KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht
- aprill 2016.a, Tartu Tsiviilasja number 2-15-6403 Tsiviilasi XXi hagi T.U. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 922,50 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
- oktoobri 2015.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.U.i apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja) T.U. (isikukood XXXXXXXXXX) RESOLUTSIOON
- Tühistada Tartu Maakohtu
- oktoobri 2015.a otsus osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis suurusega 1/3 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vastustaja (hageja) XX (isikukood XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja A.V.
- Lugeda järgmiselt: kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks „2.
- Mõista T.U.ilt alates 28.04.2015.a välja XXi kasuks elatisena 1/3 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni XXi täisealiseks saamiseni 08.06.2020.a. 2.
- Väljamõistetava elatise suurus ajavahemikul 28.04.2015.a kuni 31.12.2015.a on 130 (ükssada 1 kolmkümmend) eurot kuus. Alates 01.01.2016.a on elatise suurus 143,33 eurot (ükssada nelikümmend kolm eurot 33 senti) kuus. Elatis ei või olla väiksem kui 1/3 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2.
- Elatis tasuda A.V. pangaarvele nr XXXXXXXXXX, selgituseks märkida elatisraha. Elatist tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette.“
- Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS
- Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud kostja kanda. kantud
- Hagejale hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu jätta kostjalt hageja menetluskulud välja mõistmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- XX esitas 28.04.2015 Tartu Maakohtusse T.U. vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista elatusraha kehtivas miinimumsummas alates hagi esitamisest. Hageja selgituse kohaselt maksab kostja praegu iga kuu vabatahtlikult elatist 100 eurot.
- Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et ei ole suuteline tasuma üle 100 euro kuus. Kostja arvates tuleb elatist vähendada alla miinimummäära, sest lapse eostamine oli hageja esindaja ainuotsus. Kostja ei ole kindel oma isaduses, kuid ei ole isadust vaidlustanud. Kostja palus mitte mõista temalt elatisena välja üle poole tema palgast. Kostja väitel on ta töövõimetu, sest ei suuda erinevate traumade ja kutsehaiguste tõttu tegutseda omandatud kutsealal ega teha muud füüsilist tööd. Kostja ainsaks sissetulekuks on 0,5 koormusega teenitav majahalduri palk 136,78 eurot kuus, sellest 100 eurot kuus maksab ta elatisena hagejale. Muu vara kostjal puudub. Kostjat peab suures osas üleval tema abikaasa, kostja enda konkurentsivõime tööjõuturul ei ole rohkema teenimiseks piisav. Kostja on peagi töövõimetu pensionär ning hageja emal on piisavalt vara tema üleval pidamiseks. MAAKOHTU LAHEND 2
- Tartu Maakohtu
- oktoobri 2015.a otsusega rahuldati hagi ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks elatis 172,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust. Kohus mõistis elatise välja alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni
- juunil 2020.a. Kohtuotsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus selles, et kostja on tasunud hagejale elatist 100 eurot kuus, mis on hageja vajaduste katteks ebapiisav. Kohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud asjaolude esinemist, mis annaksid alust vähendada väljamõistetavat elatist alla perekonnseaduses sätestatud miinimummäära. Kostja ei ole tõendanud oma töövõimetust ega töövõime kaotuse ulatust. Kohus selgitas menetluses kostjale, et töövõimetust ei saa tõendada perearsti antud tõendiga. Samuti ei anna alust elatise määra vähendamiseks kostja väide, et lapse saamine oli hageja ema ainuotsus. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et kostja igakuine sissetulek on umbes 136 eurot kuus. Kostjale ei kuulu kinnisvara ega sõidukeid. Sellele vaatamata ei vabane kostja kohustusest tasuda alaealisele lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tema sissetulek on liiga väike. Kohus leidis, et lapse vajadusi on osaliselt võimalik katta riikliku peretoetuse arvel ning seadusega kehtestatud elatise miinimummäära tuleb vähendada riikliku lapsetoetuse pooles ulatuses. Maakohus märkis, et kuna elatis mõistetakse välja vähemas määras kui seaduses ette nähtud miinimum, ei ole hagejate vanemate varaline seisukord oluline. Kostja ei vabane lapse minimaalse ülalpidamise kohustusest ainult seetõttu, et tema emal on vara. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- T.U. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis summas 70 eurot kuus. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning rikkunud kohtuotsuse tegemisel menetlusõiguse norme; 2) puudub apellandil igasugune vara, mida saaks võõrandada ja mille arvel omandada täiendavaid rahalisi vahendeid; 3) leidis maakohus ebaõigesti, et kostja töövõimetust ei saa tõendada perearsti tõendiga ning töövõime kaotust peaks tõendama ekspertiis. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu; 4) pöördus apellant (kostja) perearsti poole palvega teostada minu tervisliku seisundi kohta ekspertiis, kuid selle asemel andis perearst kostjale tõendi tema tervisliku seisundi kohta, mis on kohtule esitatud. Perearst selgitas, et kostja suhtes ekspertiisi määramine ei ole võimalik, sest ekspertiisi vastus saabub hiljem kui kostja vanaduspensioni iga. Vanaduspensionile jäädes loetakse kostja seadusest tulenevalt töövõimetuks; 5) tõendab kostja poolt kohtule esitatud perearsti tõend piisavalt kostja terviseseisundit ja sellest tulenevalt töövõime kaotust. Selles kajastub objektiivse spetsialisti arvamus kostja kehaliste funktsioonide kohta; 6) saabub apellandi vanaduspensioniiga
- märtsil 2016.a; 7) ei ole vastast pool seadnud kahtluse alla kostja esitatud tõendit ja selle alusel esitatud kostja väiteid; 3 8) ei ole PKS § 102 lg-s 2 käsitletud töövõimetuse mõiste samastatav riikliku pensionionikindlustuse seaduse § 16 sätestatud töövõimetuse tähendusega. Pensionionikindlustuse seaduse § 16 lg 7 järgi tunnistatakse isik püsivalt töövõimetuks vanaduspensioniikka jõudmisega (apellandi puhul 30.03.2016). Pensioniikka jõudmisel töövõime ei taastu; 9) tuleb töövõime hindamisel arvestada lisaks tervislikule olukorrale ka nn sotsiaalset mõõdet. Apellandi konkurentsivõime tööjõuturul mõned kuud enne vanaduspensioniikka jõudmist on nullilähedane. Apellant on olnud varem aastaid töötuna arvel, kuid sobivat tööd ei õnnestunud leida isegi töötukassa kaudu. Praegune tööleping on sõlmitud tähtajaliselt, s.o vanaduspensioni ikka jõudmiseni; 10) ei ole apellant suuteline tasuma oma poolest sissetulekust suuremat elatist. Ka alates 31.03.2016.a apellandi ainsaks sissetulekuks jääv vanaduspension saab olema väga väike, kuna apellant ei suutnud pikki aastaid tööd leida; 11) tulnuks maakohtul PKS § 102 lg 2 alusel vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist kostja poole sissetulekuni.
- Vastustaja palus
- aprillil 2016.a ringkonnakohtule esitatud avalduses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja seaduslik esindaja jäi oma esialgsete seisukohtade juurde ja märkis, et alla 130 euro suuruse miinimumelatisega oleks väga keeruline ja raske hakkama saada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruse osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 1/3 ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
- Maakohtu otsusega on kostjalt välja mõistetud elatis PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras, millest kohtuotsuse kohaselt kuulub maha arvestamisele pool riikliku lapsetoetuse suurust. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga kujunes sel viisil igakuise elatise suuruseks 172,50 eurot (195 – 45:2).
- aastal oleks maakohtu otsuse järgi elatise suuruseks seega 190 eurot (215 – 50:2). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole elatise väljamõistmisel piisavalt arvestanud kostja varalist seisundit ja tema eeldatavat võimekust oma sissetuleku suurendamiseks.
- Kostja on esile toonud, et tema poolt teenitava töötasu suuruseks oli töölepingu järgi keskmiselt 136,50 eurot kuus ning maakohus on lugenud kostja sissetuleku suuruse selles ulatuses tuvastatuks. Maakohus on ühtlasi kindlaks teinud, et kostjal puudub muu vara, mille arvelt anda lapsele ülalpidamist. Apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud töölepingu p 4.1 kohaselt on töötaja põhipalgaks 0,5 koormusega töötades alates ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alamäärast – seega
- aastal 195 eurot ja
- aastal 215 eurot. Seejuures ei ole töötasu laekunud kostja pangakontole (vt maakohtu teostatud päringud nii Swedpanka kui SEB Panka, tl 16 – 22). Maakohus lähtus töötasu suuruse kindlakstegemisel Maksu- ja Tolliameti teatisest (tl 30). Samas on tööleping sõlmitud tähtajaliselt, s.o kuni 31.03.2016.a, mis on käesoleva otsuse tegemise aja seisuga möödunud. Asja materjalidest nähtuvalt jõudis apellant 30.03.2016.a vanaduspensioni ikka. 4
- Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolse PKS § 102 lg 2 tõlgendusega, mille kohaselt ei ole võimalik vähendada vanemalt alaealise lapse kasuks väljamõistetava elatise suurust alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra põhjusel, et vanema tõendatud varaline olukord ei võimalda selles suuruses elatist tasuda. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kuna kohus mõistab elatise välja vähemas määras kui seaduses ettenähtud miinimum (arvestades elatise miinimummäärast maha pool riikliku lapsetoetuse summast), siis ei ole hageja vanemate varaline seisukord oluline. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ulatuses, milles nad ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimelised andma teisele isikule (s.o lapsele) ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui vanem on eelnimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
- Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 esimese ja teise lause koosmõjust lähtudes tuleb ka vanemalt alaealise lapse kasuks elatise väljamõistmisel siiski arvestada vanema reaalset suutlikkust ülalpidamist anda, sh katta tema enda minimaalsed vajadused, samuti tõenäosust leida täiendavaid sissetulekuid. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et püsiva töövõimetuse kindlakstegemiseks määratakse üldjuhul ekspertiis ning et käesoleval juhul ei esitanud kostja tõendeid, millest nähtuvalt oleks tal kindlaks tehtud püsiv töövõimetus. Perearsti tõendi (tl 11) kohaselt on isikul diagnoositud parema õlaliigese artroos funktsiooni piiratusega ja kahepoolne põlveliigeste artroos, mis ei võimalda teha rasket füüsilist tööd, olla sundasendis ja tõsta raskusi. Samas ei saa vanaduspensioni ikka jõudnud isikult eeldada tööealise isikuga võrreldavat võimekust sissetuleku leidmiseks. Apellant on kohtule põhistanud, et tema isiklik toimetulek on võimalik tänu abikaasa poolsele materiaalsele toetusele. Apellatsioonkaebuse lahendamise aja seisuga ei ole kohtule teada, kui suurt pensioni hakkab apellant saama. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 11 lg 6 kohaselt on pensioniõiguslikule isikule tagatud vähemalt rahvapensioni määrale vastav vanaduspension. Rahvapensioni määr on aprillist 2016.a alates 167,4 eurot. Pensioni baasosale lisandub üldjuhul staažiosa. Seega puudub alus arvata, et apellant hakkaks saama pensioni väiksemas ulatuses kui on olnud tema senine töötasu osalise tööajaga töötamisel ning tema varane seisund oluliselt muutuks.
- Ringkonnakohus leiab, et arvestades PKS § 102 lg 2 sätestatut on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 1/3 ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras elatise tasumine ei ole jõukohane kostjale, kelle teadaolev sissetulek on oluliselt väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalk. Elatise määra vähendamine 1/3-ni kuupalga alammäärast on kooskõlas PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatud põhimõttega, mille kohaselt peab rahalistes raskustes olev vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kui PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise määr võimaldab eelduslikult katta alaealise lapse kõik põhilised vajadused (arvestades ka teise vanema poolset panust), siis rahaliste vahendite nappuse korral tuleb nii vanemal kui lapsel teha valikuid. Hageja seaduslik esindaja on oma 08.04.2016.a avalduses märkinud, et alla 130 euro suuruse miinimumelatisega oleks äärmiselt keeruline toime tulla. Ringkonnakohtu poolt väljamõistetav elatis katab seadusliku esindaja poolt märgitud minimaalselt vajaliku taseme. Sidudes väljamõistetava elatise suuruse 1/3 kuupalga alammääraga ei pea ringkonnakohus vajalikuks arvestada elatise summast täiendavalt maha riikliku lapsetoetusena saadavat summat.
- Ringkonnakohus jätab asjas kantud menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ja väljamõistetava elatise suuruse vähendamine ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, kuna hageja ei nõudnud maakohtu menetluses kindla 5 elatisesumma väljamõistmist ja on ringkonnakohtule esitatud avalduses sisuliselt nõustunud ka PKS § 101 lõikes 1 märgituga võrreldes väiksema elatisega. Hageja (vastustaja) kinnituse kohaselt ei ole ta apellatsioonimenetluses kulusid kandnud. Seega jätab ringkonnakohus apellandilt vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud välja mõistmata. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks 6 Kai Kullerkupp