Obsah (7)

§ 654§ 692§ 436§ 657§ 693§ 177§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2-13-375

§ 654lg 6).

Hageja ja kostja on üksteisega külgnevate kinnistute (hoonestusõiguste) omanikud. Tulenevalt AÕS § 241 lg-st 4 kohaldatakse hoonestusõigusele üldjuhul kinnisasja kohta käivaid sätteid. Seega saab poolte õiguslikke positsioone esmasel tasandil käsitada võrdsetena. Kostja kasuks on kinnistusraamatusse kantud Jõhvi vallale kuuluvat maatükki registritunnusega nr 988008 koormav hoonestusõigus tähtajaga 50 aastat. Kinnistusraamatu kandest nähtuvalt on hoonestusõigus seatud kinnistule ärihoone ehitamiseks hoonestusõiguse seadja esitatavate projekteerimistingimuste alusel. Puuduvad andmed selle kohta, nagu oleks 5 kostja asunud rajama kinnistule ärihoonet. Selle asemel on kinnistu kasutusel parklana. Praeguse vaidluse kontekstis tuleb ringkonnakohtu arvates lähtuda eeldusest, et maa omaniku ja hoonestaja vahelisest suhtest tuleneb hoonestajale õigus omada hoonestatud kinnistul rajatisena parklat (vrd ehitusseaduse § 2 lg 1 ja lg 3). Hoonestusõiguse olemuse hulka kuulub ka hoonestaja õigus kasutada hoonestusõiguse alusel püstitatud ehitist vastavalt selle otstarbele, sh ka hoonestaja majandustegevuse raames, ning saada ehitise olemusele vastavat tulu. Muu hulgas on kinnistu omanikul õigus kasutada kinnisasja majanduslikult tulutooval viisil, sh ka korraldada kinnisasjal parkimist ja koguda selle eest tasu. Kinnistu omaniku õigused võivad olla kitsendatud seaduse, kohtulahendi või tehinguga (AÕS § 140). Maakohus on oma otsuses õigesti määratlenud vaidluse põhilise eseme – s.o kas kostja õigusi temale kuuluval kinnistul tegutsemiseks (s.o hoonestusõiguse teostamiseks) piirab tehing, milleks on hageja kasuks seatud reaalservituut. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu otsuses servituudi sisule antud tõlgendusega. Maakohus on analüüsinud servituudi seadmise kokkulepet asjassepuutuvas ulatuses kõikehõlmavalt ning on põhjendatult leidnud, et parkimise korraldamise õiguse hagejale üleandmise kohta leping poolte tahteavaldusi ei sisalda. Parkimis- ja teeservituudi eesmärk on parkimise võimaldamine servituudialal, kusjuures servituudi sisust ei tulene valitseva kinnistu omaniku õigust ega kohustust parkimist korraldada oma äranägemise järgi, sh määrata, missugune on tasulise parkimise ala ja kui suur on parkimistasu, samuti õigust teenida servituudilt tulu parkimistasu näol. Servituudist kui asjaõiguslikust kasutusõigusest ei tulene ka õigust omandada kinnisasja vilju. Kostja õiguse tunnustamine korraldada servituudialal parkimist ja soovi korral koguda selle eest külastajatelt tasu ei muuda kostja kohustusi servituudilepingu p-de 8.1–8.3 järgi. Seega on kostja kui teeniva kinnistu omanik ka edaspidi kohustatud servituudist tulenevaid kohustusi täitma, sh tagama valitsevate kinnistute igakordsetele omanikele ja nende näidatavatele isikutele võimaluse kasutada ööpäev läbi piiramatu arv kordi teeniva kinnistu koosseisu kuuluvat teeala ja parkimisala jalgsi ja igat liiki sõidukiga juurdepääsuks valitsevatele kinnistutele Narva maanteelt ja väljapääsuks valitsevatelt kinnistutelt Narva maanteele üle teeniva kinnistu ning parkimiseks. Alusetu on apellatsioonkaebuses väidetu, nagu muutuks servituudi olemus niisugusel juhul sisutühjaks. Servituudi puudumise korral oleks kostjal põhimõtteliselt võimalik keelata kolmandatel isikutel üldse oma kinnistul viibida. AS-iga ÜHISTEENUSED sõlmitud lepingu ülesütlemine ei viita tingimata asjaolule, et kostja ei olnud servituudialal parkimise korraldamisest huvitatud, vaid see on kooskõlas kostja positsiooniga, mille kohaselt ta soovis ise edaspidi servituudialal parkimist korraldada. Ringkonnakohus möönas, et hagejal võib oma majandustegevust silmas pidades olla huvi selle vastu, et kaubanduskeskuse külastajatele oleks parkimine võimalikult mugav ja tasuta ning et kogu parkimisalal kehtiks ühtne parkimisrežiim. Hageja niisugune huvi ei anna aga iseenesest talle õigust nõuda kostjalt, et viimane hoiduks oma kinnistul õiguste teostamisest suuremas ulatuses, kui kostja on selleks pooltevahelise servituudilepinguga kohustunud. Hageja huvid ei anna ka alust tõlgendada lepingut hageja kasuks. Kui 20.04.2007. a lepingu sõlmimisel jäeti teeniva kinnistu omaniku õigused parkimise korraldamist ja parkimistasu kogumist puudutavas osas kitsendamata ning ühtlasi täpsustamata, et punkti 8.1 kohaselt on kõigil asjaomastel isikutel õigus parkida servituudialal tasuta, siis tuleb lähtuda sellest, et teeniva kinnistu omanikul on õigus oma kinnistul nimetatud tegevustega tegeleda. Seda olukorda on võimalik muuta poolte kokkuleppel, s.o servituudi sisu täpsustamisel, leppides mh kokku ka teeniva kinnistu omanikku rahuldava tasu tasulise parkimisega seotud õigustest loobumise eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. RIIGIKOHTU SEISUKOHT 9. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692lg 1 p-i 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Riigikohus leidis, et kohtud ei ole AÕS § 178 lg-d 1 ja 2 vääralt kohaldanud. 20.04.2007. a lepingu p-i 8.1 järgi leppisid müüja ja ostja kokku koormata müüjale kuuluv hoonestusõigus esimesel vabal järjekohal (teeniv kinnistu) tähtajatu reaalservituudiga (parkimis- ja teeservituudiga) ostja poolt lepingu alusel omandatavate lepingu esemeks I ja lepingu esemeks II olevate hoonestusõiguste (valitsevad kinnistud) igakordsete omanike kasuks selliselt, et valitsevate kinnistute igakordsetel omanikel ja nende poolt näidatavatel isikutel on õigus kasutada ööpäevaringselt piiramatu arv kordi teeniva kinnistu koosseisu kuuluvat teeala ja parkimisala, mis on näidatud lepingu lisaks nr 4 oleval plaanil punase värviga tähistatud alana, jalgsi ja igat liiki sõidukiga juurdepääsuks valitsevatele kinnistutele Narva maanteelt ja väljapääsuks valitsevatelt kinnistutelt Narva maanteele läbi teeniva kinnistu ning parkimiseks. Lepingu p-i 8.2 kohaselt on ka teeniva kinnistu igakordsel omanikul ja tema poolt määratud isikutel õigus kasutada lepingu punkti 8.1 alusel seatava reaalservituudi esemeks olevat teeala ja parkimisala tingimusel, et valitsevate kinnistute igakordsetele omanikele jääb parkimisala kasutamise eelisõigus. Lepingu p-i 8.3 järgi lasub lepingu punkti 8.1 alusel seatava reaalservituudi esemeks oleva tee- ja parkimisala korrashoiu kohustus ja sellega seotud kulude kandmise kohustus valitsevate kinnistute igakordsetel omanikel. Riigikohus leidis, et kohtud on servituudi seadmise kokkulepet tõlgendanud ning leidnud põhjendatult, et parkimise korraldus või selle üleandmine ja kokkulepe parkimise eest tasu nõudmise kohta ei olnud reaalservituudi sisuks. Riigikohus nõustus hagejaga, et ringkonnakohus on rikkunud

§ 436lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust.

Kohtud on lepingut tõlgendades leidnud, et parkimis- ja teeservituudi seadmise eesmärgiks oli tagada lepingus nimetatud isikutele võimalus liikuda mööda servituudiala valitsevate kinnistute ja Narva mnt vahel ja tagada lepingus nimetatud isikutele võimalus kasutada servituudialal hageja tegevuseks vajalikku hulka parkimiskohti. Samas ei ole kohtud vastanud hageja väidetele lepingu eesmärgi kohta. Hageja tugines juba hagiavalduses sellele, et 20.04.2007. a lepingu eesmärk oli tagada parkimisvõimalused kaubanduskeskuse külastajatele ning selle eesmärgi täitmiseks on põhjendatud hageja huvi selle vastu, et parkimisala on kasutatav ühtse tervikuna ja ühesugustel tingimustel (I kd, tl 129). Maakohus leidis, et parkimis- ja teeservituudi eesmärk on parkimise võimaldamine servituudialal. Servituudi sisust ei tulene maakohtu otsuse kohaselt valitseva kinnistu omaniku õigust ega kohustust parkimise korraldamiseks oma äranägemise järgi, sh määrata, milline on tasulise parkimise ala ja kui suur on parkimistasu, samuti õigust teenida servituudilt tulu parkimistasu näol. Samas ei ole maakohus andnud hinnangut hageja väidetele lepingu eesmärgi kohta. See, et osa tingimusi (sh lepingu p 8.4) ei saa lugeda lepingu p-i 8.5 alusel servituudi sisu hulka kuuluvaks, ei tähenda, et neid ei saaks kokku leppida võlaõiguslikus lepingus. Hageja on ka apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et poolte eesmärk servituudi seadmisel oli kogu parkimisala ühtne kasutamine. Hageja väitel on parkla eelkõige ette nähtud seda ümbritsevate kaubanduskeskuste, sh hageja kaubanduskeskuse külastajatele parkimise võimaldamiseks (lepingu p 1.14.21). Samuti viitab hageja 7 apellatsioonkaebuses, et kostja poolt tasulise parkimise korraldamine servituudialal rikub lepingu eesmärki võimaldada hagejal ja tema näidatud isikutel, kelleks on kaubanduskeskuse külastajad, parklat vabalt kasutada ning muudab parkimise kaubanduskeskuse külastajatele kulukaks (II kd, tl 44). Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga parkimis- ja teeservituudi eesmärgi kohta, kuid pole sarnaselt maakohtule hinnanud hageja väiteid võlaõigusliku lepingu võimaliku eesmärgi kohta. Seega ei ole kohtud lepingu eesmärki VÕS § 29 lg 5 p-i 4 järgi hinnates hageja väidetele vastanud ning on sellega rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata 20.04.2007 sõlmitud lepingu eesmärki, arvestades ka hageja väiteid lepingu eesmärgi kohta. Sh tuleb hinnata seda, kas lepingu eesmärki silmas pidades võisid lepingupooled lepingu p-s 8.4 tasu kokku leppides soovida seda, et servituudi eest tasu saamisega loobuks teeniva kinnistu omanik ise parkimistasu nõudmisest valitseva kinnisasja omanikult ja/või kaubanduskeskuse külastajatelt. Kuigi tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kostjale servituudi eest tasu maksmise kohustuse üle võtnud. Muudele VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglite rikkumistele kohtutes (nt asjaolule, et kohus pole hinnanud lepingueelseid läbirääkimisi vms) pole hageja kassatsioonkaebuses tuginenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL 10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu

§ 657

lg 1 p 2 alusel ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda. 11. Tulenevalt

§ 693

-st jätkub Riigikohtu poolt ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud ning Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesoleval juhul saatis Riigikohus asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna kohtud ei ole eelnevas menetluses vastanud hageja väidetele lepingu eesmärgi kohta. Riigikohtu juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata 20.04.2007 sõlmitud lepingu eesmärki, arvestades ka hageja väiteid lepingu eesmärgi kohta. Sh tuleb hinnata seda, kas lepingu eesmärki silmas pidades võisid lepingupooled lepingu p-s 8.4 tasu kokku leppides soovida seda, et servituudi eest tasu saamisega loobuks teeniva kinnistu omanik ise parkimistasu nõudmisest valitseva kinnisasja omanikult ja/või kaubanduskeskuse külastajatelt. Kuigi tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kostjale servituudi eest tasu maksmise kohustuse üle võtnud. Asjas ei ole enam vaidluse all asjaolu, et parkimise korraldus või selle üleandmine ja kokkulepe parkimise eest tasu nõudmise kohta ei olnud reaalservituudi sisuks.

1. Apellandi väitel välistab seatud servituut selle osa parkimise korraldamisest, mille hulka kuuluks tasu nõudmine. Kuigi tasu nõudmise õiguslikuks aluseks saab olla omandiõigus, mille hulka kuulub ka võimalus asja kasutada, siis on apellandi arvates käesolevas asjas teeniva kinnisasja omanik selle õiguse kaotanud. Apellandi väite kohaselt oli poolte eesmärk, et kaubanduskeskuse eesmärgipärase kasutamise tagamise hulka peaks kuuluma see, et kliendid saavad tasuta parkida. 8 Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et käesolevas vaidluses sõlmitud võlaõigusliku kokkuleppe sisustamisel on olulised ka asjaõigusliku reaalservituudi olemusest tulenevad piirangud. Nii ei saa servituudi seadmisega teeniva kinnisasja omanikule (kostja) panna aktiivseid kohustusi AÕS 172 lg 2 järgi. Servituudi seadmine ei piira siiski kinnisasjaomaniku õigust servituudiga hõlmatud kinnisasja eesmärgipäraselt kasutada, milleks käesoleval juhul on juurdesõit ja parkimine.
2. Servituudi seadmine on asjaõiguslik tehing, mis kutsub esile õigusmuudatuse, kuid mis ei välista võlaõiguslikke kokkuleppeid. Kui teeniva kinnisasja omanik ei täida kokkuleppeid või ei taga valitseva kinnisasja omaniku õigusi, siis on isikul, kelle õigusi rikutakse võimalik rakendada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Hageja väidab valitseva kinnisasja omanikuna, et teeniva kinnisasja omanik rikub tema valdust sellega, et korraldab parkimist, seab üles omatahtsi märgid ja võtab parkimise eest tasu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hagejat saab lugeda servituudiala valdajaks, kuna valduse määratlemisel lähtutakse faktilisest olukorrast. Reaalservituut on piiratud asjaõigus, mis teenib valitseva kinnisasja huve, millega kaasneb ühtlasi ka igakordse omaniku huvide teenimine. Piiratud asjaõigusega võib kaasneda valitseva kinnisasja omanikul asjaõigusele vastava kinnisasja või selle osa omanikusarnane kasutamisõigus. Apellandi arvates, kui omandiõigus on servituudi läbi piiratud, siis omanik on kasutusõigusest loobunud, ehk servituudi alusel kinnistut kasutav isik kasutab kinnistut servituudi alusel ja sellisel juhul ei ole koormatud kinnisasja omanikul õigust nõuda eraldi tasu ei valitseva kinnisasja omanikult ega isikutelt, kellele valitseva kinnisasja omanik parkimist võimaldab, kui servituudi lepingust ei tuleks teisiti.
3. Servituut on seatud hagejale kuuluvate hoonestusõiguste igakordsete omanike kasuks. Ringkonnakohus leiab, et 2007 aastal sõlmitud reaalservituudi lepingu eesmärgiks oli tagada parkimise võimalus kinnistutel Narva mnt 4B ja Narva mnt 8 asuva kaubanduskeskuse külastajatele. Lepingu p 8.
4. kohaselt koormati teeniv kinnisasi tähtajatu reaalservituudiga (parkimis- ja teeservituudiga) valitseva kinnisasja igakordsete omanike kasuks selliselt, et valitsevate kinnistute igakordsetel omanikel ja nende poolt näidatud isikutel on õigus kasutada ööpäevaringselt piiramatu arv kordi teeniva kinnistu koosseisu kuuluvat teeala ja parkimisala, mis on näidatud Lepingu lisaks nr 4 oleval plaanil punase värviga tähistatud alana, jalgsi ja igat liiki sõidukitega juurdepääsuks valitsevatele kinnistutele Narva maanteelt ja väljapääsuks valitsevatelt kinnistutelt Narva maanteele läbi teeniva kinnistu ning parkimisala. Lepingu p 8.
5. kohaselt on teeniva kinnistu igakordsel omanikul õigus kasutada reaalservituudi ala, kuid parkimisala kasutamise eelisõigus peab jääma valitsevate kinnistute igakordsetele omanikele. Lepingu p-s 8.
6. lepiti kokku reaalservituudi tasus, mille üle käesoleva vaidluse pooled vaidlevad teises tsiviilasjas, kus vaidlus ei ole tasu saamise õiguses vaid suuruses.
7. Ringkonnakohus märgib, et hageja ja Marketon Baltic OÜ vahel sõlmiti 2007 aastal ühes lepingudokumendis mitu erinevat lepingut. Pooled ei ole ühel meelel lepingu eesmärgi osas, seega ei saa lepingut tõlgendada lepingupoolte ühise tahte kaudu. Lepingu tõlgendamiseks on VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise kataloog. Riigikohtu lahendist tulenevalt on käesoleval juhul tulenevalt poolte menetluslikust käsutusõigusest ning nende poolt esile toodud asjaoludest lepingu tõlgendamine piiratud eesmärgi ja olemuse hindamisega VÕS § 29 lg 5 p 4 alusel. Hinnates lepingu olemust saab tuvastada, et lepingu eesmärk ei olnud parkimisega kinnisasjadele tulu teenimine vaid kinnistutel asuvate kaubanduskeskuse toimimise ja selle kaudu tulu saamise tagamine. Ringkonnakohus tuvastab, et lepingu üks eesmärk oli 9 reguleerida parkimise korraldust nõnda, et see vastaks hageja kui valitseva kinnisasja omaniku ärihuvidele selle kaudu, et kaubanduskeskuse klientidele oleks tagatud piiranguteta parkimise võimalus servituudialal. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja esitas hagi kostja vastu pärast seda, kui kostja 2013 aasta augustis paigaldas reaalservituudialal asuvasse parklasse infotahvlid, mille järgi on parklas parkimine tasuline. Alates 10.08.2013 viibisid servituudialal kostja korraldusel tegutsevad parkimiskontrolörid, kes infotahvlite alusel nõudsid parklasse sõitvatelt sõidukijuhtidelt parkimistasu maksmist. Asja materjalidega on tõendatud, et kostja parkimistasu korraldus oli ebamõistlik ning kõiki parkijaid ülemäära koormav. Kostja paigaldas infotahvlid, mille kohaselt oli parkimistasu 1 € tund iga päeval ajavahemikus 8.00-20.00, kusjuures parkimistasu arvestatakse tunnipõhiselt esimese täistunni parkimisminutist sõltumata faktilisest parkimisajast täistunni sees (I kd lk 181).
8. Ringkonnakohtu arvates ei ole servituudialal parkimise korraldamine, sh tasu võtmine välistatud ei valitseva ega ka teeniva kinnisasja omaniku poolt, see peaks toimuma kinnisasjade nii valitseva kui teeniva kinnisasja huvides, kuid seda saab lepingust tuleneva eelisseisundi tõttu korraldada kas valitseva kinnisasja omanik või saab seda teha keegi teine tema nõusolekul. Kui hageja kui valitseva kinnisasja omaniku seatud parkimise korraldus rikub teeniva kinnisasja omaniku huve, siis saab tema kaitsta oma huve õiguskaitsevahendeid kasutades, sh tuleb kõne alla kahju hüvitamise nõue, arvestades sealjuures ka servituudi tasu suurust ja servituudi seadmise eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et kostja on hageja valdust rikkunud AÕS § 44 lg 1 tähenduses ja hageja nõue rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks on põhjendatud. Alternatiivselt märgib ringkonnakohus, et hageja nõudeõigus tuleneb ka võlasuhtest ja hageja saab nõuda, et kostja lõpetaks rikkumise ning hoiduks edasisest rikkumisest VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel.
9. Ringkonnakohus möönab, et võlaõiguslikud kokkulepped ei kehti samaväärselt asjaõiguslike tehingutega kinnisasja järgmise omaniku suhtes, kuid lepingu eesmärki peab ka uus osaline arvestama. Teises tsiviilasjas on teeniva kinnisasja uus omanik (kostja) esitanud kohtule servituudi tasunõude, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel on ka kehtiv võlaõiguslik suhe. Reaalservituudi seadmise eesmärk oli kaubanduskeskuse parkla ja juurdepääsuteede kasutamine kinnisasjade huvides. Lepingu kohaselt määratleti, et kasutusõiguse realiseerimisel on eelistatud valitseva kinnisasja omanikud, teeniva kinnisasja omanikud peavad vaid tagama reaalservituudi kasutamise, kuid ei saa ega pea tegema aktiivseid tegusid, sh ei või tegutseda oma äranägemise järgi, eirates kinnisasjade huve, mis omakorda on väljendatud valitseva kinnisasja omaniku majandushuvide kaudu. Ringkonnakohus leiab, et parkimise korraldamine koos tasu võtmisega võib olla valdust rikkuv tegevus ja käesoleval juhul puudub kostjal kui teeniva kinnisasja omanikul õigustus seda iseseisvalt teostada.
10. Käesolevas asjas tegi maakohus esmakordselt lahendi 26.05.2014 ning asjas ei ole menetluskulusid eelnevate lahenditega välja mõistetud. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on maakohus teinud lõpplahendi enne
11. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast käesolevas asjas sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud 10 menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 11 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi