← Eesti

3-15-205/28

Obsah (5)§ 182§ 116§ 49§ 46§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm Resolutsioon Edasikaebamise kord ja selgitused Tallinna

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega asjas 1-09-11027 mõisteti K.K. õigeks süüdistuses karistusseadustiku (KarS) 121 järgi ja süüdi § 114 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks üksteist aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusega Harju Maakohtu 1

(8)25.06.2010 otsusega mõistetud, kuid kandmata 2-aastane vangistus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati K. K. karistusaja algust alates tema kinnipidamisest 16.02.
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. K. K. esitas 27.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju 7000 euro hüvitamiseks. Kriminaalmenetlus kestis üle viie aasta. Kaebaja viibis enne kohtuotsuse jõustumist vahi all 16.02.2009-21.04.2014, st viis aastat ja kaks kuud. Kohtuasi ei olnud keerukas ega mahukas, vaid pika menetlusaja tingis istungite kergekäeline edasilükkamine, kusjuures ühtki istungit ei lükatud edasi kaebajast tuleneval põhjusel. Pika menetlusajaga kaasnev teadmatus oli rõhuv ja muserdav. Mittevaralise kahju nõude suurus põhineb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikal sarnastes asjades.
  3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) palus 02.03.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja pani kuriteo toime 15.02.2009, võeti vahi alla 16.02.2009 ning kohtueelse menetluse kokkuvõte saadeti Lääne Ringkonnaprokuratuuri 05.06.
  4. Pärnu Maakohtu 13.08.2009 määrusega anti kaebaja kohtu alla. Kuna asi oli PPA menetluses vähem kui neli kuud ja kogu kohtueelne uurimine kestis alla kuue kuu, ei olnud kohtueelse menetluse aeg ebamõistlikult pikk.
  5. Prokuratuur palus 02.03.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebajale ei ole tekkinud sellist kahju, mille väljamõistmist ta taotleb. Tuginedes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-le 1, EIK praktikale ja Riigikohtu seisukohtadele tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ja arvestades järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kui menetlusaeg on ilmselgelt ebamõistlik, sõltumata kriteeriumidest, võib need ka üksikult hindamata jätta ja vaadelda menetlust tervikuna. EIK on üldiselt seisukohal, et üle 10 aasta kestnud menetlus on igal juhul mõistliku menetlusaja ületanud. Mõistliku menetlusaja arvestuse alguspunktiks on käesolevas asjas kaebaja vahi alla võtmise kuupäev. Kaebuse asjaolusid arvestades toimus menetlus mõistliku aja jooksul. Prokuratuur nõustub selles osas Riigikohtu 23.11.2012 otsuse nr 3-1-1-86-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2013 otsuse nr 1-09-11027 seisukohtadega. Alternatiivselt leiab Prokuratuur, et kahjunõuet tuleb EIK praktikale tuginedes oluliselt vähendada.
  6. Justiitsministeerium palus 02.03.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Istungid kriminaalasja nr 1-09-11027 esimesel arutamisel maakohtus on toimunud vähemalt ühel päeval novembris 2009, kahel päeval märtsis 2010, neid on planeeritud toimuma mais ja juulis 2010 ning neid on toimunud novembris ja detsembris 2010, märtsis ja mais 2011, kusjuures istungite edasilükkamist on tinginud kahtlustatavate ebakindlad esindajasuhted, kaitsja võimatus istungist osa võtta ning ühe kahtlustatava terviseseisund. Mais 2011 ilmnes, et kahtlustatava asenduskaitsja on ise kahtlustatav kuriteos ning üks kohtukoosseisu rahvakohtunikest on haigestunud ja talle määrati varurahvakohtunik (30.05.2011 määrus). Augustis 2011 selgus, et kaebaja kaitsja on ise kuriteos süüdi mõistetud (11.08.2011 määrus) ning kaebajale tuleb määrata uus kaitsja, kelle asemele kaebaja järgmisel istungil soovis aga uut kaitsjat. Järgnevalt ilmnes, et ühte tunnistajatest oli „[kaebaja] sugulaste poolt ähvardatud tapmisega“, mistõttu ta ei soovinud tunnistama tulla; 14.10.2011 tuvastas kohus reaalse ohu 2
(8)nimetatud tunnistajale. Maakohus tegi süüdimõistva otsuse 12.12.
  1. Täpsemad asjaolud istungite planeerimise, edasilükkamise ja toimumise kohta leiduvad Riigikohtu 23.11.2012 otsuses nr 3-1-1-86-12, p-des 1-
  2. Kokku kestis menetlus esimese astme kohtus
  3. aasta septembrist
  4. aasta detsembrini ehk kaks aastat ja kolm kuud. Seoses ühe rahvakohtuniku püsiva haigestumisega vaadati süüdistus kahe aasta ja kolme kuu jooksul maakohtus läbi sisuliselt vähemalt kahel korral, tulenevalt kriminaalmenetluse põhimõtetest. Süüdistatavate kaitsjad apelleerisid süüdimõistva 12.12.2011 otsuse. Ringkonnakohus tegi oma otsuse 5.03.2012, seega vähem kui kahe kuu jooksul apellatsioonitähtajast. Apellatsioonid jäeti rahuldamata. Süüdistatavate kaitsjad kasseerisid 05.03.2012 otsuse, mille kohta Riigikohus tegi eelviidatud otsuse 23.11.2012 pärast asja arutamist 26.09.2012 ja otsuse tähtaja pikendamist 26.10.
  5. Kassatsioonid rahuldati osaliselt ja asi saadeti tagasi esimesse astmesse uueks arutamiseks teises koosseisus. Riigikohus ei lugenud
  6. aasta novembris mõistlikku menetlusaega möödunuks ning pidas ka edaspidi asja lahendamist mõistliku menetlusaja jooksul võimalikuks, saates selle tagasi esimesse kohtuastmesse. Teist korda toimusid esimeses astmes kohtuistungid aprillis 2013 ning otsuse tegi kohus 17.04.
  7. Süüdistatavad mõisteti süüdi, kuigi kaebaja mõisteti õigeks ühes süüdistuse punktis. Maakohtu otsuse apelleerisid süüdistatavate esindajad. Ringkonnakohtu istungid toimusid septembris ja novembris 2013 ning apellatsioon jäeti 28.11.2013 otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et mõistlik menetlusaeg ei ole jätkuvalt möödunud. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 21.04.2014 määrusega. Seega on kohus menetlenud kaebaja süüdistust sisuliselt kolmel korral (esimene kord kahes kohtukoosseisus) esimeses astmes, kaks korda teises astmes ja sisuliselt kaks korda kolmandas astmes. Kohtumenetlusele kulunud alla 5-aastane aeg ei ületa mõistliku menetlusaja piire. Kaebajat puudutanud juhtumit ei ole alust pidada õiguslikult või tõenduslikult lihtsaks. Seda kinnitavad nii esialgse otsuse kasseerimise asjaolud kui ka hilisem kvalifikatsioon. Kohtud on antud asjas samuti rõhutanud, et tegu on raske kuriteoga, millest järeldub see, et kohtualuste – kellest üks oli teo toimepanemise ajal alaealine – jaoks olid kaalul olulised tagajärjed. Arvestada tuleb ka seda, et algne esimese astme kohtumenetlus, mis oli kohtu poolt plaanitud toimuma lühikese aja jooksul, pikenes seoses süüdistatavate ja nende esindajate vaheliste vastuoludega (milles võib näha tahtlikku soovi menetlust venitada), kaitsjate ja kaebaja perekonnaliikmete toimepandud kuritegudega ning ühe süüdistatava tervisliku seisundiga. Nendest asjaoludest tingitult tekkis vajadus arutada asja uues kohtukoosseisus, samuti tingis menetluse kestmise ajal, mil jõustusid 01.09.2011 KrMS muudatused, mis omakorda põhjustas segadust kohalduva menetlusnormi osas ja viis esialgse otsuse kasseerimiseni ning uuele arutamisele saatmiseni. Kõik apellatsioonid ja kassatsioonid esitasid süüdistatavate esindajad. Kuigi süüdistataval on vaieldamatu põhiseaduslik õigus edasikaebele, samuti oma esindaja valimisele, ei saa nende õiguste kasutamisest tingitud menetlusele kuluvat lisaaega ette heita kohtusüsteemile. Kuigi antud asjas on esinenud materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud eksimused, ei saa nendest järeldada, et riigivõim on käitunud hooletult või tahtlikult menetlust venitades; ei esine pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode; vastupidi, kohtud on teinud omalt poolt pingutusi, et kriminaalmenetlus võimalikult kiiresti lõpule viia, kuid see ei ole osutunud eeltoodud asjaoludel võimalikuks. Nii riigivastutuse seaduse (RVastS) kui 01.05.2015 jõustuva süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel vastutab riik kohtulahendiga tekitatud kahju eest üksnes siis, kui kohtunik on toime pannud kuriteo või EIK on rahuldanud isiku individuaalkaebuse. Nende asjaoludega antud juhtumil tegemist ei ole.
  8. K. K. märkis 20.05.2015 seisukohas täiendavalt, et nõude vähendamiseks ei ole alust ja lähtuda tuleb SKHS § 11 lg-st
  9. 3
(8)
  1. K. K. esitas 11.09.2015 kaebuse täienduse, milles taotles rahalise hüvitise väljamõistmist ka põhjusel, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse alusel kohaldati tema suhtes kolme aasta jooksul lähedastega suhtlemise piiranguid. Selle tõttu halvenesid kaebaja suhted lähedastega ja kaebaja läks lahku oma elukaaslasest, mis omakorda tekitas kaebajale suure stressi. Piirangute kehtivuse ajal taotles kaebaja prokuratuurilt korduvalt piirangute lõpetamist, kuid prokuratuur vastas iga kord eitavalt. Sotsiaalne isolatsioon, kui see ei ole põhjendatud julgeolekukaalutlustega, on ebainimlik ja alandav kohtlemine EIÕK artikli 3 mõttes.
  2. PPA teatas 08.10.2015 vastuses, et ei ole pädev andma hinnangut suhtlemispiirangute põhjendatusele.
  3. Justiitsministeerium leidis 08.10.2015 vastuses, et kaebaja täiendavad väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Lisapiiranguid kohaldati ajal, kui kaebaja oli vahistatu, mitte ei kandnud süüdimõistetuna vanglakaristust. Kaebaja väitel vaidlustas ta korduvalt lisapiiranguid, kuid kriminaalmenetluses leiti, et piirangud olid põhjendatud. Hüvitise maksmine kaebajale võiks kõne alla tulla juhul, kui kaebaja oleks mõistetud õigeks või menetlus muul viisil lõpetatud, kuid ka siis oleks seadusliku vahi all hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju kaetud juba seaduses sätestatud hüvitisega vabaduse võtmise eest. Kuna kaebaja mõisteti süüdi, ei ole ette nähtud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, vaid vahi all oldud aeg on arvestatud karistusaja sisse. Hüvitis võiks kõne alla tulla ka juhul, kui lisapiirangute kohaldamine oleks olnud õigusvastane, kuid kriminaalmenetluses on selle õiguspärasust juba kontrollitud. Lisapiirangute kohaldamine oli ka sisuliselt põhjendatud ja vajalik, sest kriminaalmenetluse käigus ähvardasid kaebaja sugulased ühte tunnistajat tapmisega. Vangistusseaduse (VangS) sätted ei puutu käesoleval juhul asjasse.
  4. Prokuratuur selgitas 09.10.2015 vastuses, et KrMS § 1431 lg 1 eesmärk on takistada vahistuses viibival kahtlustataval kasutada VangS-st tulenevaid suhtlemisvõimalusi tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse kahjustamiseks. Vahistatu suhtlemispiirangute eesmärk on üldjuhul selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Lääne Prokuratuuri määruse alusel kehtisid kaebaja suhtes lisapiirangud tema vahistamisest (17.02.2009) kuni kohtu alla andmiseni (13.08.2009) ning kohtumenetluse ajal ei olnud piirangute tühistamine enam prokuratuuri pädevuses. Pärnu Maakohus pidas 13.08.2009 määruses nr 1-09-11027 piirangute kohaldamist jätkuvalt põhjendatuks. Kuriteo raskust, mõistetud karistust ja prokuratuuri määruse alusel kehtestatud piirangute kestust arvestades ei olnud see kaebaja jaoks ülemäära koormav ega ületanud tavapärast talumiskohustust. Mis puudutab kaebaja suhete halvenemist oma vanematega, siis 24.02.2012 jõustus kaebaja isa I. K. suhtes Pärnu Maakohtu otsus tema süüdistuses KarS 317 ja § 322 järgi ning 23.09.2014 jõustus Pärnu Maakohtu otsus I. K. süüdistuses KarS § 323 järgi. Need kriminaalasjad on seotud kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlusega, mille käigus kaebaja isa takistas tunnistajate kohtuistungile ilmumist, sundis neid valeütlusele andmisele ja pani toime vägivalla õigusemõistmises osaleja vastu. Ka see kinnitab, et suhtlemispiirangute kehtestamine oli vajalik. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kaebaja taotles 27.01.2015 esitatud kaebuses ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja 11.09.2015 esitatud kaebuse täienduses ka KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud suhtlemispiirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna kaebaja on 11.09.2015 avaldusega täiendanud 27.01.2015 kaebuses esitatud kahjunõude alust, tuleb kaebaja 11.09.2015 avaldust käsitleda kaebuse muutmise taotlusena. Kohus otsustabki esmalt, kas kaebuse muutmine on lubatav ja otstarbekas (I) ning lahendab seejärel vaidluse (II). 4
(8)I 12.

§ 49

lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. 13. Üks kaebuse muutmise lubatavuse eeldus on täiendava nõude tähtaegsus. Kahju hüvitamise kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust (

§ 46lg 4 ls 1). Kr

MS § 1431 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb, et kui on piisav alus oletada, et vahistuses viibiv kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur või kohus määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust. Pärnu Maakohtu 30.08.2011 määrusest nr 1-09-11027 selgub, et kaebaja kirjavahetuse, telefoniga suhtlemise ja lühiajaliste kokkusaamiste õigust piirati Lääne Ringkonnaprokuratuuri 17.02.2009 määrusega ja piirangud tühistati lõpuks Pärnu Maakohtu eespool nimetatud määrusega. Kaebaja selgitas kohtule 11.09.2015 avalduses, et kahjulikud tagajärjed (suhete halvenemine vanematega, elukaaslasest lahkuminek, lähedastega mittesuhtlemisest tingitud stress) ilmnesid juba suhtlemispiirangute kehtimise ajal. Kaebaja väitel taotles ta korduvalt suhtlemispiirangute tühistamist, seega oli kaebajale ilmselt teada, kes ja millisel alusel tema suhtes piiranguid kohaldas. Seega pidi kaebaja hiljemalt 30.08.2011, kui maakohus suhtlemispiirangud tühistas, olema teadlik nii tekkinud kahjust kui selle põhjustanud isikust. Kuna kaebaja esitas esialgse kaebuse halduskohtule 27.01.2015, oli suhtlemispiirangute kehtestamisega tekitatud kahju hüvitamise 3-aastane tähtaeg kaebuse esitamise ajaks möödunud.

  1. SKHS § 4 sätestab, et menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes SKHS-s sätestatud alustel, ulatuses ja korras. SKHS § 5 lg-s 1 sätestatud loetelu kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega, kahtlustatavana kinnipidamisega, elukohast lahkumise keeluga, ametist kõrvaldamisega, vara arestimise või äravõtmisega või ebamõistliku menetlusajaga. Seega ei näe SKHS § 5 lg 1 ette võimalust hüvitada KrMS § 1431 lg-s 1 nimetatud lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju ja kaebaja täiendav kahjunõue on õiguslikult perspektiivitu.
  2. Isegi kui oletada, et kaebaja suhtes KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud lisapiirangud on hõlmatud vahistamisega tekitatud kahju hüvitamisega SKHS § 5 lg 1 p 1 mõttes, ei oleks täiendaval kahjunõudel eduväljavaateid. Kaebaja mõisteti Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega asjas 1-09-11027 süüdi § 114 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks üksteist aastat vangistust. Nimetatud otsus on jõustunud. SKHS § 5 lg 4 ls 1 kohaselt on süüdimõistva otsuse korral süüdistataval õigus nõuda SKHS § 5 lg-s 1 nimetatud meetmetega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle määratud karistusega. Prokuratuur on selgitanud, et KrMS § 1431 eesmärk on takistada vahistuses viibival isikul kasutada vangistusseadusest tulenevaid suhtlemisvõimalusi tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse kahjustamiseks. Vahistatu suhtlemispiirangute eesmärk on üldjuhul selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada 5

(8)õigusemõistmine. Pärnu Maakohtu 30.08.2011 määrusest nr 1-09-11027 selgub, et kaebaja suhtes kehtestati prokuratuuri 17.02.2009 määrusega piirangud, sest oli alust arvata, et ta võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Piirangute jätkuva kohaldamise põhjendatust kontrollis Pärnu Maakohus mh 13.08.2009 määruses nr 1-09-11027, kui kaebaja anti kohtu alla. Kohus leiab, et kui kaebaja lõplikuks karistuseks on 11 aastat vangistust ja suhtlemispiiranguid kohaldati ca 2,5 aasta jooksul ning eesmärgipäraselt, ei saa lisapiirangute kohaldamine ilmselgelt olla oluliselt koormavam kaebajale mõistetud karistusega võrreldes.
  1. Kaebajale lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju hüvitamist ei võimaldaks ka SHKS § 7, mis reguleerib kahju hüvitamist sõltumata süüasja lõpptulemusest. Kaebuse väited ei anna mingit alust arvata, et prokuratuur on rikkunud mõnda menetlusõiguse sätet süüliselt (SKHS § 7 lg 1), eriti kui prokuratuuri kehtestatud piirangute jätkuva kohaldamise põhjendatust kontrollis Pärnu Maakohus 13.08.2009 määruses nr 1-09-11027 kaebajat kohtu alla andes. Kohtu tekitatud kahju menetlusõiguse süülise rikkumise korral kuulub aga hüvitamisele üksnes siis, kui kohtunik on toime pannud kuriteo (SKHS § 7 lg 3 ja RVastS § 15 lg 1). Kaebaja ei väida ja ka kohtule ei ole teada, et mõni kaebaja kriminaalasja menetlenud kohtunik oleks kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud.
  2. Neil põhjustel ei pea kohus kaebuse muutmist (kaebuse täiendamist nõudega hüvitada KrMS § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kehtestatud suhtlemispiirangutega tekitatud kahju) lubatavaks ega otstarbekaks.
  3. Kohus selgitab, et kaebuse muutmisest keeldumine käesolevas haldusasjas ei välista kaebaja õigust taotleda uuesti kriminaalmenetluses lisapiirangute kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist SKHS-s sätestatud tingimustel ja korras. II
  4. K. K. võeti vahi alla 16.02.2009 ja mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega nr 1-09-1127, mis jõustus 21.04.
  5. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas K. K. süüdimõistmiseni viinud kriminaalmenetlus toimus mõistliku aja jooksul.
  6. SKHS § 5 lg 4 alusel on süüdimõistva otsuse korral süüdistataval õigus nõuda SKHS § 5 lõikes 1 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega. Ka on isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata.
  7. Kaebaja mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega nr 1-09-
  8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2013 otsusega samas asjas maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Nii Pärnu Maakohus kui Tallinna Ringkonnakohus leidsid viidatud otsustes, et mõistlik menetlusaeg ei ole veel möödunud ning karistuse kergendamiseks ei ole alust.
  9. EIK ja Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt EIK 28.061978 otsus asjas König vs. Saksamaa, p-d 99 ja 111; 26.10.2000 otsus asjas Kudła vs. Poola, p 124 ja 22.05.
  10. a otsus asjas Idalov vs. Venemaa, p 186; Riigikohtu 30.06.2014 otsus nr 3-1-1-14-14, p 621 jj). 6
(8)
  1. Menetlusosalised ei vaidle kriminaalmenetluse käiku puudutavate faktiliste asjaolude üle, vaid üksnes selle üle, milline hinnang neile asjaoludele anda. Seetõttu tugineb kohus mõistliku menetlusaja hindamisel eelkõige kriminaalasjas nr 1-09-11027 tehtud kohtulahenditele, mis on menetlusosalistele neid puudutavas osas teada ja kohtule kättesaadavad kohtute infosüsteemi vahendusel, samuti menetlusosaliste poolt käesolevas haldusasjas kohtule esitatud seisukohtadele.
  2. Riigikohus leidis otsuses nr 3-1-1-14-14 (p 626), et kui mitme süüdistatava tegusid menetletakse põhjendatult ühe ja sama kriminaalasja raames, tuleb kriminaalasja keerukust hinnata tervikuna. Kohtuasjas nr 1-09-11027 oli kaks süüdistatavat (kaebaja ja M. M.), mõlemad süüdistused olid seotud sama intsidendiga (A. A. tapmine 15.02.2009) ning mõlemad isikud mõisteti lõpuks süüdi KarS § 114 p 1 järgi (tapmine piinaval ja julmal viisil). Tegemist oli raske kuriteoga. Asjas tehtud kohtuotsustest selgub, et süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemiseks ei kasutatud keerulisi skeeme ja süüdistatavad ei konspireerinud oma tegevust. Kuna aga A. A. tapmise ajal viibis hoones veel hulk teisi isikuid, tuli tõendite kogumiseks läbi viia erinevaid ekspertiise ja kuulata korduvalt üle nii mõlemaid süüdistatavaid kui kuut tunnistajat. Asjas vaieldi läbi erinevate kohtuastmete kuriteo õige kvalifikatsiooni üle (kas KarS § 114 p 1 või § 117 lg 1), samuti selle üle, kuidas tõlgendada ja kohaldada 01.09.2011 jõustunud KrMS muudatuste järel nimetatud seadustiku § 291 lg 1 p 2 (tunnistaja varasemad ütlused kohtus ristküsitlemise võimaluseta). Neil asjaoludel leiab kohus, et tegemist oli keskmiselt keeruka kriminaalasjaga.
  3. Kuriteo raskust ja selle eest ähvardavat karistust arvestades olid kaebaja jaoks kõnealuses kriminaalmenetluses kaalul olulised tagajärjed.
  4. Kohtueelne menetlus kestis vähem kui pool aastat - kuritegu pandi toime 15.02.2009, kaebaja vahistati 16.02.2009, kohtueelse menetluse kokkuvõte saadeti prokuratuuri 05.06.2009 ja kaebaja anti kohtu alla Pärnu Maakohtu 13.08.2009 määrusega. Seda võib kriminaalasja keerukust arvestades pidada mõistlikuks ajaks.
  5. Asjas tehtud kohtulahenditest ei selgu ja ka kaebaja ei väida, et kohtumenetluses oleks olnud pikki riigivõimu tegevusetuse perioode. Sellegipoolest kestis kohtumenetlus kokku ligikaudu 4,5 aastat.
  6. Pärnu Maakohus mõistis kaebaja süüdi 12.12.2011 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.03.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Seejärel arutas asja Riigikohus, kes märkis 23.11.2012 otsuses nr 3-1-1-86-12, et maakohus on süüdistatavate või nende kaitsjate taotlusi kergekäeliselt rahuldanud ja kohtuistungeid põhjendamatult edasi lükanud, mille tõttu vältas kriminaalasja menetlus maakohtus ligi 3 aastat. Riigikohus ei pidanud mõistlikku menetlusaega 23.11.2012 seisuga siiski veel möödunuks, sest kriminaalasja esemeks oli raske kuritegu, rahvakohtuniku raske haiguse tõttu tekkis vajadus uuendada kohtukoosseisu ja kriminaalasjas tuli vahetada suisa kahte kaitsjat põhjusel, et nad olid kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud (vt p 1-20 ja p 37). Lisaks on jõustunud kohtuotsusega nr 1-12-2672 tuvastatud, et kaebaja isa I. K. takistas ajavahemikul 08.11.2009 – 16.03.2010 (s.o maakohtus toimunud menetluse ajal) kahe tunnistaja ilmumist kaebaja kriminaalasjas toimunud kohtuistungile ning sundis 29.03.2010 – 30.08.2011 (s.o samuti maakohtu menetluse ajal) ühte tunnistajat andma valeütlusi. Kohus nõustub Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-86 p-des 1-20 ja 37 toodut arvestades, et menetlust oleks saanud mõnevõrra kiirendada, kui asja arutamisel maakohtus oleks kohtunik asja rangemalt ja kindlamalt juhtinud. Eelkõige mõjutasid menetlusaja pikkust siiski asjaolud, mida ei saa ette heita riigivõimule (sh rahvakohtuniku raske haigus ja kaitsjate kuriteos 7
(8)süüditunnistamine), samuti kaebaja õigusemõistmise takistamine). läheduste käitumine (sh kaebaja isa poolne
  1. Riigikohus tühistas otsusega nr 3-1-1-86-12 Pärnu Maakohtu 12.12.2011 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2012 otsuse eelkõige põhjusel, et asjas oluline tunnistaja N. L. oli jäetud kohtusse kutsumata ja seetõttu ei olnud võimalik avaldada tema ütlusi KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Tegemist oli kohtute poolse kriminaalmenetluse normi ebaõige tõlgendamisega pärast KrMS muutmist, mis mõjutas menetluse pikkust, kuid normi ekslik tõlgendamine ebaselges õiguslikus olukorras ei ole siiski kohtutele mõistliku menetlusaja kontekstis etteheidetav. Kohus märgib ka, et N. L. näol oli tegemist tunnistajaga, keda kaebaja isa oli maakohtus toimunud menetluse ajal sundinud valeütlusi anda, mis raskendas kindlasti ka selle tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist.
  2. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimus asja uuel arutamisel Pärnu Maakohtu eelistung 17.12.2012, kohtuistungid 01.-04.2013 ning otsuse tegi maakohus 17.04.
  3. Süüdistatavate esindajate apellatsioonkaebus registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus 11.06.2013 ja eelistung toimus 07.08.
  4. Esimene kohtuistung toimus 23.09.2013, kuid asja arutamine lükkus edasi tunnistaja N. L. ilmumata jäämise tõttu. Seejärel toimus teine kohtuistung 11.11.2013 ja ringkonnakohus tegi otsuse 28.11.
  5. Kohus leiab, et asja teistkordsel arutamisel maakohtus ja ringkonnakohtus tehti menetlustoimingud põhjendamatu viivituseta.
  6. Kõike eeltoodut kokku võttes ja kriminaalmenetlust kui tervikut hinnates võib tõdeda, et kriminaalmenetlus oli kaebaja jaoks koormav, eriti kuna ta viibis vahi all, kuid arvestades kaebaja toimepandud kuriteo ja temale mõistetud karistuse raskust, kriminaalasja keerukust, riigivõimu tegevust ning kaebaja ja tema lähedaste käitumist, toimus kriminaalmenetlus siiski mõistliku aja jooksul. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebus jääb rahuldamata. 32.

§ 108lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid ükski vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad kõigi menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.