2-16-1850/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-16-1850 Tsiviilasi XX hagi T.J. vastu elatise suurendamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus T.J.i apellatsioonkaebus Menetlusosalised Apellant (kostja): T.J. (isikukood XXXXXXXX) Vastustaja (hageja): XX (isikukood XXXXXXXX), seaduslik esindaja K.J. (isikukood XXXXXXXXX) Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Keelduda menetlusse võtmast T.J.i apellatsioonkaebust Tartu Maakohtu
4. märtsi
5. a otsuse peale ja lugeda apellatsioonkaebus tagastatuks T.J.ile. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et T.J.i apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda.
7. Tsiviilasja hagihinnaks TsMS § 129 lg 2 alusel on 1035 eurot. TsMS § 405 lg 1 järgi on tegemist tsiviilasjaga, mida vaadatakse läbi lihtmenetluses. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses tehtud asjades edasikaebeõigus 1 apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg-le 2 järgi võetakse § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsuse edasikaebamiseks. Otsuselt nähtuvalt ei ole maakohus TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud.
8. Hagi esemeks on alaealise lapse elatise suurus. PKS § 101 lg 1 järgi ei või olla igakuine elatis ühele lapsele väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on (RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 15) rõhutanud põhimõtet, mille järgi ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada, kui lapsele küsitakse elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Käesolevas asjas suurendas maakohus elatist miinimummäärani. Hageja on 7 aastane ja tal on tervisliku seisundi tõttu täiendavad kulud. Hagejal on diagnoositud kõnehäire ning ta peab sõitma Puhjast Tartusse logopeedi juurde. Kostja märkis vastuses hagile, et nõue ei ole põhjendatud ja hageja saaks Tartus tasuta transporti kasutada (lk 26). Kohtuistungil märkis kostja, et ta hetkel ei tööta, töötuna arvel ei ole, juhutöid ei tee. Kostja väitel elab ta elukaaslase juures, kes maksab ka hagejale varasema kokkuleppe alusel 100 eurot kuus. Kostja avaldas, et ta on nõus maksma 150 eurot Apellatsioonkaebusele lisas kostja tõendi selle kohta, et ta on 28.03.2016 töötuna arvele võetud. Apellant märkis, et tegeleb ka töövõimetust tõendavate dokumentide saamisega. Ringkonnakohtu arvates on apellant tööealine ja –võimeline, tal puuduvad teised ülalpeetavad ning puuduvad ka muud objektiivsed asjaolud, miks ta ei ole võimeline täitma vanemana oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust minimaalses ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja tervislik seisund osutub selliseks, mis takistab töötamist, siis on tal omakorda õigus taotleda väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vajaduse korral peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise (RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15)
9. Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud, kas esinevad alused PKS § 102 lg 2 kohaldamiseks ning põhjendatult leidnud, et puuduvad asjaolud, mida saab pidada mõjuvaks põhjuseks, et vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Käesolevas asjas ei ole maakohus andnud luba edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 tähenduses. 2 Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning järginud asja menetlemisel menetlusõiguse norme, maakohus on asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnanud ning põhjendatult hagi rahuldanud. Lähtudes eeltoodust, keeldub ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kuna maakohus kohaldanud otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõigust. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi. Lisaks on maakohus hinnanud ka kõiki tõendeid õigesti. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 3 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi