Obsah (5)

§ 174§ 442§ 463§ 445§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2-12-54462 Tsiviilasi OÜ

-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioon. Kohus hindab üksnes menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, sest Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 p-des 75 ja 76 tunnistanud lepingulisele esindajale tehtud kulutuste piirmäära kindlaks määravad Vabariigi Valitsuse määrused põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Kohus leidis, et ta ei pea märkima, kas ja kui suures osas on T. Piho menetluskulude näol tegemist massikohustusega PankrS § 148 mõttes, kuna T. Piho nõue kuulub rahuldamisele pankrotiseadusest tulenevas nõuete rahuldamise järjekorras. Kohus hindas esitatud kulunimekirja ja märkis, et kostja esindaja on üle paisutanud selliste õigusabikuludega, mille tulemuseks ei olnud menetlusdokumendi kohtule esitamine või kohtuistungil osalemine. Maakohus luges põhjendatud ajakuluks tunnihinnaga 120 € kokku 44,28 h ja tunnihinnaga 60 € 1h 24 min.

§ 174lg 6 (praegu lg 10) kohaselt tuleb õigusabikulud välja mõista koos käibemaksuga.

Kostjale osutatud õigusabi tunnihind (120 eurot/tund, millele lisandub käibemaks) on esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat) ning üldist keskmist turuhinda arvestades mõistlik ja põhjendatud). Seega kuulub hagejalt kostja kasuks menetluskuludena väljamõistmisele õigusabikulu kogusummas 6477,12 eurot ( 44,28 h x 120 + km 20% + 1h 24 min x 60 + km 20% = 6477,12). Kostja on tasunud ka apellatsioonkaebuselt riigilõivu 850 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Kostja menetluskulude suuruseks (õigusabikulu + käibemaks + riigilõiv) on käesolevas asjas kokku 7327,12 eurot MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 5. OÜ Laenu Invest (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 01.12.2015 määruse tühistamist osas, milles kohus jättis kindlaks määramata menetluskulud kohtulahendi resolutsioonis selliselt, et hageja pankrotivarast 3 väljamõistetavad menetluskulud massikohustusena moodustaksid kokku summas 1140 eurot ning ülejäänud menetluskulud kuuluksid tavapärase pankrotimenetluse nõudena rahuldamisele pankrotivarast. Kui asjaolude pinnalt ei ole võimalik teha uut määrust, siis palub kaebuse esitaja saata asi uueks arutamiseks alama astme kohtule. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) jättes kaebaja taotluse sisuliselt lahendamata ning 01.12.2015 määruse sisus ja resolutsioonis massikohustusena täidetavad menetluskulud eristamata, on maakohus rikkunud menetlusnorme; 2) kaebaja esitas oma 01.06.2015 vastuväidetes kostja avaldusele taotluse, mille järgi tuleks kohtuotsuse täitmise kord ja viis määrata kindlaks selliselt, et hageja pankrotivarast masskohustusena mõistetaks välja üksnes alates pankrotimenetluse toimumise ajal halduri poolt menetluses osalemisest tekkinud menetluskulud ning ülejäänud menetluskulud kuuluksid tavapärase järgunõudena rahuldamisele üldises korras; 3)

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

§ 463

lg 2 järgi kohaldatakse määrusele otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Samuti kuulub tunnustatud õiguspraktika järgi täitedokument täitmisele selle resolutsioonis sätestatud ulatuses või ei kuulu täitmisele üldse, hoolimata täitedokumendi resolutsiooni selgusest; 5) vaidlusalusel juhul puudub kaevatavas määruses kohtutäituri jaoks vajalik teave, millistel tingimustel ning millistel asjaoludel peaks täitur täitedokumenti täitma; 6) kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Samas peab kohtutäitur lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa lähtuda otsuse põhjendavas osas otsuse täitmise võimaliku korra kohta lisatud klauslist, mida ei sisalda otsuse resolutsioon (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-14); 7) ei ole alates 10.01.2013 kuni 30.04.2014 kostja esindaja poolt teostatud menetlustoimingutest tekkinud kulud mingilgi viisil tekkinud pankrotihalduri tehtud toimingutest. Kuivõrd alates 10.01.2013 kuni 30.04.2014 teostatud kulude tekkimise aluseks on asjaolud, mis leidsid aset enne pankroti väljakuulutamist, ei saa nimetatud ajavahemikul teostatud kuludest tulenevaid kohustusi käsitleda massikohustustena, vaid tavapäraste pankrotivõlausaldaja järgunõuetena (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-63-07 p 12, milles kohus asus selgele seisukohale, et juhul, kui kulude tekkimise aluseks on asjaolud, mis leidsid aset enne pankroti väljakuulutamist, ei ole kulude näol tegemist massikohustusega). Massikohustusena oleksid vaidlusalusel juhul käsitletavad üksnes perioodil 11.06.201401.12.2014 kantud kulud kokku 7 töötunni ja 55 minuti ulatuses (tulenevalt kaevatava määruse p.-st 14). Seega kuuluksid kostja suhtes massikohustusena määratlevad menetluskulud täitmisele 1140 euro ulatuses ( 7h 55 min x 120 = 950 + km 20%). Maakohus on jätnud hageja eelnimetatud seisukohad tähelepanuta, rikkudes nii materiaal- kui ka menetlusõigusnorme. 4 VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. Vastustaja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) möönab kostja, et edasiste vaidluste vältimiseks oleks kohus võinud määruse põhjendavas osas esitada seisukoha selle osas, et menetluskulud tuleb hüvitada massikohustusena. Samas ei saanudki kohus vastavat asjaolu märkida määruse resolutiivosas, kuivõrd sellega oleks kohus asunud sisustama või muutma varasemat, juba jõustunud kohtuotsust, millega määrati kindlaks menetluskulude jaotus; 2) ei ole kaebaja (hageja) määruskaebuses esitatud vastuväiteid kindlaks määratud menetluskulude suuruse suhtes; 3) kostja on seisukohal, et 18.12.2015. a. kohtumääruses, mille esemeks on menetluskulude suuruse kindlaks määramine, saigi kohus anda hinnangu üksnes menetluskulude põhjendatud suurusele, mitte aga menetluskulude jaotuse küsimustele. Kuivõrd kulude suuruse osas poolte vahel vaidlust ei ole, ei saa kohtumäärus olla ka õigusvastane ega vale; 4) hageja seisukoht, mis käsitleb menetluskulude rahuldamise järjekorda pankrotivara arvelt, puudutab sisuliselt menetluskulude jaotuse küsimust, nagu kostja on selgitanud juba varasemas menetluses. Juhul, kui Tartu Maakohus oleks asunud vastavat küsimust 18.12.2015. a. kohtumääruse resolutiivosas lahendama, oleks see käsitletav juba jõustunud, Tartu Ringkonnakohtu 01.12.2014. a. otsuse resolutiivosa muutmise või täiendamisena, milleks

menetluslikke võimalusi ette ei näe. Siinkohal juhib kostja hageja ja kohtu tähelepanu sellele, et põhimenetluses ei ole hageja menetluskulude jaotust puudutavaid seisukohti esitanud, mistõttu on ta minetanud võimaluse neid täiendavalt ka esitada; 5) oleks kohus edasiste vaidluste vältimiseks ilmselt saanud 18.12.

1. a. määruse põhjendavas osas esitada oma arvamuse selle osas, kas hüvitatavate menetluskulude näol on tegemist massikohustusega; 6) kui kohus peab võimalikuks käesoleva menetluse raames tõusetunud küsimuse osas seisukoha avaldamist, avaldab kostja, et ei saa nõustuda hageja positsiooniga, mille kohaselt on menetluskulude nõude näol suuremas osas tegemist nõudega, mis ei ole massikohustus ja mis tuleks esitada tavapärase pankrotimenetluse nõudena; 7) kostja menetluskulude hüvitamise nõue tekkis käesolevas asjas Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel 16.03.2015.a. kui Riigikohus keeldus määrusega hageja kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Teade hageja pankroti väljakuulutamisest avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 15.05.
2. a. Pankrotiteate kohaselt said võlausaldajad oma nõudeid pankrotihaldurile esitada kuni 15.07.
3. a. Sel ajal kostjal hageja suhtes veel nõuet ei olnud. Hiljem esitatud nõuded kuuluvad rahuldamisele alles pärast tähtaegselt esitatud nõudeid. Kostja menetluskulude hüvitamise nõue hageja vastu tekkis 16.03.2015.a. Seega puudus kostjal igasugune võimalus oma nõuet pankrotimenetluses teiste nõuetega samaväärsel alusel esitada. On ilmne, et viimase järgu nõudena jääks kostja nõue pankrotimenetluses täielikult rahuldamata; 5 8) kostja ei saanud oma nõuet pankrotimenetluses tähtaegselt esitada ka tingimusliku nõudena PankrS § 98 mõttes, kuivõrd tingimuslikult on võimalik esitada üksnes nõuet, mis tuleneb tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist. Käesoleval juhul ei tulene kostja nõue hageja vastu ei tehingust ega haldusaktist. Kostja hinnangul ei saa põhjendatuks lugeda olukorda, kus pankrotihalduri otsuse alusel jätkati kohtumenetlust, samas pidi aga kostja arvestama sellega, et tema kasuks hiljem menetluses väljamõistetavate menetluskulude nõuet ei saa ta faktiliselt hageja vastu kunagi esitada ega maksma panna; 9) kostja hinnangul on väär hageja seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude näol tegemist massikohustusega PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi. Halduril oli võimalik menetlus lõpetada ja sellega tulevikus tekkivaid kohustusi vältida. Haldur otsustas aga menetlust jätkata ja võttis sellega samas ka kohustuse täita menetlusega kaasnevad tulevikus tekkivad kohustused. Kõik sellised kohustused vastavad kahtluseta PankrS § 148 lg 1 p-s 1 sätestatud massikohustuste olemusele ja kuuluvad väljamaksmisele enne pankrotimenetluse kulusid ja üldkorras rahuldatavaid nõudeid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a määruse resolutsiooni p 3 osas, milles ei ole märgitud, et tegemist on massikohustusega ja teeb selles osas uue määruse, millega lisab p-i 3 sõna „massikohustus“. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt OÜ Laenu Invest (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi määruskaebuse.
7. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha küsimuses, kas menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab kohus määrata, et väljamõistetavad kulud on käsitletavad massikohustusena või on tegemist kohustusega, mille osas tuleb võlausaldajal esitada pankrotimenetluses nõue. Vastustaja seisukoht, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel ei saanudki kohus hinnata menetluskulude olemust pankrotimenetluse kontekstis, on väär. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kohtul takistatud seisukoha võtmine küsimuses, mil viisil tuleb menetluskulude kindlaksmääramise lahendit täita. Pankrotimenetluse erinorme saab arvestada ka menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustes.
8. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt esimese astme kohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõigusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigust osas, milles kohus jättis 01.12.2015 määruse resolutsioonis märkimata, mis kuludega pankrotimenetluse kontekstis on tegemist.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohtumäärusele kohaldub

§ 463

lg 2, millega kohaldatakse määrusele otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Ebaõige ei ole vastustaja seisukoht, et menetluskulude määratlemine massikohustusena (nõudena) tuli lahendada menetluskulude jaotamisel. Ringkonnakohtu arvates võib kohus ka 6 menetluskulude jaotamisel märkida, millises järjekorras tuleb pankrotivarast menetluskulud välja maksta ning kas tegemist on massikohustusega. Sellisel juhul määrab kohus lisaks menetluskulude jaotamisele kindlaks ka lahendi täitmise korra

§ 445lg 1 alusel.

Teisalt, kuna

§-s 445 sätestatud otsuse täitmise korra kindlaksmääramise regulatsioon kohaldub ka kohtumäärustele, siis juhul kui kohus jaotust määrates ei märkinud, millised kohustused on massikohustused, saab kohus seda märkida määruses, sh menetluskulude kindlaksmääramisel.

1. Õiged on menetlusosaliste viited sellele, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtudes saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07 tehtud määruse p 11). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-116-09 punktis 9 asunud seisukohale, mille järgi tuleb kohtutäituril pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisel kontrollida mh seda, kas täitedokument on tehtud PankrS § 148 lg-le 1 vastava massikohustuse kohta. Selleks saab kohtutäitur kooskõlas täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibiga lähtuda täitedokumendis märgitud andmetest selle kohta, kas võlgnik on pankrotis (PankrS § 38). Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril alust täitemenetlust alustada. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-14 p 10 kohaselt peab kohtutäitur lähtuma otsuse resolutsioonist. Kuna massikohustuse täitmist võib PankrS § 149 lg 1 alusel võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras, siis peab formaliseerituse printsiibist lähtudes olema kohtumääruse resolutsioon selge ja võimaldama kohtutäituril otsustada, kas viia koheselt läbi täitemenetlus pankrotivara suhtes.
2. Tartu Maakohtu 01.12.2015 määrusega ei ole pankrotistunud hagejalt väljamõistetud menetluskulusid eristanud massikohustustena tavapärasest pankrotimenetluse nõudest. Pankrotimenetluse spetsiifikat arvestades puudub maakohtu määruses kohtutäituri jaoks vajalik teave, millistel tingimustel ning millistel asjaoludel peaks täitur täitedokumendi täitma. Jättes märkimata, kas kostjale väljamõistetud menetluskulude näol on tegemist massikohustusega või mitte, on Tartu Maakohus rikkunud

§ 442lg-t 5.

1. Ringkonnakohus leiab, et T. Piho kasuks väljamõistetud menetluskulud summas 7327,12 eurot ja sellele lisanduv viivis on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses. PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-116-09 tehtud määruses asunud seisukohale, et massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes on muuhulgas kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt (määruse p 10). Antud tsiviilasja menetlemisel on kohus küsinud pankrotihalduri seisukohta, kas jätkata kohtumenetlusega või see PankrS § 43 lg 1 alusel lõpetada. Haldur otsustas menetlust jätkata, esitades vastavasisulise avalduse 05.06.
2. a kohtule (II kd, tl 88). Halduril oli võimalus menetlus lõpetada ja tulevikus tekkivaid kohustusi vältida. Haldur otsustas menetlust jätkata ja võttis sellega kohustuse täita menetlusega kaasnevad tulevikus tekkivad kohustused. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks kaebaja viidet Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-63-07 p
3. Nimetatud lahendis käsitletakse maksukohustust, mis Riigikohtu hinnangul polnud tekkinud halduri toimingutest. Antud kaasuses on menetluskulude teke otseselt seotud halduri otsusega 7 jätkata kohtumenetlust. PankrS § 43 lg 1 alusel on pankrotihaldurile jäetud valik, kas astuda kohtumenetlusse võlgniku asemel või mitte. Käesoleval juhul on haldur teinud valiku astuda kohtumenetlusse võlgniku asemel. Otsustusega jätkata menetlusega võtab halduri riski, et menetluskulud (massikohustusena) jäävad pankrotivara kanda. Eeltoodu pinnalt leiab ringkonnakohus, et kostjale väljamõistetud menetluskulud summas 7327,12 eurot ja sellele lisanduv viivis ei ole pankrotivõlausaldaja nõue PankrS § 8 lg 3 tähenduses ega ka võlausaldaja nõue, mis kuulub väljamõistmisele pärast pankrotimenetluse lõppu (PankrS § 167), vaid on tervikuna massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses. 13.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi 8