Obsah (5)

§ 638§ 644§ 635§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-14-5865

§ 638teise lause alusel tuleb aktis nr 8 nimetatud tööd lugeda vastuvõetuks.

Töödes esinevate puuduste osas on tunnistajad andnud vastupidiseid ütlusi ning ainuüksi nende alusel ei saa vaegtööde esinemist tõendatuks lugeda. Kuivõrd kostja ei ole muid tõendeid töödes esinevate puuduste kohta esitanud, leidis maakohus, et hageja on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks alates

1. maist
2. Maakohtu hinnangul on hageja kandnud menetluskulusid põhjendatud ja vajalikus ulatuses summas 4014,20 eurot (riigilõiv 1000 eurot + õigusabikulud 3014,20 eurot). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Jaama Invest OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant taotles uute tõendite vastuvõtmist. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus rikkunud TsMS § 331 lg 1 ning jätnud vastu võtmata tõendid, mis omasid olulist mõju lahendile. Täiendavate tõendite esitamise vajaduse tingis tunnistaja T.P. poolt istungil antud ütlused. Kuivõrd apellant ei teadnud ega saanud ette näha, et T.P. asub kohtuistungil valeütlusi andma, ei saanud apellant tõendeid varasemalt esitada. T.P. oli teadlik, et lepingu sõlmimise hetkeks olid juba uue hooneosa seinad püsti ja katus peal. Seega on väärad T.P. ütlused, mille kohaselt oli lepingu I etapi sisuks vana hoone rekonstrueerimine ja uuest hoonest üksnes vundamendi ehitus. T.P. ütlused lähevad vastuollu dokumentaalsete tõenditega ning samuti esinevad vastuolud tunnistaja enda ütlustes. Vastuolude ja teadvalt valeütluste andmise tõttu on T.P. ütlused tervikuna ebausaldusväärsed; 2) on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§-s 638 ning lepingu p-s 3.3 sätestatut ning valesti hinnanud apellandi e-kirja, milles apellant aktile nr 8 vastu vaidleb. Apellant on vastavalt lepingu p-dele 3.3 ja 8.2 keeldunud tähtaegselt aktis nr 8 märgitud tööde vastuvõtmisest ning seega ei saa neid vastuvõetuks lugeda. Tööde vastuvõtmisest keeldumise otsus ei pidanud lepingu ega seaduse kohaselt olema põhjendatud; 3 3) on maakohus rikkunud TsMS §

1. Kohus on jätnud tähelepanuta hulgaliselt apellandi väiteid ning on jõudnud järeldusteni, mis ei ole kooskõlas asjas tuvastatud eeldustega. Kohus ei ole analüüsinud etappide eelarveid ega asjaolu, et vastustaja poolt nõutav summa väljuks kokkulepitud eelarvest. Tunnistaja K.K. on märkinud, et aktid ei kajasta reaalselt tehtud tööd ning seega ei saa akti nr 8 põhjal teha järeldusi, kas selles märgitud tööd on tehtud. Nimetatud aktis esinevad ka vastuolud. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tööde jaotamine etappideks ei ole tõendatud ning pole ka oluline;
2. Rennes OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei andnud tunnistaja T.P. valeütlusi ning maakohus on põhjendatult tagastanud kostja hilinenult esitatud tõendid. Vastustaja palub ringkonnakohtul tagastada apellatsioonkaebusele lisatud tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel; 2) on maakohus õigesti leidnud, et hageja on õigus nõuda kostjalt akti nr 8 kohaselt esitatud arve tasumist. Kuivõrd ühtegi vastuväidet aktile nr 8 ei esitatud, oli hageja õigustatud esitama sellekohase arve. Väide „pean keelduma allkirjastamisest“ ei ole käsitletav kirjaliku pretensioonina lepingu p 3.3 mõttes. Tööde reaalne teostamine tuleneb tunnistajate ütlustest; 3) ei ole maakohus põhjendamiskohustust ega muid menetlusõiguse norme rikkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2015 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna Tartu Maakohtu
5. oktoobri 2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
6. Alusetu on apellandi väide, et maakohus rikkus TsMS § 331 lg-t 1, kui jättis vastu võtmata apellandi poolt koos viimase seisukohaga 05.10.2015 saadetud tõendid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et apellant esitas 05.10.2015 tõendid hilinemisega ning seetõttu on kohus õigustatult jätnud need vastu võtmata. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus andnud TsMS § 237 lg 1 kohaselt eelmenetluses menetlusosalistele tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatut järgides. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Antud juhul oli maakohus andnud menetlusosalistele kohtuistungil
7. septembril 2015 võimaluse sõlmida kompromiss kuni 25.09.2015 ning nimetatud kuupäevaks kompromissi mittesaavutamisel 4 pidid pooled esitama kirjalikud seisukohad hiljemalt 05.10.
8. Samuti määras maakohus otsuse teatavakstegemise aja 23.10.
9. Õige on maakohtu seisukoht, et kuna kostja poolt tõendite esitamise kuupäevaks (05.10.2015) oli kohus määranud otsuse kuulutamise aja, siis tõendite vastuvõtmine oleks tinginud menetluse venimise, sest kohus oleks pidanud tagama hagejale võimaluse esitatud tõendite osas seisukoha võtmiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja tõendeid hilinemisega esitades kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt (TsMS § 200 lg 1). Väidetavalt tingis täiendavate tõendite esitamise vajaduse tunnistaja T.P. poolt istungil antud ütlused. Seega pidi kostja juba
10. septembri 2015 istungil aru saama tõendite esitamise vajadusest ning tal oli võimalik sellest informeerida kohut ja samuti hagejat. Kostja ei ole seda teinud enne kui 05.10.2015, s.o ligikaudu kuu aega hiljem sellest, kui ta sai väidetavalt aru tõendite esitamise vajadusest. Lähtudes eeltoodust jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel tähelepanuta ja tagastab apellandile koos apellatsioonkaebusega uuesti esitatud e-kirjad koos koosoleku protokollidega ja 08.01.2014 koostatud eksperthinnangu.
11. Apellandi väitel on tunnistaja T.P. ütlused ebausaldusväärsed, s.o apellandi seisukoha järgi on maakohus hinnanud ebaõigesti tunnistaja T.P. ütlusi. Kostja seisukoha järgi on tunnistaja T.P. ütlused ebausaldusväärsed seetõttu, et kuna lepingu sõlmimise hetkeks oli uue ehituse vundament valmis ning seinad ja katus vähemalt osaliselt valmis, siis ei saanud I etapi sisuks olla vana hoone rekonstrueerimine ja uuest hoonest üksnes vundamendi ehitus, nagu väitis tunnistaja (s.o tunnistaja T.P. ütlused on ebausaldusväärsed sisuliselt seetõttu, et ta sai töö etappideks jaotamisest kostjast erinevalt aru). Vastavalt TsMS § 232 lg 1-le hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5 järgi võib kohus jätta tõendi selle hindamise järel arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et antud juhul ei ole tunnistaja T.P. ütlused ilmselt ebausaldusväärsed. Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse p-s 22.3., ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka maakohtu seisukohaga, et kuivõrd tööde etappideks jaotamine ja etappide jagamine tööpositsioonideks ei olnud sätestatud kirjalikus töövõtulepingus ning sai selle osaks alles praktilise töö käigus, kujunemata selgelt välja pooltevahelistes dokumentides, ei ole põhjust asuda seisukohale, et tunnistaja T.P. ütlused on ebausaldusväärsed.
12. Hagiavaldusest nähtuvalt põhineb hageja nõue aktile nr 8 (lk 36-38), mille aktsepteerimisest on kostja keeldunud ning jätnud tasumata akti nr 8 alusel esitatud arve nr 112 summas 20 764,56 eurot (lk 40). Apellandi seisukoha kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§-s 638 ning lepingu p-s 3.3 sätestatut ning valesti hinnanud apellandi e-kirja, milles apellant aktile nr 8 vastu vaidleb. Maakohus on akti nr 8 järgi tööde vastuvõtmisega seonduvat käsitlenud põhjalikult vaidlustatud otsuse p-s 24. Ringkonnakohus nõustub kõigi seal esitatud maakohtu seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid korrata. 5 Maakohus on õigesti kohaldanud

§-i 638 ning apellandi vastupidine väide on alusetu.

§ 638

kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

§ 638

lähtub eeldusest, et tellijal on kohustus töö vastu võtta.

§ 644

lg 1 järgi tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Seega kui tellija jätab töö vastu võtmata, siis tuleb tal seda põhjendada. Kui töövõtja on esitanud tellijale akti allkirjastamiseks, kuid tellija keeldub põhjendamatult selle allkirjastamisest, loetakse töö ikkagi vastu võetuks mõistliku aja möödudes.

1. Hageja esitas akti nr 8 kostjale 15.04.
2. Sama e-kirjaga edastas hageja kostjale ka lisatööde akti. Kostja tellijana keeldus 17.04.2014 akti nr 8 alusel teostatud tööde eest tasumast, põhjendades seda asjaoluga, et antud tööde teostamises ei ole pooled kokku leppinud. Hageja saatis uuesti kostjale 25.04.2014 akti nr 8, lisades ka akti alusel koostatud arve nr
3. Töövõtjal on kohustus

§ 638teise lause järgi tõendada, et tellija keeldus alusetult töö vastuvõtmisest.

Maakohus, hinnates asjas olevaid tõendeid, asus seisukohale, et kostja on põhjendamatult keeldunud 17.04.2015 hagejale saadetud e-kirjas aktis nr 8 märgitud tööde vastuvõtmisest. Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse p-s 24.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Kuna kostja keeldus alusetult töö vastuvõtmisest, siis on maakohus õigustatult lugenud

§ 638alusel aktis nr 8 märgitud töö vastuvõetuks.

1. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 24.
2. vastanud kostja kohtumenetluses esitatud väitele, mille järgi ei olnud töö aktis nimetatud mahus teostatud (esinesid vaegtööd) ning seetõttu oli kostjal tellijana õigus tööd mitte vastu võtta. Siinkohal on õige maakohtu seisukoht, et kuna tunnistajate T.P. ja K.K.i ütlused on vastuolus, siis ei saa ainuüksi nende alusel vaegtööde esinemist või mitteesinemist tõendatuks lugeda. Kuivõrd kostja ei ole muid tõendeid töödes esinevate puuduste kohta esitanud, asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud.
3. Apellandi väitel on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, kuna on jätnud tähelepanuta hulgaliselt apellandi väiteid. Siinkohal tugineb apellant sellele, et kohus ei ole analüüsinud etappide eelarveid ega asjaolu, et vastustaja poolt nõutav summa väljuks kokkulepitud eelarvest. Samuti oleks kohus pidanud apellandi seisukoha kohaselt arvestama tunnistaja K.K.i ütlustega, mille kohaselt aktid ei kajasta reaalselt tehtud tööd ning seega ei saa akti nr 8 põhjal teha järeldusi, kas selles märgitud tööd on tehtud, ja ebaõige on maakohtu järeldus, et tööde jaotamine etappideks ei ole tõendatud ning pole oluline. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta on alusetud. Kostja vastuväiteid seoses töövõtulepingu järgete tööde jagamisega etappideks on maakohus põhjalikult käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid pooltevahelist õiguslikult siduvat kokkulepet töö etappideks jaotamise ja etappide sisu osas ning pooled on töö akteerimisel ja tasustamisel alates aktist nr 5 käsitlenud etappe koos, s.o hageja on kostja nõusolekul teostanud vana hoone renoveerimis- ja rekonstrueerimistöid paralleelselt uue hooneosa ehitustöödega (aktid 5-7). Töövõtulepingu p-des 4.1 ja 4.2 on sätestatud ehitise I ja II etapi tööde üleandmise 6 tähtajad, kuid samas ei ole pooled menetluses esitanud hinnakalkulatsiooni ega ka pooltevahelist kokkulepet, millest nähtuks, millised tööd kuulusid esimesse etappi ja millised teise etappi. Tunnistajate T.P. ja K.K.i ütlustest nähtuvalt said nad töö etappideks jagamisest erinevalt aru ning tunnistajate ütluste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millised tööd millises etapis tuli teha.
5. Maakohus on K.K.i ütlusi, mille kohaselt aktid ei kajasta reaalselt tehtud töid ning seega ei saa akti nr 8 põhjal teha järeldusi, kas selles märgitud tööd on tehtud, hinnanud vaidlustatud otsuse ps 24.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tunnistaja K.K.i ütlustele ning ei pea vajalikuks seda korrata. 14.

§ 635

lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kuivõrd kostja ei täitnud töövõtulepingust tulenevat tasu maksmise kohustust, siis on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude summas 20 764,56 eurot kostja vastu.

1. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda. Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulude katteks kokku 1774 eurot. Kostja on vastu vaielnud hageja menetluskulude rahalisele suurusele ja palunud vähendada hageja menetluskulusid vähemalt 7,5 h ehk 840 euro võrra. Hageja lepingulise esindaja tunnitasuks on 112 eurot (lisandub käibemaks). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu
2. veebruari 2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu võib tunnitasu 112 eurot pidada põhjendatuks ning vajalikuks. Maakohus on teinud otsuse
3. oktoobril
4. Pärast maakohtu otsuse tegemist esitas hageja hagi tagamise taotluse, mille maakohus
5. novembri 2015 määrusega rahuldas. Kuivõrd maakohus ei saanud hagi tagamise avaldusega seotud menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata, määrab need rahaliselt kindlaks ringkonnakohus. Arvestades hagi tagamise avalduse (II kd lk 1-6) mahtu ning keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 h. Hinnates apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ning mahtu loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks vastuse koostamisel 5 h. Menetluskulude nimekirja koostamine ei ole põhjendatud ning vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes. Eeltoodu alusel moodustavad hageja hagi tagamisega seotud menetluskulud ning menetluskulud ringkonnakohtus kokku 896 eurot ((3+5) x 112). /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 / allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson