastuses toodud seisukohtade kohaselt: 1) ei esitanud kaebaja taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtu poolt märgitud tähtajal, vaid esitas taotluse alles 29.12.2015.a ehk ligemale 7,5 kuud nõutud tähtajast hiljem. Kaebaja ei ole põhistanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole taotlustes põhistanud (3 taotlust), mis takistas tal taotlust esitada kohtu poolt nõutud tähtajal või uue seaduse jõustumisest tingituna mõistlikul tähtajal, või Riigikohtu lahendi ilmumisest alates mõistlikul tähtajal; 2) kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista, või ei pikenda enda määratud tähtaega, või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet
See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati (
66); 3) oleks kaebaja hinnangul pidanud maakohus jälgima kõikide enne 01.01.2015.a tehtud kohtuasjade jõustumist ja saatma jõustumata asjades omal algatusel meeldetuletuse menetlusosalistele. Kui menetlusosaline ei saada taotlust mõistliku aja jooksul, siis määrama kulud ikkagi lähtuvalt toimikus olevatest materjalidest. Antud käsitluse puhul tekiks küsimus kohtu erapooletusest ja sõltumatusest; 4) ei ole kaebaja viide Riigikohtu otsusele 11.02.2015.a tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 asjakohane.
lg 2 sätestab, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi 3 tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus ei ole tsiviilasja nr 2-13-31821 käsitlenud ega menetluskulude kohta hinnangut andnud. Järelikult ei ole antud Riigikohtu lahend madalama astme kohtutele kohustuslik. Vastavalt põhiseadusele on kohus otsuste tegemisel sõltumatu; 5) oli kaebajal võimalik esitada taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks mõistliku aja jooksul Riigikohtu lahendi avalikuks tegemise päevast arvates. Kaebaja jättis selle tähelepanuta ja esitas avalduse Riigikohtu lahendi teatavakstegemisest 10,5 kuud hiljem ning uue seaduse jõustumisest ligemale 1 aasta hiljem. Kaebaja ei ole esitanud taotlust mõistliku aja jooksul ja vastavalt
-le puudub kaebajal õigus antud menetlustoimingu teostamiseks; 6) ei ole 7,5 kuud maakohtu poolt märgitud tähtajast hiljem või 11,5 kuud hiljem arvates uue korra kehtima hakkamisest mõistlik aeg taotluste esitamiseks. Mõistlik aeg on vähemalt pool aastat ületatud. Asjaolust, et kaebaja jättis avalduse tähtaegselt esitamata, saab järeldada tema kaudset tahet, et kohus ei hakkaks tegelema menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. I.M.K. määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ning ei korda
lg 1 kohaselt menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna hageja oli maakohtu otsuse kätte saanud 20.11.2014.a, siis saabus hageja jaoks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 20.12.2014.a, mille möödudes kaotas hageja õiguse maakohtu otsust vaidlustada. Lähtudes maakohtu juhisest menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tuli hagejal esitada 30 päeva jooksul peale lahendi jõustumist avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. 7.
lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal
lg 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Nimetatud kuue kuu pikkune tähtaeg ei ole ennistatav tähtaeg. Puudub vaidlus, et maakohtu 20.11.2014.a otsus jõustus vaidlustamata 07.04.2015.a ja kaebaja esitas avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 29.12.2015.a, s.o rohkem kui 8 kuud hiljem. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kaebaja on sellest tulenevalt kaotanud võimaluse taotleda tähtaja ennistamist. 8. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrus muutmata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta
kanda. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.