Obsah (6)

§ 35§ 55§ 136§ 140§ 63§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-13-2947

§ 35lg 1 p-le 6).

Maakohus luges tõendatuks, et põhivõlgniku poolt on täitmata laenulepingust ja selle lisadest tulenevad kohustused kokku 113 531,41 eurot, millest laenu põhiosast on tasumata 52 788,15 eurot, tasumata intress 2331,76 eurot ja

1. augustiks 2012 sissenõutavaks muutunud viivis 58 411,50 eurot. Kuivõrd hagiavalduses ja hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestuses on esitatud võlgnevuse summa 111 199,65 eurot, lähtus kohus hageja poolt esitatud arvestusest. Hagejale on OÜ Holaservis (pankrotis) pankrotimenetlusest jaotise alusel tehtud väljamakse arvelt laekunud 17 425 eurot, seega moodustab põhivõlgniku täitmata kohustus 93 774,65 eurot. 3 Maakohus nõustus hageja selles, et tegemist ei ole tarbijakäendusega. Juhul kui äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks olev äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, tuleb teda pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja OÜ Holaservis (pankrotis) juhatuse liige, seega on käenduslepingud sõlmitud kostja huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Maakohtu arvates ei ole õige kostja vastuväide selle kohta, et hageja ei ole laenu- ja käenduslepingu sõlmimisel hinnanud võlgniku krediidivõimet. Isiku krediiditaotluses on hageja hinnanud OÜ Holaservis (pankrotis) krediidivõimekust, samuti on hageja teinud OÜ Holaservis (pankrotis) kinnistutele eksperthinnangud, et selgitada välja nende turuväärtus. Käenduslepingu sõlmimisel ei olnud hagejal kohustust kontrollida kostja enda krediidivõimet. Maakohus leidis, et kinnistute müümine 20 000 euro eest, st madalama hinnaga kui Pindi Kinnisvara OÜ poolt tuvastatud turuhind 37 000 eurot, oli tingitud kõrgemat hinda pakkuvate huviliste puudumisest, mitte hageja tegevusest. Kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et mingi hageja tegevus põhjustas Anneli ja Landmani kinnistute väärtuse vähenemise ajavahemikus november 2007 - märts
2. Samuti ei ole kostja selgelt põhjendanud, milles hageja väidetav tegevusetus seisnes. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et tal oli õigus keelduda kohustuse täitmisest ulatuses, mille põhjustas hageja poolt teatamiskohustuse täitmata jätmine (VÕS § 146 lg 3). Hageja esitatud teadetega kohustuse täitmiseks ja ülesütlemisavaldustega on tõendatud, et põhivõlgnik ja kostja on laenulepingu ülesütlemise teate ja võlgnevuse tasumise nõuded kätte saanud. Sama järeldus tuleneb ka kostja vastusest hageja kirjale. Kostjale kui OÜ Holaservis (pankrotis) juhatuse liikmele pidi pankrotimenetluses saama teatavaks hageja nõude alused, sh lepingu ülesütlemine. Pankrotimenetluses ei vaidlustanud kostja hageja nõuet. Kostja ei ole esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, et ta on hagejalt nõudnud teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tal oleks hageja poolse teatamiskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju. Kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige ning tuleb eeldada, et ta omas teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise osas. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks käitunud VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtte vastaselt. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et hageja menetluskulud 6730,28 eurot (riigilõiv 1000 eurot + õigusabikulud 5730,28 eurot) on põhjendatud ning vajalikud kulud, mis tuleb kostjalt välja mõista. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Natalia Shkrabkova esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
4. oktoobri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus jätnud hindamata apellandi väited kinnistute tegeliku turuhinna kohta. Hageja poolt esitatud hinnangud on vastuolus AS-i Ober Haus eksperthinnangutega samade kinnistute kohta, mis olid esitatud OÜ Holaservis (pankrotis) poolt laenu taotlemisel. Ei ole usutav, et kuue aasta jooksul on kinnistute turuväärtus oluliselt langenud. Keskmine turuväärtus on
5. aasta I kvartaliga küll langenud, kuid mitte rohkem kui 50% võrra (Uus Maa Kinnisvarabüroo
6. aasta I kvartali kinnisvaraturu ülevaade); 2) on maakohus jätnud analüüsimata apellandi väited selle kohta, et vastustaja ja tema esindajad ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke meetmeid selleks, et tagada OÜ Holaservis (pankrotis) vara 4 realiseerimist tegeliku turuväärtusega. Vara realiseerimine selle turuväärtusega rahuldaks vastustaja väidetava nõude; 3) on maakohus jätnud vastamata apellandi väidetele vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta tegi laenu andmisel põhivõlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi ning oli veendunud tema võimes lepingut täita. Apellant viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-136-12; 4) ei ole nõue kontrollitav. Vastustaja poolt esitatud dokumentidest ei selgu, mis ulatuses toimus laenu tagastamine ning võlgnevuse ja viivise tasumine. Vastustaja arvutusest ei selgu, milliste summade alusel arvutati viiviseid. OÜ Holaservis (pankrotis) konto ning laenukonto väljavõttest nähtub, et
7. novembri 2011 seisuga oli laenujääk 37 870,99 eurot ning
8. detsembri 2011 seisuga 0 eurot. Hagiavaldusele lisatud nõuete arvestus (lisa 20) ei ole allkirjastatud, see hõlmab perioodi
9. august 2010 –
10. august 2012, samuti esineb vastuolu lisaga 17; 5) ei ole vastustaja võlgnevuse sissenõudmiseks varem meetmeid kasutanud, mille tulemusena on oluliselt vähenenud OÜ Holaservis (pankrotis) vara. On arusaamatu, miks ei ole vastustaja varem pöördunud kohtusse võlgnevuse sissenõudmiseks põhivõlgnikult või apellandilt.
11. Danske Bank A/S Eesti filiaal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti jätnud tähelepanuta Uus Maa Kinnisvarabüroo
12. aasta I kvartali kinnisvaraturu ülevaate. Apellant ei ole selgelt välja toonud, kuidas antud uuring tõendab vastuväidet, et vastustaja põhjustas kinnistute müümise alla turuhinna. Kohus on õigesti leidnud, et kinnistute müümine madalama hinnaga kui Pindi Kinnisvara OÜ poolt tuvastatud turuhind oli tingitud kõrgemat hinda pakkuvate huviliste puudumisest; 2) on maakohus põhjendanud, miks on tõendamata apellandi etteheide, et vastustaja põhjustas kinnistute müümise alla turuhinna. Apellant ei ole selgitanud, mida oleks vastustaja saanud ära teha selleks, et muuta faktilist turuolukorda, kus kinnistute ostmise vastu tundis huvi üks isik; 3) on maakohus põhjendanud, miks vastustaja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Antud juhul nimetatud põhimõte ei kohaldu, sest apellant andis käenduse majandustegevuses. Isegi kui nimetatud põhimõte kohalduks, ei ole vastustaja seda rikkunud; 4) on vastustaja nõue selge. Hagiavalduse lisast nr 17 ei tulene, et
13. detsembri 2012 seisuga oli laenujääk 0 euro, see on üksnes laenusumma allkonto väljavõte, mida tuleb vaadelda koosmõjus lisaga 18 (põhiosa võlgnevuse allkonto väljavõttega). Apellant ei ole põhistanud, mis annab alust kahelda selles, et maakohus on võlgnevuse suuruse õigesti tuvastanud. Apellant ei esitanud maakohtus mingit alternatiivset võlgnevuse arvestust või tõendeid, mis oleks kinnitanud, et vastustaja poolt väidetud võlgnevus mingis osas puudub; 5) ei ole vastustaja enda tegevuse või tegevusetusega apellanti kahjustanud. Apellandi vastavasisulised etteheited ei ole õiguslikult põhjendatud ning jäävad vastustajale mõneti ebaselgeks, samuti põhinevad need uutel faktiväidetel (vastustaja on põhivõlgniku vastu nõuete esitamisega viivitanud ja tekitanud apellandile kahju). Apellandile tekkinud väidetav kahju on tõendamata. Apellant ei esitanud maakohtus mingeid erandlikke asjaolusid, millest tulevalt oleks vastustaja pidanud põhivõlgniku vastu kohtusse pöörduma pärast lepingu ülesütlemist või mõistliku aja jooksul. Võlausaldajal ei saa olla kohustust esitada põhivõlgniku vastu hagi võimalikult varakult, et kaitsta käendajat. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.
15. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja käendas hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi hageja ees. Kostja oli ka OÜ Holaservis juhatuse liikmeks. Põhivõlgniku laenu hageja ees tagas ka hüpoteek, mis oli seatud põhivõlgnikule kuulunud kinnistustele Landmani ja Anneli. OÜ Holaservis pankrot kuulutati välja
16. augustil 2012 ja pankrotimenetluse käigus müüs pankrotihaldur põhivõlgnikule kuulunud kinnistud. Pankrotimenetluses rahuldati hageja nõue 17 425 euro ulatuses. Käendaja vastutuse maksimumsummaks on 77 205, 27 eurot. Hageja väitel on OÜ Holaservis (pankrotis) kohustus täitmata 93 774, 65 euro ulatuses.
17. Maakohus on põhjendatult hagi käendaja vastu rahuldanud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja on vastava käenduslepingu hagejaga sõlminud ning ei ole asjas tõendanud, et kohustus, mille täitmise eest ta peab vastutama, on lõppenud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendamatud on kaebuse väited selles, et maakohus pidi hindama apellandi väiteid laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute tegeliku turuhinna kohta ja hageja tegevuse osas OÜ Holaservis pankrotivara realiseerimisel. Asja materjalidest nähtub, et kinnistud, mille müügihinna osas on pooled menetluses vaielnud, on müüdud OÜ Holaservis pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses müüb vara pankrotihaldur (

§ 55lg 3 p 1, § 135 lg 1).

Pankrotivara müük toimub enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja vara alghinna määrab haldur, kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga (

§ 136lg 1 ja 2).

Pandiga koormatud kinnisasja peab haldur müüma nelja kuu jooksul arvates ajast, millal haldur võis alustada pankrotivara müüki, arvestades

§-des 133 ja 134 sätestatut (

§ 140

). Seega vastutab pankrotivara müügi, sh müügihinna määramise osas, eelkõige pankrotihaldur, vara müügi alghinna peab haldur kooskõlastama pankrotitoimkonnaga. Haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju, peab selle hüvitama (

§ 63lg 1).

Pankrotivara müümise eest ei vastuta võlausaldaja, nagu leiab kaebaja. Isegi kui võlausaldaja esindaja valitakse pankrotitoimkonna liikmeks, ei too see kaasa võlausaldaja vastutust pankrotitoimkonna liikmeks valitud esindaja kohustuste täitmise eest. Pankrotitoimkonna liikmed vastutavad solidaarselt oma kohustuste rikkumisega süüliselt tekitatud kahju eest (

§ 75

). Ringkonnakohus rõhutab, et seetõttu ei oma käendaja vastutuse hindamisel tähendust asjaolu, kas laenu tagatiseks olnud kinnistud müüdi pankrotimenetluses halduri poolt nn tegeliku turuhinnaga.

1. Kaebaja heidab maakohtule ette ka vastamata jätmist kostja väidetele vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Maakohus on kostja sellele väitele vastanud otsuse lk-del 10-
2. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 selgitanud, et professionaalsel krediidiandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates
3. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav sama 6 sätte varem kehtinud redaktsioonist. Maakohus jõudis järeldusele, et hageja ei ole rikkunud põhivõlgniku krediidivõime analüüsi läbiviimise kohustust. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, kas hageja laenuandjana hindas laenu- ja käenduslepingu sõlmimisel põhivõlgniku krediidivõimekust, ei oma tähtsust tehingu kehtivuse kontrollimisel. Käenduslepingu osas on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväide ka välistatud. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Kaebaja poolt viidatud lahendis nr 3-2-1-136-12 on Riigikohus selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumise korral võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses (tekitatud kahju ulatuses) täitmisest keelduda. Vastavat nõuet ja vastuväidet (vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ja nõude tasaarvestusavaldus) ei ole põhivõlgnik asja materjalide kohaselt esitanud ning põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi käendaja kasutada ei saa. Viidatud lahendis on Riigikohus pidanud võimalikuks ka käendajal omaenese kahju hüvitamise nõude olemasolu võlausaldaja vastu, mis nõude saab käendaja võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Käendaja ei ole sellist kahjunõuet ja vastavat tasaarvestusavaldust kohtule esitanud. Maakohtu menetluses (III kd lk 104) on kostja küll avaldanud, et seoses hagejapoolse teatamiskohustuse rikkumisega võib kostjal eeldatavasti tulevikus tekkida kahju summas 77205,27 eurot. Maakohus tuvastas otsuses kostja vastuväite, et hageja ei ole teda teavitanud laenulepingu ülesütlemisest, põhjendamatuse. Kuna kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige, siis tuleb eeldada, et kostja omas teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta. Kostja ei ole maakohtu vastavaid seisukohti vaidlustanud. Seetõttu saab ringkonnakohus asuda seisukohale, et kostjal käendajana puudub kahjunõue hageja vastu, mida ta saab tasaarvestada hageja nõudega ning toimiku materjalidest ei nähtu vastava tasaarvestusavalduse esitamist hagejale.
4. Apellant on seisukohal, et hageja ei ole võtnud kasutusele kõiki meetmeid oma nõude rahuldamiseks, mistõttu on vähenenud põhivõlgniku vara, mh on hageja hilinenud pankrotiavalduse esitamisega OÜ Holaservis vastu. Ringkonnakohus vastava etteheitega ei nõustu. Asja materjalide kohaselt ütles hageja laenulepingu üles alates
5. oktoobrist
6. Avalduse täitemenetluse algatamiseks põhivõlgniku suhtes esitas hageja
7. aprillil 2012 (I kd lk 34). OÜ Holaservis pankrot on välja kuulutatud
8. augustil
9. Seega on põhivõlgniku pankrot välja kuulutatud vähem kui aasta jooksul pärast laenulepingu ülesütlemist ja kogu kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kaebusest ei nähtu, milliseid vahendeid pidi hageja veel kasutusele võtma kohustuse sissenõudmiseks ja kuidas on väidetav hageja poolne viivitus mõjutanud OÜ Holaservis pankrotivara suurust. Maakohtu menetluses on kostja avaldanud, et OÜ Holaservis põhivara sattus
10. aastal OÜ Softwood ebaseaduslikku valdusesse, seoses sellega oli alustatud kriminaalmenetlust ja esitatud oli tsiviilhagi (I kd lk 67). Kostja poolt avaldatust saab teha järelduse, et põhivõlgniku varaline olukord halvenes juba enne laenulepingu ülesütlemist, mistõttu ei oleks ka pankrotiavalduse varasem esitamine pruukinud aidata kaasa hageja nõude rahuldamisele põhivõlgniku vara arvelt. Pankrotimenetluses otsustab hagide esitamise kolmandate isikute vastu haldur ja hagejale pankrotivõlausaldajana ei ole põhivõlgniku pankrotimenetluses etteheidetav nõude esitamata jätmine põhivõlgniku nimel. Oluline on rõhutada, et põhivõlgniku juhatuse liikmeks oli pankroti väljakuulutamise ajal kostja, kes pidi hea seisma 7 põhivõlgniku vara säilitamise ja võlausaldajate huvide kaitsmise eest, samuti oli kostjal pankrotistunud põhivõlgniku juhatuse liikmena kõik pankrotivõlgniku õigused, sh õigus esitada kaebust OÜ Holaservis (pankrotis) pankrotihalduri tegevuse (ja ka tegevusetuse) peale. VÕS § 145 lg 5 asjaolusid, mis annaksid aluse käendaja vastutuse vähendamiseks, asjas ei esine.
11. Apellant peab nõuet ebaselgeks, seda nii põhivõlgnevuse kui ka viiviste arvestamise osas. Apellant leiab, et hagiavalduse lisad nr 17 ja 20, milles on esitatud nõude arvestus, on vastuolulised. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebusest ei nähtu, milles seisneb maakohtu eksimus hageja nõude suuruse kontrollimisel. Lisa nr 20 (I kd lk 46) sisaldab laenulepingu võlgnevuse arvestust seisuga
12. august 2012 (põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga), sh põhiosa 52 788,15 eurot, intress 2331,76 eurot ja viivis 58411,50 eurot. Näidatud on ka viivise arvestus. Kaebaja ei ole arvestuse aritmeetilist õigsust vaidlustanud, ega avaldanud laekumisi, mida viidatud võlaarvestus ei kajasta. Lisa 17 sisaldab laenusumma allkonto väljavõtet (I kd lk 22-24), millest nähtub, et ka pärast
13. augustit 2008 on graafikujärgset kuumakset tasutud ning põhivõla jääk seisuga
14. november 2011 oli 37 870,91 eurot. Samal kuupäeval on toimunud laenu vähendamine summas 38 819, 01 eurot. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja selgitanud, et maakohus tuvastas õigesti, et võlgnevus 38 819 eurot on
15. detsembril 2012 hageja poolt kontolt „laenusumma allkonto“ seoses laenulepingu ülesütlemisega üle kantud teisele põhivõlgniku laenukontole „põhiosa võla allkonto“ (I kd lk 45). Viidatud kontoväljavõttel (põhiosa võla allkonto) see kanne ka kajastub, moodustades võla lõppjäägi 52 788,15 eurot.
16. oktoobri 2011 ülesütlemisavalduses (I kd lk 33) on hageja avaldanud, et laenust 52 788,15 eurot on tähtaegselt tagastamata 13019, 83 eurot, milline summa kattub konto „põhiosa võla allkonto“ andmetega sama aja seisuga (I kd lk 45). Vastuolu hagiavalduse lisade 17 ja 20 vahel ei ole, lisa nr 17 kajastab laenu põhiosa võlga, st summasid, mis olid muutunud sissenõutavaks ja olid tasumata ning lisa nr 20 kajastab laenusumma graafikujärgseid tasumisele kuuluvaid makseid (sõltumata sellest, kas neid tehti või mitte). Laenulepingu ülesütlemise järgselt
17. detsembril 2011 kandis hageja lepingu ülesütlemise ajaks tasumisele mittekuulunud laenujäägi sissenõutavaks muutnud võlana allkontole „põhiosa võla allkonto“, mis kajastab õigesti põhiosa võla lõppjääki 52 788,15 eurot.
18. Apellant on avaldanud, et talle ei ole arusaadav, millise kohustuse katteks on arvestatud pankrotimenetluses laekunud rahasumma. Laenulepingu üldtingimuste (I kd lk 15) p 6.8 kohaselt on kõigi lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekord selline, et kõigepealt loetakse täidetuks kulutused, mis hageja on laenusaaja eest kandnud seoses tagatisvara kindlustamisega või tagatislepingu sõlmimise/registreerimisega, seejärel viivis, leppetrahv, laenu ennetähtaegse tagastamise tasu ja kõige viimasena tähtajaks tasumata laenusumma. Kokkulepitud järjekord on kooskõlas VÕS § 88 lg-s 8 sätestatuga. Seega tuleb hagejale põhivõlgniku pankrotimenetluses tasutud 17 425 eurot lugeda tasutuks viivise katteks, misjärel on hagejal laenulepingu järgselt nõue 93 774,65 eurot, millest kostja vastutab käendajana maksimaalselt 77 205,27 euro ulatuses.
19. Apellant ei ole vaidlustanud temalt maakohtus hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu 6730,28 eurot suurust. 8 Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus kulud õigusabile 7, 3 h eest 1121,28 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab põhjendatud ja vajalikuks kuluks ringkonnakohtu menetluses kulutust õigusabile 6 h ulatuses ja rahalises suuruses 921,6 (koos käibemaksuga) eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks. Nimetatud ajakulu hõlmab nii apellatsioonkaebuse koostamise kulu kui ka aega kliendi teavitamisele, menetluse seisu uurimisele, ringkonnakohtu määrustega tutvumisele, vastuse allkirjastamisele. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu ei ole põhjendatud kaotanud poolelt välja mõista. Menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 p 13). Hageja on avaldanud, et ta ei saa tekkinud kulult käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb kulu kostjalt välja mõista koos käibemaksuga. Apellant sai menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks summas 1200 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, kuulub kostjalt TsMS § 190 lg 5 alusel riigilõiv riigituludesse väljamõistmisele. Kostjale on antud riigi õigusabi hüvitamiskohustuseta (II kd lk 36), mistõttu jäävad kostja õigusabi kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks 9