) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping, millega hageja kohustus kostjale andma laenu 500 eurot ja kostja maksma sama rahasumma hagejale tagasi. Kostja 2 tunnistas kohtuistungil, et ta on hagejalt 500 eurot saanud ning et laenu ei ole ta hagejale tagasi maksnud. Eeltoodut tõendab ka kohtule esitatud kostja poolt allkirjastatud võlatunnistus (tl 18), millest nähtub, et kostja on saanud hagejalt 500 eurot ja pidi selle tagasi maksma 30.11.2015. Kostja oli võlatunnistuses nõus maksma viivist 3% päevas.
sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 ja 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole hagejale laenusummat 30. novembriks 2015 tagasi maksnud, mistõttu on kostja laenulepingut rikkunud ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ning viivist. Kostja ise on seisukohal, et kuna hageja on võtnud temale kuuluvad asjad ja pole neid tagastanud, siis seni ei pea ka tema laenusummat tagastama.
lg 1 kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Seaduse kohaselt ei ole õigus keelduda igasugusest kohustuse täitmisest ükskõik millise nõude täitmisele tuginedes.
Kohtu hinnangul ei ole hageja ja kostja nõuete vahel seost. Hageja ja kostja nõuete puhul on tegemist nö juhuslike nõuetega. Hageja nõue tuleneb laenulepingust, kostjal võib olla asjaõiguslik nõue hageja vastu, mis ei ole asjaoludest lähtuvalt seotud laenulepinguga. Arvestades polte poolt esitatut, kohatule avaldatud asjaolusid ja tõendeid, ei ole kohtu hinnangul hageja ja kostja nõuete vahel piisavat seost, mistõttu ei ole
Järelikult ei ole kostjal õigust keelduda laenusumma tasumisest põhjusel, et hageja ei ole kostjale tagastanud temale kuuluvaid esemeid. Kohus on kostjale segitanud tema õigust esitada hageja vastu iseseisev nõue.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja leppisid kokku, et laenu tagastamise viivitamisega on hagejal õigus nõuda viivist 3% päevas iga viivitatud päeva kohta. Kuna pooled on mõlemad eraisikud ning
lg 1 dispositiivsusest tulenevalt on neil õigus leppida kokku seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras, siis ei hinda kohus viivisemäära mõistlikkust. Käesoleval juhul ei kohaldu ka võlaõigusseaduse sätted, mis reguleerivad tarbijaga ebamõistlikult kõrge viivisemäära kokkuleppimist ja selle tühisust, sest tegemist ei ole tarbijalepinguga. Seega tuleb kohtul lähtuda viivisemäärast 3% päevas. Hageja on viivist vähendanud põhivõlgnevuseni. Kohus on seisukohal, et viivis 500 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. 3 Kohus on seega tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud suuline laenuleping, kostja on laenusumma 500 eurot kätte saanud, kostja õigeks ajaks laenusummat tagasi maksnud ei ole ja kostjal ei ole õigust keelduda oma kohustuse täitmisest. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1000 eurot (500 eurot põhivõlgnevus ja 500 eurot viivis). Kohus selgitab, et juhul kui hageja tõepoolest võttis kostjale kuuluvad esemed omale ja keeldub nende tagastamisest, on kostja õigus esitada hageja vastu eraldi hagiavaldus. Hagiavalduse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. Asja materjalide alusel tegi kohus kindlaks, et hageja kuluks on tasutud riigilõiv 175 eurot: hagiavalduselt 130 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduselt 45 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud ulatuses ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Hageja esindaja ei esitanud kohtuistungil ega enne seda taotlust menetluskulude kindlaks määramiseks ega menetluskulude nimekirja, mistõttu kohus rahaliselt hageja kohtuväliseid kulusid kindlaks ei määra. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 175 eurot, mis on menetluses tasutud riigilõiv. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.