← Eesti

3-14-50797/126

Obsah (5)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2016, Tartu Haldusasja number 3-14-50797 Haldusasi Xxx kaebus talle tekitatud mittevar

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-14-50797

  1. Xxx esitas
  2. veebruaril 2014 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, milles palus Justiitsministeeriumil talle määrata riigi õigusabi korras advokaat, kes on advokatuuri liige; tunnistada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 alusel kehtetuks haldusakt ehk tema suhtes kriminaalasjas nr 1-07-9015 tehtud kohtuotsus, millega ta mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 2 ja 3 ning § 25 lg 2 alusel ning karistati üheksa-aastase vangistusega; lõpetada RVastS § 4 alusel toiming ehk tema vangistuses ja vahi all hoidmine; hüvitada RVastS § 9 alusel mittevaraline kahju tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise eest ning mõista talle välja aus ja õiglane kompensatsioon; kõrvaldada RVastS § 11 alusel õigusvastased ja õigusvastaselt tekitatud tagajärjed; hüvitada RVastS §-de 14 ja 16 alusel õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega või õiguspärase haldusakti ja toiminguga tekitatud kahju ning mõista talle välja õiglane ja aus kompensatsioon; hüvitada RVastS § 15 alusel õigusemõistmisel tekitatud kahju ning mõista talle välja aus ja õiglane kompensatsioon samas taotluses toodud ja talle tekitatud vaevade, üleelamiste ja kannatuste eest (I kd, tl-d 3-23).
  3. Justiitsministeerium jättis
  4. aprilli
  5. a kirjaga nr 13-4/14-2064 Xxx taotlused rahuldamata (I kd, tl-d 30-32).
  6. Xxx esitas
  7. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi
  8. veebruari
  9. a kirja peale, leides, et see on õigusvastane (I kd, tl-d 1-2). Kaebaja märkis, et jääb kõigi oma väidete, seisukohtade, põhjenduste ja taotluste juurde, mille ta on eelnevalt esitanud Justiitsministeeriumile
  10. veebruari
  11. a taotluses kahju hüvitamiseks, ega pea vajalikuks hakata neid kaebuses välja tooma ja üle kordama ning palus halduskohtul esitatud tõenditega arvestada, neid hinnata ja kaaluda, et mida teha kaebaja õiguste ja vabaduste kaitseks.
  12. Tartu Halduskohtusse saabus
  13. juulil 2014 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus (I kd, tl-d 42-43).
  14. Tartu Halduskohtusse saabus
  15. septembril 2014 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus (I kd, tl-d 84-90).
  16. Tartu Halduskohus tagastas
  17. oktoobri
  18. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et mitmed ministrid ja poliitikud, äri- ja avaliku elu tegelased, kriminaalasja nr 1-07-9015 menetlusosalised ning Eesti Rahvusringhääling ja muud meediaväljaanded on väidetavalt avaldanud meedias teavet kaebaja ja kriminaalasja nr 1-07-9015 kohta enne selles asjas kohtulahendi jõustumist, rikkudes sellega kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi, ning selle eest, et õiguskantsler on kaebaja pöördumistele vastates väidetavalt rikkunud tema põhiõigusi ja –vabadusi (I kd, tl-d 98-100). Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis kohus kaebuse ülejäänud osas käiguta ja andis kaebajale võimaluse tähtaegade rikkumise põhjuste selgitamiseks ja tähtaegade ennistamise taotluse esitamiseks.
