Obsah (13)

§ 88§ 109§ 87§ 85§ 100§ 91§ 98§ 52§ 95§ 29§ 107§ 97§ 84

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2015. a, Tartu Tsiviilasja numbe

§ 88alusel üles ilma kostjat sellest hoiatamata.

1. mail
2. a rikkus kostja töökohustusi, lahkudes registreerimist sooviva kliendi juurest teenindama teist klienti, delegeerides oma tööülesanded mängusaali teenindajale. Nii kostja kui ka mängusaali teenindaja kirjutasid seletuskirjad (I kd tl 14–17).
3. mail
4. a lubas kostja hageja kontrollkülastuse raames mängusaali isiku kehtetu dokumendi alusel, rikkudes HasMS § 37 lg-t 8 (I kd tl 18–20).
5. mail
6. a saatis kostja hagejale e-kirja koos töölepingu ülesütlemise avaldusega töölepingu seaduse (

) § 91 lg 2 p 3 alusel (I kd tl 21). 2 Hagiavalduse kohaselt on kostja

1. mai
2. a ülesütlemisavaldus tühine, kostja ei ole ülesütlemisavalduses töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendanud. Kostjal ei olnud hagejale kuni
3. a alguseni pretensioone, kostja oli töötanud hageja juures enam kui seitse aastat.

§ 109

lg 4 kohaselt on tööandjal töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral õigus nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Hageja leidis, et temal on töölepingu ülesütlemise õigus

§ 87ja § 88 lg 1 p 3 alusel.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hageja ülesütlemisavaldus ei ole põhjendatud, palus hageja lugeda töölepingu lõppenuks

§ 85

lg 4 alusel korraliselt ning mõista kostjalt välja

§ 100lg-s 5 sätestatud hüvitise.

Hageja võttis omaks, et tal on hagiavalduse esitamise seisuga kostjale välja maksmata aprillikuu töötasu 549 eurot 84 senti ja lõpparve 23 eurot 36 senti, kokku 573 eurot 20 senti. Hageja soovis võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 ja lg 2 alusel tasaarvestada kostja nõude oma nõudega, mis tuleneb kas

§ 109

lg-st 4 või alternatiivselt

§ 100lg-st 5.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on
2. mai
3. a e-kirjas selgitanud ülesütlemise põhjuseid. Alates
4. aasta jaanuarist esitas kostja korduvalt hagejale küsimusi seoses töötasutariifidega, antiseptiliste vahendite ja riietusega WC-de koristamiseks ja sissepääsu ukseesise pühkimiseks. Kostja töötasutariifi alandati, kostjale vormistati töögraafik selliselt, et tal jäi tööpäevade vahelist uneaega vaid 4–5 tundi või pidi kostja igal teisel päeval Narva tööle sõitma, hageja süül hilines haigekassast kostjale töövõimetushüvitise maksmine. Kostjal ilmnesid terviserikked, ta viibis töövõimetuslehel 3,5 kuu jooksul kolmel korral. Perearst suunas kostja neuroloogi juurde diagnoosiga migreen, ninaverejooks e epistaks, muu düstoonia. Hageja käitumine ja tegevus on mõjutanud kostja tervist negatiivselt, hageja kahjustas oma käitumisega kostja head nime, töö jätkamine hageja juures oli kostja jaoks seotud reaalse ohuga tervisele ja tema heale nimele (

§ 91lg 2 p 3).

Hageja hüvitise nõue töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest ei ole põhjendatud. Kostja ei ole oma töökohustusi rikkunud. Juhul, kui kohus leiab, et kostja töölepingu ülesütlemine on tühine, palus kostja lõpetada tööleping alates ajast, kui tööleping oleks lõppenud kostja ülesütlemise kehtivuse korral, st 4. maist 2013. a. Alternatiivselt palus kostja vähendada hüvitisenõue 1 euroni või suuruseni, mida kohus peab mõistlikuks. Hageja kolme kuu hüvitise nõue kostja vastu ei ole ilmselgelt mõistlik. Hageja

§ 100lg 5 alusel esitatud hüvitise nõue on alusetu.

Kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles mõjuval põhjusel olukorras, kus tulenevalt

§ 98

lg 2 ei pidanud ta kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ülesütlemisest ette teatama. Puudub alus lugeda tööleping lõppenuks korraliselt ning seega on põhjendamatu hageja nõue 562 euro 50 sendi väljamõistmiseks. Puuduvad vastastikused nõuded, mida saaks tasaarvestada. 3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada hageja töölepingu ülesütlemisavalduse tühisus, lugeda 2. mail 2005. a sõlmitud tööleping

§ 91

lg 2 p 3 alusel kostja poolt erakorraliselt üles öelduks ning mõista hagejalt

§ 100lg 4 alusel kostja kasuks välja hüvitise 1 789 eurot 20 senti (596,40 * 3).

Kostja palus vastuhagis mõista hagejalt välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku

1. jaanuar 2013 –
2. märts 2013 eest ja mai
3. a eest 71 eurot lähtuvalt töötasutariifist 2,74, välja maksmata jäänud töövõimetushüvitise ajavahemiku
4. aprill 2013 –
5. aprill 2013 eest, välja maksmata jäänud
6. a aprillikuu töötasu 579 eurot 36 senti ja lõpparve tööandja poolt omaksvõetud summas 23 eurot 36 senti, kokku 602 eurot 72 senti. Kostja palus vastuhagis mõista hagejalt enda kasuks välja viivise alates
7. maist
8. a kuni
9. detsembrini
10. a 79 eurot 57 senti ning TsMS § 367 alusel viivise summalt 602 eurot 72 senti alates
11. detsembrist
12. a kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni seaduses kehtestatud määras. Hageja on esitanud ülesütlemisavalduse hagis ning kostja on hageja hagi ja hagile lisatud dokumendid kätte saanud
13. juunil
14. a. Juhul kui lugeda kostja ülesütlemisavaldus korraliseks, pidanuks tööleping ja töösuhe lõppema
15. juunil
16. a (
17. mai
18. a + 30 kalendripäeva). Seega on hageja 3 töölepingu üles öelnud ajal, mil poolte vaheline töösuhe oli lõppenud. Lõppenud töölepingut ei ole võimalik üles öelda ning tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine tühine,
19. mail
20. a sõlmitud tööleping tuleb

§ 91lg 2 p 3 alusel lugeda kostja poolt erakorraliselt üles öelduks.

Kostja palus hagejalt

§ 100

lg 4 alusel välja mõista hüvitis kostja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ja ebaseaduslikult hageja poolt märtsis

1. a jaanuari eest maha arvestatud 34 eurot 56 senti. Alates
2. jaanuarist
3. a oleks kostja töötasutariif pidanud olema 25% kõrgem, kuna töölepingu muutmise kokkulepe, mille kohaselt vähendati kostja palgamäära ja lisatasu 25% võrra kehtis kuni
4. detsembrini
5. a (I kd tl 41). Kostjale on välja maksmata ka töövõimetushüvitis. Kostja keskmise töötasu arvestamisel tuleb lähtuda Eesti Töötukassa andmetest, mis põhinevad Maksu- ja Tolliameti andmetel. Eesti Töötukassa
6. juuni
7. a otsuse p-st 2.
8. nähtub, et kostja keskmine ühe kalendripäeva töötasu on 19 eurot 77 senti. Töölepingu nr 395 muutmise kohaselt määratakse alates
9. jaanuarist
10. a töötajale kalendrikuus makstav brutotöötasu suurus kindlaks tunnitasu alusel, ühe töötatud tunni brutotasu on 2 eurot 74 senti (I kd tl 170).
11. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja palus jätta menetlusse võtmata kostja
12. detsembri
13. a menetlusdokumendis esitatud uued nõuded viivisintressi osas ja täpsustamata töövõimetushüvitise nõude osas, tegemist on uue eraldiseisva nõudega, mis tuleb kostjal esitada õiges protsessivormis ja vajadusel tasuda sellelt riigilõiv (TsMS 376 lg 1 ja 4). Töötingimused vastasid seadusega kehtestatud nõuetele. Töölepingu ja selle lisade kohaselt töötas töötaja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul summeeritud tööaja arvestuse alusel. Aprillikuu töögraafikust nähtuvalt jäi kostja iga töövahetuse vahele puhkeaega vähemalt 12 tundi.

§ 52

lgs 2 sätestatud nõude järgi oli kostjale tagatud 36 tundi järjestikust puhkeaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Vastavalt töölepingu p-le 4.4. pidi kostja töötama XXX või mujal Ida-Virumaal. Mängusaali WC puhastamine ning mängusaalide sissepääsude ukseesiste lumekoristus ei olnud kostja töökohustuseks, hagejal ei olnud kohustust tööde tegemiseks väljastada eririideid. Kostja ei ole tõendanud, et tema haigused ning töövõimetuslehel viibimine on põhjuslikus seoses hageja tegevusega.

§ 91lg 2 p 3 sätestatud oht peab tulenema otseselt tööandja tegevusest.

Kostja töötasutariifi ei ole võrreldes varasemate perioodidega alandatud. Kostja töötasu oli 2013. aastal kogu aeg samal tasemel ning seda ei alandatud. Kostja ei ole oma ülesütlemisavaldust põhjendanud, kostja edastas ülesütlemisavalduse tööandjale ekirjaga, milles ta viitas paljasõnaliselt, et tööandja on teda jälitanud. Kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel

§ 95lg 2 nõudeid.

Kostja on rikkunud oma töökohustusi, mistõttu töölepingu ülesütlemine hageja poolt on põhjendatud. Kostja ei ole

1. aprillil
2. a väljastatud käskkirja vaidlustanud. Tööandjapoolne erakorraline ülesütlemisavaldus on esitatud tähtaegselt vastavalt seadusega ettenähtud korrale. Töölepingu seadusest ei tulene piirangut, et ülesütlemisavaldust ei või esitada hagiavalduses. Kostja nõue hüvitise väljamaksmiseks

§ 100

lg 4 alusel on põhjendamatu, alternatiivselt palus hageja vähendada hüvitist 1 euroni. Kostja viited VÕS § 200 lg-le 4 on põhjendamatud, kohtuotsusega tuvastatud nõudele ei ole võimalik esitada vastuväiteid. Kui kohus rahuldab hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks, on hageja õigustatud oma nõude kostja nõudega tasaarvestama. Kostja nõue täiendava töötasu 34 euro 56 sendi väljamõistmiseks on põhjendamatu, tegemist oli kostjale ekslikult makstud tasuga, mille hageja arvestas kostja järgmise kuu töötasust maha. Kostja kalendripäevatasu on 18 eurot 75 senti ning keskmiseks kuutasuks on 562 eurot 50 senti. Keskmise töötasu (sh kalendripäevatasu) maksmine on reguleeritud

§ 29

lg 5 alusel kehtestatud määrusega “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” ning keskmise töötasu arvutamine muul viisil ei ole lubatud. Kostja tunnitasu tariif on kehtestatud töölepinguga. Eesti Töötukassa

1. juuni
2. a otsusest nr 113021462 nähtub, et kostja keskmine töötasu on arvutatud viimasele kolmele 4 töötamisele kuule eelnenud üheksa töötatud kuu töötasu alusel, mis ei vasta määruses kirjeldatud korrale. Lähtuda tuleb hageja poolt esitatud arvestustest. MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus rahuldas
4. aprilli
5. a otsusega hagi ning vastuhagi osaliselt, tuvastas kostja
6. mai
7. a töölepingu ülesütlemisavalduse ja hageja
8. mai
9. a töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ning luges poolte vahel
10. mail
11. a sõlmitud töölepingu lõppenuks
12. maist
13. a. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 109

lg 4 alusel 150 eurot ning hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku

1. jaanuar
2. a kuni
3. märts
4. a ja mai
5. a eest 71 eurot, saamata jäänud töötasu aprilli
6. a eest ja lõpparve kokku summas 602 eurot 72 senti ning tasaarvestas poolte nõuded kattuvas, s.o 150 euro, ulatuses. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise põhinõudelt 602 eurot 72 senti ajavahemiku
7. mai
8. a kuni
9. aprill
10. a eest kokku 95 eurot 05 senti ning alates
11. aprillist
12. a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetlusosaliste ülejäänud nõuded jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, kostjale antud riigipoolse õigusabi kulud jäid riigi kanda. Maakohus leidis, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine õigusliku aluse puudumise tõttu. Kostja ei ole järginud töölepingu ülesütlemisel

§ 95

lg 2 nõudeid ning on töölepingu lõpetanud otsitud ning alusetutel põhjustel.

§ 91

lg 2 p 3 alusel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Asjas ei ole tõendatud, et hageja rikkus omapoolseid töölepingust tulenevaid nõudeid, sh töö- ja puhkeaja nõudeid. Kostja ei ole põhistanud, kuidas tema poolt esitatud asjaolud mõjutasid ja seadsid tema tervise ohtu, tõendatud ei ole põhjuslik seos tööandja tegevuse ja tervisekahjustuste vahel. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjal diagnoositud haigused, sh teatud neurootiline häire kestvas stress-situatsioonis (III kd tl 73, 76–77) on seotud tööga hageja juures, seda olukorras, kus kostja ei olnud viibinud enne püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse tegemist ca 10 kuud tööl. Kuna kumbki pooltest ei soovinud töösuhte jätkumist, luges maakohus kostja taotlusel poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks

§ 107lg-te 1 ja 2 alusel alates 4.

maist

1. a. Maakohus leidis, et hageja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine on formaalsete eelduste puudumise tõttu tühine. Tahteavaldus loetakse kehtivaks alates selle teisele poolele teatavakstegemisega (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 3). Antud juhul sai kostja hageja tahteavaldusest teada
2. juunil
3. a, s.o tööandja hagi ja selles esitatud ülesütlemisavalduse kättesaamisel. Lepingut ei saa ka kohtumenetluses lõpetada tagasiulatuvalt, s.o alates
4. maist
5. a. Kuna tööandjapoolseks töölepingu lõpetamiseks puuduvad formaalsed eeldused, ei pidanud maakohus vajalikuks anda hinnangut, kas töötajapoolne töökohustuste rikkumine andis aluse

§ 88

lg 1 järgi töölepingu ülesütlemiseks

§ 97lg2 sätestatud etteteatamistähaega järgimata.

Maakohus leidis, et nii hageja kui kostja rahalised nõuded kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Hageja hüvitise nõue kostja kolme kuu keskmise töötasu, s.o 1 687 euro 50 sendi ulatuses ei ole mõistlik hüvitis

§ 109lg 4 mõttes.

Hageja ei ole tõendanud oma väiteid täiendavate kulude kohta, mis olid tingitud kostja töölt päevapealt lahkumisest. Maakohus leidis, et kostjalt

§ 109

lg 4 alusel väljamõistmisele kuuluva hüvitise mõistlikuks suuruseks on 150 eurot.

§ 84

lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Tööleping lõppes

1. mail
2. a, seega muutusid kostja nõuded nimetatud kuupäevast sissenõutavaks. Keskmise töötasu maksmine on reguleeritud

§ 29

lg 5 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrusega “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” ning keskmise töötasu arvutamine muul viisil ei ole õigusnormide kohaselt lubatud. Eesti Töötukassa 5

1. juuni
2. a otsusest nr 113021462 (III kd tl 69–70) nähtub, et keskmine töötasu on arvutatud viimasele kolmele töötamisele kuule eelnenud üheksa töötatud kuu töötasu alusel, mis ei vasta määruses kirjeldatud korrale. Kuna kostja esitatud töölepingu lisast (I kd tl 170) nähtub, et alates
3. jaanuarist
4. a oli tema ühe tunni brutotasu 2 eurot 74 senti, leidis maakohus, et hageja on
5. aasta jaanuari, veebruari, märtsi ja mai eest vähem arvestanud 71 eurot. Hageja on tunnistanud, et tal on kostjale välja maksmata aprillikuu töötasu 549 eurot 84 senti ja lõpparve 23 eurot 36 senti, kokku 573 eurot 20 senti. Lisaks sellele tuleb kostja kasuks välja mõista talle aprilli 2013 eest vähemarvestatud töötasu 29 eurot 52 senti. Kokku kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele aprillikuu töötasu ja lõpparve 602 eurot 72 senti. Maakohus jättis kostja nõude ajutise töövõimetushüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja viiviste nõude esitamisel ei ole tegemist haginõuete muutmise ega nõuete laiendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes ning kostjal on õigus nõuda väljamõistetavatelt summadelt viivist. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas töötaja
7. mai
8. a töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, luges
9. mai
10. a töölepingu lõppenuks alates
11. maist
12. a, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 109

lg 4 alusel 150 eurot, mõistis hagejalt välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku kuni

1. märtsini
2. a (vaidlustatud üksnes aasta osas), jättis kostja

§ 100

lg 4 alusel esitatud hüvitise nõude ja töövõimetushüvitise nõude rahuldamata, tasaarvestas poolte nõuded 150 euro ulatuses, jättis kostja menetluskulud tema enda kanda. Kostja palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi ning lugeda 2. mai 2005. a tööleping

§ 91lg 2 p 3 alusel kostja poolt erakorraliselt üles öelduks alates 4.

maist 2013. a, mõista hagejalt

§ 100

lg 4 alusel kostja kasuks välja hüvitis 1 789 eurot 20 senti (596,40 * 3 kuud), saamata jäänud töötasu ajavahemiku

1. jaanuar
2. a kuni
3. märts
4. a ja mai
5. a eest 71 eurot ning maksmata jäänud töövõimetushüvitis
6. aprilli
7. a eest 13 eurot 91 senti. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud hindamata, kas kostja väljaspool tööülesandeid tualettruumide koristamiseks kohustamine on tööandjapoolseks oluliseks töökohustuste rikkumiseks

§ 91lg 2 tähenduses või mitte.

Maakohtu järeldus, et kostja väited töötasutariifi alandamise kohta ei ole tõendatud, on vastuolus teiste järeldustega. Maakohus nõustus kostja väitega, et hageja kohaldas kostja töötasu arvestamisel alandatud töötasutariifi 2 eurot 56 senti tunnis 2 euro 74 senti tunnis asemel. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku

1. jaanuar
2. a kuni
3. märts
4. a eest, kuid õige aasta on
5. Kostja on põhistanud (I kd tl 71–80, tl 97–106) ning tõendanud (III kd tl 72–73), millise konkreetse tegevusega on hageja seadnud tema tervise ohtu. Kostja on pöördunud avaldusega Tööinspektsiooni poole seoses tööandjapoolsete rikkumistega. Tööinspektsiooni vastuse kohaselt on kostja poolt antud info alusel tehtud hagejale ettekirjutus avastatud puuduste kõrvaldamiseks (I kd tl 92). Tööandja maksab ajutise töövõimetuse korral hüvitist haigestumise
6. –
7. päevani. Kostja palus mõista hagejalt välja väljamaksmata jäänud töövõimetushüvitise ajavahemiku
8. aprill 2013 –
9. aprill
10. a.
11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus on õigusliku aluse puudumise tõttu tühine. Kostja töölepingu 6 ülesütlemisavaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kostja
12. mai
13. a e-kirjas puuduvad mistahes selgitused hageja rikkumiste kohta. Kostja ei ole tervisekahjustuse tekkimist tõendanud. Puudub põhjuslik seos hageja tegevuse ja kostja väidetava tervisekahjustuse vahel. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, miks viibis ta haiguslehel ning kuidas oli vastav haigus seotud tema töökohustuste iseloomuga. Väär on kostja väide, et kontrolle tehti üksnes tema suhtes ja selle eesmärgiks oli tekitada talle stressi. Selliseid kontrolle viiakse läbi kõigis mängusaalides ja kõigi töötajate suhtes. Hagejal puudub kohustus maksta kostjale täiendavat töövõimetushüvitist. Kostja ei ole menetluses väitnud, et tal on jäänud saamata töötasu
14. aprilli
15. a eest, vaid, et talle on makstud hüvitist vale tariifi alusel. Kostja on vaidlustanud

§ 109

lg 4 alusel hüvitise väljamõistmise põhjusel, et kostja ülesütlemisavaldus on kehtiv, kuid ei ole väljamõistetud hüvitise suurust vaidlustanud. Otsuse resolutsiooni p-s 8 on ilmne ebatäpsus, mille kohus saab parandada TsMS § 447 lg 2 alusel ning mille parandamiseks ei olnud kostjal vaja apellatsioonkaebust esitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p.-i
2. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
3. Apellatsioonkaebuses palub kostja esmalt tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus tuvastas kostja töölepingu ülesütlemise tühisuse. Hageja ja kostja vahel sõlmiti
4. mail
5. a tööleping nr 395 (I kd, tl 30–32), mille p 1.
6. kohaselt asus kostja tööle mängusaali klienditeenindaja ametikohale. Kostja ütles töölepingu üles

§ 91

lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Maakohus rahuldas hageja nõude ja tuvastas kostja ülesütlemisavalduse tühisuse ja jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud nõude lugeda 2. mail 2005. a sõlmitud tööleping

§ 91lg 2 p 3 alusel kostja poolt erakorraliselt üles öelduks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal on kohustus vastuhagis esitatud väiteid tõendada. Hageja palus hagiavalduses tuvastada kostja ülesütlemisavalduse tühisus, hageja põhistas oma nõuet hagiavalduses ning esitas kohtule ka tõendid. Vastuhagi esitamise järel muutus tõendamiskoormis, kostjal tuli tõendada, et töölepingu ülesütlemise eeldused

§ 91

lg 2 p 3 järgi olid täidetud.

§ 91

lg 2 p.-i 3 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Kostja pidi tõendama, et hageja on oma lepingujärgseid kohustusi oluliselt rikkunud ning seda, et töö jätkamine oli seotud reaalse ohuga kostja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Kostja väitel tehti kostja jaoks tööl viibimine hageja poolt võimalikult ebameeldivaks ja ebamugavaks, suhtlus tööandjaga muutus närvesöövaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole ülesütlemisavalduses ega kohtumenetluses esitanud konkreetseid tõendeid ega nimetanud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja on oma tegevusega ohustanud töötaja tervist. Hageja väitel toimusid töötajate tööülesannete täitmise suhtes regulaarsed kontrollid (VI kd, tl 15 pöördel), kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja on vastuhagis rõhutanud, et hageja on ohustanud tema head nime. Ühtegi hageja tegevust või asjaolu ei ole kostja nimetanud. 7 Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut sellele, kas hageja juures administraatorina töötanud M.K. poolt kostjale suuliselt antud korraldused teha tööd, mis ei ole ette nähtud töölepinguga ega ametijuhendiga, olid töökohustuste rikkumiseks

§ 91lg 2 p 3 tähenduses.

Maakohus leidis põhjendatult, et juhul, kui töötajale tehti ettepanek väljaspool tööülesandeid koristaja puhkuse ajal koristada tualettruume või pühkida lund, ei saa koristaja tööülesannete täitmist pidada isiku au või head nime rikkuvaks. Kostja ei ole menetluses tõendanud, et teda oleks lisaülesannete täitmiseks sunnitud. Kostja esitatust ei selgu, kuidas peaks tõendama hageja kohustuse rikkumist kostja väide, et eluliselt ei ole usutav üldkasutatava tualeti vabatahtliku puhastamise soov. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et täiendavatest tööülesannetest keeldumisele järgnesid kostja jaoks negatiivsed tagajärjed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud ei ole, et töötajapoolse tegevuse tõttu oleks viibinud kostjale ajutise töövõimetushüvituse maksmine või et hageja oleks jätnud vastamata kostja järelpärimistele, samuti seda, et hageja oleks alates jaanuarist

1. a teinud töötamise kostjale ebameeldivaks ja ebamugavaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole TsMS § 442 lg 8 sätteid rikkunud ega tunnistajate ütlusi ebaõigesti hinnanud. Tunnistaja O.A. ütluste põhjal ei saa teha järeldust, et hageja on kostja suhtes töökohustusi rikkunud. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuses apellatsioonkaebusele avaldatuga, et kostja tunnistaja O.A. ja hageja tunnistaja M.K. ütlused on suures osas kattuvad. Tunnistaja O.A. ütluste kohaselt keeldus O.A. väljas lund puhastamast, kostja ei olnud rahul sellega, et kui koristajal olid puhkepäevad, siis pidi ta koristama tualette ja saalis tolmuimejaga koristama ning kostja esitas sellekohase kaebuse juhtkonnale. Tunnistaja O.A. (III kd, tl 34 jj) ütlustest ei saa järeldada, et lumekoristamisest keeldumine oleks kaasa toonud muudatused muudes töötingimustes. Tunnistaja M.K. ütluste järgi ei ole kedagi kunagi karistatud lume lükkamise ja koristustöödest keeldumise eest, vastupidist ei ole kostja ka väitnud. Kostja väitel tuleb tunnistaja M.K. ütlusi hinnata kriitiliselt, kuna ta on huvitatud kohtuvaidluse tulemusest hageja kasuks. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi väide, et tunnistaja töötab hageja alluvuses, ei ole põhjuseks kahelda tunnistaja vande all antud ütlustes.
2. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohtu järeldus, et kostja töötasutariifi alandamine ei ole tõendatud, on vastuolus maakohtu teiste järeldustega. Kostja seisukoht on ekslik. Hagejalt kostja kasuks töötasu vahe väljamõistmisel
3. a jaanuari, veebruari, märtsi ja mai eest tugineb maakohus
4. jaanuaril
5. a sõlmitud töölepingu lisale. Maakohus leidis, et hageja on küll viidanud valele metoodika kasutamisele, kuid ei ole vaidlustanud kostja arvestuses (III kd tl 64) esitatud töötundide ning lisatasu suurusi. Seetõttu lähtus maakohus kostja arvestustest. Maakohus ei leidnud kohtuotsuses, et hageja oleks kostja töötasu alandanud, vaid seda, et hageja ei ole töötasu arvestamisel töölepingu lisa silmas pidanud. Maakohus ei ole hageja käitumist hinnanud kostjat kahjustavana.
6. Maakohus ei ole jätnud kostja töövõtulepingu ülesütlemisavaldust ning e-kirja tähelepanuta. Maakohus leidis, et kostja ei ole ülesütlemisavalduses ega ka sellele lisatud kaaskirjas vähimalgi määral selgitanud ega konkreetselt välja toonud, kuidas, millal ja mil viisil on tööandja teda jälitanud, tema tervist kahjustanud või töölepingu täitmata jätnud.
7. Maakohus on hinnanud kostja esitatud dokumentaalseid tõendeid kostja tervise kohta. Maakohus leidis, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et töötajal diagnoositud haigused on seotud tegevusega tööandja juures. Tunnistaja O.A. ütluste kohaselt keeldus ta lume koristamisest ning maakohus ei pidanud praeguses menetluses võtma seisukohta O.A. või teiste töötajate tervise suhtes. Kostja väitel ei viibinud ta 7,5 aasta jooksul haiguslehel ja oli terve inimene, kuid oli töövõimetuslehel 3,5 kuu jooksul kolmel korral vahetult enne seda, kui tööleping lõpetati tema algatusel. Maakohus leidis, et nimetatud asjaolu iseenesest ei tõenda, et töötaja oli sunnitud viibima töövõimetuslehel tingituna tööandja tegevusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ainuüksi haiguse tõttu töötaja töölt eemal viibimine ei tõenda tööandja kohustuse rikkumist. 8 Iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuses toodud väide, et depressiooni iseloomuga häired ei teki ühel päeval ning möödub pikk aeg enne seda, kui isik hakkab tundma vajadust pöörduda psühhiaatri poole. Maakohus leidis, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et töötajal diagnoositud haigused, sh teatud neurootiline häire kestvas stressi situatsioonis on seotud tööga tööandja juures, seda olukorras, kus töötaja ei olnud viibinud enne püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse tegemist ca 10 kuud tööl. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.
8. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et teiste töötajate olukord ettevõttes ei olnud kostjaga võrdne ja hageja lõi kostja jaoks olukorra, et ta viibiks tööl pidevalt stressiseisundis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja esitatud tõendeid hinnanud, maakohus on põhjendatult leidnud, et kohtule esitatud töögraafikutest (I kd tl 83–84) ei nähtu, et kostjale jäi tööpäevade vahelist uneaega vaid 4-– 5 tundi. Vastavalt töölepingu p-s 4.4 kokkulepitule oli kostja töö tegemise kohaks Kohtla-Järve või Ida-Virumaa, seega võis kostja saata tööle ka Narva. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja väited töötasutariifi alandamise kohta ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja oleks kostjat jälitanud, avaldanud kolmandatele isikutele kostjat halvustavat informatsiooni, mis seaks ohtu kostja kõlbelisuse või hea nime. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja
9. mai
10. a töölepingu ülesütlemisavaldus oli tühine. Kuivõrd maakohus tuvastas töötajapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse, puudub ka alus kostja kasuks

§ 100lg 4 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks.

1. Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsus, millega maakohus luges hageja ja kostja vahelise töölepingu lõppenuks alates
2. maist
3. a. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb tööleping lugeda lõppenuks
4. maist
5. a, on põhjendatud. Nii hageja kui kostja on taotlenud kohtult juhul, kui kohus leiab, et töötaja ülesütlemine on tühine, töölepingu lõpetamist ajast, kui tööleping oleks lõppenud töötaja ülesütlemise kehtivuse korral. Maakohus tuvastas, et nii hageja kui kostja töölepingu ülesütlemised on tühised.

§ 107

lg 2 järgi lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Maakohus leidis, et kuna kostja on taotlenud

§ 107

lg 2 kohaldamist, puudub alus ja põhjendus lugeda tööleping lõppenuks hageja taotlusel

§ 85lg 4 kohaselt korraliselt.

1. Kostja loobus
2. detsembri
3. a ringkonnakohtu istungil nõudest tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata kostjale maksmata jäänud töövõimetushüvitise
4. aprilli
5. a eest summas 13 eurot 91 senti.
6. Apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus on kostjalt hageja kasuks

§ 109

lg 4 alusel välja mõistnud hüvitise 150 eurot.

§ 109

lg 4 järgi on tööandjal töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral õigus nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Hageja väitel põhjustas kostja töölepingu ülesütlemine hagejale kulusid töö ümberkorraldamise ning uue töötaja otsimisele kulutatud aja- ja tööjõukulu näol. Kostja ei vaidlustanud hageja kulutuste suurust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostjalt hageja kasuks hüvitise välja mõistnud põhjendatult.

1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et Viru Maakohtu
2. aprilli
3. a kohtuotsuse resolutsioonis on p.-s 8 tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse sisu. Maakohus on ekslikult märkinud töötaja saamata jäänud töötasu ajavahemikuks 01.01.
4. a kuni 31.03.
5. a. Ringkonnakohus rahuldab selles osas apellatsioonkaebuse ja muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p.-i 8 sõnastust ja sõnastab selle ümber alljärgnevalt: „
6. Välja mõista Novoloto OÜ-lt O.Õ. kasuks saamata jäänud töötasu ajavahemiku
7. jaanuar
8. a kuni
9. märts
10. a ja mai
11. a eest kokku 71 (seitsekümmend üks) eurot.“ 9
12. Hageja lisas apellatsioonkaebuse vastusele kostja
13. aprilli
14. a kirja. Ringkonnakohus juhib poolte tähelepanu TsMS §-le 200, mille kohaselt on menetlusosalised kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.
15. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja kostjale osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda, kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Viru Maakohtu
16. märtsi
17. a määrusega on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellatsioonimenetluses kostjale osutatud õigusteenuse kulud tuleb jätta riigi kanda. Kostja kanda jäävad hageja menetluskulud TsMS § 190 lg 1 alusel. Hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1 958 eurot 84 senti (ilma käibemaksuta). Kostja leidis, et nimetatud kulu on põhjendamatult suur ega vasta tsiviilasja keerukusele ja mahule. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda TsMS § 175 lg-st 1, mille kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hagejale osutanud teenust kaks advokaati Advokaadibüroost Aivar Pilv. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud asjas mitme esindaja kulude hüvitamine TsMS 175 lg 3 kohaselt põhjendatud, mistõttu jätab ringkonnakohus taotluse kahe esindaja tasu väljamõistmiseks esindajate poolt tehtud menetlustoimingute kattuvas ulatuses rahuldamata. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja lepingulise esindaja toiminguid, mis on tehtud enne
18. aprilli
19. a, s.o enne vaidlustatud maakohtu otsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu kliendiga ja büroosisesele nõupidamisele, mistõttu ei kuulu nimetatud kulu vastaspoole poolt hüvitamisele. Ringkonnakohus jätab hageja lepingulise esindaja sõidukulu kostjalt välja mõistmata. Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-64-13 ja nr 3-2-1-65-13 leidnud, et menetlusosaliselt ei saa mõista välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest ning ringkonnakohus arvestab sellega käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel. Hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus, kuid sellise kulu väljamõistmist ei ole hageja taotlenud ega esitanud selle suurust tõendavaid dokumente. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtu menetluses põhjendatud 7 tunni ulatuses, s.o tutvumine kohtuotsusega 0,5 tundi, apellatsioonkaebusega tutvumine ning sellele vastuse koostamine 5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumine 1 tund ning kohtuistungil osalemine 0,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingulisel esindajal vajalik tutvuda maakohtu otsusega, mille peale on vastaspool esitanud apellatsioonkaebuse ning loeb põhjendatud ja vajaliku kuluna 0,5 tundi. Apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele asjaga kursis olnud esindajal ei pidanud kuluma aega rohkem, kui 5 tundi. Tegemist on töövaidlusega, mis ei nõudnud tavapärasest mahukamate ja keerukamate toimingute ja analüüside tegemist. Taotluses märgitud lepingulise esindaja kohtuistungiks ettevalmistumise aeg 1 tund 25 minutit. Ringkonnakohus arvestab põhjendatud ja vajaliku kuluna kohtuistungiks ettevalmistumisele 1 tund. Kohtuistung kestis 35 minutit ning vaidlust ei ole, et hagejat esindas istungil lepinguline esindaja. Seega loeb ringkonnakohus kohtuistungiks ettevalmistumise ning istungil osalemise kulu põhjendatud ja vajalikuks 1,5 tunni ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse puhul tegemist keskmisest keerukama töövaidlusega ning hageja esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) saab pidada mõistlikuks. Seega on eeltoodut arvestades hageja esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 910 eurot (ilma 10 käibemaksuta), s.o 7 *
20. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, kuulub tema menetluskulu vastaspoolelt väljamõistmisele ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Nimetatud menetluskulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuivõrd hageja on esitanud vastavasisulise taotluse, tuleb määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 177 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 11