Obsah (8)

§ 101§ 102§ 103§ 100§ 106§ 105§ 97§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2016.a, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 101lg 1 nimetatud elatise minimaalmäär.

Hageja ei ole selgitanud, milliste kulutuste või erivajaduste katteks on elatis 277,50 eurot mõeldud. Kostja I on seisukohal, et tal ei ole võimalik oma ülalpidamiskohustust täita hagis nõutud ulatuses, kuna tema varaline seisund seda ei võimalda (

§ 102lg 1).

Kostja I hinnangul saab ta hagejat toetada igakuise elatisega summas kuni 38,75 [(177,50-100) ÷ 2] eurot (

§ 103lg 1).

Kostja I palub teda ülalpidamiskohustusest vabastada või vähemalt tema ülalpidamiskohustust vähendada, kuna tal ei ole võimalik täies mahus ülalpidamiskohustust täita ilma enda ja tema seniste ülalpeetavate olukorda halvendamata. Kostjal I on lisaks oma abivajavate laste ja nende laste toetamise ka isiklikud kulud eluasemele, toidule, ravimitele jmt. Kostja elab 2-toalises korteris, mille kulud talvisel ajal (märtsikuu) on ca 125 eurot ja suvisel ajal (juulikuu) on ca 57 eurot. Kommunaalkulusid tasub vaid kostja I, kuna abikaasa pension kulub peamiselt tema ravimitele ja laenukohustustele. Kostja tasub igakuiselt elektri eest umbes 32 eurot, telefoni eest umbes 27 eurot, telekanalite eest umbes 26 eurot. Kostjal I kulub ravimitele igakuiselt umbes 17 eurot. Bussiraha töölkäimiseks on 60 eurot kuus. Kulud kokku on umbes 674 eurot kuus. Ülejäänud raha – umbes 146 eurot kulub kostjal I enda ja abikaasa toiduks ja ettenägemata kuludeks. Kui toidurahast arvata hagejale elatisena umbes 39 eurot, jääks kostja I ja tema abikaasa toidurahaks 107 eurot kuus (kummagi kohta 13,38 eurot nädalas). Kostja I hinnangul on tema teised lapselapsed, keda ta juba toetab, objektiivselt halvemas olukorras, kui seda on hageja. Lastelaste vanemad on kas ise töötud, töövõimetud või tulekahju tõttu eluasemest ilma jäänud. Need asjaolud ei ole kõrvaldatavad sellega kui nad ennast n-ö kokku võtaksid. 3. Kostja II tunnistas hagiavalduses esitatud nõuet osaliselt. Kostja saab töövõimetuspensioni umbes 282,76 eurot kuus. Kostjal II on töövõimetus 80 % ulatuses. Kostja II sissetulekust kulub umbes 100 eurot igakuiselt ravimitele. Kostja II kannab oma osa eluasemega seotud kuludest – kommunaalmaksed umbes 60 eurot ja elekter umbes 20 eurot. Üle jääv raha kulub toidule ja transpordikuluks. Kostja II on pärast haigestumist võtnud ka laene ja järelmakse, mille osas on käimas täitemenetlus, mistõttu kostja II saab oma sissetulekut kasutada piiratud ulatuses. Hageja saab oma isalt igakuiselt elatist summas 100 eurot kuus. Hageja ei ole selgitanud, milliste kulutuste või erivajaduste katteks on kogu elatis 277,50 (177,50+100) eurot ja alates 01.01.2015.a 295 eurot mõeldud. Hagejal oleks õigus sellist elatist nõuda, kui ta tõendab 3 vastavate igakuiste vajaduste olemasolu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue tema vastu ei saa olla suurem kui 38,75 eurot ja 47,50 eurot alates 01.01.2015.a. Kostja II teise astme üleneja sugulasena on ülalpidamiskohuslane osavõlgnikuna koos kostjaga I. Seega tuleb puuduv elatise osa jagada nende vahel kaheks – kummalegi jääks tasuda 38,75/47,50 eurot. Kostja II palub teda ülalpidamiskohustusest vabastada või tema ülalpidamiskohustust vähendada, kuna tal ei ole võimalik täies mahus ülalpidamiskohustust täita ilma enda olukorda olulisel määral halvendamata. Makstes oma pensionist 282 eurot elatist 47 eurot, ravimiteks 100 eurot, eluasemekuludeks 80 eurot, jääks tal toidurahaks 55 eurot kuus (1314 eurot nädalas), mis oleks ebamõistlikult väike summa. Tuginedes

§ 102

lg-le 1 ja § 103 lg-le 1 palub kostja kohtul vabastada ta elatise maksmise kohustusest või vähendada kostjalt nõutava elatise suurust kuni 5 euroni kuus. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas 28.08.2015.a otsusega F.K. hagi H.K. ja P.K. vastu elatise nõudes osaliselt ja mõistis välja: 1) H.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatise F.K. kasuks igakuiselt 25 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni; 2) P.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatise F.K. kasuks igakuiselt 20 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni; 3) ühekordselt perioodi 13.02.2014.a kuni 31.08.2015.a eest H.K.lt elatise võlgnevuse F.K. kasuks 464,24 eurot. Võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt
2. septembriks 2016.a; 4) ühekordselt perioodi 14.01.2015.a kuni 31.08.2015.a eest P.K.lt elatise võlgnevuse F.K. kasuks 151,52 eurot. Võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt
3. detsembriks 2015.a. Kohus määras, et H.K.l ja P.K.l tuleb tasuda väljamõistetud elatis K.R. kontole nr XXXXXXXXX, märkides selgituseks „kalendrikuu, elatisraha F.K.“. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 4).

Maakohus jättis rahuldamata F.K. hagi H.K. ja P.K. vastu elatise väljamõistmiseks alates tema täisealiseks saamisest kuni 21-aastaseks saamiseni, juhul kui ta täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda, v.a riigi õigusabi korras hageja esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. 5. Maakohus tuvastas, et kostjad on hageja vanavanemad. Hageja elab emaga ning lapse isalt S.P.ult (varasema perekonnanimega Kallas) on Tartu Maakohtu 13.05.2013.a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-10234 välja mõistetud elatis hageja kasuks alates 27.02.2012.a 100 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a. Kohtutäituri teatise kohaselt on hageja isal elatise võlgnevus hageja ees 3 100 eurot. Täitemenetluse abil ei ole õnnestunud hagejale vajalikus ulatuses ülalpidamist saada. Maakohus leidis, et kostjatel on tekkinud

§ 106

lg 2 järgne kohustus anda lapselapsele lapse isa asemel ülalpidamist, arvestades mh kostjate varalist seisundit (

§ 102lg 1).

Kuni jaanuarini 2015.a oli ülalpidamiskohustuse miinimummääraks 177,50 eurot kuus ja alates jaanuarist 2015.a 195 eurot (

§ 100lg-d 1,2, § 101 lg 1).

Maakohus märkis, et vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad

§ 105

lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ja iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kuna hageja üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib

§ 106

lg 2 järgi sugulussuhteid arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel, mitte teistel vanavanematel. 4 Maakohus leidis, et kostjad ei vaidle vastu nende asenduskohustusele hageja ülalpidamiseks, kuid nad tuginevad sellele, et neil pole võimalik ülalpidamist anda sellises ulatuses, mida hageja nõuab ning neil pole üldse võimalik lapsele ülalpidamist anda.

1. Maakohus leidis, et kostjad on suutelised tasuma elatist seaduses sätestatud miinimummäärast vähendatud ulatuses, vastavalt nende varalistele seisunditele, kahjustamata seejuures eneste tavalist ülalpidamist. Kostja I sissetulek hagi esitamise ajal oli umbes 470 eurot (neto) ja alates aprillikuust 2014.a hakkas kostja saama pensioni 350 eurot. Kostja I on 70 % osas töövõimetu – südameklapirike, jalg proteesiga. Kostja I sissetulek kokku on 820 eurot. 29.05.2015.a ja 15.06.2015.a teatiste järgi ei saa kostja I enam töötasu, seega on tema sissetulekud langenud. Sissetulekuks on jätkuvalt pension 350 eurot, millest peab jätkuma igapäevaste vajaduste tarbeks. Perearsti arstitõendi nr 282 kohaselt ei sobi kostjale I tervisliku seisundi tõttu füüsilise koormusega töö, raskuste tõstmine, käte tõstmine õlgadest kõrgemale ning töö öövahetustes. Maakohus leidis, et kostja I oli 2014.a ja on 2015.a võimeline tasuma ülalpidamist hagejale vähendatud ulatuses, s.o summas 25 eurot kuus. Maakohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostja I peab oma sõnul ülal ka teisi lapselapsi, sest teiste lastelaste poolt tema vastu ei ole nõudeid esitatud. Maakohus arvestas kostja I vastuväidetega, leides, et need ei anna alust ülalpidamiskohustusest vabastamiseks. Kostja II sissetulek on töövõimetuspension 282,76 eurot, menetluse ajal on kostja II majanduslik seisund muutunud, ta ei käi enam tööl ning tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension. Kostja on töövõimetu 80 % ulatuses. Maakohus leidis, et kostja II oli hagi esitamise ajal ja on ka edaspidi võimeline tasuma ülalpidamist hagejale vähendatud ulatuses, s.o summas 20 eurot kuus. Asjaolu, et kostja II suhtes on alustatud eestkostemenetlust (ei nähtu kohtuinfosüsteemist) ei saa olla aluseks ülalpidamise mittemaksmisele asenduskohustusena. Maakohus arvestas kostja II vastuväidetega, leides, et need ei anna alust ülalpidamiskohustusest täielikuks vabastamiseks.
2. Maakohus leidis, et perioodiline elatis tuleb kostjatelt välja mõista alates septembrist 2015.a ning eelneva perioodi elatis alates ajast, mil kummagi kostja vastu nõue esitati. Kostjalt I tuleb välja mõista elatis eelneva perioodi – 13.02.2014.a (hagiavalduse esitamine) kuni
3. august 2015.a – eest ühekordse summana 464,24 eurot: 2014.a märts kuni detsember – 10 kuud × 25 = 250 eurot, millele lisanduvad 16 päeva veebruarist 2014.a arvestusega 0,89 senti päev – 16 päeva × 0.89 = 14,24 eurot, s.o 250 + 14.24 = 264,24 eurot. 2015.a jaanuar kuni august – 8 kuud × 25 = 200 eurot. Kostjalt II tuleb välja mõista elatis eelneva perioodi – 14.01.2014.a (hagiavalduse esitamine) kuni
4. august 2015.a – eest ühekordse summana 151,52 eurot: 2015.a veebruar kuni august – 7 kuud × 20 = 140 eurot, millele lisanduvad 18 päeva jaanuarist 2015 arvestusega 0,64 senti päev – 18 päeva × 0,64 = 11,52 eurot. Maakohus leidis, et elatise nõuet

§ 97

p 2 järgi ei saa rahuldada, kuna sellist otsustust, kas nõuda elatist või mitte, kui laps on täisealiseks, saab teha täiskasvanuks saanud laps ise.

1. Maakohus leidis, et otsuse tegemise ajal ei ole alates 01.01.2015.a kehtivat menetluskulude kindlaksmääramise regulatsiooni võimalik kohaldada ja määras kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda, lähtudes sellest, et võimalike menetluskulude väljamõistmine oleks kummagi poole suhtes äärmiselt ebamõistlik. Riigi õigusabi korras menetluses osalenud hageja esindaja kulud jäävad riigi kanda. 5 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. F.K. esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 28.08.2015.a otsuse tühistamiseks osas, millega mõisteti H.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 25 eurot ja mõisteti P.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 20 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni. Apellant taotleb vaidlustatud osas uue otsuse tegemist, millega: 1) välja mõista H.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 145 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a; 2) välja mõista P.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 50 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on tõendatud, et hageja isa ei ole ülalpidamiskohustust hageja ees täitnud (

§ 106, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-75-11).

Hagejale elatise tasumisel S.P. poolt maakohtu menetluse jooksul tuleb arvestada, et tasumine toimus elatise võlgnevuse katteks; 2) on kostjatelt väljamõistetud elatis põhjendamatult väike (

§ 101

lg 1); 3) on maakohus ebaõigesti hinnanud kostja I poolt esitatud perearsti 29.05.2015 väljastatud arstitõendit nr 282 ning asunud väärale seisukohale, et märgitud tõendist nähtuvalt ei saa kostja I enam töötasu ja seega on tema sissetulekud langenud. Tõendist nähtub kostja I tervislik seisund. Kostja I ei ole töösuhte lõppemist tõendanud; 4) töötab kostja I jätkuvalt Tartu Ülikooli Kliinikumis XXX. Hageja taotleb kohtult SA Tartu Ülikooli Kliinikumist välja nõuda tõend kostja I töötamise ja töötasu kohta (TsMS §-st 236 lg 2); 5) ei ole kostjad tõendanud, et nendel lasub lisaks veel teiste lastelaste ülalpidamiskohustus. Kostjate teiste lastelastelaste ülalpidamiskohustus lasub eelkõige nende laste vanematel; 6) ei ole kostja I oma maksejõuetust tõendanud ja on võimeline tasuma hagejale ülalpidamiseks igakuist elatist vähemalt 145 eurot; 7) kui kostja II tasuks hagejale elatist 50 euro suuruses summas, siis jääks tema enda tarbeks 232,76 (282,76 – 50 = 232,76) eurot, mis kataks kostja II enda igapäevavajadused. 10. Kostja I ja kostja II apellatsioonkaebusega ei nõustunud, paludes ringkonnakohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Vastuse seisukohtade kohaselt: 1) on kostjad nõus hagejat rahaliselt toetama. Kostjad ei vaidlustanud maakohtu otsust, kuigi väljamõistetud summad on mõlemale kostjale üle jõu käivad; 2) ei nõustu kostjad hageja elatisnõudega summas 195 eurot kuus alates 01.09.2015.a. Alates 2014. aasta juulikuust on hageja isa asunud elatist tasuma, igakuiselt 100 eurot. Sellekohased tõendid on asjas esitatud. Olukorras, kus 195-eurose elatise asemel saab hageja faktiliselt 100 eurot, saaks tema nõude suuruseks kostjate vastu olla kuni 95 eurot kuus (

§ 105

lg 3, § 102 lg 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-75-11 p 16); 3) peavad kostjad ülalpidamiskohustust täitma osavõlgnikena ja kummagi kostja suhtes saab olla maksimaalne nõude suurus 47,50 eurot. Kostjad ei suuda viidatud suuruses elatist maksta, sest nende varaline seisund seda ei võimalda. Maakohus on otsuses sellega arvestanud ning mõistis kummaltki vastustajalt välja suurema summa, kui kumbki pidas võimalikuks; 6 4) on hageja jätnud arvestamata, et vanavanemad ei ole solidaarvõlgnikud ja seetõttu ei ole võimalik nõuda ühelt vanavanemalt suuremat elatist kui teiselt. Hageja nõue kostjate vastu ei saa olla 145+50=195 eurot. Isegi juhul, kui hageja isa ei maksaks elatist ja seetõttu oleks hagejal õigus nõuda kogu minimaalset elatist kostjatelt, ei oleks võimalik nõuda kummaltki vanavanemalt rohkem kui 97,50 eurot kuus; 5) ei nõustu kostjad hageja käsitlusega, et hageja isa poolt menetluse käigus elatise tasumine on toimunud võlgnevuse katteks. Asjas esitatud maksekorraldustelt ei nähtu, et hageja isa oleks tasunud elatise võlga. Elatist tuleb maksta järgmise kuu eest ette (

§ 100lg 4), seega ei saa makseid käsitleda võlgnevuse katteks.

Ei ole võimalik arvestada kostjate kohustuseks kogu elatise maksmise kohustust; 6) on kostja II töövõimetuspensionär ning tema sissetulekust (töövõimetuspension 282 eurot) kulub umbes 100 eurot igakuiselt ravimitele, kommunaalmaksetele umbes 60 eurot ja elektrile umbes 20 eurot. Üle jääv raha kulub toidule ja transpordile. Hageja hinnangul peaks kostjale II piisama kuu toidurahana 52 eurost. Kostja II tervislik seisund on käesoleva menetluse ajal oluliselt halvenenud, ta ei mõista toimuvat adekvaatselt, algatatud on eestkostemenetlus; 7) aitavad kostjad, eelkõige kostja I, oma neid lapsi, kes objektiivsetel põhjustel ei suuda enda toimetulekut tagada. Samuti aitab kostja I ka laste lapsi, kelle vanemad ei suuda objektiivsetel põhjustel oma lapsi ülal pidada; 8) elasid kostjale I kuuluvas XX tn XX korteris tütrepojad. Praeguseks on tütrepojad korterist välja kolinud ja korteris elab kostja I, kuna ta ei suuda töölkäimiseks pidevalt sõita XX asuvasse poja korterisse, kus nad kostjaga II seni elasid. XX tn korter on väike (14 m2) ja kostja II ei saa sellesse kolida ka kulude kokkuhoidmise eesmärgil; 9) elab kostja II juures kostjate tütretütar, kes õpib ja ei tööta ega oma sissetulekut. Oma ema juures ei saa ta elada, kuna ema elab üürikorteris koos oma noorema pojaga, kelle (psüühilise) erivajaduse tõttu pole tal võimalik õppimisega tegeleda. Noorema poja erivajaduse tõttu ei saa kostjate tütar minna tööle, kuna poeg vajab pidevat hooldust; 10) on kostjatel isegi ilma hageja nõudeta keeruline toime tulla ja säilitada senist varalist seisundit, kuna kummagi kostja tervislik seisund seda ei võimalda; 11) ei ole kostjad võtnud juurde ühtegi täiendavat kohustust, on siiski toimetulekusuutlikkus halvenenud – kostja I on jäänud võlgnevusse XX tn korteri kommunaalmaksetega, ta ei saa kasutada telefoni, väljuvad kõned on võlgnevuse tõttu suletud. Suurenenud ravikulud ja hagejale maakohtu otsuse järgi makstav elatis on aidanud võlgade tekkele kaasa. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ja ringkonnakohtu poolt kontrollitud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtul teha asjas uus otsus osas, mis puudutab vastustajatelt väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramist alates 01.09.2015.a. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjatelt välja sissenõutavaks muutunud elatise alates hagi esitamisest 13.02.2014.a kuni 31.08.2015.a (sisuliselt kuni maakohtu otsuse tegemiseni) ühekordsete summadena (kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 5). Seega ei 7 kontrolli ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel vaidlustamata osas maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust.
2. Ringkonnakohus teostas TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 alusel päringud kostja I (H.K.) sissetuleku suuruse väljaselgitamiseks. Vastustaja H.K. esitas ringkonnakohtule pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on ta alates maist 2015 kuni veebruarini 2016 saanud palka SA-st Tartu Ülikooli kliinikum keskmiselt 426 eurot kuus (sh ühekordne lisatasu). Vastustaja teatas, et H.K. sai 29.02.2016 toimunud autoavariis vigastada ning eeldatavasti kuni käesoleva aasta juunini ei ole tal võimalik enam töötada. Sissetulekuks on haigushüvitis (kuni 80 % töötasust). Vastustaja esitas ka väljavõtte haigusloo epikriisist, kust nähtub erakorraline pöördumine traumatoloogia osakonda 29.02.2016 seoses autolt löögi saamisega; diagnoositud luumurd. Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud teatise kohaselt on H.K.le
3. aastal tehtud väljamakseid järgnevalt: 1) Sotsiaalkindlustusamet: igakuiselt 382,81 – 410,38 eurot (keskmiselt 403,50 eurot); 2) SA TÜ Kliinikum – igakuiselt keskmiselt 610,60 eurot; 3) SA Tartu XX – igakuiselt keskmiselt 374,80 eurot. Sellele lisaks on tehtud lühiajalise või ühekordse iseloomuga väljamakseid (nt Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidult 37,97 eurot septembris 2015; Haigekassalt 839,78 eurot juuni ja juuli eest 2015). Teatise kohaselt on perioodil 01.02.
4. kuni 31.01.2016.a isikule tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 14 826,75 eurot. Sellest järelduvalt oli H.K. netosissetulek eelmärgitud perioodil igakuiselt keskmiselt 1192,90 eurot. Seega ei ole vastustaja H.K. avaldanud kohtule täielikke andmeid oma sissetuleku kohta.
5. Samas möönab ringkonnakohus siiski, et alaealise lapse peamine ülalpidamiskohustus lasub tema vanematel ning vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-75-11). Vanavanematel ei ole muuhulgas

§ 102

lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15, 3-2-1-160-12 p 17). Käesoleval juhul koosnes vanaema H.K. sissetulek 2015.a mitmel töökohal töötamisest ja pensionist, kuid ei nähtu, et lapse vanemad oleksid omalt poolt teinud samalaadseid pingutusi suurema sissetuleku hankimiseks. Arvestades vanavanemate vanust ja tervislikku seisundit on tõenäoline, et nende sissetuleku teenimise võimalused tulevikus pigem vähenevad. Asjaolu, et H.K. sai

1. aastal Eesti keskmist palka ületavat sissetulekut (Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk
2. aastal 1065 eurot) ei tähenda, et selline sissetulek oleks talle tagatud ka edaspidi, sh kuni apellandi täisealiseks saamiseni
3. aastal. Apellatsioonimenetluse kestel on kohtule esitatud tõendid, mille kohaselt H.K. on autoõnnetuse tagajärjel osaliselt kaotanud töövõime ja tema edasise töötamise võimalused (mh mitmel töökohal töötamise võimekus) edaspidise osas on teadmata.
4. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud vanavanemate vastu esitatud elatise nõude puhul arvestada ülalpidamiskohustuse osalist täitmist lapse isa poolt. Menetluses on esitatud tõendid, mille kohaselt on hageja (apellandi) isa tasunud apellandi seadusliku esindaja arvelduskontole 100 eurot kuus. Ehkki apellandi väitel puudub kindlus, kas apellandi isa jätkab ka edaspidi maksete tegemist, ei saa selline ebakindlus olla aluseks jätta isa poolt tasutud elatis arvesse võtmata. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt apellandi isa poolt tasutav 100 eurot kuus kuulub arvestamisele mineviku eest tekkinud elatise võlgnevuse katteks. Selline 8 lähenemine ei vasta elatise mõistele ega olemusele. Elatist on võimalik kasutada käesoleval ajal aktuaalsete jooksvate vajaduste katteks, mitte aga n-ö tagantjärele, minevikus kantud kulude katteks. Seega tuleb eriti rahaliste vahendite nappuse korral kasutada kättesaadavaid vahendeid mõistlikult ja esmajoones lapse põhiliste igapäevavajaduste katteks. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt on hageja (apellandi) isal varasemast perioodist elatise võlgnevus, siis puudub alus arvestada seda asjaolu kostjate (vanavanemate) kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik mõista kostjatelt välja elatist, jättes arvestamata hageja isa kui esmajärjekorras ülalpidamist andma kohustatud isiku poolt tasutava elatise summa. Mineviku eest tekkinud elatisevõlgnevuse katteks on võimalik makseid arvestada niivõrd, kuivõrd lapse põhivajadused käesoleval ajal on kaetud. Möödunud aja eest tekkinud elatise võlgnevuse likvideerimisel saab lisaks juhinduda Täitemenetluse seadustiku § 26 lõikes 11, § 28 lõikes 11 (alates 01.10.2015.a) ning alates 01.03.2016.a kehtivas
5. peatükis (Õiguste piiramine lapse elatise võlgnevuse korral) sätestatust.
6. Lisaks saab ringkonnakohtu arvates lähtuda sellest, et osa lapse vajadustest on ilmselt kaetud riiklike toetustega (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi on muuhulgas lastetoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Alates
7. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 45 eurot kuus ning alates
8. aastast 50 eurot kuus. Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et vanavanema asenduskohustuse puhul ei ole põhjendatud jätta arvesse võtmata asjaolusid, mille kohaselt H.K. toetab materiaalselt oma teisi lapsi ja lapselapsi, ehkki teised alanejad sugulased ei ole esitanud tema vastu kohtusse elatise nõudeid. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et ülalpidamiskohustus abi vajavate liikmete suhtes tuleneb juba Põhiseadusest (PS § 27 lg 5) ning ülalpidamiskohustuse olemasolu aluseks ei ole üksnes kohtuotsus. Perekonnaliikmete vahelises suhtes on vastastikune toetamine ootuspärane ilma kohtu vahenduseta. Vanavanemal ei ole kohustust eelistada oma alanejate sugulaste toetamisel lapselapsi, vaid

§ 98

lg-st 1 tulenevalt on abivajaduse korral eelisseisundis ülalpidamiskohustuslase enda lapsed.

1. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud taotlus suurendada vastustajatelt F.K. kasuks väljamõistetava elatise summat. Kolleegiumi hinnangul on maakohus lõpptulemusena õigesti hinnanud kostjate (vastustajate) varalist seisundit ja eeldatavat suutlikkust tagada hagejale (apellandile) materiaalne toetus elatise maksmise näol. Ehkki H.K. sissetulek
2. aastal osutus suuremaks kui maakohtu poolt aluseks võetud andmed, on H.K. töövõime menetluse kestel taas muutunud ning ei ole teada, missuguses ulatuses on ta edaspidi võimeline sissetulekut hankima. Maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurendamine oleks vastustajatele liialt koormav ning ohustaks nende endi toimetulekut. Puuduvad andmed, nagu oleks P.K.l muid sissetulekuid peale töövõimetuspensioni (maakohtu poolt tuvastatud suuruses 282,76 eurot kuus). Nõustuda ei saa seisukohaga, justkui peaks P.K. enda vajaduste katteks piisama 232 eurost kuus. Vastustajad on kohtule põhistanud, et P.K. on korduvalt põdenud insulte ning vajab pidevalt ravimeid ning rehabilitatsiooniteenuseid; tema tervislik seisund halveneb järjest. Sellele lisaks tuleb vastustajatel tasuda maakohtu otsusega väljamõistetud elatise võlgnevus ajavahemiku eest alates hagi esitamisest kuni 31.08.2015.a (kokku 615,76 eurot), mis omakorda mõjutab vastustajate võimekust tasuda jooksvat elatist. Apellandil on võimalik aga võlgnevuse katteks saadavaid vahendeid kasutada käesoleval ajal (sh ka praeguste kulude katteks). 9
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonimenetluse kulud on põhjendatud jaotada sarnaselt maakohtuta, s.o poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda ja riigi õigusabi korras menetluses osalenud hageja esindaja kulud tuleb jätta riigi kanda. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10