← Eesti

3-15-414/16

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 4§ 108§ 103§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

3-15-414 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. EOP laenas Eesti Rahvusraamatukogust 12.04.2014 kaks raamatut, mille tagastustähtaeg oli 11.06.
  2. EOP tagastas kõnealused raamatud 21.06.
  4. Eesti Rahvusraamatukogu esitas EOP 24.07.2014 leppetrahviarve nr TAR14003723 summas 5,76 eurot. EOP esitas Eesti Rahvusraamatukogule vaide, milles vaidlustas nii eelnimetatud leppetrahviarve kui ka Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja (siin ja edaspidi viidatud Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu 15.10.2013 otsusega nr 10 kinnitatud kasutuseeskirjale) osas, milles nähti ette sellise leppetrahvi kohaldamine. Eesti Rahvusraamatukogu jättis 22.01.2015 vaideotsusega nr 1.3-10/248-1 vaide leppetrahviarve tühistamise nõude osas rahuldamata, kasutuseeskirja osalise tühistamise nõude osas aga tagastas vaide 21.01.2015 kirjaga nr 1.3-10/248, kuna leidis, et kasutuseeskiri ei ole mitte haldusakt, vaid määrus.
  5. EOP esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Rahvusraamatukogu leppetrahviarve nr TAR14003723, Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 6.2, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektori 22.01.2015 vaideotsuse ja Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu 21.01.2015 kirja tühistamiseks. 1) Eesti Rahvusraamatukogu ja kaebaja vahel on avalik-õiguslik suhe. Kaebaja esitas Harju Maakohtule hagiavalduse kasutuseeskirja p-de 6.2 ja 6.3 kui tüüptingimuste tühisuse tuvastamiseks ning alternatiivnõude leppetrahvi vähendamiseks, kuid kohus keeldus 02.12.2014 määrusega hagi menetlemast, leides, et vaidluse lahendamine ei ole maakohtu pädevuses. 2) Enne trahviarve esitamist ei tagatud kaebajale õigust ärakuulamisele. Kaebaja sattus teavikute tagastamisega viivitusse seetõttu, et talle ei saabunud meeldetuletuskirja. Leppetrahvi määramine tuleks otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades tekkinud kahju suurust ning rikkumise asjaolusid. Sellist võimalust Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 6.2 aga ette ei näe. Leppetrahv on ebamõistlikult suur ning kahju, mis tekkis raamatukogule kahe raamatu tagastamisega viivitamisest üheksa päeva jooksul, ei saa olla leppetrahviga samas suurusjärgus. Eesti Rahvusraamatukogu poolt kohaldatav leppetrahvimäär on teiste raamatukogude omast oluliselt kõrgem ning leppetrahvi aastamäär ületab kordades keskmise raamatu maksumuse. Kaebaja palub kontrollida ka seda, kas on õiguspärane nõuda vaidlusalust leppetrahvi sisse inkassofirma kaudu.
  6. Eesti Rahvusraamatukogu vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 2

(10)3-15-414 1) Teavikute kojulaenutus ei ole Eesti Rahvusraamatukogu seadusest (ERRS) tulenevalt Eesti Rahvusraamatukogu avalik-õiguslik ülesanne ning tema poolt ERRS alusel osutatav üldkasutatav infoteenus on tagatud rahvusraamatukogu lugemissaalides ja internetikeskkonnas olevate teavikute kasutamise võimaldamisega. Kojulaenutusteenus on lugejatele vastu tulles rahvusraamatukogu nõukogu tasandil otsustatud ja kokkulepitud tingimustel võimaldatud lisateenus, mis oma sisu ja olemuse poolest vastab pigem eraõigusliku tehingu tunnustele. Sellest tulenevalt ei ole kasutuseeskirja p-s 6.2 sätestatud leppetrahvi näol tegemist avalikõigusliku rahalise kohustusega. 2) Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskiri ei reguleeri teavikute kasutusse andmist, ei sunni kedagi teavikuid laenutama ega tekita ühegi lugejaks registreerinud isiku jaoks automaatselt kohustusi, vaid teaviku kasutusse andmiseks peab toimuma eraldi toiming (tehing), mille eelduseks on lugeja vaba tahe. Kasutuseeskirja p 6.2 tekitab üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele (lugejatele) kohustusi ainult siis, kui lugeja avaldab soovi ja tahet (annab aktsepti) kasutada rahvusraamatukogu poolt avalikult pakutavale teenusele lisaks lisateenusena pakutavat kojulaenutusteenust. Teavikute kojulaenutust võib käsitada lepingulise suhtena (tasuta kasutamise leping) ning kasutuseeskirja punkti 6.2 kui lepingu tüüptingimust võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõistes. 5. Tallinna Halduskohus jättis 27.11.2015 otsusega EOP kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Eesti Rahvusraamatukogu ja kaebaja vahel on avalik-õiguslik suhe. Avalik-õigusliku juriidilise isiku eesmärgipärast põhitegevust tuleb üldjuhul käsitada avalik-õigusliku tegevusena. ERRS § 2 lg-st 1 tulenevalt on Eesti Rahvusraamatukogu avalik-õiguslik juriidiline isik. Eesti Rahvusraamatukogu kõige olulisemaks ülesandeks saab ERRS § 4 lg 1 p-st 1, lg 2 p-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt pidada teavikute kogumist, säilitamist ja kättesaadavaks tegemist. Seega on teavikute kättesaadavaks tegemine Eesti Rahvusraamatukogu põhiülesandeks. ERRSist ei tulene vastustajale kohustust osutada teavikute kojulaenutusteenust, vaid üksnes kohustus korraldada teavikute kättesaadavaks tegemine lugemissaalides (ERRS § 6 lg 1). Samas ei erine teenuse sisu poolest teaviku kasutamise võimaldamine lugemissaalis ning teaviku kojulaenutus teineteisest märkimisväärselt. Mõlema teenuse sisuks on raamatukogus olemas oleva teaviku isikule kasutada andmine ning eelduseks vastava teaviku olemasolu raamatukogus. Teavikute kogumine (teaviku raamatukogus olemasolu tagamine) aga on Eesti Rahvusraamatukogu seadusest tulenevaks avalik-õiguslikuks ülesandeks. Kojulaenutusteenus on vastustaja avalikõigusliku iseloomuga põhifunktsiooniga (teavikute kogumine ja kättesaadavaks tegemine) sedavõrd tihedalt seotud, et sellele teenusele eraõigusliku iseloomu omistamine oleks kunstlik. See, et kojulaenutusteenus sarnaneb ka eraõiguslikule asja tasuta kasutamiseks andmise lepingule, ei määra praegusel juhul õigussuhte iseloomu. Kojulaenutusteenuse kvalifitseerimise puhul ei ole määrav see, et toimub ühe isiku omandis oleva asja teise isiku kasutusse andmine, vaid just see, et kasutatavaks asjaks on avalik asi (raamatukogu fondis olev teavik), mille kasutada andmine teistel tingimustel (lugemissaalis) ongi Eesti Rahvusraamatukogu avalikõiguslik põhifunktsioon. Ka Eesti Rahvusraamatukogu ise ei ole kojulaenutusteenust lugemissaalis teavikute kättesaadavaks tegemisest selgelt eristanud: nii hoidlast teavikute tellimine lugemissaalis kasutamiseks kui ka kojulaenutus on võimalik vaid lugejaks registreeritud isikutele. Samuti on kasutuseeskirja p 6.5 kohaselt kojulaenutusteenusega seotud võlgnevuse korral välistatud ka uue teaviku tellimine, mille all peetakse arusaadavalt silmas hoidlast tellimist lugemissaalis kasutamiseks. 2) Analoogia rahvaraamatukogudega pigem õigustab Eesti Rahvusraamatukogu kojulaenutusteenuse käsitamist avalik-õigusliku teenusena. Kuigi rahvaraamatukogude jaoks on kojulaenutus rahvaraamatukogu seaduse (RaRS) § 15 lg 2 kohaselt põhiteenuseks, õigustab 3
(10)3-15-414 see eeskätt tõdemust, et avalike raamatukogude fondides olevate raamatute isikutele kasutamiseks andmine, sh kojulaenutuse teel, on oma sisult avalik-õiguslik tegevus. See, et Eesti Rahvusraamatukogul seadusest tulenevalt kojulaenutusteenuse osutamise kohustust ei ole, ei muuda seda teenust tema puhul eraõiguslikuks. Käsitus, mille kohaselt oleks rahvaraamatukogust teaviku kojulaenutuse näol tegemist avalik-õigusliku suhtega, ent Eesti Rahvusraamatukogust sisuliselt sarnastel asjaoludel samasuguse teose laenutamine oleks käsitatav eraõigussuhtena, aga Eesti Rahvusraamatukogus sama teaviku lugemissaalis kasutamine toimuks avalik-õigusliku suhte raames, oleks ebaloogiline. 3) Kuivõrd kaebaja ja vastustaja vahel oli avalik-õiguslik suhe, siis on vastustaja poolt kaebajale antud trahviarve näol tegemist haldusaktiga, millega pannakse kaebajale rahaline kohustus. Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja näol on tegemist üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 tähenduses. Kasutuseeskirja p 6.2 mõju avaldus kaebajale alles siis, kui ta sai trahviarve. Kaebaja saab seetõttu kasutuseeskirja sätet vaidlustada koos trahviarvega. 4) Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p-st 6.2 tulenev kohustus tasuda koju laenutatud teaviku tagastamisega viivitamise eest 0,32 sendi suurust tasu iga viivitatud päeva eest on õiguspärane. Avaliku teenuse eest võetava tasu näol on PS § 113 mõistes tegemist riikliku lõivuga. Selliste tasude suurust ega ka suuruse vahemikku ei pea tingimata sätestama seaduses, vaid sellise tasu kehtestamiseks täitevvõimu poolt piisab, kui seaduses on antud volitus vastava tasu kehtestamiseks. Vaidlusaluse leppetrahviks nimetatud tasu puhul tuleb arvestada, et selle adressaadiks sattumine on isikule peaaegu täielikult välditav, ilma et selle vältimine tema õigusi piiraks. Isikul on võimalik Eesti Rahvusraamatukogu teavikuid kasutada nii kohapeal kui ka kojulaenutusteenuse kaudu üldjuhul tasuta mõistliku aja jooksul. Tasu maksmise kohustus tekib vaid juhul, kui lugeja teenuse kasutamiseks seatud tingimusi rikub. Tingimus, et kojulaenutus on tähtajaline, ei ole kuidagi õigusvastane ning on raamatukogude olemust arvestades paratamatu. Teaviku kojulaenutustähtaeg ei ole Eesti Rahvusraamatukogus ebamõistlikult lühike. Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu poolt vaidlusaluse tasu kehtestamise piisavaks õiguslikuks aluseks on ERRS § 6 lg-d 2 ja 3, millega on Eesti Rahvusraamatukogu organitele antud volitus kehtestada tasuliste teenuste loetelu ja tasumäärad. Arvestades nõukogu ja peadirektori pädevusjaotust, ei saa seadusega vastuolus olevaks pidada konkreetse tasumäära kehtestamist nõukogu otsusega kasutuseeskirjas. ERRS § 6 lg 2 esimene lause, mille kohaselt on rahvusraamatukogu kogudesse kuuluvate teavikute kasutamine tasuta, ei keela kojulaenutusteenuse kasutamise tingimuste rikkumise korral tasu maksmise kohustuse kehtestamist. Esiteks ei ole mõeldav, et tasuta peab olema teavikute kasutamine mistahes tingimustel (sh mistahes aja jooksul) ning teiseks piirneb seadusest tulenev minimaalne kohustus teavikute kasutamise võimaldamisega lugemissaalides (ERRS § 6 lg 1). 5) Kasutuseeskirjast tulenev leppetrahvi määr ei ole ebaproportsionaalselt kõrge. Arvestades asjaolusid, mille tõttu isikul sellise tasu maksmise kohustus üldse tekkida saab, saaks ebaproportsionaalsest tasumäärast rääkida juhul, kui tasu suurus oleks selline, et kujutaks endast ilmselgelt Eesti Rahvusraamatukogu rikastumist tavapärase inimliku lohakuse arvelt või muudaks võimatuks või ebamõistlikult koormavaks rahvusraamatukogu avalike teenuste kasutamise. 0,32 euro suurusel tasumääral sellist iseloomu ilmselgelt ei ole. Ehkki Eesti Rahvusraamatukogu nõutav tasumäär on rahvaraamatukogude omast kõrgem, tuleb arvestada seda, et erinevalt rahvaraamatukogudest ei ole Eesti Rahvusraamatukogu poolt teavikute kojulaenutusteenuse osutamine seadusest tulenev vahetu kohustus. See õigustab ka Eesti Rahvusraamatukogu poolt sellise teenuse osutamisel täiendavate piirangute seadmist ning ka suurema tasumäära kehtestamist laenutuseeskirjade eirajaile. 6) Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et tasu suurus peaks olema seotud viivitusega tekkinud kahju suurusega. Sellise tasu eesmärk ei ole iseenesest raamatu õigeaegse tagastamata 4
(10)3-15-414 jätmisega tekkiva kahju hüvitamine. Mingit otsest varalist kahju raamatu tagastamisega viivitamine raamatukogule üldjuhul kaasa ei too. Samas võib see takistada teistel isikutel vastava teaviku kasutamist ning seetõttu ongi sellise tasu peamine funktsioon motiveerida lugejat enda kohustusi nõuetekohaselt täitma. Eeltoodu tõttu ei saa teha järeldust, et tasu määr peaks olema sõltuvuses näiteks teaviku maksumusest. Kojulaenutuse korras raamatukogust välja viidud teavikute õigeaegsest tagastamisest sõltub suurel määral raamatukogule pandud avalike ülesannete täitmine. Motiveerimaks lugejat raamatut õigeaegselt tagastama, peab viivitamisega kaasnev tasu olema piisavalt suur. Lisaks tuleb arvestada, et kojulaenutusteenuse haldamine ja ohjamine, muu hulgas koju laenutatud teavikute üle arvestuse pidamine, teavikuid mitte tagastavatele isikutele vastavate meeldetuletuste saatmine või sellekohaste infosüsteemide välja töötamine ja käigus hoidmine, kojulaenutuses hävinud teavikute asendamine, kahju hüvitamise nõudmine jms on Eesti Rahvusraamatukogu jaoks kulukas ja keeruline tegevus ning on igati õiglane, et sellest kulust suurema osa kannavad isikud, kes oma kohustusi korrektselt ei täida ehk need, kelle ebakorrektse käitumise tõttu ongi kogu seda haldusmehhanismi vaja. 7) Eesti Rahvusraamatukogu ei pidanud kaebajale tagama õigust ärakuulamisele ega teostama tasu nõudmisel kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamist ei ole kasutuseeskirjas ette nähtud. Ka ERRS-ist ega õiguse üldpõhimõtetest ei tulene, et selline kaalutlusõigus peaks olema ette nähtud. Küsimus kaalutlusõiguse vajalikkusest võiks praeguse vaidluse kontekstis tekkida erandlikel juhtudel, näiteks juhul kui viivitatud päevade hulka arvestades kujuneks leppetrahvi suurus suuremaks teaviku väärtusest või kui pikaaegne viivitus teaviku tagastamisel on tingitud mingisugusest lugeja enda tegevusest ja hoolsusest sõltumatust asjaolust. Praegusel juhul on ilmne, et ühtki sellist asjaolu ei esinenud. Seega ei olnud vastustajal vaja kaebajat enne trahviarve väljastamist eraldi ära kuulata – see ei oleks saanud kohustuse tekkimist mõjutada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. EOP palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kaebaja ei saanud meeldetuletust teavikute tagastamise tähtaja saabumise kohta. Selle tõttu sattus kaebaja teavikute tagastamisel viivitusse. Kaebaja oli varasemalt kõik laenutatud raamatud tähtaegselt tagastanud ega olnud pahauskne. Samuti ei arvestanud kohus sellega, et kaebaja oli esitanud vaides andmed teavikute kättesaadavuse kohta nii Eesti Rahvusraamatukogus kui ka teistes raamatukogudes ning kumbagi laenutatud teost oli vastustajal kokku viis eksemplari. Seega ei olnud oluliselt takistatud teistel isikutel vastustajalt samade teoste laenutamine. Leppetrahvi määra ning teavikute väärtust arvestades on tegemist vastustaja rikastumisega tavapärase inimliku lohakuse arvel. Sellise leppetrahvi nõudmisega taotletavat eesmärki on võimalik efektiivselt saavutada ka leebemate vahenditega, näiteks seades sisse erinevad leppetrahvimäärad sõltuvalt laenutatud teavikute maksumusest või viivituse kestusest. Samuti saab seada leppetrahvi miinimum- ja maksimummäärad, mille piires oleks vastustaja töötajal võimalik kaalutlusõigust teostada. Seeläbi saaks vastavalt asjaoludele määrata proportsionaalse leppetrahvi. Arvestades vastustajal olulise kahju puudumist, laenutatud teoste väärtust (turuväärtused 7,19 eurot ja 12,30 eurot), viivituse pikkust (üheksa päeva) ning lisaks kaebaja majanduslikku olukorda, on kaebajalt nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Aasta jooksul on vastustajal võimalik leppetrahviga teenida raamatute väärtust mitmekordselt ületav summa. Tegemist on vastustaja rikastumisega kaebaja arvelt. Kaebaja laenutatud teosed ei olnud Eesti kultuuripärandi säilitamise seisukohast olulised, mistõttu ei peaks tema suhtes leppetrahvi üldse rakendama. 5
(10)3-15-414 2) Kohus leidis ebaõigesti, et vastustaja ei pidanud kaebajat ära kuulama ega leppetrahvi määramisel kaalutlusõigust teostama. Haldusorgan peab oma tegevuses lisaks õigusaktidele arvestama ka haldusõiguse üldpõhimõtetega, sh uurimis- ja kaalutluspõhimõtetega. 3) Leppetrahvi sissenõudmiseks on vastustaja pöördunud inkassofirma poole. Isegi kui asuda seisukohale, et vastustaja leppetrahvinõue on õiguspärane, lisanduvad leppetrahvile inkassotasud, mis on kordades suuremad kui leppetrahvi summa. Vastustaja ei saatnud enne inkassofirma poole pöördumist kaebajale mingit meeldetuletust. Kaebaja palub ringkonnakohtul kontrollida, kas vaidlusaluse avalik-õigusliku nõude sissenõudmine inkassofirma poolt on õiguspärane.
  1. Eesti Rahvusraamatukogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Leppetrahvi kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärk on eelkõige motiveerida lugejat oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ning see ei sõltu teavikute kättesaadavusest raamatukogus, nende turuväärtusest ega võimaliku kahju suurusest. Kohus ei pidanud arvestama kaebaja laenutatud teavikute kättesaadavusega Eesti Rahvusraamatukogus või teistes raamatukogudes, kuivõrd sel asjaolul ei olnud kaebuse lahendamisel tähtsust. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja võib leppetrahvi nõudega aasta jooksul teenida raamatute turuväärtust mitmekordselt ületava summa. Vastavalt
  2. aasta alguses jõustunud kasutuseeskirja p-le 8.4 arvestatakse leppetrahvi maksimaalselt 60 viivitatud päeva eest maksimumsummas 19,20 eurot ühe teaviku kohta. Kuigi see põhimõte ei olnud kehtestatud
  3. aastal kehtinud kasutuseeskirjas, rakendati seda piirmäära praktikas ka sel ajal. Kuna teavikute väärtused on väga erinevad, ei oleks mõeldav, et raamatukogu määraks konkreetse leppetrahvi suuruse lähtuvalt teaviku turuväärtusest või võimaliku kahju suurusest. Arvestades, et Eesti Rahvusraamatukogu kõige tähtsamaks ülesandeks on Eesti rahvuspärandi säilitamine tulevastele põlvedele, on vastustajale oluline iga teaviku kaotus, olenemata selle väärtusest. Juba ainuüksi see on piisav alus kehtestada kõigile ühetaoline ja mööndusteta leppetrahv. 2) Kohus leidis õigesti, et vastustaja ei pidanud leppetrahvi määramisel kaalutlusõigust teostama ega kaebajat ära kuulama. Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide teavikute tagastamistähtaja saabumist meelde tuletava e-kirja mittesaamise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Halduskohus asus seisukohale, et käesolev vaidlus on avalik-õiguslik. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. On tõsi, et Eesti Rahvusraamatukogu on avalik-õiguslik juriidiline isik (ERRS § 2 lg 1) ning raamatute kättesaadavaks tegemine on üks tema põhitegevusi (ERRS § 4 lg 1 p 1). Samas üksnes asjaolu, et raamatute tasuta kasutusse andjaks on avalik-õiguslik isik oma põhitegevuse raames või sellega tihedalt seotult, ei muuda suhet avalik-õiguslikuks. Selleks, et lugeda suhe avalik-õiguslikuks, peab haldusorgan õigussuhtes olema positsioonil, milles eraisikud ei saa olla ehk teostama võimu. Riigikohus on leidnud, et kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga (Riigikohtu erikogu otsus nr 3-3-1-15-01, p 11). Praegusel juhul ongi tegemist nimetatud olukorraga: raamatute välja laenutamiseks ei pea laenutaja olema avalikõiguslik isik, vaid sellega võib tegeleda ka eraisik. Asjaolu, et lugejate kasutusse antakse rahvusraamatukogu fondis olevaid teavikuid, ei muuda õigussuhte olemust. Avalikku vara võib eraisikule kasutada anda ka eraõiguslikus vormis. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et raamatute laenutamisel tekib raamatukogu ja lugeja vahel eraõiguslik suhe, täpsemalt on tegemist tasuta 6
(10)3-15-414 kasutamise lepinguga (VÕS
  1. ptk, §-d 389–395). Ka leppetrahv (tasu raamatute tagastamisega viivitamise eest), mida praeguses asjas vaidlustatakse, on eraõiguslik instituut.
  2. Kuna halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine (

§ 4lg 1), ei kuulu praeguse vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.

Seega keeldus Harju Maakohus ekslikult EOP hagi menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu. Halduskohus leidis, et asi kuulub tema pädevusse ning lahendas asja otsusega. Vaidlus on juba pikemat aega käinud erinevates kohtutes väga väikese summa üle, mistõttu peab ringkonnakohus kujunenud olukorras võimalikuks lahendada praegune asi sisuliselt, ilma asja Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule pädeva kohtu määramiseks saatmata. Kuna vaidlus käib õiguslike, mille tõenduslike küsimuste üle, mille kohta käivad reeglid on tsiviil- ja haldusasjades erinevad, ei mõjuta vaidluse lahendamine teises kohtuharus asja lõpplahendust, kuna seaduse õige tõlgendamine ja kohaldamine on ühtviisi nii üld- kui halduskohtu ülesanne. Riigikohus on näiteks pidanud võimalikuks jätta kohtuotsus tühistamata olukorras, kus isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud (Riigikohtu erikogu määrus nr 3-3-4-2-02, p 10 ja halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-42-04, p 22). Praeguses asjas ei ole vastustaja apellatsioonimenetluses kohtu pädevuse küsimust tõstatanud, leppides järelikult vaidluse lahendamisega halduskohtumenetluses. Lisaks tuleb märkida, et Tallinna Ringkonnakohus on iseenesest pädev lahendama nii haldus- kui tsiviilasju.

  1. Kaebaja peab vastustaja kehtestatud leppetrahvi määra (0,32 eurot iga viivitatud päeva eest teaviku kohta) ebamõistlikult kõrgeks ning kaebajalt nõutavat leppetrahvi summat (5,76 eurot) ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja punkti 6.2, millega nähakse lugejale ette leppetrahvi tasumise kohustus koju laenutatud teaviku tagastamata jätmise korral, käsitada tüüptingimusena VÕS § 35 mõttes. Kõnealusest tüüptingimusest tuleneva kõrvalkohustuse näol on tegemist leppetrahviga VÕS § 158 lg 1 mõttes. VÕS § 42 lg 1 alusel on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 annab loetelu tarbija suhtes kasutatavatest tüüptingimustest, mis on seadusest tulenevalt tühised, ilma, et nende ebamõistlikult kahjustavat sisu peaks lepingupool tõendama. Kuna vastustaja on juriidiline isik, kes tegutseb raamatuid kättesaadavaks tehes oma põhitegevuse raames, kaebaja aga füüsiline isik, kelle jaoks raamatute laenutamine ringkonnakohtule teadaolevalt ei seondunud tema majandus- või kutsetegevusega, saab kaebajat lugeda tarbijaks kehtiva VÕS § 1 lg 5 ja kuni 13.06.2014 kehtinud VÕS § 34 mõttes. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
  2. Ehkki leppetrahvi määra 0,32 eurot päevas ühe teaviku kohta võib pidada võrdlemisi kõrgeks – juba kaks kuud kestva viivituse korral tuleb lugejal leppetrahvina välja maksta keskmise raamatu maksumus – ei ole ringkonnakohtu arvates siiski tegemist lugejat ebamõistlikult 7

(10)3-15-414 kahjustava ja tühise tüüptingimusega. Esiteks saab lugeja raamatuid kasutada tasuta ning teiseks on leppetrahvi maksmise kohustus talle üldjuhul väga lihtsalt välditav. Seega ei saa rääkida olukorrast, kus lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oleks oluliselt lugeja kahjuks rikutud.
  1. Kaebaja on taotlenud temalt nõutava leppetrahvi vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-132-12, p 12). Leppetrahvi vähendamist saab nõuda siis, kui leppetrahvikokkulepe kehtib ning leppetrahvi ei ole tasutud (VÕS § 162 lg 3). Pooled ei ole väitnud, et kaebaja oleks leppetrahvi ära tasunud. Seda saab järeldada ka kaebuse nõuetest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt võib leppetrahvi vähendamiseks olla alust näiteks juhul, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kahju puudumine ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks siis, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida aga ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga (vt nt Riigikohtu otsuseid nr 3-2-1-78-05 (p-d 17-18) ja 3-2-1-139-10 (p 13)). Kuigi vastustajal raamatute tagastamisega (põhikohustuse täitmisega) viivitamise tõttu ringkonnakohtule teadaolevalt otseselt mingit kahju ei tekkinud, ei saa vaidlusaluse leppetrahvi väljanõudmist siiski pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Esiteks ei ületa kaebajalt nõutav leppetrahvi summa tema laenutatud teavikute väärtust ning teiseks õigustab leppetrahvi nõuet vastustaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu ehk raamatute õigeaegse tagastamise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinjuures oluline, milliste teavikutega on tegu, sh kas need on kirjutatud Eesti autori poolt, kas need on haruldased ning mitu eksemplari on neid rahvusraamatukogus ja teistes raamatukogudes.
  2. Asjaolu, et leppetrahvi nõudev lepingupool ei ole kohustuse rikkumise tulemusel kahju saanud, võib siiski viidata leppetrahvi ebaproportsionaalsusele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-66-05, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on leppetrahv praegusel juhul ebaproportsionaalne ning kaebajat ebamõistlikult koormav. Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 3.5 kohaselt laenutatakse raamatuid ja jätkväljaandeid 30 päevaks ning nõudluse puudumisel saab laenutähtaega pikendada kuni kaks korda. Kaebaja laenutas raamatud 12.04.2014 ning tagastamise tähtaeg oli 11.06.2014, st kaebajal oli õigus neid enda käes hoida kaks kuud. Seda arvestades ei saa üheksa päeva pikkust hilinemist pidada raskeks rikkumiseks. Vastustaja ei ole väitnud, et nendele teavikutele oli järjekord, mistõttu oleks kaebaja tõenäoliselt saanud enne laenutähtaja saabumist laenutähtaega pikendada. Kuigi see, et meeldetuletus teavikute tagastamise tähtaja saabumise kohta kaebajani väidetavalt ei jõudnud, ei vabanda kohustuse rikkumist, võtab ringkonnakohus arvesse, et teavikute tagastamisega viivitamine ei olnud tingitud kaebaja tahtlusest ning kohe pärast tähtaja ületamise kohta teavituse saamist tagastas kaebaja teavikud. Lisaks eelnevale arvestab ringkonnakohus kaebaja majanduslikku seisundit: kaebaja sissetulekuteks on majandusliku seisundi teatise kohaselt (tl 5-7) töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus kokku 232,84–271,11 eurot kuus, millest tuleb kaebajal kanda nii vältimatud püsikulutused (245 eurot) kui ka täita laenukohustusi, sh tasuda õppelaenu.
  3. Võrdluseks toob ringkonnakohus välja, et rahvaraamatukogude poolt nõutav maksimaalne tasumäär teaviku tagastamisega viivitamisel (nimetatud ka viiviseks) on 0,06 eurot päevas teaviku kohta (RaRS § 17 lg 1 teine lause), Tartu Ülikooli raamatukogus 0,05 eurot (30–60 päevase laenutustähtajaga teavikute puhul), Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus ja Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus 0,03 eurot (vastavalt 31-päevase või 30-päevase 8
(10)3-15-414 laenutähtajaga teavikutel). Rahvusraamatukogu nõutav leppetrahv on seega kordades kõrgem kui rahva- ja ülikoolide raamatukogudes. Rahvusraamatukogu põhjendab 22.01.2015 vaideotsuses kasutuseeskirjas kehtestatud leppetrahvi määra sellega, et tema põhiülesandeks on teavikute kogumine ja säilitamine, mitte nende koju laenutamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see piisav põhjus tavapärasest märkimisväärselt kõrgema leppetrahvi nõudmiseks. Kui rahvusraamatukogu on otsustanud pakkuda lisaks teavikute kättesaadavaks tegemisele lugemissaalides ka koju laenutamise võimalust, siis tuleb tal arvestada sellega paratamatult kaasnevate administratiivsete kuludega. Vastustaja ei ole näidanud, et talle kaasneksid kojulaenutusteenuse haldamise ning teavikud õigeaegselt tagastamata jätnud isikutega tegelemisega oluliselt suuremad kulud kui näiteks rahvaraamatukogudel. See, kas vastustaja lähtus ka juba
  1. aastal oma praktikas põhimõttest, et leppetrahv ühe teaviku kohta ei ületa 19,20 eurot ehk kahe kuu leppetrahvi summat, ei välista leppetrahvi ebaproportsionaalsust. Nii mõnelgi juhul võib juba selle summa näol olla tegemist teaviku turuväärtust ületava summaga, mistõttu võib lugejal olla kasulikum jätta pikema viivituse korral teavik üldse tagastamata ning maksta kinni teaviku turuväärtus. Sellistel juhtudel on kõrge leppetrahvi määra teavikuid tagastama motiveeriv toime küsitav. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda seisukohale, et vastustaja nõutavast oluliselt väiksem leppetrahv ei motiveeriks piisavalt lugejaid teavikuid tagastama, arvestades, et paljudes teistes raamatukogudes nõutakse pikema laenutähtajaga (vähemalt 30 päeva) teavikute tagastamisega viivitamisel 0,06 eurot päevas või sellest väiksemat summat. Ringkonnakohus märgib, et teavikute tagastamist on lisaks leppetrahvile võimalik motiveerida ka muude abinõudega – näiteks keeldudes viivituse korral uute teavikute laenutamisest ning laenatud teavikute kasutamise tähtaja pikendamisest.
  2. Kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni. Ringkonnakohtu hinnangul on teavikute tagastamisega viivitamise eest mõistliku leppetrahvi määramisel asjakohane lähtuda RaRS § 17 lg-s 1 sätestatud määrast. Seega vähendab ringkonnakohus kaebajalt nõutavat leppetrahvi 0,06 euroni päevas ühe teaviku kohta. Kuna kaebaja hilines kahe teaviku tagastamisega üheksa päeva, on leppetrahvi suuruseks kokku 1,08 (0,06×9×2) eurot.
  3. Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 6.4 kohaselt on raamatukogul leppetrahvi maksmata jätmise korral õigus anda võlgnevuse sissenõudmine üle inkassoteenust osutavale juriidilisele isikule. Kaebaja on palunud kontrollida, kas avalik-õigusliku nõude sissenõudmise andmine inkassofirmale on õiguspärane. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist ei ole avalik-õigusliku nõudega, mistõttu on raamatukogu poolt leppetrahvi sissenõudmise inkassofirmale üleandmine ehk käsundi andmine või nõude loovutamine on võlaõigusseaduse järgi iseenesest lubatav. Kohtuasjas ei ole andmeid selle kohta, et kaebajalt on inkassofirma poolt nõutud mingeid tasusid ja ta on need ära maksnud.
  4. Arvestades, et kaebaja ja vastustaja vahel on eraõiguslik suhe, puudub vajadus lahendada kaebaja nõudeid Eesti Rahvusraamatukogu trahviarve, kasutuseeskirja p 6.2, 22.01.2015 vaideotsuse ja 21.01.2015 kirja tühistamise nõuetes. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus vaid vähendas leppetrahvi nõuet, mitte ei tuvastanud selle tühisust, ei ole võimalik rahuldada kaebaja nõudeid vastustaja kohustamiseks lõpetada leppetrahvi sissenõudmine ja taastada kaebaja lugemisõigus. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.
  5. Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega vähendab Eesti Rahvusraamatukogu poolt EOP lt nõutavat leppetrahvi 1,08 euroni. 9
(10)3-15-414 19.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja oli kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastatud. Kaebaja ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kohta, küll aga esitas kaebaja 20.11.2015 halduskohtule menetluskulude nimekirja, milles palus tema kasuks vastustajalt välja mõista 89,90 eurot. Kaebaja väitel on see kulu tekkinud vastustaja aktide vaidlustamiseks menetlusdokumentide koostamisel, milleks kaebajal on kulunud kokku 38,42 tundi (tunnitasuga 2,34 eurot). Kaebaja leiab, et

§ 103

lg 1 p 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei näe menetlusosalisele ette tema poolt kohtumenetluses (kirjalikus menetluses) osalemisele kulutatud aja hüvitamist olukorras, kus menetlusosalisel ei ole menetluses osalemise tõttu jäänud saamata töötasu või tal puudub püsiv sissetulek. Kaebaja arvates peaks sellisel juhul menetlusosaline saama hüvitist miinimumpalgaga samas määras. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks praeguse asja menetlemisel kandnud

§-des 101–103 nimetatud kulusid.

järgi hüvitatakse vaid menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kui menetlusosaline ei ole menetluses kasutanud esindajat, vaid on menetlusdokumendid koostanud ise, ei saa ta nõuda oma tööpanuse hüvitamist menetluskuluna, sest tal ei ole tekkinud rahalist kulu. Sellist olukorda ei ole alust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Menetlusosalised, kes teenivad sissetulekut ning neil on seoses kohtumenetlusega jäänud saamata töötasu või muu püsiv sissetulek, ning menetlusosalised, kellel puudub püsiv sissetulek, erinevad üksteisest märkimisväärselt, mistõttu on ebavõrdne kohtlemine põhjendatud. Esimesel juhul riivataks sissetuleku hüvitamist võimaldava normi puudumisel omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32), teisel juhul aga sellist riivet ei esine. Kuna kaebajal ei ole tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid, ei saa tema kasuks midagi välja mõista. 20.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 109

lg-st 4 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on kahes kohtuastmes vabastatud riigilõivu summas 15 eurot tasumisest, s.o riigilõiv kokku on 30 eurot. Ringkonnakohus loeb kaebuse rahuldatuks 50% ulatuses, lähtudes sellest, et kaebuse nõuetest olulisim – trahviarve tühistamine – kuulub suuremas osas rahuldamisele. Seega tuleb vastustajalt välja mõista pool esimese ja teise astme riigilõivust ehk kokku 15 eurot (7,5 × 2). (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.