KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 6. oktoober 2015, Pärnu 3-15-1488 Haldusasi OÜ Tregeron ja T.R.’i kae

) § 3 lõikele 4, toovad kaebajad esmalt välja, et antud juhul puudub sundvõõrandamist võimaldav detail- või üldplaneering. Siinkohal viitavad kaebajad ka Tallinna Halduskohtu otsusele kohtuasjas 3-103200 ning toovad välja, et esiteks ei ole

1. aasta detailplaneeringus sundvõõrandamise võimalust ette nähtud ning teiseks on Sauga vald ise seisukohal, et see detailplaneering üldse ei kehtigi. Kaebajate hinnangul ei tulene sundvõõrandamise võimalust ka Uuemetsa elamurajooni hõlmavast üldplaneeringust. Kaebajad rõhutavad, et sundvõõrandamise võimalus peab planeeringust otseselt tulenema ning olema kinnistu omanike jaoks ette nähtav. Seda, et planeeringu kehtestamisel ei ole tegelikult tänavakinnistute sundvõõrandamist vajalikuks peetud, kinnitab kaebajate hinnangul juba see, et sundvõõrandamine otsustati 17 aastat pärast detailplaneeringu kehtestamist ja umbes 15 aastat peale elamurajooni valmimist. 2
2. Kaebajad on seisukohal, et Uuemetsa tänava kinnistul paikneva tee näol ei ole tegemist avalikult kasutatava teega

mõttes, vaid tegu on erateega, mille avalikuks kasutamiseks ei ole kokkulepet sõlmitud.

1. Kaebajad on seisukohal, et sundvõõrandamiseks puudub avalik huvi ning heidavad selles osas vallale ette kaalutlusõiguse olulist rikkumist ning vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendatust. Samuti leiavad kaebajad, et vastustaja ei ole sundvõõrandamise otsustamisel kaalunud sama eesmärki täitvaid teisi ja kaebajate omandiõigust vähem piiravaid alternatiive. Siinkohal selgitavad kaebajad esmalt, et Uuemetsa tänava kinnistut kasutavad oma kinnistutele jõudmiseks 40 majapidamist, kellest 39-l ei ole mitte kunagi esinenud probleeme oma kinnistule pääsemisega. Ainsana on kaebajate väitel takistusi tehtud E.E.ele, kellele on aga juurdepääs tagatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-11-27268 tehtud kohtumäärusega. Kaebajate hinnangul ei ole sundvõõrandamine õigustatud üksnes oletuse põhjal, et tulevikus võib tänava avalik kasutus takistatud saada.
2. Kaebajad heidavad vallale ette, et viimane ei ole teinud neile ettepanekut seada Uuemetsa tänava kinnistul asuvaid teid oma kinnistutele juurdepääsuks kasutavate kinnistuomanike kasuks servituudid. Samuti toovad kaebajad välja, et tegid vallale ettepaneku, et annavad vallale üle umbes 95% praegusest Uuemetsa tänava kinnistust selliselt, et nende omandisse jääb praegu T.R.i ja E.E.e kinnistute ees olev ala. Kaebajate hinnangul oleks vastustaja igal juhul pidanud kaaluma võimalust sundvõõrandada vaid osa kinnistust. Siinkohal toovad kaebajad välja ka selle, et vaidlusaluses otsuses on otsustatud sundvõõrandada ka trasside alune maa, mida ei kasuta ükski maaomanik juurdepääsuks, samuti selle, et vald ei ole isegi kaalunud võimalust otsustada jõe kallasrajale juurdepääsutee sundvõõrandamist, millisel juhul oleksid kaebajad nõus Uuemetsa tänava kinnistu tasuta vallale loovutama. Ka heidavad kaebajad ette, et vastustaja ei ole kaalunud võimalust sundvalduse seadmiseks. Kaebajad on kokkuvõttes seisukohal, et vaidlusalune otsus ei ole kantud avalikest huvidest, vaid E.E.e erahuvist, kuna sisuliselt on tema ainus isik, kellel Uuemetsa tänava kinnistul oleva tee kasutamine takistatud on.
3. Viimaks leiavad kaebajad, et otsus on õigusvastane ka seetõttu, et selle tegemisest võttis volikogu liikmena osa E.E., kes on samas erimeelsusi põhjustanud jõeäärse maa üks omanikke. Kaebajad leiavad, et arvestades vallavolikogu kaalutlusruumi sundvõõrandamise otsustamisel, ei oleks tohtinud E.E. haldusmenetluse seaduse § 10 lõikest 1 tulenevalt tohtinud kogu otsustusprotsessis osaleda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Sauga Vallavolikogu vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks peab vastustaja asjakohatuteks kaebajate viiteid Pärnu jõe kallasrajale pääsemisega seotud asjaoludele, kuna see juurdepääs lahendatakse Uuemetsa tänava kinnistu sundvõõrandamise küsimusest eraldi. Sundvõõrandamise õigusliku aluse osas viitab vastustaja

§ 3

lg 1 punktile 7 ning leiab, et selle kohaselt on lubatud sundvõõrandada tühi kinnistu, millele kavandatakse avalikult kasutatava tee rajamine või kinnistu, millele asuv tee on ette nähtud avalikuks kasutamiseks. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebajate viidet otsusele kohtuasjas 33 10-3200, kuna seal käsitletud asjaolud olid teistsugused. Vastustaja leiab, et sundvõõrandamise võimalus ei pea planeeringus tingimata olema sõna-sõnalt kirjas ning toob välja, et sundvõõrandamise küsimus eratee puhul saabki tekkida vaid juhul kui kokkulepet tee avalikuks kasutamiseks sõlmitud ei ole, mistõttu tee sundvõõrandamise võimaluse ettenägemine tulenebki planeeringus tee avalikult kasutatavana ettenägemisest.

1. Ka on vastustaja seisukohal, et sõltumata sellest, kas ja milline detailplaneering hetkel sundvõõrandatava Uuemetsa tänava kinnistu alal kehtib, on Uuemetsa tänava kinnistu selliselt kavandatud detailplaneeringute alusel ning selle piirid on selged ja arusaadavad. Vastustaja selgitab, et selliselt väljaehitatud teed kanti ka Sauga Vallavolikogu
2. märtsi 2009 määrusega nr 15 kehtestatud Tammiste küla üldplaneeringusse, kusjuures kaebajad omandasid selle kinnistu pärast üldplaneeringu kehtestamist, mistõttu ei pea vastustaja asjakohaseks väidet, et vastustaja on jätnud nad sundvõõrandamise vajadust ette nägeva planeeringu menetlusse kaasamata.
3. Vastustaja leiab, et

§ 3

lg 3 ja § 14 lg 2 ei ole kohaldatavad, kuna kinnistu, millel asub sundvõõrandatav tee, on juba eraldiseisvana olemas ning optimaalselt ja vajalikus mahus varasemalt planeeritud ja ka kasutamist võimaldavas mahus välja ehitatud. Vastustaja leiab, et Uuemetsa tänava kinnistut pole võimalik jagada selliselt, et oleks võimalik teest eraldatavat senist teekinnistu osa kasutada muul otstarbel. Ka toob vastustaja välja, et maa-alade planeerimisel tuleb arvestada muu hulgas maakorralduse põhimõtetega, näiteks kinnisasja kiildumise ja ribasuste vältimisega. Mis puudutab kaebaja ettepanekut tee ja kinnistute vahele jäävad maatükid liita kinnistutega, siis märgib vastustaja, et pole millegagi tagatud see, et eraldatud teekinnistu osad ka elamukinnistutega liidetakse.

1. Vastustaja leiab, et tee on üldjuhul avalik hüve, mida on kõigil isikutel võrdne võimalus kasutada, kusjuures antud juhul tuleneb see avalik huvi ka üldplaneeringust. Mis puudutab seda, et hetkel reaalselt tee kasutamiseks takistusi ei ole, leiab vastustaja, et olukord võib muutuda ning teekinnistu omanik võib tee vaba kasutamise lõpetada. Väidet, et sundvõõrandamine on kantud Erisaare huvidest, peab vastustaja spekulatiivseks.
2. Vastustaja leiab viimaks, et sundvõõrandamise otsustusportsessi mõjutamine E.E.i poolt vallavolikogu liikmena ei ole kuidagi tõendatud ning tema osalemine sundvõõrandamise otsuse hääletusel vallavolikogus ei mõjutanud samuti otsuse tulemust, sest hääletustulemuse 7 poolt ja 3 vastu asemel olnuks E.E.i otsustamiselt taandumise puhul tulemus 6 poolt ja 3 vastu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et OÜ Tregeron ja T.R.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Sauga Vallavolikogu poolt tehtud sundvõõrandamise otsus on õigusvastane, kuna sundvõõrandamise otsustamine ei ole toimunud kehtiva detailplaneeringu alusel, samuti ei ole vallavolikogu otsuse tegemisel suutnud veenvalt põhjendada kogu vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise vältimatust. 4
4. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (

) § 3 lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee) ehitamiseks või omandamiseks. Esiteks on selle normi alusel võimalik sundvõõrandada maad, mis on vajalik avalikult kasutatava tee ehitamiseks. Käesoleval juhul ei ole see osa normist asjassepuutuv, kuivõrd vaidlustatud otsusest ei nähtu, et Sauga vald sooviks sundvõõrandamise esemeks olevale kinnistule teed ehitada, vaid tee oli seal juba olemas. Teiseks võimaldab eelnimetatud norm sundvõõrandada kinnistu eesmärgiga omandada sel kinnistul juba olemas olev tee selleks, et tagada selle tee avalik kasutatavus. Olemasoleva tee aluse maa sundvõõrandamise eelduseks ei ole see, et juba enne kinnisasja sundvõõrandamist oleks seal asuva tee näol tegemist avalikult kasutatava teega. Seetõttu on küll õige, ent asjassepuutumatu kaebaja väide, et vaidlusalusel kinnistul asuv tee ei ole avalikult kasutatav tee vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud teeseaduse tähenduses. Kui tõlgendada

§ 3

lg 1 punkti 7 teist alternatiivi (avalikult kasutatava tee omandamiseks) selliselt, et selles peetakse silmas sellist teed, mis on juba enne kinnisasja sundvõõrandamist avalikult kasutatav, siis oleks norm selles osas sisutu. Viidatud normi mõte on siiski selles, et riik või kohalik omavalitsus saaks maa sundvõõrandamise kaudu sel maal oleva tee omanikuks ning saaks tagada seeläbi selle avaliku kasutatavuse, kui seda muul mõistlikul viisil võimalik korraldada ei ole. Seega iseenesest võimaldaks

§ 3lg 1 p 7 vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamist.

15.

§ 3

lg 4 kohaselt on sundvõõrandamine sama paragrahvi punktis 7 nimetatud juhul lubatud planeerimisseaduse tähenduses detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel projekteerimistingimuste alusel. Viidatud lõike viimases lauses on erandina sätestatud, et sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud projekteerimistingimuste, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel. Kuna käesoleval juhul ei olnud sundvõõrandamise eesmärk avalikult kasutatava tee ehitamine, siis viimati nimetatud erinorm kohaldamisele ei kuulu ja lähtuda tuleb

§ 3lg 4 esimeses lauses sätestatust.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ala, kus vaidlusalune maatükk asub, kuulus vaidlustatud otsuse tegemise ajal Sauga valla üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustusega alade hulka. Seega saanuks kinnisasja sundvõõrandamine toimuda detailplaneeringu alusel. Käesoleval juhul ei nähtu, et vallavolikogu oleks vaidlusaluse otsuse tegemisel mõnest kehtivast detailplaneeringust lähtunud. Otsuses on küll märgitud, et vaidlusalusele kinnistule jäävad tänavad on "antud ala käsitlevates erinevates detailplaneeringutes" ette nähtud avalikult kasutatavatena, ent ühelegi konkreetsele detailplaneeringule ei ole otsuses viidatud. Veelgi enam, ka kohtuistungil ei osanud vastustaja esindajad viidata asjaomast ala hõlmavale konkreetsele kehtivale detailplaneeringule. On ilmne, et

§ 3

lõikes 4 peetakse silmas sundvõõrandamise otsuse tegemise ajal kehtivat detailplaneeringut. Sellel, millised detailplaneeringud on ala varem hõlmanud, ent otsuse tegemise ajaks kehtivuse kaotanud või milliseid detailplaneeringuid kavatsetakse edaspidi kehtestada (isegi kui need on juba menetluses või lausa vastu võetud, ent mitte veel kehtestatud), ei oma

§ 3lg 4 seisukohast mingisugust tähtsust.

See tuleneb üheselt ka

§ 12lõikest 4.

Viimati nimetatud sättest ei saa aga järeldada, et lähtuda võiks mistahes liiki kehtivast planeeringust, vaid

§ 12

lõike 4 ja § 3 lõike 4 koosmõjust tuleneb üheselt, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel tuleb lähtuda kehtivast detailplaneeringust. 5 Kui ala hõlmavat kehtivat detailplaneeringut, milles oleks sundvõõrandamise võimalus selgelt ette nähtud, ei ole, ei ole sundvõõrandamine võimalik ning esmalt tuleb viia läbi detailplaneeringu koostamise menetlus ning detailplaneering kehtestada. Kuivõrd vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses ega ka kohtumenetluses suutnud ära näidata, et sundvõõrandamine oleks otsustatud kehtiva detailplaneeringu alusel, on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Olukorras, kus vallavolikogu ise ei tea, kas või millised detailplaneeringud vallas kehtivad, ei ole siinkohal vaja põhjalikumalt vaagida küsimust sellest, kas üldse või milline õigusjõud oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal 1998. aastal kehtestatud detailplaneeringul. Otsusest ei nähtu, et see detailplaneering oleks olnud sundvõõrandamise aluseks. 16. Vastustaja seisukoht, nagu saaks kinnisasja sundvõõrandamise otsustada üldplaneeringule tuginedes, ei ole õige.

§ 3

lõikest 4 tuleneb üheselt, et detailplaneeringu koostamise kohustusega alal saab see toimuda vaid detailplaneeringu alusel. Kui detailplaneeringuga lahendamisele kuuluvad küsimused võiks lahendada ka kõrgema astme planeeringus ja ilma detailplaneeringut koostamata, puuduks detailplaneeringu koostamise kohustusel üldse igasugune mõte. Kaebajal on õigus ka selles, et

§ 3

lõike 4 mõte on suuresti selles, et kaasata sundvõõrandamisele minna võiva kinnistu omanik intensiivsemalt detailplaneeringu koostamise menetlusse (vt. nt. kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 12 lg 4). Nõustun kaebajaga selles, et detailplaneeringu menetluse käigus peab kinnistu omanikule selgeks saama, et kinnistu võib kuuluda sundvõõrandamisele, samuti peaks see üheselt välja tulema kehtestatud detailplaneeringu dokumendist, et konkreetse kinnisasja pärast planeeringu kehtestamist omandav isik oleks sundvõõrandamise võimalikkusest teadlik. 17. Pean samuti põhjendatuks kaebaja etteheidet, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud sundvõõrandatava maa ulatuse osas.

§ 3

lõikest 3 tulenevalt on kinnisasja sundvõõrandamine äärmuslik abinõu taotletava eesmärgi saavutamiseks. Selle normi ning

§ 14

sätete koosmõjust tulenevalt tuleb sundvõõrandamise vältimatuse korral sundvõõrandada nii suur osa kinnistust kui vajalik ning samas nii väike kui võimalik. Ainuüksi see, et kunagi on teemaa sihtotstarbega maatükk teatud piirides välja mõõdetud, ei too iseenesest kaasa vajadust tee omandamise eesmärgil kogu kinnistut sundvõõrandada. Möönan, et maakorralduse nõuetega (eeskätt iseseisva mõistliku kasutuseta kinnisasjade tekkimise vältimine) tuleb sundvõõrandatava maa piiride kindlaks määramisel arvestada. Samuti tuleb arvestada sundvõõrandamise eesmärgiga – kui eesmärk on tagada teistele kinnistutele juurdepääs mööda avalikult kasutatavat teed, siis oleks selle eesmärgiga vastuolus sundvõõrandada teemaa selliselt, et teemaa ning elamukinnistute vahele jääb siiski mingi riba eraõigusliku isiku omandisse jäävat maad, mille kasutamiseks peaks avalikult kasutatavalt teelt oma kinnistule pääseda sooviv isik siiski täiendava kokkuleppe sõlmima. Samas peab kinnistu tervikuna sundvõõrandamine igas konkreetses kohas olema põhjendatud. Käesolevas asjas näib iseäranis kaheldav vajadus sundvõõrandada Karukella tänava maa kogu selle laiuses. Maa-ameti veebilehel olevast geoportaalist avalikult kättesaadavalt kaardilt (http://xgis.maaamet.ee /xGIS/XGis) nähtuvalt jääb Karukella tänava teekatte ning selles kohas Uuemetsa tänava kinnistu loodepoolse piiri vahele 8-10 meetri laiune ja umbes 160 meetri pikkune riba, mille iseseisev kasutamine ka teemaa sihtotstarbe puhul ei ole iseenesest välistatud. Samuti ei saa vähemalt suures osas selle maariba puhul väita, et see oleks vajalik tagamaks juurdepääsu mõnele 6 kinnistule. Enamjaolt külgneb see riba katastriüksusega nr 73001:008:1232 (karukella tn 1), mis on ise samuti enamjaolt võrdlemisi kitsas ning mille omanikul võiks olla väga tõsine huvi nö. Karukella tänava ja oma kinnistu vahelise riba võrra oma kinnistu suurendamise vastu. Siinkohal ei saa muidugi öelda, et kõnealuse maa sundvõõrandamine oleks põhimõtteliselt välistatud, sest võimalik, et tegemist on tee kasutamiseks ja hooldamiseks vajaliku maaga, ent vastavad asjaolud ning kaalutlused peaksid sel juhul tulenema sundvõõrandamise otsusest. Käesoleval juhul on vaidlusaluses otsuses lähtutud pelgalt sellest, et tegemist on tervikliku transpordimaa sihtotstarbega maaga, mis on kunagi sellisena tee tarbeks planeeritud. See ei õigusta aga sellise maa sundvõõrandamist, mida tegelikult seal paikneva tee avaliku kasutatavuse huvides vaja ei ole. Seega vähemalt selles osas vallavolikogu asjaolud ning erinevate isikute huvid nõuetekohaselt välja selgitamata jätnud, mis võis viia lõppkokkuvõttes vale otsuse tegemiseni.

1. Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu küsimus on antud juhul täiesti asjassepuutumatu. Tõsi, Uuemetsa tänava kinnistul olevate teede kaudu Uuemetsa elamurajoonis asuvatele kinnistutele juurdepääs ei sõltu sellest, kas või kuidas on korraldatud pääs jõe kallasrajale. Samas ei tohtinuks vallavolikogu sundvõõrandamise otsustamisel tähelepanuta jätta väidetava sundvõõrandamise vajaduse tekkimise tausta. Selle vajaduse tekkimine 15 aastat pärast elamurajooni rajamist on lõppkokkuvõttes tingitud Sauga valla vigadest territoriaalsel planeerimisel ja planeeringute elluviimisel – mõistlikult ja vastutustundlikult käitudes oleks vald pidanud juba elamurajooni rajamise aluseks olnud planeeringu kehtestamisel ja ellu viimisel võtma meetmed selleks, et tagada juurdepääs avalikult kasutatavaid teid mööda. See ei tähenda, et sellise vea kõrvaldamiseks ei võiks sundvõõrandamist otsustada hiljem, kui vastav tegelik vajadus ilmneb hiljem (ning kehtiv detailplaneering seda võimaldab). Samuti ei pea sundvõõrandamise otsustamisega ootama seni, kuni oht avalikele huvidele realiseerub (nt. tee omanik hakkab takistama tee kasutamist ka teistel isikutel), vaid kohalik omavalitsus võib tegutseda ka ennetavalt, selleks, et avalike huvide kahjustamist vältida. Samas ei ole vaidlust selles, et ainsana on kaebajad seni reaalselt takistanud Uuemetsa tänava kinnistu kaudu oma kinnistule juurdepääsu Karukella 8 ja Karukella 8a kinnistute omanikule. Selle põhjus on samuti kõigile teada – sisuliselt leiab kaebaja, et vald peaks tagama
2. aasta detailplaneeringust tulenevalt juurdepääsu jõe kallasrajale läbi E.E.e kinnistu. Selles osas on kaebajad (koos mitmete teiste isikutega) pöördunud halduskohtu poole sisuliselt selleks, et kohustada Sauga valda võtma meetmeid
3. aasta detailplaneeringu elluviimiseks avalikult kasutatava ranna-ala ja kallasrajale juurdepääsude osas (haldusasi 3-151509). Viimati nimetatud kohtumenetlus on pooleli. Küll aga on kaebajad teinud vallale erinevaid ettepanekuid, kuidas tekkinud probleeme lahendada nii, et kaebaja saaks enda soovitud juurdepääsu kallasrajale ning samas oleks piisava kindlusega tagatud kõigi teiste kinnistu omanike juurdepääs oma kinnistutele mööda Uuemetsa tänava kinnistul asuvaid teid. Vastustaja ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel neid ettepanekuid tegelikult kaalunud, vaid märkinud üksnes, et kaebajad on esitanud tingimusi, millega vald ei saa objektiivselt nõustuda. Milliste tingimustega ja miks vald nõustuda ei saa, otsusest ei nähtu. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste hilisema (näiteks kohtumenetluses) täiendava põhjendamise võimalused on väga piiratud. Seega oli vaidlusaluse sundvõõrandamise otsuse tegemise ajal olukord selline, et juurdepääsuõigus E.E.e kinnistule oli õiguslikult tagatud tsiviilasjas nr 2-11-27268 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määrusega ning 7 samas oli halduskohtu menetluses kaebajate kaebus valla vastu
4. aasta detailplaneeringu realiseerimiseks kohustamise nõuetes, millesse E.E. on kaasatud kolmanda isikuna ning milles ta vaidleb kaebusele vastu. Selles kontekstis on küsitav vajadus sundvõõrandada Uuemetsa tänava kinnistu kogu Karukella tänava osa. Paratamatult jääb mulje, et vallavolikogu on otsustanud selles osas sundvõõrandamise kaudu võtta seisukoha tegelikult E. E.e ja T. R.i vahelises vaidluses. Võimalik, et on kaalutlusi, mis siiski tingiksid ka E.E.ele parema ja kindlama juurdepääsu tagamiseks tema kinnistuni ulatuva teemaa sundvõõrandamise, ent need kaalutlused peaksid sundvõõrandamise otsusest nähtuma. Kaebaja on leidnud, et sundvõõrandamise otsus sellisel kujul on tehtud E.E.e erahuvidest lähtudes. Vastustaja on seda väidet pidanud spekulatiivseks. Leian, et nii kallasrajale juurdepääsu problemaatika tausta arvestades pidanuks sundvõõrandamise otsuse põhjendused olema märksa veenvamad selles, et Karukella tänava osa täies ulatuses sundvõõrandamine on kantud avalikest huvidest, mitte aga huvist kallutada jõudude vahekorda sisuliselt kaebajate ning E.E.e vahelises vaidluses. Siinkohal ei saa tähelepanuta jätta seda, et kaebaja oli nõus kõigile teistele Uuemetsa elamurajooni majapidamistele juurdepääsu tagava teemaa vallale võõrandamisega ning Karukella 8 ja 8a kinnistutele juurdepääs on tagatud ringkonnakohtu eelnimetatud määrusega. Kogu kinnistu sundvõõrandamise põhjuseks ei saa olla pelgalt või eeskätt see, et kui juba hakati tänavaid sundvõõrandama, siis sundvõõrandatakse kõik tänavad.
5. Kaebajad on siiski vastustajale põhjendamatult ette heitnud seda, et pole kaalutud sundvalduse seadmise võimalust.

§-s 6 on sundvalduse seadmise võimalus ette nähtud juhtudeks, kui sundvõõrandamine pole otstarbekas. Eeskätt on sundvalduse seadmise puhul silmas peetud olukordi, kus kinnisomandiõiguse piiramise vajadus on ajaliselt piiratud ning hiljem saaks omanik kinnisasja vabalt omatahtsi edasi kasuta. Nii võib see näiteks olla siis, kui maad on vaja mõne juba algusest peale selgelt ette nähtava kasutuseaga ehitise rajamiseks. Elamurajooni siseste teede tänavate avaliku kasutatavuse tagamise eesmärgil ei saa sundvalduse seadmist sundvõõrandamise kõrval mõistlikuks alternatiiviks pidada, kuna ei saa väita, et sundvõõrandamine sel eesmärgil oleks otstarbekas.

1. Kaebajad on samuti ekslikult leidnud, volikogu liige E.E. ei tohtinuks otsustamisest osa võtta. Kaebajate viidatud HKMS §-i 10 normid ei ole asjassepuutuvad, kuna selle paragrahvi
2. lõike kohaselt ei rakendata seda paragrahvi kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse liikmete suhtes. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmele kohaldub aga kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 17 lg 5, mille kohaselt ei tohi volikogu liige osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang korruptsioonivastases seaduses sätestatu kohaselt. Vastavad toimingupiirangud on sätestatud korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lõikes 1, millistest saab antud juhul kõne alla tulla punktis 2 sätestatu, mille kohaselt on ametiisikul keelatud otsuse tegemine, kui ta on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. Antud juhul ei nähtu, et E.E.il oleks olnud kaebajate kinnistu sundvõõrandamise suhtes mingi isiklik majanduslik huvi. Leian, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme puhul saavad kohaliku omavalitsuse elukeskkonda puudutavate otsuste tegemisel takistavateks muudeks huvideks olla mingisugused sellised isiklikud huvid, mis on eriomased just sellele isikule (või teatud selgelt piiritletavale väikesele grupile, kuhu see isik kuulub) ning ulatuvad kaugemale nö. tavalise 8 vallaelaniku huvidest. Antud asjas ei nähtu, et E.E.il selliseid huve oleks. E.E.i soov, et tema elukohaks oleva elamupiirkonna tänavad oleksid valla omandis, ei ulatu kaugemale tavalise vallaelaniku soovist, et see nii oleks. E.E.i isiklik kasu vaidlusaluse maa sundvõõrandamisest ei oleks vähemalt mitte märkimisväärselt suurem mistahes teise Uuemetsa tänava kinnistuga külgneva elamukinnistu omaniku saadavast kasust. Seetõttu pole põhjust väita, et E.E. realiseeris otsustamisel isiklikke huve. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme tegevuspiirangute tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, et volikogu näol on tegemist demokraatlikult valitud esindusorganiga, mille liikmete ülesanne on seadusega lubatud piirides kaitsta oma valijate huve. Kõrvaldades vallavolikogu liikme otsustusprotsessist, võetakse tal võimalus oma mandaati teostada. Seetõttu tuleb KVS § 11 lg 1 punkti 2 tõlgendada selliselt, et vallavolikogu liige ei või otsustamisest osa võtta, kui otsuse esemeks on talle endale või tema lähedasele suunatud konkreetse (majanduslik või muu) hüve andmine või kui otsus toob paratamatult kaasa selle, et ta ise või tema lähedane mingisugusest sellisest hüvest ilma jääb või kohustused kanda saab. Antud juhul E.E.i puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Ainuüksi see, et E.E. on ühe Uuemetsa asula jõeäärse maatüki omanik, ei anna alust väita, et ta kaebajate omandis oleva kinnistu sundvõõrandamisest suurema isikliku kasu saaks. Seega ei pidanud E.E. otsustamisel taanduma.
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud Sauga valla kahjuks. Kaebaja on taotlenud kokku 8091,60 euro suuruse menetluskulu välja mõistmist, mis hõlmab 30 euro suurust riigilõivu, 21,60 euro suurust dokumentaalse tõendi saamisega seotud kulu ning õigusabikulu, mis vastab umbes 60 advokaadi töötunnile. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6, leian, et riigilõivu ja dokumentaalse tõendi hankimisega seotud kulud on põhjendatud ja vajalikud, ent vastustajalt kaebajate kasuks välja mõistetava õigusabikulu suurust tuleb oluliselt vähendada. Möönan, et vaidluseküsimus on kaebajate jaoks oluline, samas ei olnud selline töömaht vaidluse õiguslikku ja faktilist keerukust ning läbi töötamist vajanud dokumentide mahukust arvestades, vajalik. Kaebajate nimel kohtule esitatud menetlusdokumentide (kaebuse, kaebuse täienduse, kohtukõne teeside) maht on tarbetult suureks paisutatud, samas kui seisukohad ja väited, millele kaebaja tugineb, on lihtsad ja selged. Arvestades vaidluse tegelikku keerukust ja mahukust, on põhjendatud õigusabikulu välja mõistmine ulatuses, mis vastab umbes 24 advokaadi töötunnile (3 tööpäevale). Kokku tuleb seega vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 3250 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 9