  19. Tartu Halduskohtusse saabus
  20. oktoobril 2014 Xxx puuduste kõrvaldamise avaldus vastavalt määruse resolutsiooni p-le 2 (I kd, tl-d 109-111). Xxx esitas
  21. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse (II kd, tl-d 1-5)
  22. Tartu Halduskohus tagastas
  23. märtsi
  24. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kohtud rikkusid tema põhiõigusi ja -vabadusi tema suhtes toimunud kriminaalasja nr 1-07-9015 menetlemisel ning kaebaja ja kriminaalasja kohta meedias teavet avaldades enne selles asjas kohtulahendi jõustumist, ning selle eest, et tema põhiõigusi ja -vabadusi rikuti Tallinna Ringkonnakohtu
  25. novembri
  26. a määrusega kriminaalasjas nr 1-09-17017, Riigikohtu määrusega nr 7-11-525-09, Tallinna Halduskohtu
  27. novembri
  28. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 2

(9)3-14-50797
  1. veebruari
  2. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2438, Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-143, Harju Maakohtu esimehe
  5. detsembri
  6. a kirjaga nr 816-33 ja
  7. märtsi
  8. a kirjaga nr 8-14-40, Tallinna Halduskohtu
  9. jaanuari
  10. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu
  11. märtsi
  12. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2834, Riigikohtu
  13. mai
  14. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-164 ja
  15. juuni
  16. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-250, Riigikohtu esimehe
  17. oktoobri
  18. a vastusega nr 4-3-47-10 ja
  19. novembri
  20. a vastusega nr 4-3-59-10 (II kd, tl-d 69-79). Sama määruse resolutsiooni p-ga 3 võttis kohus kaebuse ülejäänud osas menetlusse ning määruse resolutsiooni p-ga 4 tunnistas vastustajateks Justiitsministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti, prokuratuuri ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi. Määruse resolutsiooni p-ga 5 kohustas kohus Politsei- ja Piirivalveametit, Kaitsepolitseiametit, prokuratuuri ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti esitama kirjalikud vastused kaebetähtaja ennistamise taotlusele.
  21. Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, prokuratuur ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituut esitasid
  22. aprillil 2015 kohtule seisukohad kaebetähtaja ennistamise taotluse osas (II kd, tl-d 136, 138-139, 142, 145-147).
  23. Tartu Ringkonnakohus jättis
  24. aprilli
  25. a määrusega Xxx määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  26. märtsi
  27. a määruse muutmata (II kd, tl-d 175-178). Riigikohtu halduskolleegium keeldus
  28. juuni
  29. a määrusega Xxx määruskaebust menetlusse võtmast (II kd, tl 191).
  30. Tartu Halduskohus jättis
  31. septembri
  32. a määruse resolutsiooni p-ga 1 Xxx taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja resolutsiooni p-ga 2 lõpetas haldusasjas nr 3-1450797 menetluse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et politsei, prokuratuur ja Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus rikkusid tema põhiõigusi ja -vabadusi tema suhtes toimunud kriminaalmenetluse kohtueelses ja kohtumenetluses, ning selle eest, et politsei ja prokuratuur rikkusid kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi tema ja kriminaalasja nr 1-07-9015 kohta meedias teavet avaldades enne selles asjas kohtulahendi jõustumist, ning selle eest, et tema põhiõigusi ja -vabadusi rikuti Riigiprokuratuuri
  33. augusti
  34. a otsusega nr RP-2.9/09/154,
  35. oktoobri
  36. a vastusega nr RP-2-9/09/154,
  37. novembri
  38. a vastusega nr RP-2-9/09/154 III ja
  39. veebruari
  40. a vastusega nr RP-29/10/7 (II kd, tl-d 195-198).
  41. Justiitsministeerium palus
  42. oktoobri 2015 vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda (III kd, tl-d 16-17).
  43. Kaitsepolitseiamet palus
  44. oktoobri 2015 vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata osas, mis puudutab Kaitsepolitseiameti
  45. juuli 2011 teatise nr 138 ja
  46. jaanuari 2012 teatisega nr 215 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (III kd, tl-d 5-6).
  47. Prokuratuur palus
  48. oktoobri 2015 vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda (III kd, tl-d 9-10). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  49. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist, väites järgmist. 3
(9)3-14-50797 1) Kahju hüvitamise taotlusest ilmneb selgelt, et tema põhiõigused ja -vabadused on olnud riivatud ja rikutud. 2) Kaebaja palub kohtul tuvastada tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumised kriminaalasja nr 1-07-9015 kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingutes ja haldusaktides, süüdistuse esitamisel, süütegude kvalifitseerimisel, süüdimõistmisel ja karistamisel KarS § 114 p-de 2 ja 3 ja § 25 lg 2 järgi ning peale kriminaalasjas nr 1-07-9015 ebaseadusliku kohtuotsuse jõustumist tehtud õigusvastastes toimingutes ja haldusaktides, mille kõigega on kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ja kannatused. 3) Kaebaja palub kohtul talle välja mõista tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise eest aus ja õiglane rahaline hüvitis kohtu äranägemisel.
  1. Kaitsepolitseiamet palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 1) Kaebaja ei ole kaebuses näidanud mitte ühtki mittevaralise kahju hüvitamise aluseks oleva asjaolu esinemist, mis oleks talle põhjustatud Kaitsepolitseiameti teatisest. 2) Kaebaja pole üheski kohtule esitatud dokumendis näidanud, missuguseid tema põhiõiguseid ja –vabadusi on Kaitsepolitseiamet süüliselt rikkunud, milles seisnes talle tekitatud mittevaraline kahju ja missugune on põhjuslik seos vastustaja teatiste ning väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju vahel. Kaebaja väited on paljasõnalised.
  2. Prokuratuur palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 1) Kaebajale selgitati
  3. augusti
  4. a Riigiprokuratuuri määruses, milles kaebaja vaidlustas Kaitsepolitseiameti poolt kriminaalmenetluse alustamata jätmist, et kaebaja suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kohtuasjas nr 1-07-9015 anti hinnang kõigile võimalikele materiaalõiguse kohaldamisega seotud probleemidele, aga samuti võimalikele menetlusnormide rikkumisele nii kohtueelse uurimise kui ka kohtuliku arutamise ajal. Ei prokuratuur ega ükski muu õiguskaitseasutus ei oma õigust hakata kontrollima ja ümber hindama jõustunud, s.o seadusjõus oleva kohtulahendiga kindlakstehtud kuriteo toimepanemisega ning kriminaalasja menetlemisega seotud tehiolusid. Eelnimetatud kaebuse rahuldamata jätmise määrust oli kaebajal võimalik vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtus, kes aga
  5. augusti
  6. a määrusega jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et taotleja võimalus õiguste kaitseks on ilmselt vähene. Seega, kuivõrd kohus sõnaselgelt oma seisukoha avaldas, oli põhjendatud, et prokuratuuri järgnevad samadel asjaoludel saabunud kirjad jäeti sisuliselt läbivaatamata ning olid vormistatud vastustena. Meelevaldne ja vale on kaebaja seisukoht, et tema pöördumised on jäetud tähelepanuta, kontrollimata ja rahuldamata põhjendamatult. Kõik kaebaja pöördumised on prokuratuuris registreeritud, nende sisu on kontrollitud ning on põhjendatult leitud, et tegemist on sisuliselt korduva kaebusega, milles esitatud asjaolude suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning mille menetlemisega seonduvaid asjaolusid on seonduvalt esitatud kuriteokaebusega kontrollitud hiljem ka süüdistuskohustusmenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja õiguseid prokuratuuri poolt väljastatud kirjadega rikutud. 2) Kuivõrd kaebaja näol on tegemist isikuga, kes mõisteti käesoleva kaebuse aluseks oleva kriminaalmenetluse tulemusel kohtu poolt kuriteos süüdi, tuleb tema kahjunõude hindamisel 4
(9)3-14-50797 lähtuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg-st 1, mis sätestab, et isikul on õigus nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju. Prokuratuuri hinnangul ei ole võimalik tuvastada, et prokuratuurist edastatud vastused oleks kaebaja õiguseid üleüldse rikkunud. Seega ei ole põhjendatud siinkohal analüüsida süüga seonduvaid asjaolusid ega ka seda, kas kaebajal on tekkinud sellise tegevusega korreleeruv kahju.
  1. Justiitsministeerium palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 1) Riigikohtu
  2. mai
  3. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-209 ja
  4. juuli
  5. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-386 keeldus Riigikohus kaebajale riigi õigusabi andmisest teistmisavalduse esitamiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 11 alusel. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Puudub mistahes alus arvata ja ka kaebaja ei ole oma kaebuses väitnud, et Riigikohtu kohtunikud oleksid kaebaja riigi õigusabi taotlusi lahendades pannud toime kuriteo, seega puudub antud juhul riigivastutuse kohaldamiseks RVastS § 15 lg 1 nõutav kohustuslik eeldus – kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus toimepandud kuritegu. Puudub ka RVastS § 7 lg 1 riigivastutuse kohaldamise üldise eeldusena sätestatud riigi tegevuse õigusvastasus. 2) Tallinna Ringkonnakohtu
  6. augusti
  7. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-9186 keeldus ringkonnakohus kaebajale riigi õigusabi andmisest Riigiprokuratuuri
  8. augusti
  9. a määruse vaidlustamiseks RÕS § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 p 2 ja 5 alusel, leides, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene. Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamise perspektiivitusega nõustus ka Riigikohus oma
  10. oktoobri
  11. a määrusega asjas nr 3-7-11-510, jättes kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kõnealuste kohtumääruste näol on samuti tegemist jõustunud kohtulahenditega, mille õiguspärasuses puudub alus kahelda. Samuti puudub alus arvata, et kaebaja taotluste lahendamise käigus oleksid kohtunikud pannud toime kuriteo. 3) Tallinna Ringkonnakohtu
  12. aprilli
  13. a vastusega nr 6723-12 tagastas ringkonnakohus kaebaja
  14. aprilli
  15. a taotluse seoses kaebuse esitamisega Riigiprokuratuuri konsultant Gardi Andersoni
  16. märtsi 2012 kirjaga nr RP-6-7/12/13-II saadetud vastuse peale
  17. veebruari 2012 saabunud avaldusele. Ringkonnakohus leidis, et Riigiprokuratuuri konsultant G. Andersoni
  18. märtsi
  19. a vastuse näol ei ole ei vormiliselt ega ka sisuliselt tegemist määrusega, mis oleks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 208 kohaselt vaidlustatav, mistõttu selle vaidlustamiseks esitatud riigi õigusabi taotluse lahendamiseks puudub ringkonnakohtul menetluslik alus. Hoolimata asjaolust, kas ringkonnakohus oleks pidanud
  20. aprilli
  21. a taotluse tagastama või lahendama kohtumäärusega, on ilmne, et kaebaja ei saanud samasisulise kriminaalmenetluse alustamise avalduse korduval esitamisel nõuda süüdistuskohustusmenetluse teistkordset kontrolli ning saada selleks riigi õigusabi, mistõttu oli riigi õigusabi andmine kaebajale RÕS § 7 lg 1 p 2 ja 5 alusel välistatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  22. Kohtu menetluses on Xxx kaebus talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Xxx taotleb alljärgnevalt nimetatud dokumentidega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. 5
(9)3-14-50797 Vastustajaks Kaitsepolitseiamet: - Kaitsepolitseiameti
  1. juuli
  2. a teatis nr 138; - Kaitsepolitseiameti
  3. jaanuari
  4. a teatis nr
  5. Vastustajaks prokuratuur: - Riigiprokuratuuri
  6. augusti
  7. a määrus nr RP-2-9/11/77-III; - Viru Ringkonnaprokuratuuri
  8. jaanuari
  9. a kiri nr VRP-8/12/30; - Viru Ringkonnaprokuratuuri
  10. veebruari
  11. a vastus nr VRP-8/12/48; - Riigiprokuratuuri
  12. märtsi
  13. a vastus nr RP-6-7/12/13-II. Vastustajaks Justiitsministeerium: - Riigikohtu
  14. mai
  15. a määrus asjas nr 3-7-1-1-209; - Riigikohtu
  16. juuli
  17. a määrus asjas nr 3-7-1-1-386; - Tallinna Ringkonnakohtu
  18. augusti
  19. a määrus kriminaalasjas nr 1-11-9186; - Riigikohtu
  20. oktoobri
  21. a määrus asjas nr 3-7-1-1-510; - Tallinna Ringkonnakohtu
  22. aprilli
  23. a vastus nr 6723-
  25. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et Xxx mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajate seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
  26. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
  27. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kuigi vastustajad on avaliku võimu kandjad, kes täidavad neile seadusest tulenevaid avalik-õiguslikke ülesandeid, on kohtu hinnangul kahju hüvitamise nõude eeldused käesolevas asjas täitmata.
  28. Kaebaja nõuab Kaitsepolitseiametilt mittevaralise kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tema pöördumistele vastates rikkus Kaitsepolitseiamet kaebaja põhiõigusi ja –vabadusi. Kohus kaebajaga ei nõustu.
  29. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on palunud Kaitsepolitseiametil alustada menetlust, kuna väidetavalt on riigiprokurör Steven-Hristo Evestus toime pannud kuriteo, mis vastab KarS § 310 koosseisu tunnustele, ning Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikud Leili 6
(9)3-14-50797 Raedla, Ivi Keskküla, Jüri Paap ja Malle Preimer on toime pannud kuriteod, mis vastavad KarS § 311 tunnustele (II kd, tl-d 27-39). Kaitsepolitseiamet on
  1. juuli
  2. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises kaebajale selgitanud, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, kuna riigiprokuröri ja kohtunike tegudes puudub kuriteokoosseis (III kd, tl 7). Kaebajat teavitati ka sellest, et vastavalt KrMS § 207 lg-tele 1 ja 3 on tal õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Kaebaja on seda õigust kasutanud ja vaidlustanud menetluse alustamata jätmise teatise. Riigiprokuratuur leidis
  3. augusti
  4. a määruses, et kaebuse väited ei anna alust vastuvõetud otsuse muutmiseks (III kd, tl 11). Selles määruses leidis riigiprokurör küll seda, et Kaitsepolitsei järeldus on kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nõuetekohaselt põhistamata, kuid sellegipoolest on Kaitsepolitsei järeldus kriminaalmenetluse aluse puudumisest seaduslik ja põhjendatud. Seega ei rikkunud Kaitsepolitseiameti vastus kaebaja õigusi ega vabadusi.
  5. Toimikust nähtub, et kaebaja on palunud Kaitsepolitseiametil alustada menetlust selgitamaks välja kohtuasja nr 1-07-9015 asjaolusid ning tegemaks kindlaks ja võtmaks vastutusele sellega seotud isikuid (II kd, tl-d 58-66). Kaitsepolitseiamet on
  6. jaanuari
  7. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises kaebajale selgitanud, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, kuna kaebaja poolt esitatu on paljasõnaline ja põhjendamatu (III kd, tl 7p). Kaebajat teavitati ka sellest, et vastavalt KrMS § 207 lg-tele 1 ja 3 on tal õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta.
  8. Kohus nõustub Kaitsepolitseiametiga, et kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatistega tekitatud mittevaralise kahju kohta on paljasõnaline ja kaebaja väiteid on täielikult tõendamata.
  9. Kaebaja leiab, et mittevaraline kahju on tekkinud tal ka seetõttu, et tema pöördumised on prokuratuuris jäetud põhjendamatult tähelepanuta, kontrollimata ja rahuldamata, mistõttu on tema õigused jäänud kaitseta ja neid on rikutud. Kohus nõustub prokuratuuriga, et kõik kõnealused kaebajale esitatud vastused on koostatud seaduspäraselt. Meelevaldne on kaebaja seisukoht, et tema pöördumised on jäetud tähelepanuta ja kontrollimata.
  10. Kaebaja poolt prokuratuurile esitatud pöördumiste sisuks on olnud soov kriminaalasja nr 107-9015 menetlejate suhtes kriminaalmenetluse alustamine seoses nende poolt toime pandud väidetavate õigusrikkumistega. Asja materjalidest nähtub, et Riigiprokuratuur on
  11. augustil 2011 jätnud rahuldamata Xxx kaebuse, milles ta vaidlustas Kaitsepolitseiameti
  12. juuli
  13. a teatises väljendatud seisukoha, et kriminaalmenetluse alustamiseks pole alust (III kd, tl 11). Määruses on kaebajale selgitatud, et vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 on tal õigus Riigiprokuratuuri määrus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebaja kasutas edasikaebeõigust, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis
  14. augusti
  15. a määrusega kaebaja taotluse rahuldamata põhjusel, et võimalus õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene (III kd, tl 10p). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis
  16. oktoobri
  17. a määruses asjas nr 3-7-1-1-510, et Riigiprokuratuuri
  18. augusti
  19. a määrus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kontrollimises on põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud (III kd, tl 20). Sellega ammendusid seaduses ettenähtud kaebemenetluse võimalused kriminaalmenetluse mittealustamise peale.
  20. Kohus nõustub prokuratuuriga, et kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus oli
  21. augusti
  22. a määruses sõnaselgelt öelnud oma seisukoha, oli põhjendatud, et samadel asjaoludel prokuratuuri saabunud kaebaja kirjad jäeti sisuliselt läbivaatamata ning vormistati vastustena. Nii on Viru Ringkonnaprokuratuur
  23. jaanuaril 2012 vastanud kaebajale kirjaga nr VRP8/12/30;30-II, et kuna kaebaja samasisulisele kaebusele on juba Riigiprokuratuuri poole
  24. augustil 2011 antud vastus, puudub vajadus samale kaebusele teistkordseks vastamiseks (III 7
(9)3-14-50797 kd, tl 12). Ka
  1. veebruari
  2. a vastuses nr VRP-8/12/48 kaebaja avaldusele on kaebajale selgitatud, et kaebaja on juba samasisulise taotlusega prokuratuuri poole pöördunud ja ta on lõpliku vastuse saanud (III kd, tl 13). Kaebajale selgitati, et prokuratuur ega ükski muu õiguskaitseasutus ei oma õigust hakata kontrollima ega ümber hindama jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud kuriteo toimepanemisega ning kriminaalasja menetlemisega seotud tehiolusid. Samuti on kaebajale
  3. märtsil 2012 kirjaga nr RP-6-7/12/13-11 selgitatud, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus (III kd, tl 14).
  4. Nagu eelnevast nähtub, on kõik kaebaja pöördumised prokuratuuris registreeritud ja nende sisu on kontrollitud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu prokuratuuri lõppjäreldustega, ei muuda neid veel õigusvastaseks.
  5. Kaebaja leiab, et talle on kahju tekitatud ka Riigikohtu
  6. mai
  7. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-209 ja
  8. juuli
  9. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-
  10. Kohus sellega ei nõustu.
  11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  12. mai
  13. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-209 jätnud rahuldamata Xxx taotluse riigi õigusabi saamiseks teistmisavalduse esitamiseks (III kd, tl 18). Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  14. juulil 2011 jätnud rahuldamata Xxx taotluse riigi õigusabi saamiseks teistmisavalduse esitamiseks asjas nr 3-7-1-1-386 (III kd, tl 19). Riigikohus ei ole põhjendanud, miks kaebaja taotlused riigi õigusabi saamiseks rahuldamata jäävad, kuid Riigikohus ei peagi riigi õigusabi andmata jätmist põhjendama. Kaebaja põhiõigusi sellega ei rikuta.
  15. RVastS § 15 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Seega piirab RVastS § 15 lg 1 imperatiivselt kohtu tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Kohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et puudub mistahes alus arvata ja ka kaebaja ei ole oma kaebuses väitnud, et Riigikohtu kohtunikud oleksid kaebaja riigi õigusabi taotlusi lahendades pannud toime kuriteo. Seega pole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Puudub ka RVastS § 7 lg 1 riigivastutuse kohaldamise üldise eeldusena sätestatud riigi tegevuse õigusvastasus. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla ka RVastS §
  16. RVastS § 16 reguleerib kitsalt avalik-õiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud erakordselt intensiivselt. Käesoleval juhul see nii ei ole.
  17. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  18. augusti
  19. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-9186 rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks (III kd, tl 22). Kaebaja leiab, et sellega tekitati talle mittevaralist kahju. Kohus ei saa selle seisukohaga nõustuda. Kaebaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis
  20. oktoobri
  21. a määruses asjas nr 3-7-1-1-510, et kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta rahuldamata (III kd, tl 20). Asjaolu, et kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu ja Riigikohtu seisukohtadega, ei muuda nimetatud kohtumääruseid õigusvastaseks. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et kaebaja riigi õigusabi taotluste lahendamisel oleksid kohtunikud toime pannud kuriteo.
  22. Kaebaja peab kahju tekkimise põhjuseks ka Tallinna Ringkonnakohtu
  23. aprilli
  24. a vastust nr 6723-
  25. Nimetatud vastusega tagastas kohus kaebajale Tallinna Ringkonnakohtule
  26. aprillil 2012 koostatud taotluse riigi õigusabi saamiseks seoses kaebuse esitamisega Riigiprokuratuuri konsultant G. Andersoni
  27. märtsi
  28. a kirjaga nr RP-6-7/12/13-II 8
(9)3-14-50797 saadetud vastuse peale (III kd, tl 21). Ringkonnakohus leidis, et selle vastuse näol ei ole tegemist määrusega, mis oleks KrMS § 208 kohaselt vaidlustatav. Kuigi Justiitsministeerium leiab, et selle taotluse oleks ringkonnakohus pidanud tagastama või lahendama kohtumäärusega, on ilmne, et kaebaja ei saanud samasisulise kriminaalmenetluse alustamise avalduse korduval esitamisel nõuda süüdistuskohtumenetluse teistkordset kontrolli ning saada riigi õigusabi. Kohus nõustub vastustajaga, et neil põhjustel oli riigi õigusabi andmine kaebajale RÕS § 7 lg 1 p-de 2 ja 5 alusel välistatud. Seetõttu ei rikkunud ringkonnakohtu poolt kaebaja taotluse tagastamine kaebaja õigusi. 36. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata Xxx kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. 37.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustajad pole menetluskulude hüvitamise taotlust ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2015. a määrusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.