Obsah (6)

§ 33§ 106§ 116§ 117§ 89§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 08. juuni 2016, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-85 Haldusasi Winestore OÜ (pra

§ 33

lg 4 kohaselt kui maksu tasumise õiguslik alus langeb ära (näiteks vastava kohustuse loonud õigusakt kuulutatakse põhiseadusega vastuolus olevaks ning seda ei kohaldata), on maksukohustuslasel õigus sellest tulenev tagastusnõue esitada kolme aasta jooksul.

§ 33

lg 5 kohaselt tuleb tagastusnõudest maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis.

§ 106

lg 1 täpsustab, et eeltoodud tagastusnõudele tuleb lisada maksukohustuslase pangakonto number.

§ 106

lg 2 kohaselt summa, mille tagasisaamiseks on isikul õigus, tagastatakse 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates, kui maksuseaduses ei ole sätestatud teist tähtaega. 17. Kaebaja peab nõude materiaalse eeldusena tõendama, et müügimaksu tasumise kohustust ei olnud olemas või on see ära langenud. Kaebaja on 28.11.2012 esitanud vastustajale kirjalikku taasesitamist 3 võimaldavas vormis müügimaksu tagastamise nõude enne aegumistähtaja lõppu (2010 aasta II kvartali eest tasutud maksusumma tagasinõudeõigus aegub kolme aasta jooksul) ning sellele oli lisatud ka vastav pangakonto number. Seega on kaebaja esitanud

§ 33lg 5 ning § 106 lg 1 vastava tagastusnõude taotluse.

Vastustaja on valesti saanud aru

§ 33lg 5 sisust.

Kaebaja on teinud endale teadaolevalt kõik, et vastustaja saaks võtta seisukoha müügimaksu tagastamise suuruse ning faktiliste ja õiguslike aluste kohta. Vastustaja ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu muudele menetluslikele vajadustele asja lahendamiseks.

§ 116

lg 1 kohaselt kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks intressi.

§ 117

lg 1 kohaselt

§-des 115 ja 116 sätestatud intressi määr on 0,06 protsenti päevas ehk 21,9% aastas.

1. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et Tallinna müügimaksu määrus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Euroopa Liigu õigusega, mistõttu palub kaebaja kohtul jätta müügimaksu määrus kohaldamata osas, millega tuleb vastavalt müügimaksu määrusele tasuda müügimaksu aktsiisiga maksustatud alkohoolsete jookide müügilt. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja ei teavitanud kehtiva korra alusel ja kohaselt müügimaksu tagastusnõudest (

§ 33

lg 1), siis tagastusnõuet ei tekkinudki ning seetõttu ei saanud vastustaja kaebaja esitatud tagastusnõude täitmise taotlust rahuldada.

1. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitas
2. novembril 2012 tagastusnõude täitmise taotluse. Seda seisukohta kinnitab muuhulgas nõudeavalduse resolutsiooni punkt 1, mis on sõnastatud järgmiselt: „tagastada WineStore OÜ poolt perioodil 2010 II kvartal kuni 2011 neljas kvartal Tallinna linnale läbi maksuhalduri tasutud müügimaks summas 88 862,77 eurot“. