Obsah (16)

§ 162§ 294§ 376§ 633§ 301§ 368§ 423§ 657§ 150§ 442§ 656§ 386§ 171§ 175§ 190§ 184

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2-13

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

1. V.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
2. novembri 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Tartu Ringkonnakohus tühistas
3. märtsi
4. a otsusega Tartu Maakohtu
5. novembri 2014 otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et 4 maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust ning jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks olulised asjaolud, st kas
6. septembril 2013 sõlmitud kinkeleping on kehtiv, st kas hageja suutis
7. septembri 2013 tehingu tegemisel oma tegudest aru saada või neid juhtida (kas hageja oli kinkelepingu tegemise ajal teovõimeline või mitte).
8. Tartu Maakohus määras asja uue läbivaatamise käigus
9. septembri 2015 määrusega R.L.ele kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Hageja täpsustas oma nõuet
10. novembril 2015 ja taotles järgmist: tunnistada poolte vahel
11. septembril 2013 sõlmitud kinkeleping algusest peale tühiseks; kohustada kostjat tagastama hagejale tema ebaseaduslikus valduses oleva korteri hiljemalt ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest; korteri mittevabastamisel tõsta kostja korterist täitemenetluse korras välja ilma teist eluruumi vastu andmata; Tartu Maakohtu kinnistusosakonnal teha kinnistusregistriosa nr XXX II jakku kande nr 2 kustutuskanne, millega kustutada korteriomandi omanikuna V.R. ja teha paranduskanne, millega lugeda korteriomandi omanikuks R.L.; kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu kinnistusosakonnal kustutada kinnistusraamatu registriosa III jakku tehtud kanded nr 1 ja 2; asjaõiguskannete tegemise avalduste esitamise õigus anda hageja seaduslikule esindajale Suure-Jaani Vallavalitsusele; jätta kostja vastuhagi rahuldamata; tagastada hagejale hagi tagamise tagatisraha; menetluskulud panna kostja kanda. MAAKOHTU LAHEND
12. Tartu Maakohus rahuldas
13. detsembri
14. a otsusega hagi, tunnistas R.L.e ja V.R. vahel
15. septembril
16. a sõlmitud kinkelepingu tühiseks; kohustas V.R. tagastama hagejale tema ebaseaduslikus valduses oleva Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Olustvere alevikus Keskuse 1 korteri nr 19 hiljemalt ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest; korteri mittevabastamisel hiljemalt ühe kuu jooksul tõsta V.R. antud korterist täitemenetluse korras välja ilma teist eluruumi vastu andmata; tegi Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna registriossa nr XXX asjaõiguskande, mille kohaselt kustutada kinnistusregistrist Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas XXX korteriomandi omanikuna V.R. ja teha kinnistusregistriossa asjaõiguskanne, millega kanda kinnistusregistri registriossa nr XXX Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas XXX korteriomandi omanikuna R.L.; kohtuotsuse jõustumisel kustutada Tartu Maakohtu Kinnistusosakonnal kinnistusraamatu registriosa III jakku tehtud kanded nr 1 ja nr 2; andis asjaõiguskannete tegemise avalduste esitamise õiguse hageja seaduslikule esindajale Suure-Jaani Vallavalitsusele; jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esines kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 168 kohaselt R.L.el
17. septembril 2013 raske psüühikahäire – ägeda algusega vaskulaarne dementsus (F01.02). Olemasolevate andmete ning uuritava enda ütluste põhjal ei suutnud uuritav
18. septembril 2013 tehingu tegemisel (kinkelepingu sõlmimisel) oma tegudest aru saada või neid juhtida. Hagejale määrati eestkostja pärast
19. oktoobri 2013 taganemisavalduse tegemist (tl 10-13, 51-54). Kostja ei ole vaidlustanud ekspertarvamuses märgitud sisulisi faktilisi asjaolusid ega eksperdi poolt tehtud järeldust. Tsiviilasjas nr 2-1352282 läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nähtuvalt on mitmed hageja psüühilist olukorda kirjeldavad asjaolud tuvastatud enne kinkelepingu sõlmimist. Puuduvad igasugused kahtlused eksperdi erialases pädevuses ja tema erapooletuses. Kohus ei pidanud vajalikuks uue ekspertiisi määramist, kuna SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik on riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirjas. Kostja ei ole esitanud taotlust eksperdi ülekuulamiseks. Hagi alust ja eset ei ole hageja poolt muudetud. Tegemist on hagi täpsustamisega, kuivõrd asjas esinevad uued asjaolud. 5 Eksperdi arvamusega on tõendatud, et hageja ei suutnud
20. septembri 2013 tehingu tegemisel (kinkelepingu sõlmimisel) oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Hilisem eestkoste määramine ei tähenda, et
21. septembri 2013 tehingu tegemisel oli hageja võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid adekvaatselt juhtima. Hageja kui piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tuleb lugeda tühiseks. Hageja seaduslik esindaja ei ole hiljem tehingut heaks kiitnud. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus TsÜS § 11 lg 1 alusel hageja ja kostja vahel
22. septembril 2013 sõlmitud kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse ja asjaõiguslepingu tühisuse. Vastuhagis esitatud asjaolud ei tingi hagi rahuldamata jätmist ja vastuhagi rahuldamist. Kuna tühise tehingu järgi ei tekkinud hagejal asja üleandmise kohustust, siis on tal õigus asi kostjalt tagasi nõuda. Korteri valdus on käesoleval ajal kostjal. Kinnistusraamatusse on käesoleval ajal kantud omanikuna kostja. Kande aluseks olevate lepingute tühisuse tõttu on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Kinnistusraamatus ebaõige omanikukande kustutamiseks ja õige omaniku sissekandmiseks on kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 järgi vajalik kostja nõusolek. Kostjal on kohustus anda nõusolek kinnistusraamatusse kannete tegemiseks. Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 8 järgi võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX teha asjaõiguskanne, mille kohaselt tuleb kustutada kinnistusregistrist korteriomandi omanikuna V.R. ja teha asjaõiguskanne, millega kanda kinnistusregistri registriossa nr XXX korteriomandi omanikuna sisse R.L.. Tartu Maakohtu
23. novembri 2013 hagi tagamise määruse (tl 30-32) tühistamiseks puuduvad alused. Kohus jättis menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 2915 eurot. Kohus luges põhjendatuks hageja esindaja ajakulu hagiavalduse koostamiseks 3 tunni ulatuses; kohtuistungitel osalemiseks 10 tunni ulatuses; apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 2 tunni ulatuses; ekspertiisitaotluse esitamiseks ja analüüsiks 1 tunni ulatuses, kostja vastuse analüüsiks ja hageja vastuse koostamiseks 0,5 tunni ulatuses. Kohus määras kindlaks hageja menetluskulud kokku summas 2735 eurot (riigilõivud 450 + 50 eurot + ekspertiisitasu 255 eurot + õigusabikulud 1650 eurot + käibemaks 330 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tartu Maakohtu

1. veebruari 2014 määrusega anti V.R.le riigi õigusabi (tl 56-80, 86-88) isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus kohustusega hüvitada osamaksetena 50% ulatuses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ühe aasta jooksul võrdsete osamaksetena kord kuus pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist. Tartu Maakohtu
2. augusti 2014 määrusega rahuldati V.R. menetlusabi taotlus ja vabastati ta vastuhagi esitamisel riigilõivu 300 euro tasumisest (tl 125-148). Vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb riigilõiv V.R.lt välja mõista. Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2014 määrusega määrati V.R. riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 2115,36 eurot (I kd, tl 166). Tartu Maakohtu
4. novembri 2014 määrusega määrati V.R. riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 428,76 eurot (I kd, tl 195). Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi 2015 määrusega määrati riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 252 eurot (II kd, tl 37). V.R. esindaja advokaat Ants Nõmmik esitas
6. novembril 2015 kohtule riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse (II kd, tl 102-104), mille kohaselt on advokaadi poolt osutatud teenust 5,5 tundi ehk 11 pooltundi (11x20) 220 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 44 eurot. Samuti lisanduvad tasule advokaadi poolt kantud vajalikud kulud 60 eurot (sõidukulu), millele lisandub käibemaks 12 eurot. Kohus leidis, et taotletavat tasu tuleb vähendada 2,5 tunni ulatuses (kohtuistung 1 tund, kohtumäärustega tutvumine ja vastuste koostamine 1 tund 6 ning kohtuistungiks ettevalmistamine 0,5 tundi). Põhjendatud on advokaadi poolt osutatud teenuse maht 2,5 tunni ehk 5 pooltunni ulatuses, s.o (5x20) 100 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 20 eurot, kokku 120 eurot + sõidukulu 72 eurot. Riigi õigusabi tasu koos kuludega kokku on 192 eurot. Kokku on riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 2988,12 eurot. Seoses hagi rahuldamisega tuleb kostjalt mõista välja riigi õigusabi tasu ja kulud kohustusega hüvitada summa osamaksetena 50% ulatuses, s.o 1794,06 eurot, ühe aasta jooksul võrdsete osamaksetena, s.o 149,50 eurot kuus. Hagejale tuleb tagastada hagi tagamisel tasutud tagatise 500 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. V.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1)on hageja esitanud haginõude täpsustuse hilinenult. Kohus kohustas pooli
8. juuli 2015 määrusega esitama taotlused, seisukohad, väited, vastuväited ja tõendid hiljemalt
9. augustil
10. Hageja ei esitanud menetlusdokumenti tähtaegselt; 2) ei tekkinud maakohtul tõendeid kogumis hinnates kahtlust selles, et hageja oli notariaalse kinkelepingu sõlmimisel adekvaatne ning avaldas notarile enda tegelikku soovi ja tahet; 3) ei ole tõendatud, et kostja ei abistanud (hooldanud) hagejat igapäevastes toimetustes samal määral nagu enne kinkelepingu sõlmimist; 4) ei olnud kostjal võimalust vaidlustada maakohtu
11. septembri
12. a määrust ekspertiisi määramise kohta. Maakohus ei ole eksperdi isiku osas arvestanud poolte arvamust, st kohus ei ole andnud pooltele võimalust teha omapoolseid ettepanekuid eksperdi isiku ning ekspertiisiasutuse suhtes. Maakohus ei ole toonud välja põhjust, miks kohus, juhindudes

§ 294

lg-st 2, määras eksperdiks isiku, kes ei olnud ja ei ole riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirjas. Kohus oleks pidanud määrama R.L.e suhtes uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi; 5) ei selgu ekspertiisiaktist, milliseid eriteadmisi, andmeid, tõendeid kogumis hinnates on esitatud arvamus, et R.L. ei suutnud

1. septembri 2013 tehingu tegemisel oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Nimetatu on vastuolus nii R.L.e poolt kohtus
2. juunil 2014 antud ütlustega kui ka R.L.e suhtes
3. novembril 2013 ambulatoorses kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 106 fikseerituga. Nimelt on eelpoolnimetatud ekspertiisiaktis ekspert kinnitanud, et R.L. on enda vaimse seisundi tõttu orienteeritud kohas ja ajas puudulikult, mitte aga seda, et R.L. ei suutnud juba
4. septembril 2013 enda tegudest aru saada.
5. R.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on ekslik apellandi seisukoht, et hagejal puudus õigus oma haginõuet täpsustada. Apellant on jätnud tähelepanuta, et Tartu Ringkonnakohus saatis antud tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Pooltel oli õigus esitada uusi täiendavaid taotlusi ja 7 tõendeid. Tartu Ringkonnakohus märkis otsuses, et pärast eksperdiarvamuse saamist on hagejal võimalik vajadusel oma nõuet (hagi eset) täpsustada; 2) kuna kohus leidis, et kinkeleping on algusest peale tühine, puudus kohtul vajadus käsitleda täiendavalt kinkelepingust taganemise avaldust; 3) selgitas kohus Tartu Maakohtu
6. juuli 2015 määrusega pooltele menetluslikku olukorda ja väljaselgitamist vajavaid asjaolusid. Kohus selgitas, et antud asjas on vajalik määrata hageja suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis, millega teha kindlaks tema teovõime kinkelepingu teostamise ajal. Kohus määras pooltele täiendavate seisukohtade ja taotluste esitamise tähtaja. Hageja (vastustaja) esitas
7. augustil 2015 taotluse määrata eksperdiks SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater Andrus Tikerpe. Hageja taotluse ärakiri saadeti
8. augustil 2015 hageja esindaja poolt ka kostja esindajale. Kostja esindaja ei esitanud hageja taotlusele omapoolset vastuväidet ega vaielnud vastu ka Andrus Tikerpe eksperdiks määramise osas. Apellant esitas vastuväite ekspertarvamusele alles põhiistungil. Samas ei ole apellant esitanud mitte ühtegi väidet, mis lükkaks ümber Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku ülemarsti ekspertarvamuse. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on väga kogenud ja staažika psühhiaatriga. Apellant ei ole taotlenud uue ekspertiisi määramist; RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsuse resolutsioon on punktides 1.
10. ja 1.2 seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Maakohtu otsuse sõnastust tuleb täpsustada otsuse resolutsiooni p-i 1.3 osas, millega maakohus muutis kinnistusraamatu seisu. Maakohtu otsus tuleb tühistada kinnistusraamatu III jao kannete nr 1 ja 2 kustutamise nõudes, mis tuleb jätta rahuldamata. Kande nr 2 kustutamise asemel tuleb tühistada hagi tagamiseks seatud käsutuskeeld sama aegselt hageja kandmisega kinnistusraamatusse asja omanikuna. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka otsuse resolutsiooni p 1.6 osas, millega maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt riigi tuludesse väljamõistetud riigilõivu 300 eurot osas (otsuse resolutsiooni p 2.3).
11. Pooled vaidlevad selle üle, kas
12. septembril 2013 sõlmitud kinkeleping, mille alusel sai korteriomandi, asukohaga Olustvere XXX, omanikuks kostja, on kehtiv. Maakohus tuvastas asjas kogutud tõendeid, sh kohtupsühhiaatriaekspert A. Tikerpe arvamust, hinnates, et leping on tühine, kuna hageja ei saanud selle sõlmimise ajal aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid juhtida. Seetõttu tuvastas maakohus tehingu tühisuse ning kohustas kostjat korteriomandi valduse hagejale üle andma. Kostja on maakohtu otsuse selles osas vaidlustanud põhjusel, et hageja ei esitanud haginõude täpsustust õigeaegselt, maakohus on arvestamata poolte seisukohti määranud eksperdiks isiku, kes ei ole riiklikult tunnustatud ekspert, samuti vaidlustab kostja maakohtu hinnangu tõenditele. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellandi väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kinkelepingu tühisuse tuvastamisel ning korteriomandi väljanõudmisel võõrast ebaseaduslikust valdusest ning ei pea vajalikuks kõiki neid põhjendusi oma otsuses korrata.
13. Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud
14. novembril 2015 nõude täpsustuse, milles taotleb mh kinkelepingu tühiseks tunnistamist (II kd lk 87 – 90). Hageja esitas nõude täpsustuse pärast asjas kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimist ja maakohtu
15. oktoobri 2015 määrusega antud tähtaega järgides, st õigeaegselt. Kostja on hagi täpsustusele vastanud (II kd lk 93) ja ei ole vastuses vaidlustanud hageja õigust oma nõuet täpsustada.

§ 376

lg 1 8 kohaselt kostja nõusolekut hagi muutmiseks eeldatakse, kui kostja ei esita hagi muutmisele viivitamatult vastuväidet. 12.

§ 294

lg 1 kohaselt teeb ekspertiisi riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või muu asjatundja, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu eriteadmistega isik. Eksperdiks võib kohus määrata isiku, kel on arvamuse andmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Eksperdi määramisel arvestab kohus poolte arvamusi. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kui ekspertiisi tegemiseks on olemas riiklikult tunnustatud ekspert, määratakse muu isik eksperdiks üksnes mõjuval põhjusel, lõige 6 kohaselt võib kohus eksperdiks määrata ka üksnes ekspertiisiasutuse, jättes konkreetse eksperdi määramise viimase otsustada. Maakohus on määranud asjas kohtupsühhiaatriaekspertiisi ning ekspertiisi tegemiseks määranud ekspertiisiasutuseks SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku ning eksperdiks SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaatri/ülemarsti Andrus Tikerpe. Asja materjalidest nähtub, et maakohus on

1. juuli 2015 määrusega kohustanud pooli esitama oma seisukohad ja taotlused Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi 2015 otsusest tulenevalt. Kostja avaldas seepeale, et ta ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega ja hageja on täielikult teovõimeline isik. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi määramiseks puudub alus. Hageja taotles
3. augusti 2015 menetlusdokumendis kohtupsühhiaatriaekspertiis läbiviimist ja A. Tikerpe eksperdiks määramist (II kd lk 69). Seega on kohus enne ekspertiisi määramist poolte seisukohad, sh eksperdi isiku osas, ära kuulanud. Kostjal oli võimalus oma ettepanekud eksperdi isiku osas kohtule esitada, kostja seda võimalust ei kasutanud. Asjas puudub vaidlus, et psühhiaater A. Tikerpe ei olnud ekspertarvamuse andmise ajal riiklikult tunnustatud ekspert, kuid olukorras, kus menetlusosalised ei taotlenud kohtult riiklikult tunnustatud eksperdi määramist, üks pooltest palus eksperdiks määrata A. Tikerpe, võis maakohus otsustada määrata eksperdiks muu eriteadmistega isiku, kelleks A. Tikerpe on. Tegemist ei ole sellise menetlusõigusnormi rikkumisega maakohtu poolt, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Põhjendamatu on maakohtu viide sellele, et kostja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust ekspertiisi määramise osas. Ekspertiisimäärus ei ole edasikaevatav. Kohtuekspertiisiseaduse §-de 12 ja 13 kohaselt saab riiklikult tunnustatud eksperdiks olla üksnes füüsiline isik, seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja. Küll on psühhiaatriaekspertiiside tegemine SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik põhikirjajärgne tegevus ning tegemist on usaldusväärse ekspertiise tegeva isikuga. Ringkonnakohus oleks saanud kaaluda asjas kordusekspertiisi määramist juhul, kui apellant oleks esitanud vastava taotluse koos apellatsioonkaebusega.

§ 633

lg 6 kohaselt tuleks ekspertiisi taotlus esitada apellatsioonkaebuses, taotlust tuleb põhjendada, ära tuleks märkida ekspertide nimed, aadressid ja sidevahendite numbrid. Kuigi kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu tegevuse ekspertiisi määramisel ja soovib maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist, ei ole hageja apellatsioonkaebuses esitanud taotlust kordusekspertiisi tegemiseks. Seega puudub ringkonnakohtul taotlus, mille alusel määrata asjas uus kohtupsühhiaatriaekspertiis ning asi tuleb lahendada maakohtu poolt kogutud tõendite alusel. 13. Maakohus on põhjendatult ekspertarvamuse alusel tuvastanud, et hageja ei suutnud kinkelepingu sõlmimise ajal oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Seetõttu ei saa omada tähtsust hageja poolt tehingu sõlmimisel tehtud avaldused. Ekspertarvamuse põhjendavast osast nähtub, et arvamuse andmisel on ekspert lähtunud statsionaarsetest epikriisidest ja isiklikest vaatlusandmetest. Arvamus on motiveeritud ja vastab seadusega ekspertarvamusele esitatavatele nõuetele (

§ 301lg 1). Hagejale määratud eestkostja ei ole tehingut 9 hilisemalt heaks kiitnud, mistõttu on tegemist tühise tehinguga Ts

ÜS § 11 lg 1 alusel, mille alusel kostja ei ole korteriomandi omanikuks saanud ning kinnistusraamatu kanne kostja omandiõiguse kohta on ebaõige. Hagejal on õigus nõuda kostjalt AÕS § 80 alusel asja tagastamist ja AÕS § 65 lg 1 järgi kinnistusraamatu kande parandamist. Ringkonnakohus märgib, et kaudselt kinnitab hageja tervislikku seisundit kinkelepingu sõlmimise ajal ka asjaolu, et hagejale määrati ajutine eestkostja lühikest aega pärast kinkelepingu sõlmimist

1. novembril
2. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja tervislik seisund halvenes alles pärast kinkelepingu sõlmimist sellisel määral, et talle tuli nimetada eestkostja. Vastupidi,
3. novembri 2013 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 106 (I kd lk 153) kohaselt oli hageja ravil Viljandi haiglas juba jaanuaris ja juunis 2013 seoses tema seisundi dekompenseerumisega. Hagejal on diagnoositud raske psüühikahäire ägeda algusega vaskulaarne dementsus, millega kaasnevad hallutsinatoorsed sümptomid.
4. Kostja on esitanud asjas vastuhagi, milles palub tuvastada, et hageja poolt vaidlustatud leping on kehtiv.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Käesolevas asjas on vastuhagi sisuliselt suunatud põhihagi rahuldamata jätmisele, tegemist on olukorraga, kus vastuhagina esitatud tuvastushagi on sisult sama (olgugi vastassuunaline) hagis esitatud tuvastusnõudega. Riigikohus on sellisel juhul leidnud, et vastuhagi rahuldamine ei annaks kostjale midagi rohkem kui hageja haginõude rahuldamata jätmine. Kostja vastuhaginõue on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ebamõistlik. Kuna kohus juba lahendab samade poolte vahel asja sama eseme kohta samal alusel, tuleb kostja vastuhagi jätta

§ 423lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu 8.

oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 p 17). Vastuhagi rahuldamata jätmise osas tuleb maakohtu otsus

§ 657lg 3 alusel tühistada.

Kuna ringkonnakohus jätab vastuhagi läbi vaatamata, tuleks sellelt tasutud riigilõiv

§ 150lg 1 p 3 alusel vastuhagi hagejale tagastada.

Käesolevas asjas on vastuhagi hageja riigilõivu 300 eurot tasumisest vabastatud (I kd lk 125-148). Maakohus mõistis nimetatud riigilõivu vastuhagi hagejalt kohtuotsusega välja. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja jätta riigilõiv 300 eurot kostjalt välja mõistmata. 15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus resolutsiooni punktides 1.3 ja 1.4 ei vasta seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse nõuetele, sest seda ei ole võimalik täita (

§ 442lg 5).

Maakohus on otsuse p-des 1.3 ja 1.4 otsustanud ise nii omanikukande kui ka isikliku kasutusõiguse kande muutmise kinnistusraamatus, millist otsust ei saa täita. Seetõttu tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja teeb ise

§ 656lg 1 p 5 ja lg 2 alusel uue otsuse.

Tulenevalt AÕS §-st 65 ja KRS §-st 341 saab hageja nõuda kostjalt nõusoleku andmist kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna ebaõigesti kantud kostja kustutamiseks ja hageja sissekandmiseks omanikuna. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi võib asendada kostja nõusolekut selle andmiseks kohustav kohtuotsus. Hageja ei ole AÕS § 65 lg 1 alusel esitatud nõuet, mille maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 3 rahuldanud, formuleerinud selgelt kostjat nõusoleku andmiseks kohustava nõudena. Samas on hagiavaldusest võimalik aru saada, et hageja eesmärgiks on läbi hagi täienduse p-s 3 (II kd lk 89) esitatud nõude rahuldamise kaudu saada kohtulahend, mis asendaks kostja nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõuet, mille maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 1.3 rahuldanud, on võimalik kvalifitseerida hageja taotlusena kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kohtul on võimalik ka endal nõuet hageja tegelikule 10 tahtele vastavalt tõlgendada, nõue kvalifitseerida ja siis lahendada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-

1. Eeldused kande parandamiseks nõusoleku andmiseks kohustamiseks on olemas, kuna kinkeleping, sh asjaõigusleping, mille alusel kostja kanti asja omanikuna kinnistusraamatusse, on tühine. Nõusolekut saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Kuna kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna, on ta puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse üleandmisel vajalik kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 3 järgi. Seetõttu ringkonnakohus täpsustab vastavalt maakohtu otsust resolutsiooni p 1.3 sõnastust ja tuvastab V.R. kohustuse anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX tehtud omanikukande kustutamiseks ja korteriomandi omanikuna R.L. kinnistusraamatusse kandmiseks, milline nõusolek asendada kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 alusel.
2. Maakohus on otsuse resolutsiooni punktis 1.4 rahuldanud hageja nõude kohustada Tartu Maakohtu kinnistusosakonda kohtuotsuse jõustumisel kustutama kinnistusraamatu registriosa III jakku tehtud kanded nr 1 ja 2, milleks on isiklik kasutusõigus hageja kasuks (kanne nr 1) ja keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks hageja kasuks (kanne nr 2). Kande nr 2 aluseks on maakohtu hagi tagamise määrus. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagi tagamise tühistamine ja vastava kande kustutamine kinnistusraamatust ei saa toimuda mitte haginõude rahuldamise teel, vaid hagi tagamise tühistamise kaudu

§ 386alusel.

Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline, nimelt on maakohus otsuse põhjendavas osas leidnud, et hagi tagamise tühistamiseks alused puuduvad (otsuse lk 8 alt teine lõige). Seetõttu tühistab ringkonnakohus pärast hageja kandmist kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna maakohtu

1. novembri 2013 määrusega hageja kasuks seatud hagi tagamise abinõukeelumärke kinnistusraamatus. Kui hageja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta ise teha avalduse tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks. Selleks ei ole hagejal vajalik kostja nõusolekut, mistõttu ei saa kostjat vastava nõusoleku andmiseks ka kohustada ega asendada kostja nõusolekut kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 alusel. Seetõttu tuleb hagi III jao kande nr 1 kustutamisnõudes jätta rahuldamata.
2. Seoses hagi rahuldamisega jättis maakohus põhjendatult

§ 162lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses kindlaksmääratud ja hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu rahalist suurust 2735 eurot vaidlustanud, mistõttu tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata. Kuna kostjal puudub kohustus tasuda riigile riigilõivuna 300 eurot, tuleb kostjalt riigi õigusabi eest välja mõista 1494, 06 eurot, millise kulu peab kostja tasuma ühe aasta jooksul võrdsetes osades. Kuna kaebus jääb põhilises osas rahuldamata, jäävad

§ 171lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.

Hageja esindaja esitas 10. märtsil 2016 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on vastustaja menetluskuludeks ringkonnakohtus 240 eurot (sh apellatsioonkaebusega tutvumine 0,5 tundi summas 50 eurot, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1,5 tundi summas 150 eurot + käibemaks 40 eurot). Suure-Jaani Vallavalitsus ei ole käibemaksukohustuslane. Apellant on seisukohal, et menetluskulude suurus ja väidetavatele menetlustoimingutele kulunud aeg ei ole proportsioonis sh ka hageja poolt koostatud ja kohtule esitatud menetlusdokumentidega, rohkem apellant oma seisukohta täpsustanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 2 h ulatuses kokku 240 eurot (koos käibemaksuga) on

§ 175

lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik ning tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista. 11

§ 190

lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kostjale on antud menetlusabi Tartu Maakohtu

1. veebruari 2014 määrusega (koos kohustusega hüvitada 50 % ulatuses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ühe aasta jooksul võrdsete osamaksetena) ja
2. augusti 2014 määrusega (vabastati riigilõivu tasumisest vastuhagi esitamisel). Ringkonnakohus luges
3. jaanuari 2016 määrusega menetlusabi andmise kostjale apellatsioonimenetluses

§ 184lg 4 alusel jätkuvaks.

Apellatsioonkaebuselt hinnaga 10 000 eurot kuulus tasumisele riigilõiv 550 eurot, millest apellant oli vabastatud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb

§ 190lg 2 alusel riigilõiv apellandilt riigi tuludesse välja mõista.

Apellandi esindaja advokaat A. Nõmmiku taotluse kohaselt on ta osutanud V.R.le õigusabi kokku 7 pooltunni ulatuses, mille eest palub määrata tasuks 140 eurot, millele lisandub käibemaks summas 28 eurot, kokku 168 eurot. Ringkonnakohus on 06. aprilli 2016 määrusega taotluse rahuldanud. Apellandilt tuleb välja mõista ringkonnakohtu menetluses riigi õigusabi kulu 50 % ulatuses, s.o 84 eurot, mis tuleb tasuda ühe aasta jooksul võrdsete osamaksetena. 18.

§ 633

lg 7 kohaselt kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses avaldanud soovi asja arutamiseks kohtuistungil, mistõttu võib ringkonnakohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata ka apellandi poolt hilisemalt esitatud taotlused asjas kohtuistungi pidamiseks. /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson 12 /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks