← Eesti

3-15-1488/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1488 Ha

) § 3 lg 4). 1998. a detailplaneeringus ei ole sundvõõrandamise võimalust ette nähtud. Pealegi on vald ise seisukohal, et see detailplaneering ei kehti. Sundvõõrandamise võimalust ei tulene ka Uuemetsa elamurajooni hõlmavast üldplaneeringust. Sundvõõrandamise võimalus peab otseselt tulenema planeeringust ja olema kinnistuomanike jaoks ettenähtav. Seda, et planeeringu kehtestamisel ei ole peetud tänavakinnistute sundvõõrandamist vajalikuks, kinnitab juba see, et sundvõõrandamine otsustati 17 aastat pärast detailplaneeringu kehtestamist ja 15 aastat pärast elamurajooni valmimist. Uuemetsa tänava kinnistul paiknev tee ei ole avalikult kasutatav tee

mõttes, vaid eratee, mille avalikuks kasutamiseks ei ole kokkulepet sõlmitud. 2

(13)3-15-1488 2) Sundvõõrandamiseks puudub avalik huvi. Vald on rikkunud oluliselt kaalutlusõigust ja otsus on puudulikult põhjendatud. Vastustaja ei ole kaalunud sama eesmärki täitvaid teisi ja kaebajate omandiõigust vähem piiravaid alternatiive. Uuemetsa tänava kinnistut kasutavad oma kinnistutele jõudmiseks 40 majapidamist, kellest 39-l ei ole kunagi esinenud probleeme oma kinnistule pääsemisega. Ainsana on takistusi tehtud EE le, kellele on aga juurdepääs tagatud Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 3-11-
  1. Sundvõõrandamine ei ole õigustatud üksnes oletuse põhjal, et tulevikus võib tänava avalik kasutus saada takistatud. 3) Vastustaja ei ole teinud kaebajatele ettepanekut seada servituudid Uuemetsa tänava kinnistul asuvaid teid enda kinnistutele juurdepääsuks kasutavate kinnistuomanike kasuks. Kaebajad tegid vallale ettepaneku, et nad annavad vallale üle umbes 95% kinnistust selliselt, et nende omandisse jääb praegu TR ja EE kinnistute ees olev ala. Vastustaja oleks igal juhul pidanud kaaluma võimalust sundvõõrandada vaid osa kinnistust. Vald on otsustanud sundvõõrandada ka trasside aluse maa, mida ükski maaomanik ei kasuta juurdepääsuks. Vald ei ole kaalunud võimalust sundvõõrandada juurdepääsutee jõe kallasrajale. Sellisel juhul oleksid kaebajad nõus loovutama oma kinnistu vallale tasuta. Vastustaja ei ole kaalunud ka võimalust seada sundvaldus. Otsus ei ole kantud avalikest huvidest, vaid EE erahuvist, kuna ta on sisuliselt ainus isik, kellele on kaebajate kinnistul oleva tee kasutamine takistatud. 4) Otsus on õigusvastane ka põhjusel, et selle tegemisest võttis osa volikogu liige, kes on erimeelsusi põhjustanud jõeäärse maa üks omanikke. Arvestades volikogu kaalutlusruumi sundvõõrandamise otsustamisel, ei oleks ta tohtinud otsustusprotsessis osaleda.
  2. Sauga vald palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebajate viited Pärnu jõe kallasrajale pääsemisega seotud asjaoludele on asjakohatud, kuna see juurdepääs lahendatakse Uuemetsa tänava kinnistu sundvõõrandamise küsimusest eraldi. Sundvõõrandamise õiguslikuks aluseks on

§ 3

lg 1 p 7, mis lubab sundvõõrandada tühja kinnistu, millele kavandatakse avalikult kasutatava tee rajamist, või kinnistu, millel asuv tee on ette nähtud avalikuks kasutamiseks. Asjakohane pole kaebajate viide kohtuotsusele nr 3-10-3200, kuna seal käsitletud asjaolud olid teistsugused. Sundvõõrandamise võimalus ei pea olema planeeringus tingimata sõna-sõnalt kirjas. Eratee puhul saabki sundvõõrandamise küsimus tekkida vaid juhul, kui tee avalikuks kasutamiseks ei ole sõlmitud kokkulepet, mistõttu tee sundvõõrandamise võimaluse ettenägemine tuleneb planeeringus tee avalikult kasutatavana ettenägemisest. 2) Sõltumata sellest, kas ja milline detailplaneering hetkel Uuemetsa tänava kinnistu alal kehtib, on kinnistu selliselt kavandatud detailplaneeringute alusel ning selle piirid on selged ja arusaadavad. Selliselt välja ehitatud teed kanti ka Sauga Vallavolikogu 27.03.2009 määrusega nr 15 kehtestatud Tammiste küla üldplaneeringusse, kusjuures kaebajad omandasid kinnistu pärast üldplaneeringu kehtestamist. Seetõttu pole asjakohane kaebajate väide, et vastustaja on jätnud nad sundvõõrandamise vajadust ette nägeva planeeringu menetlusse kaasamata. 3)

§ 3

lg 3 ja § 14 lg 2 ei ole kohaldatavad, kuna kinnistu, millel asub sundvõõrandatav tee, on juba eraldiseisvana olemas ning optimaalselt ja vajalikus mahus varasemalt planeeritud ning ka välja ehitatud. Kinnistut pole võimalik jagada selliselt, et teest eraldatavat senist teekinnistu osa oleks võimalik kasutada muul otstarbel. Maa-alade planeerimisel tuleb arvestada muu hulgas maakorralduse põhimõtetega, näiteks kinnisasja kiildumise ja ribasuste vältimisega. Seoses ettepanekuga liita tee ja kinnistute vahele jäävad maatükid kinnistutega, märkis vastustaja, et millegagi pole tagatud see, et eraldatud teekinnistu osad ka tegelikult elamukinnistutega liidetakse. 4) Tee on üldjuhul avalik hüve, mida on kõigil isikutel võrdne võimalus kasutada, kusjuures antud juhul tuleneb see avalik huvi ka üldplaneeringust. Väite osas, et hetkel reaalseid takistusi tee kasutamiseks ei ole, leidis vastustaja, et olukord võib muutuda ning teekinnistu 3

(13)3-15-1488 omanik võib tee vaba kasutamise lõpetada. Väide, et sundvõõrandamine on kantud EE huvidest, on subjektiivne. 5) Otsustusprotsessi mõjutamine volikogu liikme poolt pole tõendatud ning tema hääletusel osalemine ei mõjutanud tulemust, sest tema taandumise korral oleks olnud tulemus 6 volikogu liiget poolt ja 3 vastu. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.10.2015 otsusega kaebuse, tühistas Sauga Vallavolikogu 21.05.2015 otsuse nr 25 ja mõistis vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja menetluskulu 3250 eurot. 1) Vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna sundvõõrandamise otsustamine ei ole toimunud kehtiva detailplaneeringu alusel, samuti ei ole volikogu suutnud otsuse tegemisel veenvalt põhjendada kogu vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise vältimatust. 2)

§ 3

lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, v.a talitee) ehitamiseks või omandamiseks. See norm võimaldab sundvõõrandada kinnistu ka eesmärgiga omandada kinnistul juba olemasolev tee, et tagada selle tee avalik kasutus. Olemasoleva tee aluse maa sundvõõrandamise eelduseks ei ole see, et tegemist oleks avalikult kasutatava teega juba enne kinnisasja sundvõõrandamist. Seetõttu on küll õige, kuid asjasse puutumatu kaebaja väide, et kinnistul asuv tee ei ole avalikult kasutatav tee otsuse tegemise ajal kehtinud teeseaduse (TeeS) tähenduses.

§ 3

lg 4 kohaselt on sundvõõrandamine

§ 3

lg 1 p-s 7 nimetatud juhul lubatud planeerimisseaduse tähenduses detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel projekteerimistingimuste alusel.

§ 3

lg 4 viimases lauses on erandina sätestatud, et sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud projekteerimistingimuste, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel. Kuna praegusel juhul ei olnud sundvõõrandamise eesmärk avalikult kasutatava tee ehitamine, siis ei kuulu viimati nimetatud erinorm kohaldamisele ja lähtuda tuleb

§ 3lg 4 esimeses lauses sätestatust.

Vaidlusalune maatükk kuulus otsuse tegemise ajal valla üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustusega alade hulka. Seega saanuks sundvõõrandamine toimuda detailplaneeringu alusel. Ei nähtu, et volikogu oleks otsuse tegemisel lähtunud mõnest kehtivast detailplaneeringust. Otsuses on küll märgitud, et vaidlusalusele kinnistule jäävad tänavad on „antud ala käsitlevates erinevates detailplaneeringutes“ ette nähtud avalikult kasutatavatena, kuid otsuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele detailplaneeringule. Ka kohtuistungil ei osanud vastustaja viidata asjaomast ala hõlmavale konkreetsele kehtivale detailplaneeringule. On ilmne, et

§ 3

lg-s 4 peetakse silmas sundvõõrandamise otsuse tegemise ajal kehtivat detailplaneeringut. Sellel, millised kehtivuse kaotanud detailplaneeringud on varem ala hõlmanud või milliseid detailplaneeringuid kavatsetakse edaspidi kehtestada, ei ole

§ 3lg 4 seisukohast tähtsust.

See tuleneb üheselt ka

§ 12

lg-st 4, mille kohaselt lähtutakse sundvõõrandamise otsustamisel kehtestatud planeeringust. Viimati nimetatud sättest ei saa aga järeldada, et lähtuda võiks mistahes liiki kehtivast planeeringust, vaid

§ 12

lg 4 ja § 3 lg 4 koosmõjust tuleneb, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel tuleb lähtuda kehtivast detailplaneeringust. Kui puudub ala hõlmav kehtiv detailplaneering, milles oleks selgelt ette nähtud sundvõõrandamise võimalus, siis tuleb esmalt kehtestada detailplaneering. Kuna vastustaja ei ole suutnud näidata, et sundvõõrandamine oleks otsustatud kehtiva detailplaneeringu alusel, on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Olukorras, kus volikogu ise ei tea, kas ja millised detailplaneeringud vallas kehtivad, ei ole vaja põhjalikumalt vaagida küsimust, kas üldse või 4

(13)3-15-1488 milline õigusjõud oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal 1998. a-l kehtestatud detailplaneeringul. Otsusest ei nähtu, et see detailplaneering oleks olnud sundvõõrandamise aluseks. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kinnisasja sundvõõrandamise saab otsustada üldplaneeringule tuginedes.

§ 3

lg-st 4 tuleneb üheselt, et detailplaneeringu koostamise kohustusega alal saab see toimuda vaid detailplaneeringu alusel. Kui detailplaneeringuga lahendamisele kuuluvad küsimused võiks lahendada ka kõrgema astme planeeringus, puuduks detailplaneeringu koostamise kohustusel mõte. Kaebajal on õigus ka selles, et

§ 3

lg 4 mõte on kaasata sundvõõrandamisele minna võiva kinnistu omanik intensiivsemalt detailplaneeringu koostamise menetlusse. Sellise menetluse käigus peab kinnistu omanikule saama selgeks, et kinnistu võib kuuluda sundvõõrandamisele. Samuti peaks see tulema üheselt välja kehtestatud detailplaneeringu dokumendist, et pärast planeeringu kehtestamist kinnisasja omandav isik oleks teadlik sundvõõrandamise võimalikkusest. 3) Otsus on ebapiisavalt põhjendatud sundvõõrandatava maa ulatuses.

§ 3

lg-st 3 tulenevalt on kinnisasja sundvõõrandamine äärmuslik abinõu taotletava eesmärgi saavutamiseks. Selle normi ja

§ 14

koosmõjust tuleneb, et sundvõõrandamise vältimatuse korral tuleb sundvõõrandada nii suur osa kinnistust kui vajalik ja samas nii väike kui võimalik. Pelgalt see, et kunagi on teemaa sihtotstarbega maatükk teatud piirides välja mõõdetud, ei too iseenesest kaasa vajadust sundvõõrandada tee omandamise eesmärgil kogu kinnistu. Sundvõõrandatava maa piiride määramisel tuleb arvestada maakorraldusnõuetega (eeskätt iseseisva mõistliku kasutuseta kinnisasjade tekkimise vältimine). Samuti tuleb arvestada sundvõõrandamise eesmärgiga – kui eesmärk on tagada teistele kinnistutele juurdepääs mööda avalikult kasutatavat teed, siis oleks selle eesmärgiga vastuolus sundvõõrandada teemaa selliselt, et teemaa ning elamukinnistute vahele jääb riba eraõigusliku isiku omandisse jäävat maad, mille kasutamiseks peaks avalikult kasutatavalt teelt oma kinnistule pääseda sooviv isik siiski täiendava kokkuleppe sõlmima. Samas peab kinnistu tervikuna sundvõõrandamine olema põhjendatud igas konkreetses kohas. Praegusel juhul näib iseäranis kaheldav vajadus sundvõõrandada Karukella tänava maa kogu selle laiuses. Maaameti veebilehel olevast geoportaalist avalikult kättesaadavalt kaardilt nähtuvalt jääb Karukella tänava teekatte ning selles kohas Uuemetsa tänava kinnistu loodepoolse piiri vahele 8-10 m laiune ja umbes 160 m pikkune riba, mille iseseisev kasutamine ka teemaa sihtotstarbe puhul ei ole välistatud. Samuti ei saa vähemalt suures osas selle maariba puhul väita, et see oleks vajalik juurdepääsu tagamiseks mõnele kinnistule. Enamjaolt külgneb see riba katastriüksusega 73001:008:1232 (Karukella tn 1), mis on ise samuti võrdlemisi kitsas ning mille omanikul võiks olla Karukella tänava ja oma kinnistu vahelise riba võrra oma kinnistu suurendamise vastu väga tõsine huvi. Ei saa öelda, et kõnealuse maa sundvõõrandamine oleks põhimõtteliselt välistatud, sest tegemist võib olla tee kasutamiseks ja hooldamiseks vajaliku maaga, kuid vastavad asjaolud ja kaalutlused peaksid tulenema sundvõõrandamise otsusest. Praegusel juhul on otsuses lähtutud pelgalt sellest, et tegemist on tervikliku transpordimaa sihtotstarbega maaga, mis on kunagi sellisena tee tarbeks planeeritud. See ei õigusta aga maa sundvõõrandamist, mida tegelikult seal paikneva tee avaliku kasutamise huvides ei ole vaja. Vähemalt selles osas on volikogu jätnud asjaolud ja erinevate isikute huvid nõuetekohaselt välja selgitamata, mis võis lõppkokkuvõttes viia vale otsuse tegemiseni. 4) Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu küsimus ei ole täiesti asjakohatu. Uuemetsa tänava kinnistul olevate teede kaudu Uuemetsa elamurajoonis asuvatele kinnistutele juurdepääs ei sõltu küll sellest, kas või kuidas on korraldatud pääs kallasrajale. Samas ei oleks volikogu tohtinud jätta otsustamisel väidetava sundvõõrandamise vajaduse tekkimise tausta tähelepanuta. Selle vajaduse tekkimine 15 aastat pärast elamurajooni rajamist on 5

(13)3-15-1488 lõppkokkuvõttes tingitud valla vigadest territoriaalsel planeerimisel ja planeeringute elluviimisel – mõistlikult ja vastutustundlikult käitudes oleks vald pidanud juba elamurajooni rajamise aluseks olnud planeeringu kehtestamisel ja elluviimisel võtma meetmed, tagamaks juurdepääsu mööda avalikult kasutatavaid teid. See ei tähenda, et vea kõrvaldamiseks ei võiks otsustada sundvõõrandamist hiljem, kui vastav vajadus ilmneb hiljem ja kehtiv detailplaneering seda võimaldab. Samuti ei pea sundvõõrandamise otsustamisega ootama seni, kuni oht avalikele huvidele realiseerub (nt hakkab teeomanik takistama tee kasutamist ka teistel isikutel), vaid kohalik omavalitsus võib avalike huvide kahjustamise vältimiseks tegutseda ka ennetavalt. Samas ei ole vaidlust, et kaebajad on seni takistanud Uuemetsa tänava kinnistu kaudu oma kinnistule juurdepääsu ainult Karukella tn 8 ja Karukella tn 8a kinnistute omanikule, kuna kaebajad leiavad, et vald peaks tagama
  1. a detailplaneeringust tulenevalt juurdepääsu jõe kallasrajale läbi EE kinnistu. Kaebajad on koos teiste isikutega pöördunud halduskohtusse selleks, et kohustada valda võtma meetmeid
  2. a detailplaneeringu elluviimiseks avalikult kasutatava ranna-ala ja kallasrajale juurdepääsu osas (haldusasi nr 3-11-1509). Kaebajad on teinud vallale erinevaid ettepanekuid, kuidas tekkinud probleeme lahendada nii, et kaebajad saaks enda soovitud juurdepääsu kallasrajale ning samas oleks piisava kindlusega tagatud kõigi juurdepääs oma kinnistutele mööda Uuemetsa tänava kinnistul asuvaid teid. Vastustaja ei ole sundvõõrandamise otsuse tegemisel neid ettepanekuid tegelikult kaalunud, vaid on üksnes märkinud, et kaebajad on esitanud tingimusi, millega vald ei saa nõustuda. Milliste tingimustega ja miks ei saa vald nõustuda, otsusest ei nähtu. Kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste hilisema täiendava põhjendamise võimalused on väga piiratud. Otsuse tegemise ajal oli olukord selline, et EE kinnistule oli juurdepääs Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27268 õiguslikult tagatud ning halduskohtu menetluses oli kaebajate kaebus
  3. a detailplaneeringu realiseerimiseks kohustamiseks ning menetlusse kolmanda isikuna kaasatud EE vaidles kaebusele vastu. Selles kontekstis on küsitav vajadus sundvõõrandada kogu Karukella tänava osa. Paratamatult jääb mulje, et volikogu otsustas selles osas sundvõõrandamise kaudu võtta seisukoha EE ja TRi vahelises vaidluses. Võib leiduda kaalutlusi, mis tingiksid ka EEle parema ja kindlama juurdepääsu tagamiseks tema kinnistuni ulatuva teemaa sundvõõrandamise, kuid need kaalutlused peaksid nähtuma otsusest. Kallasrajale juurdepääsu problemaatika tausta arvestades pidanuks otsuse põhjendused olema märksa veenvamad selles, et Karukella tänava osa täies ulatuses sundvõõrandamine on kantud avalikest huvidest, mitte aga huvist kallutada jõudude vahekorda sisuliselt kaebajate ja EE vahelises vaidluses. Tähelepanuta ei saa jätta, et kaebajad olid nõus kõigile teistele Uuemetsa elamurajooni majapidamistele juurdepääsu tagava teemaa vallale võõrandamisega ning Karukella tn 8 ja 8a kinnistutele juurdepääs on tagatud kohtumäärusega. 5) Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et kaalutud ei ole sundvalduse seadmise võimalust. Sundvalduse seadmise võimalus on ette nähtud juhtudeks, mil sundvõõrandamine pole otstarbekas. 6) Ekslik on ka kaebajate seisukoht, et volikogu liige, kellele kuulub üks jõeäärne maatükk, ei oleks tohtinud otsustamisest osa võtta ja pidanuks taanduma. 7) Kokku 8091,60 euro suurusest kaebajate menetluskulust on vajalik ja põhjendatud kulu riigilõiv 30 eurot, dokumentaalse tõendi saamisega seotud kulu 21,60 eurot ning õigusabikulu 3198,40 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  4. Sauga vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 6
(13)3-15-1488 1) Kohus leidis ekslikult, et olemasoleva teega kinnistu sundvõõrandamine avaliku kasutuse eesmärgil on võimalik üksnes kehtiva detailplaneeringu alusel. Halduskohus viitas

§ 3

lg 4 alates 01.07.2015 kehtivale redaktsioonile, mis vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei kehtinud. Otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonist tulenevalt on sundvõõrandamine võimalik üldplaneeringu alusel.

§ 3

lg 4 esimene lause sätestab sundvõõrandamise aluste üldjuhud, st ei käsitle üksnes avalikult kasutatava tee küsimust. Seega on detailplaneeringu koostamise kohustusega alal üldjuhul vaja detailplaneeringulist alust. Kui alal ei ole detailplaneeringu kohustust, tuleb lähtuda üldplaneeringust. Vaidlusalune ala ise on tõepoolest detailplaneeringu koostamise kohustusega ala, kuid kohus omistas sellele ülemäärase tähtsuse ning eksis detailplaneeringu koostamise vajaduse osas. Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 3 lg-s 2 on loetletud juhud, millal tuleb kompaktse asustusega territooriumi osadel koostada detailplaneering. Selles loendis ei ole märgitud tee ehitamist. Seega ei laiene tee rajamisele detailplaneeringu koostamise kohustus, sõltumata sellest, et tee on kavandatud detailplaneeringu koostamise kohustusega alale. Järelikult pole detailplaneeringu koostamine alati vajalik ka detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ehitamiseks. Detailplaneeringu koostamise kohustust ja vajadust ei saa tuletada ka PlanS v.r § 9 lg 2 p-st 4, mille kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramine TeeS-s sätestatud korras. Esiteks ei tähenda PlanS v.r § 9 lg 2 loetelu seda, et neil juhtudel tuleks tingimata detailplaneering koostada. Teiseks ei ole Uuemetsa kinnistul paiknevad teed tänavad TeeS § 6 mõttes, sest need asuvad külas, mitte linnas, alevis või alevikus. Teede ja tänavate asukoha määramine ja liikluskorralduse põhimõtete määramine on ka üldplaneeringu ülesanne. Üldplaneeringus on vaidlusaluse tee asukoht tähistatud kohal, kus see ka reaalselt paikneb. Lisaks on kõnealune tee tähistatud avalikult kasutatavana. Tee ja katastriüksuse piirid on igaühele selgelt tajutavad ja kontrollitavad Maa-ameti elektroonilisest kaardirakendusest. Seega puudub mistahes vajadus tee asukoha täpsemaks määratlemiseks ning detailplaneeringu koostamiseks. Tõsi on see, et

§ 3

lg 4 teises ja kolmandas lauses ei ole mainitud olemasoleva tee omandamist, vaid üksnes uue tee ehitamist. Seega on normi sõnastuses märgitud võimalus sundvõõrandada maad tee ehitamise kavatsuse korral, mitte olemasoleva tee sundvõõrandamise korral. See ei saa aga olla normi mõte. Ebaloogiline ja põhjendamatu on vahetegu, et olemasoleva tee omandamiseks on vaja detailplaneeringut, ent tee ehitamiseks ja sel eesmärgil sundvõõrandamiseks mitte. Normi eesmärk tuleneb

§ 3

lg 4 teisest ja kolmandast lausest koosmõjus

§ 12lg-ga 11, mis viitab tee asukoha määramise vajadusele.

On selge, et üldplaneering on liiga suure üldistusastmega, et selle alusel hinnata tee täpset paiknemist ja piire. Detailplaneeringu osaks on aga joonis koos krundijaotusega. Seega on detailplaneeringu puudumisel tee ehitamiseks sundvõõrandamise korral vaja teeprojekti või eelprojekti, mis määratleb tee paiknemise. Praegusel juhul ei valitse aga tee asukoha osas mingit ebaselgust, sest tee on olemas ja paikneb selleks otstarbeks moodustatud transpordimaa katastriüksusel, mistõttu ei ole detailplaneeringu koostamine vajalik ka tee asukoha täpsemaks määratlemiseks.

§ 3

lg-t 4 tuleb tõlgendada nii, et sundvõõrandamine on lubatud nii enne tee ehitamist kui ka pärast tee valmimist ning sundvõõrandatava ala piirid võivad tuleneda detailplaneeringust, üldplaneeringu alusel koostatud teeprojektist (või eelprojektist) või ka olemasoleva tee ja teemaa ning katastriüksuse piiridest. Kohus on vääriti mõistnud üldplaneeringu ja detailplaneeringu ülesandeid ning omavahelist seost, samuti

regulatsiooni sundvõõrandamise aluste osas. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu ülesanded ongi paljuski kattuvad, erinedes üldistusastmes ja detailsuses. 7

(13)3-15-1488 Praegusel juhul ei ole tegemist detailplaneeringuga lahendamisele kuuluvate küsimuste lahendamisega üldplaneeringus ega detailplaneeringu koostamise kohustuse sisutuks muutumisega. Kui detailplaneeringu menetlus tuleb igal juhul läbi viia ja puudutatud isikutega tee asukoht läbi arutada ka olukorras, kus tee on juba olemas, siis tekib küsimus sundvõõrandamise regulatsiooni mõttes. Tee ehitamise puhul selline menetlus puudub. Pole selge, kas kohus pidas silmas, et detailplaneeringus peab sõnaselgelt olema ette nähtud sundvõõrandamise võimalus või üksnes alus (tee avalik kasutus), mis võib viia sundvõõrandamiseni. Vastustaja arvates ei pea detailplaneeringus olema sõnaselgelt kirjas, et kinnistu või selle osa sundvõõrandatakse, sest sundvõõrandamise vajadus tekib vaid juhul, kui detailplaneeringus on ette nähtud avaliku kasutusega tee, kuid kinnistu omanikuga ei saavutata ala avaliku kasutamise või omandamise kokkulepet. Üldplaneeringus ja detailplaneeringus ei erine tee avaliku kasutuse tähistus muul moel kui tee asukoha täpsuses. Samas on olemasoleva tee puhul asukoht selge ja puudutatud isikule on arusaadav, millist osa talle kuuluvast kinnistust puudutab sundvõõrandamise oht. Kaebajad omandasid olemasoleva teega kinnistu ning sel ajal oli ka juba üldplaneeringus ette nähtud teede avalik kasutus. Sundvõõrandatava ala määratlemine ei saanud tulla kaebajatele üllatusena. Pole alust arvata, et üldplaneeringujärgse tee avaliku kasutuse tähistust detailplaneeringus muudetaks. Detailplaneeringu koostamine üksnes selleks, et korrata üle üldplaneeringus juba märgitud tee avaliku kasutuse eesmärk, ei ühti haldusmenetluse efektiivsuse ja eesmärgipärasuse põhimõttega. 2) Kohus leidis ekslikult, et otsus ei ole sundvõõrandatava maa ulatuse osas piisavalt põhjendatud. Vastustaja ei ole rikkunud kaalutlusreegleid ega jätnud tähelepanuta kaebajate ettepanekuid sundvõõrandatava ala vähendamiseks ning teeäärsete ribade elamualadega liitmiseks. Kaebajate ettepanekutele ei ole jäetud vastamata ega ettepanekutega mittenõustumist põhjendamata. Kaalutlusõiguse teostamine oli asjas esitatud tõendite alusel kohtu jaoks kontrollitav. Kaalutlused ja põhjendused nähtuvad muu hulgas vaidlustatud otsusest. Sundvõõrandamise ja teede avaliku kasutuse temaatika oli enne otsuse tegemist volikogus arutamisel mitmel korral (28.08.2014 istungi protokoll; 25.09.2014 istungi, kus osales ka TR, protokoll). Lisaks on teeäärsete ribade eraldamise ja maakorralduse küsimust puudutatud kaebajatega peetud kirjavahetuses (Sauga Vallavalitsuse 05.05.2014 pakkumus kinnistu võõrandamiseks). Halduskohus on andnud neile tõenditele ebaõige hinnangu, lähtudes kitsalt otsuse sõnastusest. Seoses kohtu poolt eraldi välja toodud Karukella tänava teekatte ja Uuemetsa tänava kinnistu piiri vahele jääva ribaga, mille liitmise vastu võiks Karukella tn 1 omanikul olla kohtu arvates tõsine huvi, selgitab vastustaja, et kohtu viidatud maaüksuse näol on tegemist vallale kuuluva üldkasutatava maaga, millele üldjuhul ei ole võimalik nagunii midagi ehitada. Kohtus ei tõusetunud Karukella tn 1 ja teemaa vastava osa võimaliku liitmise küsimust, mistõttu ei saanud vastustaja selgitada, et see maa kuulub vallale. Karukella tee äärse maa ja ka teiste teede kõrval asuvate maade võimaliku eraldamise osas on oluline taas rõhutada, et teekinnistu on olemas, sellel on selged ja loogilised piirid ning ribade eraldamiseks puudub maakorralduslik ja planeeringuline põhjendus. Uuemetsa tänava kinnistu maa-ala on tervikuna ette nähtud teemaa (maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks; TeeS § 3) jaoks. Tee toimimiseks vajalikud rajatised on ka kuivendussüsteemid liigvee ärajuhtimiseks. Karukella tänava varasem kuivenduskraav ja praegu samas kohas asuv maa-alune toru on ette nähtud vee ärajuhtimiseks. Nimetatud kraavi ala omandamist, kasutusõigust ja vee ärajuhtimise tagamist arutati volikogu 25.09.2014 istungil. Kaebajad on olnud põhimõtteliselt nõus sellega, et kraavi ala jääks vallale. Eelistada tuleb lahendust, kus kitsendused (tee kaitsevöönd) paiknevad kohalikule omavalitsusele kuuluval kinnistul. Teistes kohtades ei ole 8
(13)3-15-1488 kinnistu ja tee kasutamiseks vajaliku maa vähendamine samuti mõeldav. Teemaa laius on vajalik ohutuse tagamiseks (parem nähtavus, jalakäijate ja jalgratturite turvalisus). Otsuses on sundvõõrandatava ala vähendamisega mittenõustumisel viidatud planeeringulisele otstarbekusele. Otsuses ei ole küll viidatud maakorralduse põhimõtetele (sh maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 2 p-le 6 – kiildumise ja ribasuste vältimine), kuid pole kahtlust, et vastustaja on sellest lähtunud. Vastustaja ei ole lähtunud üksnes sellest, et kunagi on transpordimaa kinnistu selliselt moodustatud. Otsuses viidati olemasolevale transpordimaa kinnistule põhjusel, et see ongi optimaalne ala tee paiknemiseks ja teenindamiseks ning puudub vajadus hakata seda ala ümber hindama. Vastustaja kaalus ala piiramise võimalust ja kaalumise tulem on loetav otsusest, volikogu istungi protokollidest (lisaks varem viidatule 21.05.2015 protokoll) ja kirjavahetusest. Kohalikul omavalitsusel on planeerimisotsuste tegemisel suur kaalutlusruum ning keegi (sh kohus) ei saa omavalitsusele ette kirjutada, milline maakasutus on mõistlik ja vajalik. Tee maa-ala tükeldamine ei ole planeeringuliselt otstarbekas ja sellele järeldusele jõudmiseks ei ole tingimata vaja koostada uut detailplaneeringut. Isegi kui otsuse vastuvõtmisel rikuti nõudeid, ei saanud see mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). 3) Kohus pidas ekslikult oluliseks kaaluda kallasrajale juurdepääsu lahendamiseks sundvõõrandamise alternatiivi ning luges sellega arvestamata jätmise kaalutlusveaks. Kuna otsuse adressaatideks on kaebajad ning nendega on enne otsuse tegemist vahetatud mitmeid kirju ja peetud läbirääkimisi, ei saa nende ettepanekute vastuvõetamatuse põhjuste otsusesse kirjutamata jätmine tuua kaasa olukorda, kus kaebajatel pole võimalik mõista otsuse kaalutlusi. Ettepanekutega mittenõustumist on põhjendatud varasemas menetluses. Kõigi ettepanekute otsuses käsitlemine tundub ebamõistlik ja liialt koormav. Sundvõõrandamise otsuse tegemine oli seoses kallasrajale juurdepääsu osas võimaliku lahenduse otsimisega volikogus edasi lükatud. Sellele on otsuses viidatud ning märgitud, et pooled pidasid täiendavaid läbirääkimisi, sh EE ga, keda juurdepääs kallasrajale puudutab. Kohtu etteheide, et ettepanekuid pole kaalutud, jääb arusaamatuks - ettepaneku alusel püüti asja lahendada, ent see ei õnnestunud. Samas jääb mõistetamatuks, miks tuleks küsimust, mida üldplaneeringust ega detailplaneeringust ei nähtu (kallasrajale juurdepääs ja avalik supelrand), kaaluda samal ajal üldplaneeringus selgelt ette nähtud teede avaliku kasutuse tagamise küsimuse lahendamisega. 4) Kohus leidis ekslikult, et Karukella tn 8 ja 8a kinnistutele tsiviilõiguslikult tagatud juurdepääsu olemasolu korral on Karukella tee osa sundvõõrandamise vajadus küsitav. Tsiviil-õiguslikult on juurdepääs tagatud üksnes Karukella tn 8 kinnistule. Ringkonnakohus märkis lahendis nr 2-11-27268, et kuivõrd Karukella tn 8 ja 8a kuuluvad mõlemad EE le, pääseb ta Karukella tn 8a kinnistule Karukella tn 8 kaudu. EE oli sunnitud taotlema juurdepääsuõiguse määramist, sest kaebajad takistasid tal oma kinnistule pääsemist. Üldplaneeringu järgi on aga EE teiste kinnistuomanikega võrdses seisus. Üldplaneeringus ette nähtud avaliku tee kasutamine ei saa sõltuda sellest, et mõni kinnistuomanik on vastustaja varasema tegevusetuse tõttu leidnud oma kinnistule juurdepääsuks tsiviilõigusliku lahenduse. Vastustaja on lähtunud isikute võrdsest kohtlemisest ning ebaõiglane oleks asetada EE teiste kinnistuomanikega erinevasse olukorda üksnes seetõttu, et tema juurdepääsu küsimus on tsiviilõiguslikult lahendatud. Karukella tn 8a omaniku vahetumisel ei ole sellele kinnistule juurdepääs tagatud. 7. OÜ Tregeron ja TP paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kohus on tõepoolest viidanud vaidlustatud otsuse tegemisest hilisemale

§ 3lg 4 redaktsioonile, aga kuna redaktsioonides erinev lause ei kuulu kohaldamisele, pole sellel asja 9

(13)3-15-1488 õige lahendamise seisukohast tähtsust. Tee ehitamine ei pruugi alati toimuda detailplaneeringu alusel, küll aga saab juba valmis ehitatud tee sundvõõrandada detailplaneeringu kohustusega aladel üksnes siis, kui detailplaneering näeb seda ette. Selline nõue on selgelt sõnastatud

§ 3

lg-s 4 (ka otsuse tegemise hetkel kehtinud redaktsioonis).

§ 3

lg 4 eesmärk on võimaldada kinnistu omanikul näha sundvõõrandamise võimalust ette ning seeläbi tagada paremini tema õigused juba detailplaneeringu menetluses. Poolte vahel pole vaidlust selles, et tegemist on detailplaneeringu kohustusega alaga. Haldusasjas nr 3-12-729 jõustunud kohtuotsuses tuvastas kohus, et alal, kus asub ka Uuemetsa tänava kinnistu, kehtib Tammiste Aasa detailplaneering. See detailplaneering ei näe ette sundvõõrandamise võimalikkust, mistõttu on otsus õigusvastane, kuna sundvõõrandamine ei toimunud kehtestatud planeeringu alusel. 1998. a-l kehtestatud detailplaneeringus ei ole sundvõõrandamise võimalust kordagi mainitud, samuti ei nähtu detailplaneeringust tee avaliku kasutamise vajadust. Vastustaja ei ole osutanud asjaoludele, mis oleksid nüüd, 15 aastat pärast elamurajooni valmimist, tinginud sundvõõrandamise vajaduse. Detailplaneeringu kohustusega aladel ei saa sundvõõrandamine toimuda üldplaneeringu, teeprojekti või katastriüksuse piiride alusel.

§ 3

lg 4 grammatiline ja süstemaatiline tõlgendamine ei võimalda sellist järeldust teha. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et normi eesmärgiks on võõrandatava tee täpse asukoha määramine. Normi eesmärgiks on sõnastada juhud, mil sundvõõrandamine on lubatud, mitte määrata kinnistu (või selle osa) asukoht. Nõustuda ei saa väitega, nagu piisaks detailplaneeringu kohustusega alal avalikult kasutatava tee võõrandamiseks üksnes sellest, kui sundvõõrandamine oleks ette nähtud üldplaneeringus. Pealegi ei ole sundvõõrandamise võimalikkus tuletatav ka 2009. a-l kehtestatud üldplaneeringust. 2) Vaidlustatud otsus on sundvõõrandatava maa ulatuse osas ebapiisavalt motiveeritud. Mingit sundvõõrandamise vajadust ei olnud. Isegi kui see oleks eksisteerinud, ei ole vastustaja haldusaktis põhjendanud, miks oli vaja sundvõõrandada kogu kinnistu. Kinnistu osalist sundvõõrandamist ei ole kaalutud. Kaebajatel ei ole võimalik vaidlustada ja halduskohtul kontrollida haldusakti õiguspärasust, kui haldusaktis ei ole põhjendusi ja kaalutlusi. Ainuüksi väide, et vald analüüsis läbi kõik võimalused, ei anna kaebajale mingit informatsiooni selle kohta, miks otsustati kinnistu sundvõõrandada terves ulatuses, sh osas, mida ei ole tee kasutamiseks vaja. Vastustaja on asunud haldusakti põhjendama alles apellatsioonimenetluses. Asjaolu, et Karukella tn 1 kuulub vastustajale, ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust. Karukella tn 1 näide ilmestab, et otsuses pole põhjendusi, miks on teemaa omandamine vajalik terve kinnistu ulatuses. Väide ribasuste vältimise kohta on asjakohatu. Ribasuste tekkimise võimalus ei kaalu üles ebaproportsionaalset riivet kaebajate omandiõigusele, mis kaasneks kinnistu võõrandamisega terves ulatuses. Ribasuste teke on kaebajate endi risk. Kaebajad on ka varem kinnitanud, et tee kasutamiseks mittevajalikud ribad saaks liita teiste elamukinnistutega. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kogu kinnistu sundvõõrandamine vajalik õiguskindluse loomiseks ning arvestada tuleb teemaa ulatust. Vastustaja on alles apellatsioonkaebuses viidanud TeeS-st tulenevatele nõuetele seoses teehoiu, liiklusohutuse ja liigvee ärajuhtimisega. Sundvõõrandamise otsus on tehtud kuni Karukella tn 8a kinnistuni 22 m ulatuses, mis ei puuduta ühegi isiku juurdepääsu. Selle kohta ei ole otsuses ega ka haldusmenetluses esitatud ühtegi põhjendust. Väide liiklusohutusest ja liigvee ärajuhtimisest on otsitud ning tõenditega pidestamata. Liigvee ärajuhtimise probleemi ei ole. Karukella tänav on 4 elamukinnistuga umbtänav ja õueala – pole mõistetav, kuidas saaks sundvõõrandamise ulatus liiklusohutust kasvatada või vähendada. Mida suurem on kohaliku omavalitsuse kaalutlusruum, seda ulatuslikum on ka põhjendamiskohustus. 10

(13)3-15-1488 3) Vaidlustatud otsuses puuduvad olulised kaalutlused. Otsuses pole kaalutlusi, miks kogu kinnistu võõrandamise vajadus kaalub üles kaebajate erahuvid ja õiguse eraomandile; miks kaaluvad kogu kinnistu võõrandamise eelised üles kinnistu osalise võõrandamise kokkuleppel, kui kaebajad on pakkunud võõrandada osa kinnistust tasuta; miks soovib vastustaja võõrandada alad, millel asuvad tehnovõrgud ja rajatised ning mis tagavad juurdepääsu Karukella tn 8a kinnistule, kuigi maa ei ole juurdepääsu tagamiseks vajalik; miks on eelistatud Karukella tn 8a omaniku EE huve kaebajate omadele. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et kaalutlusreegleid ei ole järgitud. Õige on kohtu seisukoht, et Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu küsimust ei saa jätta tähelepanuta. Kaebajad on teinud vastustajale korduvalt ettepanekuid juurdepääsu küsimuse lahendamiseks, sh pakkunud kinnistu tasuta üleandmist, kui vastustaja tagab avalikkuse juurdepääsu elamurajooni ühele kallasrajale, millele ligipääs toimub üle EEle kuuluva Karukella tn 8a kinnistu. Vastustaja hinnangul on juurdepääsuga seonduvate ettepanekute otsuses kaalumine ebamõistlik ja liialt koormav ning vastustaja arvates piisab sellest, et kaebajatega on enne otsuse vastuvõtmist vahetatud kirju. Vastustaja pole kunagi vaevunud ka kirjavahetuses selgitama, miks ei võiks kõne alla tulla kinnistu osaline võõrandamine. Kaebajad pakkusid kompromissi korras korduvalt osalist võõrandamist, kuid kompromissi takistuseks sai vaid see, et vastustaja soovis omandada kindlasti ka neid 22 meetrit EE huvides, mille osas on maakohus leidnud, et EE vastavat maa-ala ei vaja. Vastustaja pole tänaseni selgitanud, miks on ettepanek lahendada kallasraja küsimused ning saada vastu Uuemetsa tänava kinnistu niivõrd ebamõistlik ja asjassepuutumatu, et seda ei peaks kaaluma. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei ole vastustaja kordagi selgitanud, miks kaebajate ettepanekuga ei nõustuta. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas asjaolu, et EE juurdepääs on tagatud tsiviilõiguslikult, seab teda halvemasse olukorda, võrreldes teiste kinnistuomanikega. EE le on juurdepääs tagatud täna tasuta. Haldusorgan ei saa sundvõõrandamisel lähtuda ühe kinnistuomaniku erahuvist, vaid peab kaaluma, kas avalikkuse huvid õigustavad kaebate eraomandi riivet. Vastustaja viide sellele, et Karukella tn 8a võõrandamise korral kellelegi teisele võib tulevikus hüpoteetiliselt tekkida sellele kinnistule juurdepääsu tagamisega probleem, kinnitab üksnes veelkord, et vastustaja seisab ühe kinnistuomaniku huvide eest, olles valmis kahjustama kaebajate õigust omandile. Tallinna Ringkonnakohus leidis asjas nr 2-11-27268 tehtud määruses (p 62), et puudub vajadus kahele kinnistule eraldi juurdepääsu tagada – tegemist on hoonestust ja kinnistute paiknemist arvestades olemuslikult ühe kinnistuga ning kui EE soovib tõepoolest Karukella tn 8a kinnistu võõrandada, võib ta juurdepääsu tagada läbi temale kuuluva Karukella tn 8 kinnistu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Sauga valla apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. 9. Halduskohus ei ole eksinud, asudes seisukohale, et vastustaja sai vaidlusaluse kinnisasja sundvõõrandamise otsustada kehtiva detailplaneeringu, mitte aga üldplaneeringu alusel. Asjaolu, et halduskohus on selle seisukoha põhjendamisel viidanud

§ 3

redaktsioonile, mis hakkas kehtima pärast Sauga Vallavolikogu 21.05.2015 otsuse tegemist, s.o alates 01.07.2015, ei ole toonud kaasa seaduse ebaõiget kohaldamist, sest kõnealust vaidlusküsimust puudutavas osas ei ole kohaldamisele kuuluv norm varasemaga võrreldes muutunud. 10. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal, s.o kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis sätestas

§ 3lg 1 p 7, et kinnisasja võib üldistes huvides sundvõõrandada avalikult 11

(13)3-15-1488 kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku raudtee ja väljaku ehitamiseks või omandamiseks.

§ 3

lg 4 sätestas järgmist: „Sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-7 ja 9-15 nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel kehtestatud üldplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. Kui teeprojekt on koostatud kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel, on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee ehitamiseks lubatud kehtestatud maakonnaplaneeringu ja tee eelprojekti või ehitusprojekti alusel.“ Alates 01.07.2015 kehtivas

redaktsioonis ei ole § 3 lg 1 p 7 muutunud.

§ 3

lg 4 sätestab järgmist: „Sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-7 ja 9-15 nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse tähenduses detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel projekteerimistingimuste alusel. Samuti on sundvõõrandamine lubatud riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud projekteerimistingimuste, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel.“ 11.

§ 3

lg 1 p 7 lubas vaidlustatud haldusakti andmise ajal ja lubab jätkuvalt kinnisasja üldistes huvides avalikult kasutatava tee puhul sundvõõrandada kahel eesmärgil: avalikult kasutatava tee ehitamiseks või omandamiseks. Praegusel juhul pole tegemist olukorraga, kus vald soovinuks kinnisasja sundvõõrandada avalikult kasutatava tee ehitamise eesmärgil. Halduskohus on otsuses märkinud, et

§ 3

lg 4 viimane lause ei kuulu kohaldamisele, sest sundvõõrandamise eesmärk ei olnud avalikult kasutatava tee ehitamine. Sama kehtib vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud

§ 3

lg 4 redaktsiooni teise ja kolmanda lause kohta, sest need reguleerivad sundvõõrandamist avalikult kasutatava tee ehitamise eesmärgil.

§ 3

lg 4 mõlema vaadeldava redaktsiooni esimene lause reguleerib seevastu sundvõõrandamist nii avalikult kasutatava tee ehitamise kui ka omandamise eesmärgil. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud redaktsioonis lubas

§ 3

lg 4 esimene lause sundvõõrandamist nii kehtestatud detailplaneeringu kui ka kehtestatud üldplaneeringu alusel, kusjuures vahetegu sõltus sellest, kas tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustusega ala või detailplaneeringu koostamise kohustuseta alaga. Esimesel juhul oli sundvõõrandamine lubatud kehtestatud detailplaneeringu alusel ja teisel juhul kehtestatud üldplaneeringu alusel. Alates 01.07.2015 kehtivas

§ 3

lg-s 4 redaktsioonis on detailplaneeringu kohustuseta alade puhul sundvõõrandamise aluseks olnud üldplaneering asendatud projekteerimistingimustega, kuid detailplaneeringu kohustusega alade osas ei ole sundvõõrandamise alus muutunud ning selleks on jätkuvalt kehtestatud detailplaneering. Asjas pole vaidlust selle üle, et vaidlusalune ala on detailplaneeringu kohustusega ala. Seetõttu sai praegusel juhul sundvõõrandamise aluseks olla üksnes kehtestatud detailplaneering. Olukorras, kus sundvõõrandamise otsuses ei tugineta detailplaneeringu kohustusega ala puhul kehtivale detailplaneeringule, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Kohaldamisele kuuluv õigusnorm on vaadeldavas vaidlusküsimuses selge ning sellest ei ole võimalik kõrvale kalduda. Vastustaja ei väida, et sundvõõrandamine otsustati kehtiva detailplaneeringu alusel. Seetõttu pole alust lugeda sundvõõrandamist lubatavaks ja halduskohtu vastavat järeldust muuta. 12. Muus osas, s.o osas, mis puudutab vaidlustatud haldusakti puudulikku põhjendamist, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Halduskohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendatud. 12

(13)3-15-1488 Ringkonnakohus peab vajalikuks üksnes rõhutatult esile tuua, et kinnisasja sundvõõrandamine kujutab endast väga olulist omandi põhiõiguse riivet, mistõttu peab sundvõõrandamise otsus olema hästi läbi mõeldud ja veenvalt põhjendatud. Kui sundvõõrandamine on ülekaalukast üldisest huvist tulenevalt tõepoolest vältimatu, siis on sundvõõrandamine lubatav nii väikeses ulatuses kui vähegi võimalik. Kaalutlusotsuse põhjendused peavad sisalduma haldusaktis endas või selles viidatud dokumentides. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik veenduda omandi põhiõiguse riive proportsionaalsuses. On tõsi, et kohalikul omavalitsusel on planeeringuliste otsuste tegemisel suur kaalutlusruum, kuid praegusel juhul on tegemist kinnisasja sundvõõrandamisega. Halduskohus ei ole asunud otsuses seisukohale, et kinnisasja tervikuna sundvõõrandamine pole lubatav, vaid osutanud vajadusele sundvõõrandamise vajalikkust põhjendada. 13. Ringkonnakohus jätab kaebajate kasuks tehtud halduskohtu otsuse muutmata, mistõttu tuleb vastustajal HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitada kaebajate apellatsioonimenetluse kulud. Kaebajad taotlevad esindaja kulu väljamõistmist summas 1105,60 eurot. Kulu kandmise kohta on esitatud advokaadibüroo 11.11.2015 arve nr 151926 koos kuluaruandega ja 31.12.2015 arve nr 152458 koos kuluaruandega ning arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Kaebajate menetluskulude kandmine ja seotus praeguse asjaga on tõendatud. Tegemist on HKMS § 109 lg 6 mõttes vajaliku ja põhjendatud kuluga ning ringkonnakohus mõistab selle vastustajalt kaebajate kasuks välja. Vastustaja apellatsioonimenetluse kulu (15 euro suurune riigilõiv) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.