Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 14. juuni 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-604 Haldusasi AS Glamox HE kaebus Maksu- ja Tolliameti 25. veebru

§ 180, 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. AS Kühne+Nagel esitas
2. veebruaril 2016 AS Glamox HE eest tollideklaratsiooni nr 16EE1310EE90374652, deklareerides vabasse ringlusesse lubamiseks Hiinast pärit kaubad, mida kirjeldati deklaratsioonil järgmiselt: "Osad valgustitele- plastmassist ilurõngas valgustile, valgusti kinnitus (plastmassist laba + kruvi). Valgustite kokkumonteerimiseks". Nimetatud tooted klassifitseeriti kaubakoodiga 9405 9200 90 ning deklaratsioonil arvestati tasumisele kuuluv maksusumma (imporditollimaks ja käibemaks) 3381,52 eurot.
3. Maksu- ja Tolliamet tegi
4. veebruaril 2016 otsuse nr 8-4/00075, pannes AS-ile Glamox HE kohustuse esitada 30 445,64 euro suurune tagatis, kuivõrd eelnimetatud tollideklaratsiooni kontrollimisel tekkis tollil kahtlus, et kaup ei ole klassifitseeritud õigesti. Otsuses peetakse võimalikuks, et üks osa kaubast (plastmassist ilurõngas valgustile) tuleks klassifitseerida koodi 3926 90 97 90 järgi ning teine osa kaubast (plastmassist laba koos kruviga) koodi 7318 15 69 98 järgi. Otsuses leitakse, et eelnimetatud viisil kauba deklareerimisega kaasneks deklaratsioonis tooduga võrreldes 30445,64 euro võrra suurem maksukohustus. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
5. AS Glamox HE esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti
6. veebruari 2016 otsuse nr 8-4/00075 tühistamist. Kaebaja selgitab, et vaidlusaluse kauba näol on tegemist spetsiifiliste kaebaja poolt disainitud ja tema poolt teatud tüüpi valgustite toomiseks kasutatavate detailidega, mida ei müüda eraldi valgustitest. Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, kuna sellest ei nähtu, miks on maksuhaldur leidnud, et deklaratsioonil olid kaubad valesti klassifitseeritud. Kaebaja hinnangul tuleb tagatise määramine otsustada kaalutlusõiguse alusel ning vastava otsuse tegemise faktiline põhjendus peab otsusest nähtuma. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluste kaupade iseloomu arvestades saab ainuõige olla nende klassifitseerimine kaubakoodi 9405 9200 90 järgi. Kaebaja viitab nõukogu
7. aprilli 1987 otsusega 87/369/EMÜ kinnitatud kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoniseeritud süsteemi (edaspidi HS) selgitavatele märkustele seoses kaubagruppidega 39, 73 ja 94 ning rõhutab, et neist tulenevalt kuuluvad rubriikides 9401 - 9403 ja 9405 nimetatud toodete koostisesse kuuluvad töödeldud või töötlemata osad, mida nende kuju ja muude tunnuste järgi saab identifitseerida nendes rubriikides klassifitseeritud toodete spetsiifilisteks koostisosadeks, gruppi
8. Kaebaja leiab, et kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi KN) rubriikide kirjeldustes ega jaotiste ja gruppide märkustes ei ole imporditud paigaldusdetailidega sarnanevaid kaupu kirjeldatud sellisel määral, et sellest võiks aru saada, et valgusti paigaldusdetaili lahutamatud osad tuleb klassifitseerida erinevatesse kaubagruppidesse.
9. Kaebaja hinnangul on vastustaja rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna kaebaja on tellinud sama kaupa samalt tootjalt korduvalt ka varem ning kunagi pole toll samasisulise kauba osas leidnud, et tegemist võiks olla valesti klassifitseeritud kaubaga.
10. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse otsuse näol tegelikult tegemist sisuliselt klassifitseerimisdokumendiga, kus oleks pidanud sisalduma ka klassifitseerimiseks vajalikud asjakohased põhjendused. Kaebaja toob välja, et sisuliselt on maksuhaldur läbi teinud klassifitseerimismenetluse ning vaidlustatud otsus klassifitseerimisotsus.
11. Viimaks toob kaebaja välja, et maksuhalduri esitatud dokumentidest nähtuvalt on tagatise otsus allkirjastatud alles
12. veebruaril 2016, ent sel ajal ei kehtinud enam vaidlusalusele kaubale dumpingumaks, mistõttu ei saanuks selle maksu ulatuses igal juhul tagatist määrata. VASTUSTAJA SEISUKOHT
13. Maksu- ja Tolliamet vaidleb AS Glamox HE kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks selgitab vastustaja, et vaidlusaluse otsusega ei ole kaupa siduvalt klassifitseeritud, mistõttu ei pidanud see otsus kauba klassifitseerimist puudutavaid põhjendusi sisaldama. Vastustaja leiab, et ühenduse tolliseadustiku rakendussätete artikli 248 lg 1 kohaselt peab tagatise küsimiseks toll olema seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhja kindlaksmääratud summa ning antud juhul asja materjalide juurde esitatud dokumendid ja vaidlusalune otsus väljendavad vastustaja arvamusel piisavalt kahtlust, miks kaebaja kaubakood ei pruugi olla õige.
14. Vastustaja ei vaidle, et kaebaja on sama kaupa ka varem importinud ning maksuhaldur ei ole siis kaubakoodi muutmist kaalunud, ent samas pole maksuhaldur eelnevalt kaebaja suhtes kontrolli läbi viinud. Vastustaja leiab, et kaebajal ei teki õiguspärast ootust pelgalt seetõttu, et maksuhaldur on kaubad minevikus vabastanud ilma täiendavaid samme astumata.
15. Mis puudutab kaebaja väidet, et vaidlusaluse otsuse allkirjastamise ajal ei kehtinud nende kaupade osas enam dumpinguvastast tollimaksu, siis selgitab kaebaja, et dumpinguvastased tollimaksud on kohaldatavad alates tollideklaratsiooni esitamise hetkest ning kuivõrd kaebaja tollideklaratsioon aktsepteeriti
16. veebruaril 2016, mis tuleb lugeda impordi toimumise kuupäevaks, siis sel ajal kuulusid sellised Hiinast imporditavad kaubad dumpinguvastase tollimaksuga maksustamisele. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et AS Glamox HE kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Maksu- ja Tolliameti otsus tagatise määramise kohta on piisavalt põhjendatud.
18. Esiteks leiab kaebaja ekslikult, nagu oleks maksuhaldur vaidlusaluse otsusega kuidagi siduvalt kindlaks määranud selle, et kaubad on tollideklaratsioonil 16EE1310EE90374652 valesti klassifitseeritud ning need siduvalt ümber klassifitseerinud. Siinkohal tuleb esmalt tähele panna, et kauba tariifsel klassifitseerimisel ei ole mingisugust iseseisvat tähendust ning seetõttu ei ole põhjust eraldi rääkida, nagu kaebaja seda
19. mai
20. aasta täiendavas seisukohas teeb, klassifitseerimismenetlusest või klassifitseerimise otsusest. Imporditavate kaupade tariifne klassifitseerimine on aluseks impordiga kaasneva maksukohustuse suuruse kindlaks määramisel ning kaupade klassifitseerimise vajadus tekib seetõttu üksnes sel eesmärgil. Vastava maksukohustuse suuruse arvutab tollideklaratsiooni esitaja tollideklaratsioonil või kui toll leiab, et tollideklaratsiooni andmed ei ole õiged (sh. juhul kui kaubad on deklaratsioonil valesti klassifitseeritud), määratakse maksukohustus kindlaks maksukorralduse seaduse (MKS) alusel tehtava maksuotsusega.
21. Käesoleval juhul on vaidluse all otsus tagatise määramise kohta. Selle otsusega ei ole kindlaks määratud vaidlusaluste kaupade vabasse ringlusesse lubamisega kaasnevat lõplikku maksusummat ega ka siduvalt kindlaks määratud nende kaupade tariifset klassifikatsiooni. Vaidlusaluse otsuse tegemise aluseks ei ole mitte maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolu, et tollideklaratsioonil on kaup valesti klassifitseeritud, vaid üksnes kahtlus, et see võib nii olla. Juhul kui toll edasise kontrolli raames jõuab järeldusele, et kaup on tollideklaratsioonil tõesti valesti klassifitseeritud ning õige klassifitseerimise korral oleks maksukohustus teistsugune, kui tollideklaratsioonil arvutatud, tuleb selle kohta teha MKS-i nõuetele vastav maksuotsus. Sellist maksuotsust käesoleval juhul tehtud pole ning seega ei saa rääkida ka tolli poolt vaidlusaluse kauba tariifse klassifitseerimise kohta tehtud siduvast otsusest. Vaidlusaluses otsuses võetud seisukohal kauba klassifitseerimise kohta ei ole lõpliku maksusumma suuruse kindlaks määramisel mistahes tähtsust ehk teisisõnu – kui maksuhaldur teeb maksuotsuse, mille aluseks võetakse asjaolu, et eelviidatud tollideklaratsioonil deklareeritud kaubad kuuluvad klassifitseerimisele muu kaubakoodi järgi, kui see, mis deklaratsioonil märgitud, allub see asjaolu täielikule põhjendamiskohustusele, ilma et maksuhalduril oleks mistahes võimalust tugineda selles küsimuses näiteks käesolevas asjas vaidluse all olevale otsusele.
22. Seejuures ei saa asjakohaseks pidada ka kaebaja arutlust selle üle, et tema hinnangul on toll enne käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse tegemist kõik kauba tariifseks klassifitseerimiseks vajalikud toimingud teinud ja tõendid kogunud. Isegi kui asuda seisukohale, et tegelikult olid tollil juba vaidlusaluse otsuse tegemise ajal olemas kõik vajalikud andmed ja tõendid selleks, et kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse osas lõplik seisukoht võtta ning vajadusel maksuotsusega täiendav tasumisele kuuluv maksusumma määrata, ei anna see vaidlusalusele otsusele ühelt poolt maksuotsuse kvaliteeti ning teiselt poolt ei välistanuks see tagatise määramist.
23. Teiseks on väär kaebaja seisukoht, et vaidlusaluse otsuse allkirjastamise kuupäevast tulenevalt ei olnud sel ajal lõpliku dumpinguvastase tollimaksu osas tollivõla tekkimine võimalik. On tõsi, et vastustaja poolt esitatud kontrolli ajaloost (tl. 35) nähtub, et esmalt allkirjastati otsus tagatise määramise kohta
24. veebruaril 2016 ning toimetati see kaebajale ka kätte, ent pärast seda, kui otsuses avastati arvutusviga, allkirjastati
25. veebruaril 2016 otsus uuesti, jättes otsuse rekvisiidid muutmata. Vaidlust ei ole selles, et teistkordselt allkirjastatud otsuses vähendati tagatise summat tulenevalt esmakordselt allkirjastatud otsuses esinenud arvutusveast, tagatise määramise alust ei muudetud. Sisuliselt oli tegemist varasema osaliselt õigusvastase otsuse muutmisega adressaadi kasuks ehk esialgse otsuse kehtetuks tunnistamisega 117,54 euro suuruse tagatissumma määramise osas, muus osas (st. 30445,64 euro ulatuses) jäi algne otsus kehtima. Möönan, et sellisel moel otsuse parandamine ning parandatud otsuse teksti uuesti allkirjastamine ilma selles otsuse muutmist kajastamata, ei ole korrektne, ent tegemist on vaid vormiveaga, mis ei saanud muuta asja otsustamist ning mis seetõttu ei ole ka otsuse tühistamise aluseks.
26. Igal juhul tuleneb eeltoodust esiteks see, et 30445,64 euro suuruse tagatise esitamise kohustus pandi kaebajale juba
27. veebruaril
28. Teiseks on aga oluline, et sõltumata sellest, kas tagatise määramise otsus lugeda tehtuks
29. või
30. veebruaril 2016, sai tagatise määrata ka lõpliku dumpinguvastase tollimaksu osas tekkida võiva tollivõla eest. Nimelt tuleneb komisjoni rakendusmäärusest (EL) 2016/278, et muuhulgas KN-koodi 7318 15 69 alla kuuluvate Hiina Rahvavabariigist pärit kruvide impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks tunnistati kehtetuks alates kõnealuse rakendusmääruse jõustumisest ehk selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest, mis toimis
31. veebruaril
32. Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS) artikli 201 lg 2 kohaselt tekib tollivõlg tollideklaratsiooni aktsepteerimise hetkel. Vaidlust pole selles, et tollideklaratsioon 16EE1310EE90374652 on aktsepteeritud
33. veebruaril
34. Seega on kõnealuste kaupade impordist tuleneva mistahes tollivõla tekkimise ajaks
35. veebruar
36. Kuivõrd nimetatud kuupäeval kuulusid Hiinast pärit kruvid maksustamisele lõpliku dumpinguvastase tollimaksuga, siis tekib kõnealusest impordist (juhul kui osa kaubast kuulub klassifitseerimisele KN-koodiga 7318 15 69 98, nagu vaidlusaluses otsuses võimalikuks peetakse) tollivõlg ka lõpliku dumpinguvastase tollimaksu osas.
37. Leian, et otsus tagatise määramise kohta on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud. MKS § 120 lg 11 kohaselt võib maksuhaldur nõuda kauba vabasse ringlusesse lubamisel tollivõla tekkimisega seoses tasumisele kuuluvate maksude tagamist. Tollivõlg on ÜTS artikli 4 punkti 9 kohaselt isiku kohustus tasuda imporditollimaksu [...] summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda. Tollivõla tekkimise ja suuruse määravad kindlaks objektiivsed faktilised asjaolud, mis võivad nähtuda tollideklaratsioonilt või saada tollile teatavaks täiendava kontrolli käigus. ÜTS artikli 74 lõikes 1 on sätestatud, et kui tollideklaratsiooni aktsepteerimise tulemusel tekib tollivõlg, vabastatakse tollideklaratsioonis nimetatud kaup ainult juhul, kui tollivõlg on tasutud või selle tasumine tagatud. Kuivõrd tollivõla tegelik tekkimine ja selle suurus võivad selguda tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimisel hiljem ning vajada kindlaks määramist maksuotsusega, tuleb eelviidatud sätet mõista selliselt, et tollil on õigus kauba vabastamise eeldusena nõuda tagatist ka juhul, kui tollideklaratsiooni kontrollimisel ilmnevad asjaolud, mille põhjal võib tegelik tollivõlg osutuda suuremaks kui tollideklaratsioonil näidatud andmete põhjal arvutatav. Seda käsitlust toetab ka komisjoni määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTSRS) artikkel 248, kus sätestatakse, et kui toll on seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa, nõuab toll tagatise esitamist, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks.
38. ÜTSRS artikli 248 lõikest 1 tuleneb üheselt, et tagatise nõudmise eelduseks on tolli seisukoht, et tegelik tollivõlg võib olla suurem kui tollideklaratsioonilt nähtub. Sellest sättest tuleneb ka tagatise nõudmise kohta tehtava otsuse põhjendamiskohustuse ulatus. Kaebajal on õigus, et otsus tagatise nõudmise kohta tuleb teha kaalutlusõiguse alusel, ent ÜTSRS artikli 248 lõikest 1 ja artikli 74 lõikest 1 tulenevalt on ainsaks kaalutluseks, millest toll tagatise nõudmisel lähtuda saab, see, kas tollideklaratsioonil kajastatust suurema tollivõla tekkimine on võimalik või mitte. Kuivõrd tagatise nõudmine on sellises olukorras ennetav meede, mille võtmine otsustatakse enne tollivõla suuruse lõplikku kindlaksmääramist, on juhul, kui tollil on kahtlus kauba tariifse klassifitseerimise õigsuses, tagatise määramiseks piisav, kui vastavas otsuses tuua välja, millise kaubakoodiga võiks vaidlusalune kaup maksuhalduri esialgsel hinnangul deklaratsioonis märgitu asemel klassifitseerimisele kuuluda ning tolli kahtlus pole sel hetkel teada olevate andmete pinnalt ilmselgelt väär. Tagatise määramiseks ei pea toll seega tõendama ega põhjendama väidet, et tollideklaratsioonil on kaup valesti klassifitseeritud, vaid piisab sellest, kui näidata, et see võib nii olla ja juhul kui see nii on, kaasneb impordiga suurem maksukohustus. Sellises olukorras saab tagatise nõudmist õigusvastaseks pidada vaid juhul, kui tolli seisukoht, et tegelikult tekkiv tollivõlg on deklaratsioonil arvestatust suurem, on ilmselgelt ekslik.
39. Tagatise eesmärk selles olukorras on ühelt poolt kaitsta avalikku huvi tollimaksude laekumise vastu, teiselt poolt saab aga toll tagatise esitamisel kauba vabastada ning importija saab sellega eesmärgipäraselt edasi toimetada. Kaebaja näib selles osas olevat ekslikult käsitlenud tagatise nõudmist kui tema suhtes võetud iseäranis koormavat meedet, arvestades, et tegelikult oli tagatise esitamise alternatiiviks see, et toll kaupa ei vabasta ning jätkab tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimist kuni vajadusel deklaratsioonis kajastatuga võrreldes täiendava tollivõla suurust kindlaks määrava maksuotsuse tegemiseni.
40. Antud juhul ei saa väita, et Maksu- ja Tolliametil vaidlusaluse otsuse tegemise ajal olemas olevate andmete pinnalt oleks olnud ilmne, et tollideklaratsiooni 16EE1310EE90374652 esemeks olev kaup tuleb tingimata klassifitseerida nii nagu seda tollideklaratsioonis tehti (st. kaubakoodiga 9405 92 00 90) või et seisukoht, et selle kauba hulgas olnud plastmassist ilurõngad tuleks klassifitseerida koodiga 3926 90 97 90 ning kinnitusdetailid kaubakoodiga 7318 15 69 98, oleks olnud ilmselgelt ekslik. Otsuse põhjendusena on neile kaubakoodidele viitamine piisav, kuivõrd komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1754, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa, toodud neile koodidele vastavate kirjelduste pinnalt nähtub üheselt, et need vähemalt võivad vaidlusaluste kaupade klassifitseerimiseks kõne alla tulla.
41. Vastus küsimusele, kas vaidlusaluse ilurõnga näol on tegemist valgusti osaga, see tähendab töödeldud või töötlemata osaga, mis kuulub valgusti koostisesse ja mida tema kuju ja muude tunnuste järgi saab identifitseerida valgusti spetsiifiliseks koostisosaks, või on tegemist muu plastist tootega, eeldab sisulise hinnangu andmist sellele, kas vastav plastdetail on konkreetse valgusti kui tervikliku toote spetsiifiline element või mitte. Möönan siinkohal, et klassifitseerija seisukoht (tl. 36), et ilurõngas ei mõjuta valgusti tööd, ei pruugi olla õige. Ei KN vastava rubriigi kirjeldustest ega märkustest ega ka HS selgitavatest märkustest ei tulene, et valgusti osadeks saaks pidada vaid selliseid detaile, mis otseselt mõjutavad valgusti tööd. Samuti ei nähtu tegelikult eelviidatud seisukohast, mida valgusti töö all silmas peetud on. Piir selle vahelt, kas tegemist on valgusti osaga või mitte, läheb pigem sellest lähtuvalt, kas tegemist on mingisuguse konkreetse disaini ja funktsionaalsusega valgusti spetsiifilise osaga või mitte. Väide, et näiteks pinnasüvendisse paigaldamiseks mõeldud valgusti piirdedetail, mis on mõeldud varjama süvendisse selle valgusti tarbeks tehtud avause ääri ja valgusti ülejäänud osi, ei ole valgusti osa, peaks olema väga hästi põhjendatud. Ainult see, et mingil detailil on üksnes esteetiline funktsioon, ei välista selle klassifitseerimist rubriiki
42. Näiteks HS selgitavates märkustes on teiste hulgas valgusti osa näitena toodud kroonlühtri kaunistused, millel ilmselt samuti pole valgusti töö mõjutamisega suuremat pistmist. See aga ei tähenda, et maksuhalduri seisukoht, et konkreetne vaidlusalune detail võib kuuluda klassifitseerimisele rubriiki 3926, oleks ilmselgelt väär. Selle kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimine võis eeldada täpsemat uurimist ning olukorras, kus kaebaja ise oli huvitatud kauba kiirest vabastamisest, oli maksuhalduri poolt ainumõeldav kauba vabastamine tagatise vastu. Siinkohal tuleb asjakohatuks pidada kaebaja
43. mai 2016 täiendavas seisukohas tehtud etteheidet, et maksuhaldur pole kolme kuu jooksul siduvat seisukohta klassifitseerimise osas kujundanud. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasust tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg 2 teise lause kohaselt hinnata haldusakti andmise aja seisuga.

1. Mis puudutab vaidlusaluseid kinnitusdetaile, siis nende osas on vaidluskohaks peamiselt see, kas seal kasutatud kruvi näol on tegu mitteväärismetallist üldkasutatava osaga või moodustab see kruvi koos plastmassist detailiga lambi osa. Nimelt tuleneb KN grupi 94 märkusest 1d, et sellesse gruppi ei kuulu XV jaotise märkuses 2 määratletud üldkasutatavad osad mitteväärismetallist. Viimaste hulgas on XV jaotise märkuse 2a kohaselt ka rubriiki 7318 kuuluvad tooted ehk rauast või terasest kruvid. Sellest saab järeldada, et kruvi kui sellist eraldivõetuna ei saa klassifitseerida valgusti osana isegi siis, kui see funktsionaalses mõttes valgusti osaks on. Seetõttu taandub vaidlusaluste kinnitusdetailide puhul küsimus eeskätt sellele, kas kõnealune kruvi (mis eraldivõetuna vähemalt kaebaja esitatud fotodelt ja joonistelt nähtuvalt kuuluks klassifitseerimisele rubriigis 7318) on ühendamisest plastmassdetailiga saanud sellise põhimõtteliselt uue kvaliteedi, et pole enam käsitatav üldkasutatava osana. Ka selle hindamiseks oli ilmselt vaja konkreetseid detaile täpsemalt uurida ning selles olukorras oli põhjendatud kauba vabastamine tagatise vastu. Iseenesest ei ole välistatud, et kaubast võetud proovide ja kaebaja poolt kohtule esitatud materjalide (jooniste, fotode) pinnalt on seda võimalik teha ilma täiendavat uurimist läbi viimata, ent seda ei saa teha käesoleva vaidluse lahendamisel, kuna see väljuks antud juhul kohtu pädevusest, sest sunniks võtma seisukoha kauba tariifse klassifitseerimise kohta (ehk tegelikult kaebaja maksukohustuse suuruse kohta) olukorras, kus maksuhaldur seda seisukohta võtnud ei ole. Sel juhul ei oleks tegemist kohtuliku järelkontrolliga haldusorgani tegevuse õiguspärasuse üle, vaid sisuliselt asuks kohus haldusorgani asemele.
2. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et tagatise määramise otsustamisel tulnuks kaaluda tagatise määramise vajalikkust ning tagatise esitamise negatiivseid mõjusid kaebajale. ÜTS artikli 74 lõikest 1 ja ÜTSRS § 248 lõikest 1 tulenevalt ei saanuks toll vaidlusalust kaupa ilma tagatise esitamiseta vabastada näiteks usaldusest kaebaja vastu või põhjusel, et tagatise esitamine võib tekitada kaebajale raskusi. Tagatise määramise alternatiiviks olnuks antud juhul kauba vabastamata jätmine kuni kontrolli lõpuni, ent asjaoludest nähtuvalt ei olnud sellest lahendusest huvitatud kaebaja, mis on tema majandustegevuse sisu silmas pidades ka igati loogiline.
3. Õige pole kaebaja seisukoht, nagu välistaks tagatise määramise või tegelikult ka hilisema maksuotsuse tegemise ja selles maksuotsuses vaidlusaluse kauba tollideklaratsiooniga võrreldes ümber klassifitseerimise see, et kaebaja on samasugust kaupa varem korduvalt importinud, deklareerides selle samamoodi nagu käesoleval juhul. Tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usaldust tolli varasema tegevusetuse vastu kaitseb üksnes ÜTS artikli 220 lg 2 punktis b sätestatud tollivea regulatsioon, mis ei saa käesoleval juhul kohaldamisele tulla pelgalt põhjusel, et maksuhaldur alustas deklaratsiooni andmete õigsuse kontrolli enne kauba vabastamist. See, et toll on varem, olgu siis kontrollides või kontrollimata, nõustunud samasuguse kauba deklaratsioonides klassifitseerimisega rubriiki 9405, ei anna kaebajale õiguspärast ootust sellele, et see ka edaspidi nii on. Sellises olukorras saaks kaebaja tugineda üksnes tolli poolt ÜTS artikli 12 alusel antud siduvale tariifinformatsioonile, mida kaebaja enne vaidlusaluse impordi toimumist taotlenud ei olnud. 24.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad poolte kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik