Obsah (5)

§ 159§ 157§ 158§ 167§ 146

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-14-99

§ 159

lg 1 järgi nö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat (

§ 157lg 1 ja 2).

Kostja ei esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vastavalt TMS §-le 221 ning seega tunnustas nõuet (

§ 158lg-d 1 ja 2).

Hagejal ei olnud võimalik enda õiguste kaitseks pöörduda kohtusse enne täitemenetluse lõppemist. Aegumine oli peatatud ka läbirääkimiste ajaks (

§ 167lg 1).

Kostja poolt 12. jaanuaril 2011 esitatud müügilepingust taganemise avaldus on nõude tunnustamine. Kostjale saadetud pankrotihoiatused on käsitletavad täiendava tähtaja andmisena

§ 167lg 2 mõttes.

Kuivõrd kostja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud, on aegumistähtajaks

§ 146lg-st 4 tulenevalt 10 aastat.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus kohaldada hageja nõuete osas aegumist. Hageja poolt lepingute ülesütlemine toimus
2. veebruari 2010 esitatud teate kohaselt
3. märtsil 2010, seega muutus nõue sissenõutavaks
4. märtsil
5. Hagi on esitatud
6. märtsil 2014, st enam kui kolme aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest. Asjaolu, et hageja on otsustanud realiseerida hüpoteeke kordades alla turuhinna, ei ole risk, mida kostja peaks kandma. Kohtutäituri tegevusele ei saa omistada võlgniku tahteavaldust. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine ei tähenda nõude tunnustamist. Kostja ei ole ühtegi pankrotihoiatust saanud. Läbirääkimisi ei ole toimunud. Müügilepingust taganemine ei ole käsitletav nõude tunnustamisena. Kostja ei soovinud hagejale mingit kahju tekitada. MAAKOHTU LAHEND
7. Tartu Maakohus jättis
8. juuni 2015 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt öeldi
9. veebruari 2010 teatega üles kõik poolte vahel sõlmitud krediidilepingud. Kohtutäituri tegevusele ei saa omistada võlgniku tahteavaldust ning kostja poolt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine ei ole nõude tunnustamine kostja poolt. Hageja kohtule esitatud kirjavahetust ei saa seostada läbirääkimistega. Kostja taganemine müügilepingust ei seondu nõude tunnustamisega. Kui kostja oleks saanud pankrotiteated kätte, oleks nõue ikkagi aegunud. Maakohus ei tuvastanud heade kommete vastasust ning seetõttu ei kohaldu hageja nõuetele TsMS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja väited ei anna alust arvata, et kostja sõlmis kõnealused laenulepingud eesmärgiga saada laenu ning seda mitte tagasi maksta.
10. veebruari 2010 ülesütlemisavaldusest nähtuvalt andis hageja kostjale tähtaja kogu võlgnetava laenusumma tagastamiseks kuni
11. märtsini
12. Seega aegus laenulepingu ülesütlemisega sissenõutav nõue

§ 146lg 1 järgi 9.

märtsil

1. Maakohtu arvates on täitedokumendiks ka
2. juuni 2006 ja
3. märtsi 2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s 2 sisalduv tagatiskokkulepe. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et enne täitemenetluse lõppemist ei saanud hageja kohtusse esitada hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Võlausaldaja pole kohustatud algatama sundtäitmist hüpoteegi realiseerimiseks ega ootama ära täitemenetluse tulemust enne nõude esitamist kohtusse. Pärast täitemenetluse läbiviimist ei saa hageja ülejäänud võlgnevuse osas tugineda hüpoteegi seadmise lepingust ja tagatiskokkuleppest kui täitedokumendist tuleneva nõude 10-aastasele aegumistähtajale. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
5. juuni 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustada TsMS § 449 lg 1 alusel hageja nõude põhjendatust täies ulatuses. Apellant palus jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et kõik nõuded muutusid sissenõutavaks
6. märtsil 2010 seoses
7. veebruari 2010 ülesütlemisavaldusega. Apellant viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-153-10 p-le 12; 2) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et hageja nõuete aegumine ei ole TsMS § 159 lg 1 kohaselt katkenud: 2.1)

§ 159

lg 1 kohaldub nõuetele, mis tulenevad TMS § 2 lg 1 p 19 alusel esitatud täitedokumendist (RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 16). Täitmisavalduses olid täitmiseks esitatud kõik hageja nõuded, 2.2) hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes on täitemenetluse alustamise tagajärjeks

§ 159

lg 1 järgi nii nö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (RKTKo nr 3-2-1-175-13, p 11). Tõlgendust, et TMS § 2 lg 1 p 19 ja

§ 159

laienevad ka nö „algsele nõudele“ ehk võlasuhtele, millest nõue võlgniku vastu tuleneb, toetab täiendavalt TMS § 2 lg 1 p 19 täitedokumendi eripära, 2.3) aegumise katkemine TMS § 2 lg 1 p 19 ja

§ 159

alusel on kohaldatav nö „algsele nõudele“ maksimaalselt hüpoteegisumma ulatuses (RKTKo nr 3-2-1-175-13, p 13), 2.4) maakohtu tõlgendus toob kaasa mõistlikkuse ja menetlusökonoomia seisukohast põhjendamatud õiguslikud tagajärjed nii võlausaldajale kui võlgnikule. Enne tagatiste realiseerimist ja täitemenetluse lõppemist ei ole selge, kas ja kui suures ulatuses on võimalik hageja nõuet kinnistute müügist saadud rahast rahuldada ja milliseks kujuneb rahuldamata jäänud nõue. Võlausaldaja saab sama nõude osas teise täitedokumendi, mille osas ta võib esitada uue avalduse täitemenetluse algatamiseks, 2.5) maakohtu tõlgendust on vastuolus Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-93-06 p-s 14 toodud seisukohaga. Riigikohus on eitanud võimalust (rääkimata kohustusest) paralleelmenetluse algatamiseks ehk haginõude esitamist kohtusse sundtäitmise kokkuleppega kaetud nõude osas, 2.6) maakohtu seisukoht õõnestab oluliselt kohese sundtäitmise kokkuleppe regulatsiooni loogikat (TMS § 2 lg 1 p 19). Maakohtu loogika kohaselt peaks iga võlausaldaja, kelle nõude tagatiseks on seatud hüpoteek ja kelle kasuks on sõlmitud kohese sundtäitmise kokkulepe, veel eraldi pöörduma nõudega kohtusse nö igaks juhuks uue täitedokumendi saamiseks; 3) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et

§ 167lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav.

Lepingueelseid läbirääkimisi reguleerib VÕS § 14. Kõik lepingueelsed läbirääkimised ei pea lõppema lahenduse saavutamisega. Asjaolu, et tegemist oli läbirääkimistega VÕS § 14 ja

§ 167lg 1 tähenduses, kinnitab täiendavalt kostja poolt 10.

jaanuari 2011 müügilepingust taganemise avaldus; 4) saab kostja 10. jaanuari 2011 avaldust käsitleda kui nõude tunnustamist

§ 158lg 1 ja 2 tähenduses.

Haginõude aegumist saab lugeda katkenuks alates 10. jaanuarist 2011; 5) vastavad pankrotihoiatused

§ 167

lg 2 ja analoogia korras VÕS §-s 114 sätestatud tahteavalduse, millega on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, tunnustele; 4 6) on kostja jätnud oma kohustused täitmata tahtlikult

§ 146lg 4 tähenduses.

Kostja otsustas oma kohustusi heade kommete vastaselt mitte täita. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et VÕS § 146 lg 4 kohaldamiseks oleks kostja pidanud õigusvastast tagajärge soovima juba võlasuhtesse asudes. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tegemist tahtlusega ka juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge võlasuhte täitmisel; 7) saab kohtutäituri poolt laekunud summade kandmist hageja arveldusarvele käsitleda kui nõude tunnustamist kostja poolt

§ 158lg 1 tähenduses.

Kostja ei ole kasutanud talle seadusega antud võimalusi täitemenetluse vaidlustamiseks.

1. A. Pallik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et kõik hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alates
2. märtsist 2010 seoses
3. veebruari 2010 ülesütlemisega. Ülesütlemisteade ei sisaldanud konkreetset viidet konkreetsetele lepingutele. Kostja sai aru, et temaga on üles öeldud kõik pooltevahelised krediidilepingud; 2) on aegunud need nn algsed nõuded, mida tagasid XXX kinnistu hüpoteegid, mille omanikuks oli kolmas isik H.L.. Kuivõrd täitedokumentidega seotud menetlus lõppes kinnistute müügiga, ei saa selles osas hageja enam tugineda ka 10-aastasele tähtajale, sest pole hüpoteeke, mis hageja nõudeid tagaksid; 3) on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel ei toimunud sisulisi läbirääkimisi. Igasugune suhtlemine ei ole automaatselt läbirääkimine.
4. jaanuaril 2011 tehtud müügilepingust taganemise avalduse näol ei ole tegemist läbirääkimistega. Kostja poolt saadetud etteheiteid täitemenetluse läbiviimise aadressil ei saa käsitleda läbirääkimistena või nõude tunnustamisena; 4) ei ole
5. jaanuari 2011 avalduse puhul tegemist nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine peab olema seotud sama nõudega. Apellandi väited nõude tunnustamise kohta on vastuolulised. Kostja ei kontrolli kohtutäituri tegevust ja sellele ei saa omistada kostja tahteavaldust nõude tunnustamisele; 5) on maakohus õigesti leidnud, et korduvate pankrotihoiatuste esitamine ei tähenda täiendavate tähtaegade andmist ka juhul, kui kostja oleks need kätte saanud; 6) on maakohus õigesti leidnud, et tõendamiskoormis tahtluse esitamise osas lasub hagejal. Hageja väited tahtluse osas on tõendamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
7. juuni 2015 otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Muus osas tuleb jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigustatult vaidlustatud otsusega Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali hagi Aare Palliku vastu aegumise tõttu rahuldamata.
9. Esmalt analüüsib ringkonnakohus, millal on hageja nõuded kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul pole hageja tõendanud, et laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
10. mail 2010, arvelduslaenu lepingust tulenev nõue
11. mail 2010 ning krediitkaardilepingutest tulenevad nõuded
12. mail
13. Nii hagiavalduses (p 2.2) kui hagiavalduse täpsustuses (p 2.6) viitab hageja
14. veebruari 2010 ülesütlemise teatele (tl 51). Muid ülesütlemise teateid asja materjalidest ei nähtu. 5 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud teatest ei nähtu, millised konkreetsed lepingud üles öeldi, samuti viitab mitmele lepingule teate enda sõnastus: „Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (edaspidi Pank) ja Teie vahel on sõlmitud laenuleping (ud)).“ Teatest nähtub, et hageja ütles lepingud erakorraliselt üles
15. märtsist 2010 ning palus tasuda võlgnevus hiljemalt
16. märtsiks
17. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõuded muutunud sissenõutavaks
18. märtsist
20. Apellandi väite kohaselt hageja nõuete aegumine katkes TsMS § 159 lg 1 kohaselt ning seetõttu ei ole nõuded aegunud.

§ 159

lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohus on 19. veebruari 2014 otsuse nr 3-2-1-175-13 p-s 11 leidnud, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on

§ 159

lg 1 järgi n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine ning

§ 159

lg 1 kohaldub juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu. Otsuse nr 3-2-1-153-10 p-s 13 on Riigikohus selgitanud, et „Kolleegiumi arvates tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks

§ 157lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

/…/ Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on

§ 159

lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.“ Riigikohus on 13. mai 2015 otsuse nr 3-2-1-45-15 p-s 16 asunud järgmisele seisukohale: „Täitmisavalduse sai hageja sissenõudjana eelduslikult esitada hüpoteegi seadmise lepingu alusel TMS § 2 lg 2 p 19 kohaselt.

§ 159

lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Nimetatud säte aga reguleerib vaid

§-s 157 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Praegusel juhul katkestas

1. juunil 2011 esitatud täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumendist tulenevate nõuete aegumistähtaja.“ Antud asjas on hageja esitanud kohtutäiturile täitedokumentidena notariaalselt sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingud (tl 67-68). Lähtudes eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest katkestas praegusel juhul 12.10.2010 esitatud täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtaja, kuid ei katkestanud haginõude aegumist. Kuna haginõude aegumine ei katkenud, siis on alusetu apellandi seisukoht, et aegumine algas uuesti alles täitemenetluse lõppemisest, s.o
2. aprillist
3. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt lõpetati täitemenetlus
4. aprillil 2011 (tl 79), järelikult oli selleks ajaks selge, millises ulatuses on hageja nõuded täitemenetluses rahuldatud ja milliste nõuetega peaks hageja kohtusse pöörduma. Arvestades haginõude aegumise algust 09.03.2010, oli hageja piisavalt aega esitada soovi korral hagi kostja vastu võlgnevuse sissenõudmiseks. Maakohtule on hagiavaldus esitatud alles
5. märtsil
7. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja
8. jaanuari 2011 müügilepingust taganemise avaldust saab käsitleda kui nõude tunnustamist

§ 158

lg 1 ja 2 tähenduses ning seetõttu saab haginõude aegumist lugeda katkenuks alates 10. jaanuarist 2011.

§ 158

lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda 6 õigustatud isikule võlgnevata osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena saab käsitleda seega võlgniku toimingut võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Eeltoodut arvestades ei saa nõude tunnustamisena käsitleda kostja

1. jaanuari 2011 müügilepingust taganemise avaldust (tl 84-85). Kostjal kui võlgnikul oli võlgnevus hageja kui võlausaldaja ees, samas müügilepingust taganemise avaldus oli adresseeritud kolmandale isikule (XXX kinnistu müüjale).
2. Alusetu on ka apellandi seisukoht, et kohtutäituri poolt laekunud summade kandmist hageja arveldusarvele saab käsitleda kui nõude tunnustamist kostja poolt

§ 158lg 1 tähenduses.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kohtutäituri tegevus täitemenetluse läbiviimisel ei ole samastatav võlgniku tegevusega, s.o kohtutäituri poolt laekunud summade kandmine hagejale ei tähenda nõude tunnustamist võlgniku poolt

§ 158lg 1 mõttes.

Samuti ei tähenda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine kostja poolt

§ 158lg 1 kohast nõude tunnustamist.

12. Apellandi seisukoha kohaselt on maakohus alusetult jätnud kohaldamata

§ 167

lg 1.

§ 167

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole poolte vahel läbirääkimisi toimunud, mistõttu ei olnud aegumise vastavalt

§ 167lg-le 1 peatunud.

Aegumise peatumiseks ei piisa igasuguste arvamuste vahetamisest, vaid sellest peab nähtuma, et läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Antud juhul poolte vahel peetud e-kirjavahetusest ei nähtu, et pooled oleksid pidanud läbirääkimisi nõude üle. Kuigi kostja pakub hagejale

1. novembri 2010 e-kirjas (tl 81) erinevaid võimalusi probleemi lahendamiseks, siis hageja
2. novembri 2010 (tl 80),
3. novembri 2010 (tl 80) ning
4. jaanuari 2011 (tl 83) e-kirjadest ei nähtu hageja soovi kokkuleppelise lahenduse saavutamiseks. Vastupidi, hageja viitab, et ta ei näe võimalust täitemenetluse lõpetamiseks (
5. ja
6. novembri 2010 e-kirjad). Seega on kostja pakkunud hagejale pidada läbirääkimisi nõude üle, kuid hageja on keeldunud läbirääkimiste pidamisest. Kostja
7. jaanuari 2010 müügilepingust taganemise avaldus (tl 84-85) läbirääkimiste pidamist ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita. Nimetatud avaldus oli adresseeritud kolmandale isikule, mitte hagejale.
8. Apellandi väitel on tema poolt saadetud kostjale korduvalt pankrotihoiatusi ning pankrotihoiatused peatasid vastavalt

§ 167

lg-le 2 nõude aegumise.

§ 167

lg 2 sätestab, et õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. VÕS § 114 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. PankrS § 10 lg 2 p 1 järgi võib võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Iseenesest õige on apellandi väide, et pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine

§ 167

lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (vt Riigikohtu

1. veebruari 2015 otsus 7 nr 3-2-1-153-14, p 11). Aegumise peatumine algab ajast, mil võlgnik sai täiendava tähtaja määramisest teada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja kostjale
2. augustil 2011 (tl 86),
3. oktoobril 2011 (tl 87) ja
4. novembril 2011 (tl 88) pankrotihoiatused. Kostja on pankrotihoiatuste kättesaamist eitanud (kostja
5. jaanuari 2015 menetlusdokumendi p 7), seega pidi hageja vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendama, et kostja on pankrotihoiatused kätte saanud. Kuivõrd hageja antud asjaolu ei tõendanud, ei olnud aegumine seoses täiendava tähtaja määramisega peatunud, sest kostja ei ole saanud täiendava tähtaja määramisest teada.
6. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja on jätnud oma kohustused täitmata tahtlikult

§ 146

lg 4 tähenduses.

§ 146

lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 5 on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 mõttes on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009 otsus nr 3-2-1-79-09, p 11). Käesolevas asjas ei ole selliseid asjaolusid esitatud ning seetõttu ei kohaldu

§ 146lg 4.

1. Kõike eeltoodut arvestades muutusid hageja nõuded sissenõutavaks
2. märtsil 2010 ning sellest kuupäevast algas ka 3-aastane aegumistähtaeg (

§ 146lg 1, § 147 lg 1).

Kuna antud asjas ei esine aluseid aegumise katkemiseks või peatamiseks, siis möödus 3-aastane aegumistähtaeg

1. märtsil
2. Hagi on esitatud maakohtule
3. märtsil
4. Järelikult on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõuded on aegunud.
5. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus määras
6. oktoobri 2015 määrusega, et menetluskulude nimekiri tuleb esitada hiljemalt
7. jaanuariks
8. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, siis ei määra ringkonnakohus rahaliselt menetluskulusid kindlaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson