) § 773 kohaselt on avaliku teabe elektroonilise versiooni vastutavaks hoidjaks Justiitsministeerium, RIK aga tegeleb nende objektide haldamisega, seega ei saa RIK ilma Justiitsministeeriumi loata kelleltki võtta õigust avalikule teabele, s.o õigust veebilehtedele juurde pääseda. Samuti ei ole Justiitsministeeriumil volitusi piirata juurdepääsu avalikule teabele, selline õigus on vaid kohtul. Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 määrusega tagastas kohus A.B. kaebuse Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. 26.09.2014 esitas A.B. Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2014 määrusega rahuldati A.B. määruskaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 kohtumäärus ning asi saadeti menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. 20.03.2015 võttis kohus kaebuse menetlusse ning määras korraldada asjas eelistung eesmärgiga selgitada välja kaebaja nõuded. Eelistungi käigus selgus, et kaebaja sooviks on Registrite ja Infosüsteemide Keskuse direktori 19.05.2011 käskkirja nr 59 (kasutustingimused) punktide 5.1 ja 6.1 õigusvastasuse tuvastamine, kuna A. B. leiab, et RIK-il ei olnud õigust blokeerida tema IP-aadress RIK-i 19.05.2011 käskkirjaga nr 59 kehtestatud kasutustingimuste punktide 5.1 ja 6.1 alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: RIK on riigiasutus, mis ei ole avaliku võimu kandja. RIK-i tegevus on suunatud riigivarale ja selle nõuetekohase kasutamise tagamisele, mitte aga riigilt teenust saavate isikute õigustele ja kohustustele. Nende isikute ja RIK-i vahel ei ole võimusuhet. Sellest tuleneb, et RIK-il puuduvad volitused nendele isikutele käskude andmiseks ja sanktsioonide kohaldamiseks. Kaebuse esitaja arvates käesolevas asjas kohaldatakse RIK 19.05.2011 käskkirja nr 59 punkte 5.1 ja 6.1 sanktsioonina käskkirja rikkumise eest, milleks RIK-il õigust ei ole. Vastuse nr 6-1/2305 punkti 2.1.1 esimeses lauses viitab vastustaja justiitsministri määrusele nr 20 „Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhimäärus“, kus räägitakse järelkontrollist. Selle tegelikku tähendust kirjeldab põhjalikult justiitsministri 30.06.10 määruse nr 24 „Kohtu kinnistusosakonna kodukord“ § 175. Kaebaja väitel RIK paneb sellesse mõistesse teise sisu, milleks on nimelt kontroll selle üle, et veebilehtede külastajad kasutaksid neid otstarbekohaselt, st kontroll kasutajate käitumise üle. Samas RIK teeb järelduse, et infosüsteemide otstarbekohane kasutamine on ainuke garantii infosüsteeme kasutavate isikute õigustamiseks. Sisuliselt õigustamine on õigusvastasuse puudumise tuvastamine, mis omakorda tähendab kuriteotunnuste puudumist. Järelikult võrdsustab RIK süsteemi ebaotstarbekohase kasutamise kuriteoga. Kuid RIK ei ole uurimisasutus ega oma selliseks tegevuseks õigust. Samuti on kaheldav, kuidas on võimalik kasutada ebaotstarbekohaselt seda, mis ei oska midagi muud peale selle, milleks see ette nähtud on. Seega justiitsministri määrus nr 20 ei anna vaidlustatud käskkirja punkti 5.1 kohaldamiseks õiguslikku alust. RIK-il tekivad avalike andmete töötlejana suhted andmetega toiminguid sooritavate isikutega, toimingu sooritamist taotlevate isikutega ning andmetega tutvuvate isikutega. Süsteemide kasutajad on seaduses jagatud samuti funktsioonide järgi ning RIK-il lasub kohustus luua arvutisüsteemid nende funktsioonide täitmiseks. Vastuse punkti 2.1.1 neljandas lauses vastustaja väidab, et
Kaebaja on seisukohal, et
punkt 2 käib kohtunike kohta ja ei käi vaidluse eseme kohta, kuna käskkiri nr 59 ei puuduta kohtunikke. Samas väidetakse, et justiitsministri määruse nr 8 § 1 ja § 4 p 1 põhjendavad punktide 5.1 ja 6.1 sisu. Justiitsministri 22.01.2001 määruse nr 8 „Kinnistusraamatu andmetöötluskeskus“§ 3 lg 2 kohaselt on andmete muutmine lubatud ainult lisaserveris, mis toimub avalduse esitamisel ja ei toimu andmetega tutvumisel. Põhiserveris andmete uuendamisega tegelevad ainult kohtunikud. Järelikult justiitsministri määruse nr 8 § 4 p 1 ei käi veebilehtede külastajate ja käskkirja nr 59 kohta. Kaebaja leiab, et RIK-i osalemine volituste määramise protsessis on minimaalne, vastavalt
2 Kaebuse esitaja arvates põhjendamata on vastustaja vastuse punktis 2.1 toodud väide, et käskkirja nr 59 punktide 5.1 ja 6.1 sätted on õiguspärased. Käskkirja punkt 5.1 ei ole õiguspärane, kuna selle andmiseks ja kohaldamiseks on vaja omada volitusi, mis RIK-il kehtiva seaduse järgi puuduvad. Kahtlus puudub selles, et blokeerimine leidis aset ning et käskkiri nr 59 on haldusakt tulenevalt HMS § 51 lg-st 2. Seega blokeerimine kui toiming on haldusorgani tegevus (HMS § 106). Juurdepääsu blokeerimise näol on tegemist võimaluse piiramisega realiseerida õigust elektroonilisel viisil teabe saamiseks (
). HMS § 107 lg 1 kohaselt võib toiming piirata vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. RIK-i väitel rikkus kaebaja käskkirja nr 59 punkti 5.1, mis oli blokeerimise aluseks. HMS § 107 lg 2 kohaselt peab RIK määrama toimingu sooritamise protsessuaalse viisi. Järelikult peavad olema dokumendid, millest nähtuvad aeg, koht, millisel viisil ja kes toimingu sooritas ning asjaolude kirjeldus, millega õigusnormi kohaldamist põhjendatakse. RIK ei esitanud mingeid protsessuaalseid dokumente, mis tõendaksid blokeerimise põhjendatust. Järelikult ei ole teada, kes blokeeris IP-aadressi, mida ta teadis enne blokeerimise teostamist, kuidas ta otsustas, et punkti 5.1 on rikutud ja kas ta omas tegutsemiseks volitusi. Kõike ülalmärgitut teadmata ei ole võimalik blokeerimise õiguspärasust hinnata. Vastuse nr 6-1/2305 punktis 2.2 vastustaja väidab, et IP-aadressi blokeerimise põhjuseks oli kaebaja tegevus. Selle väite tõendamiseks viidetakse kriminaalasjale nr 1-13-2276. Kuivõrd vastustaja ei vaidle vastu, et blokeerimine oli õigusvastane, siis hoolimata sellest, et kriminaalkohus mõistis kaebaja süüdi, on vastustaja blokeerinud IP-aadressi õigusvastaselt. Kaebaja väidab, et blokeerimise ajal olemasolevatest faktidest ei olnud võimalik teha järeldust, et eesmärgid, millistel infosüsteemi kasutatakse, on õigusvastased (punkt 5.1) ning sellel alusel IPaadressi blokeerida. Teisisõnu näis tegevus täiesti seaduslik, st punkti 5.1 kohaldamine ei olnud võimalik. Oma seisukoha tõendamiseks viitab kaebaja järgmistele dokumentidele: 1) RIK-i direktori 09.01.12 kiri nr 1.1-4/186, millest nähtub, et probleemi algatas SK administraator. Kui mitte tema, ei oleks RIK päringutele tähelepanu pööranudki. Märkimisväärne on see, et päringuid töötlesid põhiliselt SK ja EMT arvutid, neil ei ole mingeid tehnilisi probleeme tekkinud; 2) Justiitsministri 28.02.12 kiri nr 2-4/2345, milles ei öelda midagi punkti 5.1 ja kaebaja tegevuse kohta; 3) RIK-i sisekontrolli juhataja 15.03.12 kiri nr 6.3-6/1117, milles ei öelda midagi punkti 5.1 ja kaebaja tegevuse kohta, vaid kirjutatakse tehnilisest probleemist; 4) Klienditoe administraator H. Porožnini e-kirjad, millest nähtub, et ta ei ole üldse kursis, et oli sooritatud avalik haldustoiming; 5) Kriminaalasja protokolli väljavõttest RIK-i ülekuulamise kohta nähtub, et blokeerimise asjaolusid seal ei käsitletud. Sellest ei nähtu kes, millal, kus ja kuidas blokeeris IP-aadressi, samuti kuidas isik tegi otsuse blokeerimise kohta. Ülaltoodust tuleneb, et igasugused viited kriminaalasjale ei oma vaidluse esemega mingit puutumust. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on kaebuse esitajal takistada vastustajat tulevikus kaebaja IP-aadressi blokeerida ja kahju hüvitamist nõuda. Vastustaja: Käesolevas haldusasjas on vaidluse all õiguslik küsimus, kas vastustajal oli õigus blokeerida kaebaja IP-aadress Registrite ja Infosüsteemide Keskuse 19.05.2011 käskkirjaga nr 59 kehtestatud kasutustingimuste punktide 5.1 ja 6.1 alusel või mitte. Kaebaja hinnangul vastustajal selleks õigust ei ole, mistõttu taotleb ta viidatud kasutustingimuste punktide õigusvastasuse tuvastamist. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on preventiivne eesmärk takistada vastustajat tulevikus kaebaja IP-aadressi blokeerida ja kahju hüvitamist nõuda. Kasutustingimustes toodud vastustaja õigus piirata ligipääs vastustaja poolt hallatavatele veebilehtedele (infosüsteemidele) tuleneb vajadusest tagada vastustajale õigusaktidega antud kohustuste täitmine. Justiitsministri 18.04.2007 määrusega nr 20 vastu võetud „Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhimääruse“ kohaselt on RIK-i ülesandeks hallata Justiitsministeeriumi valitsemisala info- ja sidesüsteeme, tagada nimetatute töökindlus ja teostada järelkontrolli infosüsteemide kasutamise, andmetervikluse ja turvalisuse üle. Infosüsteemide töökindluse tagamise eesmärgiks on kindlustada infosüsteemide eesmärgipärane kasutamine. Infosüsteemide 3 eesmärgipärase kasutamise üheks alustalaks on tagada, et vaid selleks õigustatud isikud kasutaksid infosüsteeme.
punkti 2 ja justiitsministri 22.01.2001 määruse nr 8 „Kinnistusraamatu andmetöötluskeskus“ § 1 ja § 4 punkti 1 kohaselt on RIK-il muu hulgas kohustus kindlustada RIK-i poolt peetava elektroonilise kinnistusraamatu kannete tegemine, muutmine ja kustutamine ainult selleks pädevate isikute poolt ning välistada mittepädevate isikute juurdepääs andmetele, samuti tagada andmete muutmata kujul säilimine. Kasutustingimustega tehakse vastustaja veebilehtesid külastavatele isikutele teatavaks vastustajale õigusaktidega antud õiguste teostamise viisid, millest üheks on ka võimalus piirata ligipääsu vastustaja infosüsteemidele (kasutustingimuste punkt 6.1) juhul, kui infosüsteemide kasutamise eesmärgiks on õigusrikkumise toimepanek (kasutustingimuste punkt 5.1), mis käesoleval juhul on ka tuvastatud. Vastustajale on antud pädevus hallata Eesti Vabariigi jaoks olulisi infosüsteeme ning tagada nimetatute töökindlus ja tõrgeteta toimimine. Õigusaktides toodud eesmärkide täitmiseks on vastustaja loonud ühtsed kasutustingimused, mis tagaksid infosüsteemide eesmärgipärase kasutamise. On ilmne, et vastustajal peab olema õigus teha kiireloomulisi otsustusi süsteemide tõrgeteta toimimise ja töökindluse tagamiseks, näiteks suuremahulisi identifitseerimispäringuid esitanud IP-aadressi blokeerimine. Lähtudes eeltoodust ei ole vastustaja hinnangul vaidlustatud kasutustingimuste punktid õigusvastased. IP-aadressi blokeerimise ajendas Trummi 38-G asuvast IP-aadressilt teostatud rünne RIK-i poolt hallatavale kinnistuportaalile. Tartu Maakohtu 26.07.2013 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-2276 on tuvastatud, et A. B. sisenes 20.12.2011 oma elukohas aadressil Trummi 38-G, Tallinn, Sertifitseerimiskeskus AS serveris asuvale testlehele http://www.openxades.org/ddregisteruser ning ajavahemikul 20.12.2011-27.12.2011 suunas sinna automatiseeritud päringute programmi, kasutades 2 344 101 päringut andmete ebaseadusliku saamise eesmärgil. Päringute eesmärk oli viia kokku isikukood ning isikukoodiga seotud mobiiltelefoni abonentnumber tuvastamaks sellisel viisil isikuid, kellel oli olemas Mobiil-ID kasutamise sertifikaat. A. B., kasutades saadud Mobiil-ID kasutajate andmeid ja internetiga ühendatud arvutiseadet ning automatiseeritud päringute programmi, selleks luba ja programmi valdaja nõusolekut omamata, suunas 09.01.2012 ja järgnevalt 12.01.2012 (ööl vastu 13.01.2012) oma elukohas Trummi 38-G, 1833 identifitseerimispäringut RIK-i poolt hallatavale kinnistuportaalile. Tartu Maakohtu 26.07.2013 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-2276 tunnistati A. B. eelkirjeldatud tegevuses süüdi Karistusseadustiku (KarS) § 217 lg 1-25 lg 2 ja KarS § 207 lg 2 järgi. Kohus leidis viidatud lahendis järgnevat: „/…7Päringute hulk lühikese ajavahemiku sees viitas intensiivsusele ning andis alust järeldada samasuguse intensiivsusega päringute jätkumist. Päringud lähtusid ühest allikast. Seetõttu haldaja ja avaliku teenuse osutaja tegevus teenuse sulgemisel oli mõistlik, et vältida süsteemi ülekoormamist ja teiste isikute identifitseerimisprotsessi raskendamist ning sellega raskeid tagajärgi. Nimetatud päringute suunamisega häiris A.B. ebaseaduslikult arvutisüsteemi toimimist ja takistas RIK-i poolt avalike teenuste osutamist/.../“. Seega on A. B. süüdi mõistetud tegevuses, mis ajendas vastustajat kaebaja IP-aadressi blokeerima. IP-aadressi blokeerimine tegevusena ei tähendanud A. B. arvutiruumi sisenemist, tegemist oli A. B. arvutiruumi välise tegevusega – vastustaja serveri tulemüüris IP-aadressile blokeeringu peale panemisega. IP-aadress, millelt rünne toimus, on nähtav kinnistusraamat.rik.ee logifailidest ja nimetatud IP-aadressilt ründe teostamine on ka kriminaalasjas tuvastatud. Vastustaja märgib, et blokeeriti IP-aadressi kaudu sisenemine lisaks www.kinnistusraamat.rik.ee veebilehele (infosüsteemile) ka teistele vastustaja poolt hallatavatele infosüsteemidele, kuna tol hetkel ei olnud kindel, kas konkreetselt IP-aadressilt toimepandud ründe teostaja eesmärgiks oli vaid kinnistuportaali rünne eesmärgiga saada juurdepääs portaali kasutajakontodele nende kontode omanike isikute MobiiliID süsteemi abil identifitseerimise kaudu või oli eesmärgiks halvata kokkuvõttes üleüldiselt vastustaja poolt hallatavate avalike teenuste osutamine. Vastustaja rõhutab, et antud juhul on oluline, mida vastustaja rünnete teostamise hetkel teadis või ei teadnud. Rünnete teostamise ajahetkel oli vastustajale teada, mis IP-aadressilt rünne tuli ja asjaolu, et rünnakute teostaja võis omada kinnistusraamatu kasutajate telefoninumbreid. Vastustaja viitab antud asjaolu tõendamiseks M. Allingu poolt vande all antud ütlustele kriminaalasjas nr 1-13-2276 (kaebaja 4 03.07.2015 seisukohtade lisa nr 10) ja vastustaja poolt Kaitsepolitseiametile edastatud kirjale nr 1.14/186, milles AS Sertifitseerimiskeskus töötaja L. L. märgib, et: „/.../Kasutati enam vähem järjest numbreid, kellest siis enamusel ei olnud Mobiil-ID’d/.../“ (kaebaja 03.07.2015. seisukohtade lisa nr 4). Mis eesmärk võis ründe teostajal olla ning kas konkreetne IP-aadress on seotud füüsilise isikuga või mitte selgus vastustajale kriminaalmenetluse käigus. Seega ründe teostamise ajahetkel ei olnud vastustajal teada, milline võis olla rünnanud programmtarkvara võimsus ja ründe teostaja eesmärk – kas sooviti kinnistuportaali või ka muude süsteemide andmetele ligipääsu ning kas programmtarkvara on suuteline halvama rünnete teostamisega vastustaja poolt hallatavate süsteemide töövõime ja seeläbi avalike teenuste osutamise jne. Vastustaja rõhutab, et rünnakukindlat süsteemi luua ei ole võimalik, mistõttu ei saa vastustaja ka lubada taolistel rünnakutel jätkuda ning seega peab tegema kõik endast oleneva selleks, et taolisi ründeid ei teostataks. Kriminaalasjas nr 1-13-2276 on tuvastamist leidnud asjaolu, et lisaks nimedele ja isikukoodidele olid A. B. valduses ka isikute telefoninumbrid. AS-i Sertifitseerimiskeskus testlehele suunatud ründe eesmärgiks oli viia kokku mobiiltelefoni abonentnumber ja isikukood tuvastamaks isikud, kellel oli olemas Mobiil-ID kasutamise sertifikaat. Saadud andmeid kasutades üritas A. B. 9.01. ja 12.01.2012 pääseda ligi vastustaja poolt hallatava kinnistuportaali klientide kontodele. Juhul, kui vastustaja ei oleks blokeerinud A. B. IP-aadressi, oleks kaebajal olnud võimalik saada piiramatu ligipääs isikustatud kinnistuportaali andmetele - tal oleks olnud võimalik viia kokku mobiiltelefoni number, isik ja nt tema kinnistu andmed. Kahju, mis oleks võinud tekitada nimetatud andmete kasutamisel, ei ole võimalik ette kindlaks määrata ning õnneks ei saanud kaebaja ligipääsu andmetele viisil, mis võimaldaks vastustajal konkreetsemaid näiteid tuua. Vastustaja hinnangul kaalus käesoleval juhul avalik huvi vastustaja poolt hallatavate avalike teenuste osutamisele ja vastustaja lepinguliste klientide andmete turvalisusele üle IP-aadressi omaniku erahuvi pääseda ligi vastustaja poolt hallatavate avalikele teenustele just konkreetse IP-aadressi kaudu. Vastustaja blokeeris IP-aadressi juurdepääsu vastustaja poolt hallatavatele infosüsteemidele tervenisti, kuna vastustajal ei olnud rünnete teostamise ajahetkel teada, millised tehnilised vahendid olid ründe teostajal olemas ning kas rünne oli seotud vaid konkreetse kinnistuportaaliga või mitte. Vastustaja hinnangul olid ohustatud 1833 isiku eraelu puutumatus, kuna kaebajale oli teada isikute nimed ja telefoninumbrid. Sisenemisel kinnistuportaali vastavatele kasutajakontodele oleks olnud võimalik tuvastada isikutele kuuluvad kinnistute aadressid jm. Kriminaalasjas nr 1-13-2276 leidis tuvastamist fakt, et kaebaja valduses oli 1 417 454 isikukoodi koos nimedega, mis annab alust arvata, et juurdepääsu takistamatuse korral oleks võinud ohtu sattuda suurema hulga isikute Põhiseadusega tagatud õigused. Lisaks vajab märkimist, et kinnistusraamat koosneb kinnistusregistrist, kinnistuspäevikust ja kinnistustoimikust (
B. oleks saanud ligipääsu kliendi kontole, oleks tal olnud võimalik pääseda ligi kinnistustoimiku andmetele, millele ligipääs on lubatud kolmandatele isikutele vaid õigustatud huvi korral (
Sama kehtib ka äriregistri puhul. Äriregister koosneb samuti kolmest osast, mille sisse kuulub registrikaart, äritoimikud ja registritoimikud, kuid avalikud on vaid äriregistri registrikaart ja äritoimik (Äriseadustik § 28 lg 1). Õigustatud huvi esinemisel võib tutvuda registritoimikuga (Äriseadustiku § 28 lg 3). Kaalul oli ka üldsuse huvi tõhusate, toimivate ja turvaliste avalike teenuste osas, mida vastustaja tulenevalt talle õigusaktidega peale pandud ülesannetega peab tagama. Vastustaja pidas vajalikuks blokeerida IPaadress, millelt olid lubamatud identifitseerimispäringud edastatud. Vastustaja blokeeris IP-aadressi esmalt 09.01.2012, avades nimetatu vahetult järgneval päeval, mis aga osutus veaks, kuna 12.01.2012 toimus teine rünnak. Teise rünnaku järgselt oli vastustaja sunnitud IP-aadressi uuesti blokeerima, mis avati 27.02.2012. Kaebaja väitel seisneb kasutustingimuste punktide õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi preventiivses eesmärgis takistada vastustajat tulevikus tema IP-aadressi blokeerida ja võimaldab esitada kahju hüvitamise nõude tulevikus. Vastustaja hinnangul ei saavuta kaebaja kasutustingimuste punktide 5.1 ja 6.1 õigusvastasuse tuvastamisega mingisugust õiguslikku kasu või reaalset eelist. Vastustaja on korduvalt selgitanud ja põhjendanud nii kirjalikult kui ka suuliselt, miks vastustajal oli 5 tarvis kaebaja IP-aadress blokeerida ja miks vaidlusalused punktid on õiguspärased. Lähtudes eeltoodust ei blokeeri vastustaja kaebaja IP-aadressi tulevikus juhul, kui kaebaja kasutab vastustaja poolt hallatavaid infosüsteeme ja registreid õiguspäraselt. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh vastustaja esindaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Menetletud haldusasjas vaidlust ei ole selles, et perioodil 03.02.-27.02.2012 blokeeris Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (RIK) IP-aadressi asukohaga Tallinnas, Trummi 38-G, millega välistati sisenemine RIK-i hallatavatesse infosüsteemidesse (www.riigiteataja.ee, www.kinnistusraamat.rik.ee, www.e-toimik.ee ja www.ariregister.rik.ee). Pooled vaidlevad selle üle, kas Registrite ja Infosüsteemide Keskusel oli õigus blokeerida A.B. IPaadress RIK-i 19.05.2011 käskkirjaga nr 59 kehtestatud kasutustingimuste punktide 5.1 ja 6.1 alusel. RIK 19.05.2011 käskkirjaga nr 59 kehtestatud kasutustingimuste punkti 5.1 kohaselt on kasutajal keelatud kasutada veebilehte või haldaja poolt osutatavaid teenuseid pettuse või muu õigusrikkumise toimepaneku eesmärgil. Kasutustingimuste punkti 6.1 kohaselt on haldajal õigus piirata teenusekasutaja juurdepääsu veebilehele, kui teenusekasutaja rikub käesolevaid kasutustingimusi. Haldajal on õigus ajutiselt katkestada juurdepääs veebilehele, kui see on vajalik veebilehe tehniliste muudatuste, uuenduste või hooldetööde eesmärgil. Justiitsministri 18.04.2007 määrusega nr 20 kehtestati „Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhimäärus“, mille § 8 sätestab RIK-i tegevusvaldkonnast tulenevalt RIK-ile teenindatavate asutuste infosüsteemide arendamise ja haldamise ning andmekogude pidamise põhiülesanded, mille punkti 12 kohaselt teostab RIK järelkontrolli infosüsteemide kasutamise, andmetervikluse ja turvalisuse kohta ministeeriumis ja tema valitsemisalas.
p 2 kohaselt tuleb kinnistusraamatu töötlemisel kindlustada kannete tegemine, muutmine ja kustutamine ainult selleks pädevate isikute poolt ning välistada mittepädevate isikute juurdepääs andmetele. Justiitsministri 22.01.2001 määrusega nr 8 kehetstatud „Kinnistusraamatu andmetöötluskeskus“ §-i 1 kohaselt on kinnistusraamatu andmetöötluskeskuse pidajaks RIK. Sama määruse § 4 p 1 kohaselt on RIK-i ülesanded andmetöötluskeskusena põhiserveri andmehaldus, tagades andmete muutmata kujul säilitamise. Eeltoodust tulenevalt on RIK-ile õigusaktidega pandud kohustus teostada järelevalvet teenindavate asutuste infosüsteemide ja andmekogude kasutamise üle ning tagada infosüsteemide turvalisus. Kohus märgib, et infosüsteemide turvalisuse tagamine seejuures on väga oluline. Vastustaja märgib, et RIK 19.05.2011 käskkirjaga nr 59 kehtestatud kasutustingimustes on veebilehtesid külastavatele isikutele teatavaks tehtud RIK-ile õigusaktidega antud õiguste teostamise viisid. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidluse all olevad kasutustingimuste punktid 5.1 ja 6.1 sätestavad RIK-ile õigusaktidega määratud õigused, mis tagavad infosüsteemide eesmärgipärase ja turvalise kasutamise. Kohus on seisukohal, et RIK-ile on antud pädevus hallata Justiitsministeeriumi valitsemisala info- ja sidesüsteeme ning RIK, blokeerides kasutustingimuste punktide 5.1 ja 6.1 alusel Trummi 38-G asuva IP-aadressi juurdepääsu infosüsteemidele (www.riigiteataja.ee, www.kinnistusraamat.rik.ee, www.etoimik.ee ja www.ariregister.rik.ee), ei ole tegutsenud pädevust ületades. 6 Vastustaja selgituste kohaselt blokeerimise põhjuseks oli Trummi 38-G asuvast IP-aadressilt teostatud rünne RIK-i poolt hallatavale kinnistuportaalile. Rünnete teostamise ajahetkel oli RIK-ile teada, mis IP-aadressilt rünne tuli ning asjaolu, et rünnakute teostaja võis omada kinnistusraamatu kasutajate telefoninumbreid. Tartu Maakohtu 26.07.2013 jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-2276 tunnistati A. B. süüdi Karistusseadustiku (KarS) § 217 lg 1-§ 25 lg 2 ja KarS § 207 lg 2 järgi. Eelviidatud kohtulahendis leidis maakohus, et „/…/ haldaja ja avaliku teenuse osutaja tegevus teenuse sulgemisel oli mõistlik, et vältida süsteemi ülekoormamist ja teiste isikute identifitseerimisprotsessi raskendamist ning sellega raskeid tagajärgi. Nimetatud päringute suunamisega häiris A.B. ebaseaduslikult arvutisüsteemi toimimist ja takistas RIK-i poolt avalike teenuste osutamist/.../“. Kohus nõustub RIK-i väitega, et mis eesmärk võis ründe teostajal olla ning kas konkreetne IP-aadress on seotud füüsilise isikuga või mitte selgus vastustajale kriminaalmenetluse käigus ning ründe teostamise hetkel ei olnud RIK teadlik rünnanud programmtarkvara võimsusest ja ründe teostaja eesmärgist. Vaieldamatu fakt on see, et kriminaalasjas nr 1-13-2276 on tuvastatud, et lisaks nimedele ja isikukoodidele olid A. B. valduses ka isikute telefoninumbrid. AS-i Sertifitseerimiskeskus testlehele suunatud ründe eesmärgiks oli viia kokku mobiiltelefoni abonentnumber ja isikukood tuvastamaks isikud, kellel oli olemas Mobiil-ID kasutamise sertifikaat. Saadud andmeid kasutades üritas A. B. 09.01. ja 12.01.2012 pääseda ligi vastustaja poolt hallatava kinnistuportaali klientide kontodele. Seega juhul, kui vastustaja ei oleks blokeerinud A. B. IP-aadressi, oleks kaebajal olnud võimalik saada piiramatu ligipääs isikustatud kinnistuportaali andmetele, st tal oleks olnud võimalik viia kokku mobiiltelefoni number, isik ja nt tema kinnistu andmed. Vastustaja hinnangul, millega nõustub ka kohus, kaalus antud juhul avalik huvi vastustaja poolt hallatavate avalike teenuste osutamisele ja vastustaja lepinguliste klientide andmete turvalisusele üle IP-aadressi omaniku erahuvi pääseda ligi vastustaja poolt hallatavate avalikele teenustele just konkreetse IP-aadressi kaudu. Kohtu hinnangul RIK tegutses õigesti, kui blokeeris IP-aadressi juurdepääsu vastustaja poolt hallatavatele infosüsteemidele, kuna vastustajale ei olnud rünnete teostamise ajahetkel teada, millised tehnilised vahendid olid ründe teostajal olemas ning kas rünne oli seotud üksnes konkreetse kinnistuportaaliga. Vastustajale teadaolevalt olid ohustatud 1833 isiku eraelu puutumatus, kuna kaebajale olid teada isikute nimed ja telefoninumbrid ning sisenemisel kinnistuportaali vastavatele kasutajakontodele oleks olnud võimalik tuvastada isikutele kuuluvad kinnistute aadressid jm. Kriminaalasjas nr 1-13-2276 leidis tuvastamist asjaolu, et A.B. valduses oli 1 417 454 isikukoodi koos nimedega, mis annab alust arvata, et juurdepääsu takistamatuse korral oleks võinud ohtu sattuda suurema hulga isikute Põhiseadusega tagatud õigused. Seega juhul, kui A. B. oleks saanud ligipääsu kliendi kontole, oleks tal olnud võimalik pääseda ligi kinnistustoimiku andmetele, millele ligipääs on lubatud kolmandatele isikutele üksnes õigustatud huvi korral vastavalt
Sama kehtib ka äriregistri puhul. Vaid õigustatud huvi esinemisel võib tutvuda registritoimikuga vastavalt Äriseadustiku § 28 lg-le 3. Vastustaja on tulnud õigele järeldusele, et kaalul oli üldsuse huvi tõhusate, toimivate ja turvaliste avalike teenuste osas, mida RIK temale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisega peab tagama. Kohus leiab, et vastustaja käitus õigesti, pidades vajalikuks blokeerida IP-aadress, millelt olid edastatud lubamatud identifitseerimispäringud. Vastustaja kinnitas, et blokeeris IP-aadressi esmalt 09.01.2012, avades nimetatu vahetult järgneval päeval, mis aga osutus veaks, kuna 12.01.2012 toimus teine rünnak, mille järgselt oli vastustaja sunnitud IP-aadressi uuesti blokeerima (kuni 27.02.2012). Kohtu hinnangul vastustaja on piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud nii kirjalikult kui suuliselt kohtuistungil (sh RIK-i esindaja Martti Allingu vande all antud ütlused), mis põhjusel RIK-il oli tarvis kaebaja IP-aadress blokeerida. Vastustaja kinnitas kohtule, et ei blokeeri kaebaja IP-aadressi tulevikus, kui ta kasutab RIK-i hallatavaid infosüsteeme ja registreid õiguspäraselt. Kohus nõustub Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning 7 kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele, mida kohus on antud juhul ka teinud. Kohus leiab, et vastustajal oli õigus piirata juurdepääsu IP-aadressile asukohaga Trummi 38-G, Tallinn. Selline tegutsemine oli mõistlik (samale seisukohale asus ka Tartu Maakohus ülalviidatud jõustunud kohtuotsuses) ning RIK toimis blokeerimisel oma pädevuse piirides. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.