Obsah (7)

§ 224§ 201§ 94§ 69§ 2§ 91§ 33

KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 21. juuni 2016, Tartu Väärteoasja number 4-16-1423 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi toi

§ 224

lg 2 ja

§ 201lg 2 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 13.

aprilli 2016 otsus Apellatsiooni esitaja kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Alina Reškina Menetlusalune isik Ragnar Moorast, isikukood: 39208052237, elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, töökoht: XXX RESOLUTSIOON: 1. Tühistada Viru Maakohtu 13. aprilli 2016 otsus. 2. Teha uus otsus, millega karistada Ragnar Moorastit

§ 201lg 2 ja § 224 lg 2 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel 7 (seitse) päeva arestiga. Kohustada Ragnar Moorastit ilmuma PPA Ida prefektuuri Jõhvi Arestimajja (Jõhvi, Ülesõidu 1) karistuse kandmiseks hiljemalt 5 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Aresti kandmise aja algust arvata Ragnar Moorastil alates tema saabumisest arestimajja.

1. Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Alina Reškina apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. 31.01.2016 koostatud väärteoprotokolli kohaselt väärteoasjas nr 2440,16,000506 juhtis Ragnar Moorast 31.01.2016 kell 05.00 Sompa tn 1a, Jõhvi linnas, Ida-Virumaal mootorsõidukit Audi 80 reg.nr-ga XXX , omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud alates 30.09.2015 – 29.03.
3. Juhtis mootorsõidukit 1 ning tõendusliku alkomeetriga DRÄGER ALCOTEST 7110EST ARBK-0026 mõõdeti juhti väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,44 +/- 0,05 mg/L. Lõplik mõõtetulemus 0,39 mg/L. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus R. Moorast

§ 94

lg 1 ja

§ 69

lg 3, millega pani toime väärteo

§ 201

lg 2 ja

§ 224lg 2 järgi.

MAAKOHTU OTSUS 2. Viru Maakohtu 13.04.2016 otsusega lõpetati menetlus väärteoasjas nr 2440,16,000506 R. Moorasti suhtes

§ 224

lg 2,

§ 201

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu. 2.

1. R. Moorast end väärtegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud, väites, et tema 31.01.2016 kella 05.00 paiku autot ei juhtinud, neile tuli järgi kaine autojuht, tema keeras autos vaid soojuse sisse ja tegi muusika valjemaks. Politsei tuli auto juurde, kui tema hakkas autost välja tulema. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et seisuga 31.01.2016 ei olnud R. Moorastil juhtimisõigust, kuna juhtimisõigus on karistusena ära võetud alates 30.09.2015 kuni 29.03.
2. Samuti ei ole vaidlust selles, et R. Moorast viibis alkoholijoobe seisundis (tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,39 mg/l) ning et ta istus sõidukis juhiistmel. Vaidlus on selles, kas R. Moorast on juhtinud autot 31.01.2016 kella 05.00 paiku või mitte. 2.
3. Maakohus uuris kohtuistungil järgmisi tõendeid: R. Moorasti ütlused, tunnistajate I.H. i ja V.S. i ütlused, isikusamasuse tuvastamise protokoll, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga alkomeetrist, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, PPA Ida Prefektuuri 03.09.2015 otsus väärteoasjas 2440,15,005879, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, sõiduki hoiukohta teisaldamise akt, karistusregistri väljavõtted. Maakohtul puudus alus kahelda dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuses, kuid dokumentaalsete tõenditega on tuvastatud faktid, mille kohta vaidlust ei käi – R. Moorastil puudus juhtimisõigus ja ta oli tarvitanud alkoholi. Maakohus leidis, et tunnistaja I.H. ise ka ei näinud, et R. Moorast oleks juhtinud sõidukit. Maakohtu hinnangul tunnistaja I.H. e ütlused kinnitavad menetlusaluse isiku ütlusi. I.H. avaldas kohtuistungil, et isik algul küll ütles, et tuli sõbrale järgi, kuid siis ütles, et roolis oli Roman. Asjaolu, et R. Moorast ütles politseitöötajale, et ta tuli sõbrale järgi, ei kinnita R. Moorasti poolt sõiduki juhtimist. Kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja V.S. , kes kinnitas, et neile tuli klubisse järgi talle tundmatu isik, ta ei mäleta, et R. Moorast oleks autot juhtinud. Kuna tunnistaja V.S. e ütlustes esinesid vastuolud, avaldas maakohus kohtuvälise menetleja taotlusel ja KrMS § 289 lg 1 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja ütlusi, mis olid antud kohtuvälises menetluses. Tunnistaja ei kinnitanud oma varasemaid ütlusi, selgitades, et oli purjus neid andes. Maakohus leidis, et kuna tunnistaja V.S. viibis ööl vastu 31.01.2016 ööklubis, võis ta olla alkoholijoobe seisundis ning kohtuistungi ajal ei mäleta täpselt 31.01.2016 varahommikul toimunut. Kuna tunnistaja oli vahetult kohtuistungil üle kuulatud, ta ei kinnitanud oma varasemaid ütlusi ning selgitas kohtuvälises menetluses antud ütluste erinevust kohtuistungil antud ütlustest, siis sai maakohus tugineda vaid kohtuistungil antud ütlustele. 2.
4. Maakohus luges menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlusi, ja teisi kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid usaldusväärseteks ning kohtuotsuse tegemisel tugines maakohus uuritud tõenditele. Menetlusaluse isiku ütlustest, kummagi tunnistaja ütlustest, dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et R. Moorast oleks 31.01.2016 kell 05.00 juhtinud sõiduautot. Muud tõendid, mis kinnitaksid, et R. Moorast oleks 31.01.2016 kell 05.00 Jõhvi linnas juhtinud sõiduautot, puuduvad. Maakohtu hinnangul puudus R. Moorasti teos

§ 201

lg 2 ja § 224 lg 2 2 objektiivne koosseis ning maakohus ei siirdu järgmistele kontrolltasanditele – subjektiivse koosseisu, õigusvastasuse ning süü tasanditele. Kokkuvõttes leidis maakohus, et menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteo tunnused - puudub teo koosseisupärasus. Väärteo tunnuste puudumine on väärteomenetlust välistav asjaolu, mistõttu VTMS § 107 lg 1 p 2 ja § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetas maakohus väärteomenetluse. KOHTUVÄLISE MENETLEJA APELLATSIOON

1. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning asja maakohtule saatmist uueks arutamiseks teises koosseisus. Lisaks taotles kohtuvälise menetleja esindaja tunnistajate I.H. e ja O.V. tunnistajana ülekuulamist. 3.
2. Apellatsiooni kohaselt esineb oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. Maakohus on tõendite uurimisel ja nendega arvestamisel olnud liialt ühekülgne ja jätnud istungil uurimata kõik olemasolevad tõendid. Tegemist on rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes. Samuti jäeti tunnistajana üle kuulamata patrullpolitseinik O.V. , kes koostas väärteoprotokolli R. Moorasti suhtes. Menetlusaluse isiku valeütlused eelmise väärteoasja otsuse kättesaamise kohta seavad kahtluse alla tema ütlused tervikuna. Teisalt ei usu apellant menetlusaluse isiku väidet kaine autojuhi olemasolu kohta. 3.
3. Seejuures leiab kohtuväline menetleja, et R. Moorasti ütlusi ei saa tõendina arvestada, kuna need on ebaloogilised ning vastuolus faktiliste asjaoludega. Kohtuvälise menetleja esindaja arvab, et kuna kohtueelses menetluses V.S. andis ütlusi, mis tõendasid menetlusaluse isiku süüd, siis tunnistaja soovis vältida kohtus ütluste andmist, kuna menetlusalune isik on tema elukaaslane ja seetõttu ei ilmunud ta 2 kutse järgselt kohtusse. See seab kohtuvälise menetleja esindaja hinnangul tunnistaja V.S. e ütlused tervikuna kahtluse alla. Apellandi hinnangul ei ole V.S. e ütlused usaldusväärsed ning neid ei saa tõendina arvestada, kuna nendes on palju ebatäpsusi ja need on vastuolulised. Tunnistaja I.H. andis ütlusi, et ta nägi, kuidas auto sõidab ja peatub, seega ei ole õige, et tunnistaja ei näinud, kuidas R. Moorast oleks juhtinud autot. Tunnistaja antud ütlused on kooskõlas teiste dokumentaalsete tõenditega ning puudub alus kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Seega saab tõendina arvesse võtta üksnes tunnistaja I.H. i ütlusi, mitte R. Moorasti ja V.S. e ütlusi. 3.
4. Kui maakohus leidis, et esineb ebakõlasid, siis oleks pidanud vastavalt VTMS §-s 313 sätestatule kohtus üle kuulama väärteoprotokolli koostaja O.V. , mida maakohus ei teinud, jättes sellega läbi vaatamata olulised tõendid, mis võisid tuua kaasa ebaseadusliku ja osalisel infol põhineva ebaõige otsuse. Kohtuvälise menetleja esindaja pöörab tähelepanu sellele, et kohtuistungi protokollis esinevad ebatäpsused. Protokollis on kirjas, et I.H. märkas autot. Protokollist ei selgu, kas see auto liikus või oli pargitud. Kohtuvälise menetleja esindaja arvates on tegemist ebatäpsusega, kuna I.H. märkis nii 31.01.2016 tunnistaja ülekuulamise ajal kui ka 23.03.2016 kohtuistungi ajal, et nägi liikumas ja peatumas sõiduautot. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
5. Ringkonnakohtu istungile menetlusalune isik ei ilmunud, kuigi ta oli kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teadlik. Kohus saatis menetlusalusele isikule kohtukutse posti teel, mille on kättetoimetamise teisel katsel vastu võtnud 06.06.2016 menetlusaluse isiku ema – E.M. . Seega saab lugeda kohtukutse kättetoimetatuks menetlusalusele isikule VTMS § 41 lg 1 ja lg 2 teise lause alusel. 3 R. Moorast teatas istungipäeval ringkonnakohtule enne istungi algust, et sõiduvahendi rikke tõttu ei ole võimalik tal kohtuistungile jõuda. Ringkonnakohus kontakteerus menetlusaluse isikuga telefoni teel istungil ning R. Moorast kinnitas, et ta on kaebuse kätte saanud, on istungist teadlik, ei soovi osaleda ning ei taotle istungi edasilükkamist. Vastavalt VTMS § 90 lg-le 1, kui menetlusalusele isikule on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud ning nad on kutse enne asja arutamist kätte saanud, kuid ei ole taotlenud asja arutamise edasilükkamist või kui edasilükkamise taotlus ei ole rahuldatud, arutatakse asja ilma menetlusaluse isikuta või tema kaitsjata. Kuna menetlusalusele isikule on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud ning ta on kutse enne asja arutamist kätte saanud, kuid ei ole taotlenud asja arutamise edasilükkamist, siis arutas ringkonnakohus asja ilma menetlusaluse isikuta. Tunnistaja O.V. teatas kohtule, et tal ei ole võimalik kohtuistungil osaleda seoses õppetööga. Ringkonnakohtu istungil ei peetud vajalikuks tunnistaja ilmumata jätmise tõttu asja arutamist edasi lükata. Ka kohtuväline menetleja asus apellatsioonikohtu istungil seisukohale, et ei jää oma taotluse juurde O.V. üle kuulata ning leidis, et asi on võimalik lõpuni arutada. Istungi alguses jäi kohtuvälise menetleja esindaja esitatud apellatsiooni juurde, kuid kohtuvaidlustes taotles asja lahendamist ringkonnakohtus ja R. Moorasti süüditunnistamist ning karistamist.
6. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtuvälise menetleja esindaja, tunnistaja I.H. e, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse, kohtuvälise menetleja esindaja apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega karistada R. Moorastit

§ 201

lg 2 ja

§ 224lg 2 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel 7 päeva arestiga. 6. Maakohus on põhjendamatult lõpetanud väärteoasjas menetluse, kuna R. Moorast on täitnud

§ 201

lg 2 ja

§ 224lg 2 koosseisud, mis on kinnitust leidnud asjas kogutud tõenditega.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga seisukohaga, mille kohaselt menetlusaluse isiku ütlustest, kummagi tunnistaja ütlustest, dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et R. Moorast oleks 31.01.2016 kell 05.00 juhtinud sõiduautot. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt tõendite põhjal tehtud järeldused ekslikud, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning kohaldamata on jäetud sätted, mida oleks pidanud kohaldama. Kuna maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes, jättes kohaldamata sätted, mida oleks tulnud kohaldada, siis tulenevalt VTMS § 148 p-st 2 on tegemist kohtuotsuse tühistamise alusega ning maakohtu otsus tuleb tühistada VTMS § 147 lg 1 p 4 alusel. VTMS § 151 lg 3 p 2 kohaselt võib ringkonnakohus kohtuvälise menetleja apellatsiooni alusel tühistada maakohtu otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta ja teha süüdimõistva otsuse. Ehk siis kohtukolleegiumil on pädevus teha menetlusaluse isiku osas raskendav otsus. 7. Kohtukolleegium ei nõustu, et tunnistaja I.H. e ütlustest ei tulene, et R. Moorast ei oleks mootorsõidukit juhtinud. Tegemist on vastupidise olukorraga, kus maakohtu 23.03.2016 istungiprotokollist nähtuvalt ei ole võimalik I.H. e tunnistajana üldsõnalise küsitlemise tagajärjel väita, et ta oleks öelnud, et ta ei näinud menetlusalust isiku mootorsõidukit juhtimas (lk 30). Seega on maakohus teinud valesid järeldusi tunnistaja poolt öeldu osas, väites, et I.H. ütles, et ta ei näinud, kuidas R. Moorast mootorsõidukit juhtis. Pigem on maakohus küsitluse läbi viinud pealiskaudselt, jättes uurimata olulised asjaolud, mistõttu kutsus ka ringkonnakohus tunnistaja istungile. Apellatsioonikohtus antud tunnistaja ütlused on täpsemad ja annavad selgema ülevaate toimunust. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, st ei ole kohaldanud sätet, mida oleks pidanud kohaldama. Olemasolevate tõendite pinnalt on vajalikult põhjalikult võimalik 4 väita, et R. Moorast pani toime väärteod, mis tuleb kvalifitseerida

§ 201

lg 2 ja

§ 224lg 2 järgi.

8. Nii

§ 201

lg 2 kui ka

§ 224lg 2 sätestavad koosseisu osana mootorsõiduki juhtimise.

Käesolevas väärteoasjas menetlusalune isik väidab, et tema ei ole mootorsõidukit, s.o Audi 80 reg.nr-ga XXX , juhtinud.

§ 2

p 41 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. R. Moorast väidab, et tema mootorsõidukit ei juhtinud ja lihtsalt istus juhiistmel ja keeras autos vaid soojuse sisse, tegi muusikat valjemaks ning järgi tuli kaine autojuht. Seega nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus on jätkuvalt vaidluse keskseks küsimuseks, kas R. Moorast juhtis sõiduautot 31.01.2016 kella 05.00 paiku või mitte. Vaidlust ei ole selles, et R. Moorast istus juhiistmel, kui politseinik teda kõnetas. Ringkonnakohus vastupidiselt maakohtule leiab, et olemasolevate tõendite pinnalt on võimalik järeldada, et R. Moorast juhtis mootorsõidukit. Sellele lisavad kinnitust ka tunnistaja I.H. e ringkonnakohtu istungil antud ütlused. Apellatsioonikohtu istungil antud ütluste kohaselt tunnistaja politsei patrullauto roolis olles nägi, kuidas sõiduk peatus klubi ees ja lülitas sisse ohutuled. „Sõitsin sõiduki kõrvale ja nägin, et roolis oli Ragnar“. Tunnistaja teadis teada juba paar päeva varem, kuna menetlusaluse isiku kõrvaldamine oli tehtud tunnistaja poolt paar päeva tagasi sõiduki juhtimisõiguse osas. Lisaks väärib tähelepanu, et kui I.H. tuli autost välja ja läks R. Moorasti juurde ütles viimane, et tuli ainult korraks sõbrale järgi ja rohkem kuhugi sõita ei tahtnud. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, et kui tunnistaja poleks näinud R. Moorastit sõidukit juhtimas, siis miks oleks lihtsalt sõidukis istumise pärast olnud politseiametnikul vaja kutsuda menetlusalune isik patrullsõidukisse, teha indikaatorvahendiga test ja tuvastada joove. Ringkonnakohus peab oluliseks tunnistaja poolt maakohtus märgitud, et auto juures ei olnud teisi isikuid ja ringkonnakohtus täiendatud ütlusi, et sõiduki kõrval oli inimesi, aga nad olid seal selle (klubi) sissepääsu juues, aga sõidukist keegi välja ei tulnud ja keegi sisse ka ei istunud. Eeltoodu tõendab ringkonnakohtu jaoks veenvalt, et just R. Moorast sõitis autoga klubi ette, mitte ei oodanud soojust ja heli juurde keerates kainet autojuhti. Tunnistaja I.H. andis ringkonnakohtus detailseid ütlusi, et sõiduk peatus sissepääsu (klubi) juures ning auto liikus. Politseisõiduki ja Audi 80 vaheline distants oli mõlema sõiduki liikumishetkel ligikaudu 150 meetrit (tunnistaja pakkus välja), sõiduauto ei kadunud tunnistaja silmnähtavusest, tee oli sirge ja otse, takistusi vahel ei olnud. Tunnistaja ei näinud toimunu jooksul kedagi sõidukisse sisenemas ega väljumas, autos aga istusid kaks isikut – roolis istustus R. Moorast ja teine isik istus kõrvalistmel. Autost kedagi tunnistaja välja hüppamas ei näinud. 15 minuti jooksul saabus teine ekipaaž, misjärel mindi menetlusaluse isikuga edasi jaoskonda. Vastates kohtuvälise menetleja küsimustele, märkis tunnistaja, et alles hiljem hakkas R. Moorast väitma, et keegi teine oli roolis. Sündmuskohal oli I.H. i ütluste kohaselt korralik tänavavalgustus. On igati usutav, et tunnistaja nägi sõidukit juhtimas just R. Moorastit. Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlused on usaldusväärsed. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. R. Moorasti enda antud ütlused on ennastõigustavad ja oma süüd vähendada püüdvad. Seega lähevad need vastuollu tunnistaja I.H. e ütlustega, milles ei ole alust kahelda, vastupidiselt menetlusaluse isiku ütlustele. Kohtukolleegium nõustub kohtuvälise menetleja esindaja väitega selles osas, et R. Moorasti ütluste ebausaldusväärsusele viitab ka valeütluste andmine juhtimisõiguse äravõtmist puudutava lahendi kättesaamise kohta. Otsusel on allkiri kättesaamise kohta, seega võib menetlusalune isik anda valimatult valeütlusi. 5 Tunnistaja V.S. e ütlused on vastuolulised kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuid maakohus leidis tulenevalt Riigikohtu praktikast, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erinevatel ajaperioodidel andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (RKKKo nr 3-1-1-3-07). Maakohus on pidanud seejuures tunnistaja seletusi sellest, kuidas ta kohtueelses menetluses antud ütluste ajal oli joobes, asjaoluks, millega saab lugeda põhjendatuks ütluste erinevused. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et V.S. e väide, et ta oli 31.01.2016 nii purjus, et andis vastupidiseid ütlusi, ei ole eluliselt usutavad. Tunnistaja ütlused, nagu on märkinud oma apellatsioonis ka kohtuväline menetleja, olid kantud eesmärgist kaitsta menetlusalust isikut, mistõttu ei ole tegemist usaldusväärsete tõenditega. Väitega, et V.S. e oli purjus, ei lükka ümber ütluste vahel esinevaid vastuolusid. Seega jäävad käesoleval juhul üksnes tunnistaja I.H. e usaldusväärsed ütlused, millede kohaselt leidis tõendamist, et R. Moorast juhtis 31.01.2016 kella 05.00 paiku sõiduautot Audi 80 reg.nrga XXX . Apellatsiooniväited selles osas, et maakohus jättis tunnistajana üle kuulamata O.V. , mis tõi kaasa ebaseadusliku lahendi, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest ringkonnakohtu istungil ei pidanud O.V. ülekuulamist vajalikuks ka apellant ise. Kohtuväline menetleja taotles väärteoasjas maakohtu lahendi tühistamist ning selle tagasisaatmist maakohtule teises koosseisus asja arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu-poolseid rikkumisi on võimalik ringkonnakohtul endal kõrvaldada, mistõttu ei ole põhjendatud asja tagasisaatmine maakohtule, vaid ringkonnakohus saab teha ise otsuse ja karistada R. Moorastit toimepandud väärtegude eest. Sisuliselt samale seisukohale jääb apellant ka kohtuvaidluste ajaks ringkonnakohtus. 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et R. Moorast rikkus

§ 94

lg 1, pannes toime väärteo kvalifikatsiooniga

§ 201

lg 2 järgi.

§ 94

lg 1 kohaselt mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eelnevas otsuse punktis leidis kinnitust, et R. Moorast juhtis 31.01.2016 mootorsõidukit.

§ 201

lg 2 eeldab ka mootorsõiduki juhtimist vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et R. Moorast juhtis mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Seda on ka maakohtu istungil kinnitanud menetlusalune isik, et ta on teadlik, et tal 31.01.2016 juhtimisõigus puudus (lk 24 pöördel). Ka on väärteoprotokollis (lk 3) viidatud rikkumise kirjelduse all, et R. Moorast ei oma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud 30.09.2015-29.03.2016 (väärteootsus väärteoasjas nr 2440,15,005879, lk 13). Seejuures, on väärteoasja juures R. Moorasti suhtes 28.01.2016 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus

§ 91lg 2 p 3 alusel, kuna tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.

Olukorra ilmestamiseks esitas kohtuväline menetleja ka ringkonnakohtu istungil 15.05.2016 R. Moorasti suhtes koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse koopia, mis on samuti koostatud

§ 91lg 2 p 3 alusel ja kuni asjaolude äralangemiseni.

Objektiivne koosseis on täidetud. Kohtukolleegium on seisukohal, et menetlusalune isik pani teo toime otsese tahtlusega. Isik oli teadlik, et tal ei ole mootorsõiduki juhtimiseks vajalikku juhtimisõigust, kuid vaatamata sellele otsustas ta autoga sõita. Olles ka varem vahele jäänud juhtimisõiguseta sõitmise eest, pidi isik vähemalt möönma, et see võib jälle juhtuda. 6 Seega on leidnud kinnitust, et R. Moorast juhtis mootorsõidukit omamata selleks vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Kuna menetlusalune isik on sama teo eest mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, siis tuleb tema tegu kvalifitseerida

§ 201lg 2 järgi.

Ringkonnakohus ei leidnud R. Moorasti teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid

§ 201lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemisel.

Puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks. 10. Kohtukolleegium on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud väärteo

§ 224

lg 2 järgi, rikkudes

§ 69

lg 3 nõuet.

§ 33

lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule.

§ 69

lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et vaidlust ei olnud ka selles, et R. Moorast viibis 31.01.2016 klubi HI-FI juures alkoholijoobes. Seda, et R. Moorast oli alkoholijoobes, tõendab 31.01.2016 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul joove tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 7110EST ARBK-0026 abil. Lõplikuks lugemiks oli 0,44 mg/l kohta, millest arvestati maha laiendmääramatus 0,05mg/l kohta, mis tegi R. Moorastil oleva joobe mõõtetulemuseks 0,39 mg/l kohta. Joove 0,39 mg/l kohta on joove

§ 69lg 2 p 2 mõttes ehk R.

Moorasti väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Sellega rikkus menetlusalune isik

§ 69lg-t 3.

Kuna varasemalt on tuvastatud, et R. Moorast on juhtinud 31.01.2016 mootorsõidukit ning tema väljahingatavas ühes liitris õhus oli alkoholisisaldus vahemikus 0,25-0,74 milligrammi, siis tuleb menetlusaluse isiku tegu kvalifitseerida

§ 224lg 2 alusel.

Väärteo objektiivne koosseis on täidetud. Puudub alus kahelda ka subjektiivse koosseisu täidetuses. R. Moorast pani

§ 224lg 2 sätestatud väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Tegemist ei ole n-ö jääknähtudega, vaid isik on tarvitanud alkoholi ja peab, arvestades varasemat karistatust, vähemalt möönma, et sellisel tegevusel on tagajärjed. Ringkonnakohus ei leidnud R. Moorasti teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid

§ 224lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemisel.

Puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks. Seega vastupidiselt maakohtule asub ringkonnakohus seisukohale, et R. Moorast on oma tegevusega täitnud kaks

koosseisu ning asjas on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad R. Moorasti poolt tegude toimepanemist. 11. Kuna ringkonnakohus leiab, et R. Moorast on väärteod toime pannud, siis tuleb mõista ka karistus.

§ 201

lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

§ 224

lg 2 võimaldab mõista karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühiku, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Kohtuväline menetleja on nii maakohtus kui ka ringkonnakohtu istungil taotlenud R. Moorastile karistuseks kuritegude kogumi eest

§ 224lg 2 järgi 7 päeva aresti. Karistuse mõistmisel lähtub kohus Kar

S §-s 56 sätestatust. Esmalt märgib ringkonnakohus, et R. Moorasti käitumises puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kes ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ja keda on varem seetõttu mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ning kelle alkoholisisaldus väljahingatavas õhus ületab seadusega lubatud piirmäära, on ühed raskeimad 7

-i rikkumised. Tuleb arvestada, et R. Moorast pani mootorsõidukit juhtides toime 2 väärtegu, pannes ohtu nii enda kui ka kaasliiklejad. R. Moorastit on ka varasemalt korduvalt karistatud väärtegude (lk-d 16, 29) toimepanemise eest. Menetlusalusel isikul on 22.03.2016 tehtud karistusregistri väljatrüki (lk 29) kohaselt 4 kehtivat väärteokaristust ja ka

§ 201

lg 2 kui ka

§ 224lg 2 järgi.

R. Moorastile on nende ja ka muude liiklusalaste rikkumiste eest mõistetud karistuseks nii rahatrahve kui ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Varasemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud. Lähtudes sellest, et R. Moorast pani mootorsõidukit juhtides toime 2 erinevat väärtegu, siis tuleb talle karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 63 lg-t 1 ning mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Selleks on

§ 224

lg 2, mis lisaks rahatrahvile ja arestile näeb ka ette võimaluse sõiduki juhtimisõiguse äravõtmiseks kuni 12-ks kuuks. Kuna liiklusalased rikkumised on rasked, eelmised karistused ei ole menetlusaluse isiku õiguskuulekust parandanud, karistust kergendavaid asjaolusid ei ole, siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik karistada R. Moorastit rahatrahviga, vaid otstarbekas on õiguskorra kaitsmise huvides ning uute väärtegu toimepanemisest hoidumiseks kohaldada aresti. Arvestades toimepandud rikkumisi ja varasemaid karistusi on põhjendatud mõista R. Moorastile karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel

§ 224lg 2 järgi 7 päeva aresti.

Arvestades varasemaid karistusi ja rikkumisi, ei ole aktuaalne üldkasuliku töö kohaldamise võimalus. VTMS § 205 lg-te 2 ja 3 kohaselt, kui kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud vastavalt VTM §-le 209 ja süüdlane ei olnud kohtumenetluse ajaks kinni peetud, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlasele määruse, mis ajaks ja millisesse arestimajja ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Määruse koopia ja kohtuotsuse koopia märkega selle jõustumise kuupäeva kohta saadetakse karistuse kandmiseks määratud arestimajale. VTMS § 205 lõikes 2 sätestatud juhul loetakse aresti kandmise alguseks süüdlase arestimajja saabumise aeg. 12. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 2, § 149 p-st 1, § 151 lg 3 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 13. aprilli 2016 otsuse, millega lõpetati R. Moorasti suhtes väärteomenetlus

§ 224

lg 2 ja

§ 201lg 2 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega karistab R. Moorastit

§ 224

lg 2 ja

§ 201lg 2 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel 7 päeva arestiga. Kohtuvälise menetleja apellatsioon jääb rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Aarne Sarjas