KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 13. oktoober 2015, Tallinn 3-15-1755 Haldusasi: MTÜ Meie Kool kaebus, mi

) § 222 lõikest 1 esitas MTÜ Meie kool Tallinna linnale makseteatise nr 14047 (tl. 8), milles nõudis erakooli tegevuskulude katteks

1. aasta septembri, oktoobri, novembri ja detsembri eest 7040 eurot. Selle makseteatise alusel nõutud summat ei ole Tallinna linn MTÜ-le Meie Kool tasunud.
2. aasta algusest kuni juunikuuni (kaasa arvatud), esitas MTÜ Meie Kool Tallinna linnale sarnased makseteatised (tl. 11-16) taotledes igakuiselt 1728 euro tasumist.
3. juunil 2015 kirjas nr 3.-15/1010-1 teatas Tallinna Haridusamet MTÜle Meie Kool, et on tasunud esitatud arved 2730 euro ulatuses, lähtudes ühe õppekoha tegevuskulu piirmäärast 91 eurot kuu kohta. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4. MTÜ Meie Kool esitas
5. juulil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Haridusameti
6. juuli 2015 kirjas nr 3.-15/1010-1 sisalduva otsuse tühistamist Tallinna linna kohustamist tasuma 2014 aasta septembri kuni detsembri tegevuskulude katmiseks 7040 eurot ja 2015 aasta jaanuari kuni juuni tegevuskulude katmiseks 7092 eurot.
7. Kaebaja on seisukohal, et linnal on

§ 222

lõikest 1 tulenev kohustus osaleda kaebaja tegevuskulude katmises ning

§ 222

lõike 3 ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 83 lõike 6 kohaselt tuleb haridusliku erivajadusega õpilaste tegevuskulude katmisel lähtuda reaalsetest tegevuskuludest, mitte PGS § 83 lõike 7 alusel kehtestatud piirmäärast. Kaebaja leiab, et

§ 222

lõikest 1 tulenev kohustus ei sõltu sellest, kas riik kompenseerib linnale kulud või mitte. Kaebaja peab asjakohatuks vastustaja poolt kohtule esitatud seletuses tõstatatud küsimust sellest, kas kaebaja koolis õpivad hariduslike erivajadustega õpilased või mitte. Siinkohal toob kaebaja esiteks välja, et sellise küsimuse on vastustaja tõstatanud alles kohtumenetluses ning teiseks märgib, et linnale esitatud makseteatistel oli ühesel märgitud, et tegemist on õpilastega, kes õpivad PGS §-s 51 nimetatud hariduslike erivajadustega õpilaste klassides. Kaebaja leiab, et kui vastustaja leidis, et kaebaja poolt esitatud makseteatiste aluseks olevate asjaolude kohta on vaja koguda täiendavaid tõendeid, oleks ta pidanud seda tegema, ent ei teinud.

1. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist tasuma kaebajale 8,05 %-lise aastamääraga viivise tasumiseks. Kaebaja leiab, et tema ja vastustaja vahel on võlasuhe ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on tal õigus nõuda võlgnikult viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kaebaja on seisukohal, et sellise viivise nõude aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõige 1 koostoimes VÕS 113 lõikega
2. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Tallinna linn peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks toob vastustaja välja, et tal ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja käitatavas erakoolis on tegelikult hariduslike erivajadustega õpilaste klassid või mitte. Vastustaja toob välja, et kaebaja tegevusloast selle kohta teavet ei saa ning kaebaja õppekava ei sisalda samuti keeldu võtta vastu hariduslike erivajadusteta õpilasi. Vastustaja hinnangul oleks isikuandmete kaitse seadusega vastuolus ka see, kui linn peaks hakkama kontrollima konkreetsete õpilaste hariduslike erivajaduste olemasolu. Vastustaja leiab, et ei saa pelgalt kaebaja esitatud makseteatiste alusel kontrollida, ega ta ei esita hariduslike erivajadustega õpilaste eest arveid näiteks tavaklassis õppivate õpilaste eest.
4. Teiseks leiab vastustaja, et PGS § 2 lg 4 kohaselt on hariduslike erivajadustega õpilastele hariduse andmine riiklik ülesanne, mistõttu ei saa kohalikult omavalitsuselt selliste erakoolide tegevuskulude katmises osalemist nõuda. Vastustaja toob välja, et Tallinna linnas elavast 1333 haridusliku erivajadusega õpilasest on riik seda kohustust täitnud vaid 70 osas. Vastustaja selgitab täiendavalt, et tulenevalt Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-4-1-26-14 tehtud lahendile sõlmis riik Tallinna linnaga
5. mail 2015 kokkuleppe, mille alusel hüvitab riik Tallinna linnale käesoleval aastal riikliku kohustuse täitmisega kaasnevad kulud PGS § 83 sätestatud korras, st lähtuvalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäärast. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Tutvunud poolte seisukohtade ja nende kinnituseks esitatud tõenditega kogumis ning vastastikuses seoses, leian, et MTÜ Meie Kool kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt ning kohustada Tallinna linna osalema kaebaja käitatava erakooli tegevuskulude katmises, tasudes kaebuses nõutud summa. Põhjendamatu on kaebus aga viivise tasumiseks kohustamise nõude osas.
7. Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks on kolm eeldust, mis peavad üheaegselt täidetud olema. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, olema seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut veel sooritanud ning kolmandaks ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud. Sellistena on kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused sõnastanud Riigikohus haldusasjades 3 3 1 2 01, 3-3-1-77-09 ja 3 3 1-5-09 tehtud lahendites. 9.

§ 222

lõikes 1 sätestatakse, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse tegevuskulude katmisel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast.

§-st 222 ning PGS § 83 lõikest 6 tuleneb, et tegevuskulude katmisel lähtutakse kooli, kus õpilane õpib, õppekoha tegevuskulu maksumusest, mis saadakse kooli eelarves määratud tegevuskulude summa jagamisel kooli õpilaste arvuga selle kuu

1. kuupäeva seisuga. Arved tegevuskulude katmises osalemise eest esitatakse igakuiselt 1/12 õppekoha tegevuskulu maksumuse osas. Kui 1/12 õppekoha tegevuskulu maksumus on suurem kui viidatud paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta, lähtutakse tegevuskulude katmisel õppekoha tegevuskulude piirmäärast ühe kuu kohta, välja arvatud õpilaste puhul, kes õpivad PGS § 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilaste klassides.
2. Antud juhul pole poolte vahel vaidlust selle üle, et Mäepealse Erakool on eraüldhariduskool. Vaidlust pole ka selle üle, et selles eraüldhariduskoolis õppis
3. aasta septembris 4 ning
4. aasta oktoobrist kuni
5. aasta juunini igal kuul 6 õpilast, kelle järgne elukoht on Tallinna linn. Kaebaja poolt vastustajale esitatud makseteatistel (arvetel) on märgitud: "Mäepealse Erakoolis on moodustatud klassikomplektid lähtuvalt PGS paragrahvi 51 punktidest 1.5; 1.10; 2 ja 3". Sellest viitest on üheselt selge, et kaebaja taotles linnalt erakooli tegevuskulude katmises osalemist lähtudes sellest, et kaebaja käitatava erakooli haridusliku erivajadusega õpilaste klassides õpib vastav arv Tallinnas elavaid õpilasi.

§ 222

lg 1 ja § 83 lõikest 6 tulenevalt ei kohaldata hariduslike erivajadustega õpilaste klassides õppivate õpilaste õppekoha tegevuskulu kindlaksmääramisel PGS § 86 lõike 7 alusel kehtestatud piirmäära (

1. aastal 91 eurot õpilase kohta kuus), vaid lähtutakse tegelikust tegevuskulu suurusest. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Haridusameti
2. juuni 2015 kirjas nr 3.-15/1010-1 sisalduv otsus õigusvastane osas, milles keelduti erakooli tegevuskulude katmisest rohkem kui 91 euro suuruse piirmäära ulatuses õpilase kohta ühes kuus.
3. Põhjendatuks ei saa pidada vastustaja poolt erakooli tegevuskulude katmises osalemisest keeldumist põhjusel, et vastustajal polnud võimalik usaldusväärselt kontrollida, kas kaebaja erakoolis õppivad Tallinna õpilased ikkagi õpivad haridusliku erivajadusega õpilaste klassides. Esiteks on üllatav, et vastustaja on selle argumendi esmakordselt esitanud alles kohtumenetluses. Tallinna Haridusameti
4. juuni 2015 kirjas (tl. 18), kus selgitati kaebaja esitatud makseteatistes nõutud arvete osalist tasumist, ei seatud kahtluse alla seda, et tegemist ei ole hariduslike erivajadustega õpilaste klassides õppivate õpilastega. Juhul kui vastustaja oli seisukohal, et kaebaja esitatud andmed või tõendid ei ole piisavad selleks, et vastustaja saaks

§ 222

lõikes 1 sätestatud kohustust täita, oleks tulnud kaebajalt nõuda vastavate puuduste kõrvaldamist. Asjaolu, et vastustaja seda teinud ei ole, näitab üheselt, et tegelikult pole vastustajal kunagi olnud mõistlikku kahtlust selles, et kaebaja koolis õppivad Tallinnas elavad õpilased käivad hariduslike erivajadustega õpilaste klassides. Kaebaja poolt esitatud makseteatistel on sõnaselgelt viidatud sellele, et tegemist on hariduslike erivajadustega õpilaste klassidega. Olen nõus, et linn ei pea tingimata kooli pidaja poolt makseteatisel märgitut usaldama ning võib selle kontrollimiseks nõuda täiendavaid tõendeid või selgitusi, ent kui seda ei tehta ning siiski keeldutakse erakooli tegevuskulude katmises osalemisest, tuleb lugeda, et linn on taotluses (makseteates) märgitud andmetega nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude kohta nõustunud. Alles hilisemas kohtumenetluses esitatud paljasõnalise väitega, et Tallinna linnal polnud usaldusväärseid andmeid kaebaja erakoolis hariduslike erivajadustega õpilaste klassides tegelikult õppivate Tallinnas elavate õpilaste kohta, ei saa tagantjärgi õigustada erakooli tegevuskulude kandmises osalemisest keeldumist. Liiatigi tuleneb EkS § 222 ning PGS § 83 lõikest 8, et erakooli tegevuskulude katmiseks tasumisele kuuluva summa vaidlustamine ei vabasta kohalikku omavalitsust arve tasumise kohustusest. Olukorras, kus vastustaja on saanud kaebajalt makseteatised (arved) ega ole nõudnud mistahes nende arvete koostamise aluseks olevate asjaolude kohta täiendavate tõendite esitamist, tekkis vastustajal kohustus erakooli tegevuskulude katmises osalemise kohustuse täitmiseks arved tasuda.

1. Täidetud on ka kohustamiskaebuse rahuldamise teine eeldus. Vastustaja ei vaidle vastu veel sellele, et kaebaja on talle esitanud arved eraüldhariduskooli tegevuskulude katmiseks proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste arvuiga, kelle elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linn.
2. aasta teise poolaasta kohta ei selgu üheselt, kas kaebaja esitas kõnealuseid arveid igal kuul või esitas ühe koondarve perioodi lõpus, ent see pole antud juhul ka oluline. PGS § 83 lõikes 6 sätestatud igakuiste arvete esitamise kohustuse eesmärk on eeskätt see, et erakooli pidaja peaks tegevuskulude ning kohaliku omavalitsuse hüvitamiskohustuse kohta arvestust iga kuu kohta. PGS § 83 lg 6 ei välista iseenesest arve (ehk kohustuse täitmise nõude) esitamist hiljem. PGS § 83 lg 6 ei sätesta nõude aegumise tähtaega. Maksetähtaega sisaldavate arvete (makseteatiste) esitamine kujutab endast taotlust tasuda arvel näidatud rahasumma mingiks konkreetseks ajaks. Sellised arved on kaebaja vastustajale esitanud ning seega taotlenud erakooli tegevuskulude katmises osalemist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et makseteatiste kohaselt tasumisele kuuluva 7040+8640+1728=17408 euro suurusest summast on Tallinna linn kaebajale tasunud 2730 eurot. Seega on Tallinna linnal

§ 222lõikes 1 sätestatud kohustus täitmata 17408-2730=14678 euro ulatuses.

13. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, nagu võiks

§-s 222 sätestatud kohustuse mittetäitmist õigustada sellega, et riik ei ole Tallinna linnale eraldanud PGS-ist ja

-ist tulenevate, väidetavalt riikliku iseloomuga kohustuste täitmiseks vajalikke eelarvevahendeid. See, kas hariduslike erivajadustega õpilastele õpetamisega erakooli tegevuskulude kandmises osalemine on loomuldasa riikliku või kohaliku omavalitsuse iseloomuga ülesanne, ei ole käesoleval juhul üldse oluline. Seaduses on kulude kandmises osalemise kohustus pandud sõnaselgelt linnale või vallale. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul kui riik linnale selleks raha eraldab. Kohaliku omavalitsuse kohustus seadust täita ning sellele kohustusele korrespodeeruva õiguse kandjaks oleva isiku õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt kohustuse täitmist ei sõltu riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelistest suhetest. Oma õiguste kaitseks on kohalikul omavalitsusel võimalik esitada vastavasisulised nõuded riigi vastu. Isegi juhul kui leiab tuvastamist, et riigil on kohustus Tallinna linnale eraldada täiendavaid vahendeid, ei tähenda see, et Tallinna linn saaks õigustada enda kohustuste täitmata jätmist või täitmisega viivitamist kaebaja ees. Asjaolu, et kohustatud poolel pole rahalise kohustuse täitmiseks vajalikke vahendeid, ei muuda kohustust olematuks ega lõpeta seda. Eraüldhariduskooli pidaja

§-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest toetatakse. Tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa

§-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes. Vastustaja poolt viidatud PGS § 2 lõikest 4 ei tulene kohalikule omavalitsusele õigust jätta erakooli pidaja ees

§ 222

lõikes 1 sätestatud kohustust täitmata nende tegevuskulude osas, mis seonduvad hariduslike erivajadustega õpilaste klassidega. 14. Põhjendamatu on aga kaebaja nõue mõista vastustajalt välja viivis

§ 222lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisega viivitamise eest.

Vaidlusalust avalik-õiguslikku suhet reguleerivad normid ei näe vastustajale ette sellise viivitusintressi (viivise) tasumise kohustust. Juhul kui kaebaja leiab, et vastustaja on arvete tasumisega viivitamisega põhjustanud kaebajale kahju, on kaebajal võimalik nõuda vastustajalt riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamist. Sellisel juhul tuleb aga tõendada kahju tekkimine ja selle suurus. Viivise tasumise kohustust ei ole käesoleval juhul võimalik tuletada ka otse võlaõigusseaduse §-st 113, kuna viidatud õigusakt reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. Eraüldhariduskooli ja kohaliku omavalitsuse vaheline õigussuhe, mille sisuks on kohaliku omavalitsuse kohustus osaleda erakooli tegevuskulude katmises, on aga avalik-õigusliku iseloomuga. VÕS § 113 kohaldamine oleks võimalik, kui see tuleneks mõnest avalik-õiguslikku suhet reguleerivast normist, selline norm peaks sisalduma kas avalik-õigusliku iseloomuga kohustuste täitmist reguleerivas riigivastutuse seaduses või mõnd konkreetset avalikõiguslikku suhet reguleerivas eriseaduses. Nii näiteks on Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-83-10 tehtud otsuses pidanud riigivastutuse seaduse § 7 lõikele 4 tuginedes võimalikuks võlaõigusliku viivise instituudi kohaldamist avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes. Sellest ei saa aga järeldada, et VÕS § 113 oleks kohaldatav mistahes rahasumma tasumises seisneva avalik-õigusliku kohutuse täitmisega viivitamise korral. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine, kaebaja ei ole kohtule esitanud hüvitamiskaebust, vaid kohustamiskaebuse. Riigivastutuse seaduse § 6, mis reguleerib avaliku võimu kandja vastu haldusakti andmise või sooritamise nõude esitamist, ei viita võimalusele nõuda viivitusintressi tasumist. Viivise tasumise kohustus peaks tulenema aga just riigivastutuse seadusest või konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleerivast eriseadusest. Selliseks eriseaduseks on näiteks avaliku teenistuse seadus, mille § 43 lõikes 4 sätestatakse sõnaselgelt, et puhkusetasu maksmisega viivitamise korral maksab ametiasutus viivist iga viivitatud päeva eest vastavalt võlaõigusseaduse §-le 113 või ravikindlustusseaduse § 53 lg 6, mille kohaselt makstakse viivist ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmisega viivitamise korral. Põhimõtteliselt on viivitusintressiga sarnaseks avalik-õiguslikuks intressiks ka maksuhalduri poolt maksukohustuslasele maksukorralduse seaduse § 116 alusel makstav intress. Küll aga ei näe intressi maksmise kohustust ette EkS ega PGS, mis antud juhul vaidluse all olevat õigussuhet reguleerivad, neis ei viidata ka VÕS-is sätestatud viivise tasumise kohustusele. Seega on kaebaja viivise nõue alusetu. 15. HkMS §-st 108 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja on taotlenud vastustajalt menetluskulu välja mõistmist, ainsana menetluskulu kandmist tõendava dokumendina on esitatud tõend 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohta. Kuivõrd riigilõiv tulnuks kaebuselt tasuda samas summas ka siis, kui kaebaja poleks rahuldamata jäänud viivise tasumiseks kohustamise nõuet esitanud, tuleb riigilõiv välja mõista täies ulatuses. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 17.juuni 2016 a. kohtuotsuse RESOLUTSIOON 1.Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata 2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.oktoobri 2015.a. otsuse haldusasjas 3-15-1755 resolutsiooni punkt 1. Teha selles osas asjas uus otsus. 3. Tunnistada Tallinna linna poolt MTÜ Meie Kool taotluse erakooli tegevuskulude kandmises osalemiseks summas 14 132 eurot rahuldamata jätmine õigusvastaseks. 4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks