Poolte vahelised nõuded ei ole lahendatud 18.01.2013 kinnistute müügilepinguga. Kostjad müüsid hagejale kolm kinnistut, mille hind kujunes poolte kokkuleppel ega ole võlaga seotud. 18.01.2013 notariaalselt tõestatud kinnistu jagamise kokkuleppe ning müügilepingu p 7.1 sätestab, et: „müüja ja ostja ei loe lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu lepingus“.
lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni ning T.R.ilt põhivõla 901,80 eurot, viivise alates
MS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud 73% ulatuses J.R.i ja 27% ulatuses T.R.i kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 900 eurot ning mõistis menetluskuludena välja J.R.ilt 657 eurot ja T.R.ilt 243 eurot hageja kasuks. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kostjate väitel maksekorralduse aluseks käsundusleping (
Kohus leidis, et poolte vahel käsunduslepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid otse või läbi esindaja andnud hagejale käsundi tasuda riigile 3340 eurot. M. Adamsoni ütlustega on tõendatud, et ta ei käitunud kokkulepet sõlmides kostjate esindajana. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tasus riigile kostjate võla, seega ajas ta võõrast asja. Kohus on tuvastanud, et poolte vahel ei olnud kokkulepet võla tasumiseks ning kostjad ei ole viidanud ühelegi muule asjaajamise alusele. Kuna kostjad said vastavalt oma soovile tagasi rohkem maad, kui nõudeõiguse alusel ette nähtud, oli riigile makstava võla tasumine kostjate huvi ja tahtega eelduslikult kooskõlas. Kui kostjad ei oleks soovinud riigile võlga tasuda, oleks neil olnud võimalus osa maa tagastamisest loobuda. Kohus leidis, et
eeldused on täidetud ning hageja on tegutsenud käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Kuna hageja tegevuse aluseks oli õigustatud käsundita asjaajamine, ei saa tegemist olla alusetu rikastumisega. Müügilepingu p 2.4.5 kohaselt müüja (kostjad) kinnitab, et kuni lepingu sõlmimise päevani on tasutud kõik müügilepingu esemega seonduvad kulud. Tegemist on üksnes kostjate kinnitusega, mis ei saa tähendada, et hagejal ei olnud nõuet kostjate vastu. Grammatiliselt tõlgendades tähendab see punkt müüjate kinnitust, et kinnistutega ei ole seotud kohustust tasuda kolmandale isikule mingeid kulutusi. See ei tähenda ostja (hageja) kinnitust, et poolte vahel ei ole muid võlasuhteid. Hageja on viidanud müügilepingu p-le 7.1, mille kohaselt müügilepingus on ette nähtud selle kõik tingimused ning müüja ja ostja ei loe lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu lepingus. Kostja J.R.i kohtuistungil antud selgitustest ja hageja vande all antud ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid notariaalse lepingu sõlmimisel selle punkti eraldi läbi rääkinud. Seega tuleb kokkulepet tõlgendada grammatiliselt ning
Nimetatud punktist tulenevalt leidis kohus, et kõikvõimalikud kokkulepped, millele ei ole otsesõnu lepingus viidatud, ei ole lepingu osaks. Pooled ei ole lepingus otsesõnu kokku leppinud, et hagejal puuduvad pärast lepingu sõlmimist kõikvõimalikud rahalised nõuded kostjate vastu. Hagejal ei olnud kohustust esitada võla tasumise nõuet poolte vahel sõlmitud müügilepingus. Küll aga tuleb kohtul arvestada kostjate väidet, mille kohaselt hageja tasutud summat võeti arvesse tehingu hinna määramisel. Seega tuleneb kostjate väitest, et nad on oma nõude müügihinna tasumiseks tasaarvestanud hageja võlanõudega ja hageja nõue on lõppenud.
Seega oleks kostjad pidanud tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe või tegid kostjad enne müügilepingu 3 sõlmimist hagejale tasaarvestusavalduse, mis mõjutas kinnistu müügilepingusse märgitavat müügihinda. Kostja J.R.i kohtuistungil antud selgituse kohaselt oli kinnistute müügihind 10 000 eurot enam-vähem soomaa-põllumaa turuhind. Kinnistute hinna kokkuleppimisel riigile makstud summadest ei räägitud. Kostja ei ole andnud ütluseid vande all, kuid need näitavad tema tahet ja arusaamist poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Tunnistaja M. Adamsoni ütluste kohaselt sai 3340 eurot hüvitatud sellega, et kinnistu müügihind oli väiksem. Eraldi tasaarvestusavaldust kostjad ei teinud ja kokkulepet ei sõlminud. Tunnistaja esitas esimese tasaarvestusavalduse hagejale suuliselt enne tehingut. Põhimõtteliselt saab tasaarvestuse teha ka kinnistute hinna määramisel ilma selget tasaarvestusavaldust esitamata, kuid seejuures peab olema selge ja tõendatud mõlema poole tahe, et hinna määramisel on kostjate võlgnevus hageja ees lõppenud. Antud juhul see üheselt selge ei ole. Hageja vande all antud ütlused on kooskõlas J.R.i selgitusega kohtuistungil, et kinnistud müüdi enam-vähem turuhinna eest. Hageja vande all antud ütluseid ei lükka ümber e-kirjad, mille kohaselt tunnistaja on teatanud notarile mitu korda tehingu tingimuste muutusest, ega e-kiri, mille tunnistaja saatis hagejale 08.04.2013. Viimasest kirjast ei ole aru saada, millised on poolte vahel sõlmitud kokkulepped ning kas hageja selle kirja üldse kätte sai. Tunnistaja ütluste kohaselt on tema mälu järgi lepingus kirjas, et 10 000 euroga on kõik kulud tasutud, samas sellist kinnitust otseselt lepingus ei ole. Seega ei ole kostjad üheselt tõendanud, et hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud, ning kostjatelt tuleb
Viivise maksmise kohustus tekkis
lg 2 kohaselt alates hetkest, kui kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks, st alates 30.12.
Hageja ei ole vaielnud vastu kostjate väitele, et tema huviks kostjatega võlasuhte loomisel oli omandada kinnistud odavama hinnaga. Riigikohus on leidnud (3-2-1-168-14, p 16), et kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides, st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see
Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Kohus pole tuvastanud, kas hageja kantud kulud kostjate kohustuste täitmiseks on kantud mh hageja enda huvides. 5. R.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuvastas kohus põhjendatult, et
eeldused on täidetud ja hageja tegevuse aluseks oli õigustatud käsundita asjaajamine. Kuna kostjad said vastavalt oma soovile tagasi rohkem maad kui nõudeõiguse alusel ette nähtud, oli riigile makstava võla tasumine eelduslikult kostjate huvi ja tahtega kooskõlas; 5 2) on kohus käsitlenud tunnistaja ütlusi ja õigesti leidnud, et tõendatud ei ole poolte vahel käsunduslepingu sõlmimine; 3) ei tuvastanud kohus tasaarvestuse toimumist, vaid leidis, et kostjad ei ole üheselt tõendanud, et hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud; 4) ei selgu apellatsioonkaebusest, millised tähtsust omavad asjaolud on kohus jätnud tähelepanuta. Kohus on põhjalikult hinnanud kõiki asjaga seotud asjaolusid ja tõendeid ning õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus on selgitanud pooltele tulenevalt nende seisukohtadest võimalikke õiguslikke lahendusi ja tõendamist vajavaid asjaolusid, andnud kostjatele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks ning tõendites vasturääkivuste kõrvaldamiseks, mida kostjad ka kasutasid. Seetõttu on põhjendamatu väide, et kohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Kostjad ei ole esitanud vastuväidet vastavalt TsMS §-le
lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vastavalt
lg 5 p-dele 1 ja 3 tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muuhulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, ning samuti lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks kindlaks teha, kas poolte ühiseks tahteks oli see, et pärast ostuhinna eelnevat tasumist ja müügilepingu sõlmimist jäi hagejale veel nõudeõigus kostjatelt ca neli kuud enne müügilepingu sõlmimist tasutud võlgnevuse väljamõistmiseks. 6 Asja materjalidest nähtub, et M. Adamson esindas kostjaid vallavalitsuses seoses maade tagastamisega, samuti sõlmis M. Adamson hagejaga kokkuleppe, mille kohaselt tasus hageja osa (3340 eurot) riigile kostjate poolt tasumisele kuuluvast võlgnevusest, ning M. Adamson tegi hagejale ettepaneku kostjatele tagastatud kinnistute ostmiseks. Vaidlus puudub selles, et M. Adamson osales müügilepingu sõlmimise ettevalmistamisel ning vahendas kostjaid hagejaga. M. Adamsoni tunnistajana antud ütluste kohaselt tasus kostjate võlgnevusest tema 1800 eurot ja hageja 3340 eurot ning tal oli hagejaga kokkulepe, et kui kinnistud saavad pärast kostjatelt ostmist müüdud, arvestavad nad tehtud kulutusi ning jagavad saadud raha pooleks. Tunnistajal oli hageja ja kostjatega kokkulepe, et müügihinna 10 000 eurot sees on kõik kinnistute tagastamisega seotud kulud, vastasel korral oleks müügihind suurem. Lisaks on M. Adamson kinnitanud, et kui hageja nimetab kinnistute hinna, siis tal pole mingeid nõudeid kostjate vastu. Hageja vande all antud seletusest nähtub, et M. Adamson oli talle väga hea tuttav, kellega oli tal kokkulepe 3340 euro tasumiseks. Pärast võlgnevuse tasumist tegi M. Adamson talle ettepaneku kinnistute ostmiseks ning ta oli nõus hinnaga 10 000 eurot. Notari juures lepingut sõlmides 3340 eurost juttu ei olnud ning ta ei ole M. Adamsoni ega kostjatega sõlminud kokkuleppeid 3340 euro tagasimaksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna M. Adamson esindas kostjaid vallavalitsuses seoses maade tagastamisega ning vahendas kostjaid ja hagejat kinnistute müügilepingu sõlmimisel, siis on tema ütlused müügilepingu sõlmimise asjaolude kohta usaldusväärsed ning kinnitavad kostjate vastuväidet, et kinnistute müügihind sisaldas endas ka kinnistute tagastamisega seotud kulusid. Hageja ei ole vande all antud seletusega tunnistaja eelmärgitud asjaolu kummutanud ning tema seletusest ei nähtu, et kinnistute müügihinnas kokkuleppimisel jäi arvestamata eelnevalt tema poolt tasutud kostjate võlgnevus riigile. Samuti ei ole hageja toonud esile ühtegi mõistlikku põhjendust, miks tema poolt eelnevalt tasutud võlgnevus jäi kinnistute müügilepingu sõlmimisel arvestamata ning miks tema väidetavat nõudeõigust kostjate vastu ei lahendatud müügilepingu sõlmimisel. Üksnes sellest, et hageja lähtus müügihinna määramisel kinnistute keskmisest turuhinnast, ei saa järeldada, et kokkulepitud müügihind ei sisaldanud endas hageja poolt varem tasutud võlgnevust. Seetõttu puudub hagejal alus tugineda ka müügilepingu p-le 7.1. Kuna hageja ei ole tõendanud, et müügilepingu sõlmimisel ei arvestatud kinnistute müügihinna määramisel tema poolt eelnevalt kostjate eest tasutud võlgnevusega ning hageja nõudeõigus ei tulene ka müügilepingust, tuleb hageja nõue kostjate vastu kulutuste hüvitamiseks jätta rahuldamata. Maakohus on
§-des 1018 ja 1023 sätestatut ebaõigesti kohaldanud ning ei ole põhjendanud, miks ta ei ole tunnistaja M. Adamsoni ütlustega arvestanud. 9. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjaid esindas alates 14.05.2015 lepingulise esindajana M. Ploom, kelle kulud tuleb hagejalt põhjendatud ja vajalikus ulatuses välja mõista. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude suuruse kindlakstegemine on kohtu diskretsiooniotsus ning seda ka juhul, kui kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline sellele vastu ei vaidle (TsMS § 175 lg 11). Seejuures on lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peamiseks kriteeriumiks õigusabile kulunud aeg ja vaidluse keerukus. Kostjate lepingulise esindaja õigusabi tunnimäär 120 eurot on põhjendatud. Kostjate lepingulise esindaja poolt esitatud menetlusnimekirja kohaselt on ta kulutanud õigusabile maa- ja ringkonnakohtu menetluses kokku 13,5 tunni eest 1620 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja taotlus on põhjendatud osaliselt. 7 Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostjate lepinguline esindaja osalenud maakohtu 14.05.2015 istungil (istungi kestus ca 2 tundi), koostanud 21.05.2015 maakohtule taotluse, osalenud 27.05.2015 maakohtu istungil (istungi kestus 0,5 tundi), koostanud apellatsioonkaebuse ja osalenud ringkonnakohtu istungil (istungi kestus 0,5 tundi). Arvestades eelnevat on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud õigusabile kokku 7 tunni ulatuses summas 840 eurot (7x120), mis sisaldab ka aega asja materjalidega tutvumiseks ja kohtuistungiteks ettevalmistamiseks. Hageja nõudis J.R.ilt 2438,20 euro väljamõistmist ja T.R.ilt 901,80 euro väljamõistmist, s.o kohustuse täitmist vastavalt 73% ja 27% ulatuses. Kuivõrd hageja peab hüvitama kostjate menetluskulud kokku 840 euro ulatuses, siis tuleb hagejalt välja mõista J.R.i kasuks menetluskulud 613,20 eurot (73%) ja T.R.i kasuks menetluskulud 226,80 eurot (27%). /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.