Obsah (7)

§ 448§ 445§ 365§ 659§ 442§ 651§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-14-57820 Tsiviilasi Sirje

§ 448

lg 1 p 1 järgi asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata. Maakohus ei ole otsuse motiveerivas osas hagejate taotlust eraldi käsitlenud, vaid on lahendanud kohtuotsuse täitmise korra mõlema poole nõudeid kogumis arvestades. Kuivõrd maakohus rahuldas

1. märtsi 2016 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt, jäid rahuldamata kõik poolte nõuded, mida maakohus ei ole resolutsioonis eraldi välja toonud. Hagejate nõue on lahendatud ning täiendava otsuse tegemiseks ei ole alust. Otsuses on märgitud täitmise kord järgnevalt:
2. Kostjad on kohustatud hagejate kasuks välja mõistetud summad tasuma 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
3. Jätta rahuldamata hagejate nõue seada otsuse täitmise tagamiseks kinnistu mõttelisele osale esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek. Maakohus leidis, et sellega on otsuse täitmise kord piisavalt määratletud. Kui kostjad ei tasu välja mõistetud summasid 30 päeva jooksul, on hagejatel õigus selle järel pöörduda otsuse täitmiseks kohtutäituri poole. Hagejate nõusolekud kinnistusraamatu kande tegemiseks asendatakse otsusega pärast täitemenetluse käigus neile kohtu poolt summade ülekandmist. Ühestki seaduse sättest ei tulene, et kui ostueesõiguse teostajad või kinnistu müüja ei tasu otsusega välja mõistetud summasid kohtu määratud tähtaja jooksul, muutub ostueesõiguse teostamine tühiseks ning kostjatel ei ole võimalik saada vaidlusaluse kaasomandiosa omanikuks. Kersti Lehese käsutustehingu kehtivus ei sõltu sellest, millise aja jooksul hüvitatakse hagejatele ostuhind ning kantud kulutused. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4. Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada
5. märtsi 2016 määrus, millega jäeti rahuldamata hagejate taotlus täiendava otsuse tegemiseks. Hagejad paluvad teha täiendav otsus, millega määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg selliselt, et hagejate suhtes on otsuse sundtäitmine võimalik 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, tingimusel, et hagejatele on 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest täies ulatuses tasutud kõik otsusega hagejate kasuks väljamõistetud summad. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus hagejate taotlust otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks
6. märtsi 2016 otsusega lahendanud. Maakohtu poolt viidatud otsuse resolutsiooni p-s 1, millega maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt, lahendas maakohus poolte materiaalõiguslikud nõuded, kuid mitte menetlusõiguslikud taotlused. Maakohus käsitles hagejate taotlust otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks sisuliselt esmakordselt alles
7. märtsi 2016 määruses. Hagejate taotluse rahuldamine on õiguslikult lubatav. Asjaolu, et materiaalõigus ei sea ostueesõiguse teostamise järgselt ostueesõiguse teostajatele oma kohustuste täitmiseks ajalist piiri, ei tähenda, et sellist piiri ei oleks võimalik seada menetlusõiguse sätte alusel.

§ 445

lg 1 lubab kohtul otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Ka

§ 365

lg 1 sätestab, et hageja võib hagiavalduses nõuda, et kohus annaks koos hagis taotletava kohustuse täitmise või teo tegemisega kostjale otsuses selle täitmiseks tähtaja. Lähtudes

§ 445

lg-st 1 võib kohus esialgse ostja taotlusel määrata kindlaks ka otsuse täitmise tähtaja, st aja, mille kestel ostueesõiguslane võib nõuda sellise otsuse sundtäitmist TMS § 19 järgi (Riigikohtu

1. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27). Viidatud Riigikohtu seisukohta tuleb tõlgendada selliselt, et kohus saab määrata otsuse resolutsioonis kindlaks tähtaja, mille möödumisel kaotavad ostueesõiguse teostajad õiguse nõuda otsuse sundtäitmist. 3 Kui otsuse resolutsioonis ei seata ostueesõiguslastele otsuse täitmiseks lõpptähtaega, võibki õiguslik ebaselgus määramatuks ajaks kestma jääda. Hagejad tegid pärast maakohtu
2. märtsi 2016 määruse kättesaamist kostjatele ettepaneku, et pooled loobuvad maakohtu otsuse edasikaebamisest, tingimusel, et hagejatele makstakse otsusega väljamõistetud summad enne otsuse jõustumist. Kostjad II ja III pole sellele pöördumisele isegi vastanud. Hagejate kui esialgsete ostjate kanda ei pea jääma täitemenetluse risk, sest initsiatiiv otsuse täitmiseks peaks tulema ostueesõiguse teostajatelt (nende eesmärk on ju saada omanikeks). VASTUSTAJATE SEISUKOHT
3. Kostja I nõustus vastuses määruskaebusele hagejatega, et maakohus ei ole hagejate taotlust otsuse täitmise kindlaksmääramiseks lahendanud. Olukorras, kus kohus jätab taotluse rahuldamata, on vältimatu, et kohus taotlust käsitleks st selgitaks, miks ta leiab, et taotlus rahuldamisele ei kuulu. Juhul, kui kohus seda ei tee, on tegemist põhjendamiskohustuse rikkumisega. Kuivõrd kaebus ei puuduta kostja I õigusi, tuleb kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine jätta kohtu otsustada.
4. Kostjad II ja III vaidlesid hagejate määruskaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Vastuse kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et hagejate nõue on
5. märtsi 2016 otsusega lahendatud ning täiendava otsuse tegemiseks ei ole alust.
6. märtsi 2016 kohtuotsuses on piisavalt määratletud otsuse täitmise kord ning tegemist ei ole

§ 448

lg 1 p-s 1 sätestatud olukorraga, kus mõni esitatud nõue või taotlus oleks jäänud lahendamata. Seega puudub seaduses sätestatud õiguslik alus täiendava otsuse tegemiseks ning maakohtu otsusega sätestatud otsuse täitmise korra ja tähtajaga mittenõustumisel peaksid hagejad esitama apellatsioonkaebuse. On õige ja põhjendatud maakohtu seisukoht, et ühestki seaduse sättest ei tulene, et kui ostueesõiguse teostajad või kinnistu müüja ei tasu otsusega välja mõistetud summasid kohtu määratud tähtaja jooksul, muutub ostueesõiguse teostamine tühiseks ning kostjatel ei ole võimalik saada vaidlusaluse kaasomandiosa omanikuks. Maakohus leidis õigesti, et hagejate viidatud Riigikohtu

1. juuni 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 ei ole Riigikohus asunud seisukohale, et seadusest tulenevalt lõppeb kostjate õigus nõuda kande tegemist kohtu määratud tähtaja jooksul. Sellest tulenevalt oli maakohus põhjendatult seisukohal, et ka maakohtul ei ole võimalik sellist piirangut pooltele panna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
3. märtsi 2016 määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hagejad taotlenud maakohtu menetluses kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist selliselt, et kostjad on kohustatud hagejate kasuks otsusega väljamõistetud summad tasuma hagejatele hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest, hagejate suhtes otsuse sundtäitmine on võimalik 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tingimusel, et hagejatele on 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest täies ulatuses hüvitatud kinnistu mõttelise osa ostuhinna, müügiesemele kantud kulutused ja tasutud lisanduva viivise. Maakohus määras 1. märtsi 2016 otsuses

§ 445

lg 1 alusel otsuse täitmise korra ja tähtaja selliselt, et kostjad on kohustatud hagejate kasuks välja mõistetud summad tasuma 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 4 Hagejad on

1. märtsi 2016 otsusele esitatud apellatsioonkaebuse p-s 2.10 leidnud, et hagejate määruskaebuse rahuldamata jätmine tähendab, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hagejate taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses määrata kindlaks ka otsuse täitmise aeg ja kord selliselt, nagu nad on seda taotlenud maakohtu- ja määruskaebemenetluses.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et maakohus ei ole hagejate taotlust kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja määramiseks lahendanud. Asjaolu, et hagejad ei nõustu maakohtu poolt kindlaksmääratud korraga, ei anna vastupidise väitmiseks alust.

§ 442

lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Maakohus määras kindlaks otsuse täitmise korra eraldi resolutsiooni punktina ning käsitles otsuse täitmise korra ja aja määramist otsuse p-s 9. Kuigi kohtuotsuse p-s 9 puudub maakohtu selgitus, miks kohus määrab kohtuotsuse täitmise korra just selliselt ja mitte hagejate poolt taotletud viisil, ei tähenda nimetatu, et maakohus ei oleks taotlust üldse lahendanud. Hagejad leiavad apellatsioonkaebuses, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning põhjendamatult jätnud arvestamata hagejate poolt esitatud tõendid, mille tulemusena on maakohus teinud ebaõige lahendi. Samuti on apellatsioonkaebuse kohaselt maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata hagejate menetluslikud taotlused, rikkudes sellega ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu kindlaksmääratud otsuse täitmise korra vaidlustamine tuginedes materiaalja menetlusõigusnormide rikkumisele maakohtu poolt apellatsioonkaebuse osa ning tegemist on asja sisulise lahendamisega, mida ei saa lahendada täiendava otsuse tegemise korras

§ 448lg 1 p 1 alusel.

Hagejad on apellatsioonkaebuse esitanud. Ringkonnakohus kontrollib kooskõlas

§ 651

lg-ga 1 apellatsiooni korras vastavalt apellatsioonkaebuses esitatud taotlusele kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust ka kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise osas ning lahendab nimetatud küsimuse lõpplahendis. 9. Kuivõrd käesolev lahend ei ole menetlust lõpetav määrus, siis kohus menetluskulude jaotust kindlaks ei määra (

§ 173lg 1).

Ringkonnakohus otsustab menetluskulude jaotuse lõpplahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Triin Uusen-Nacke 5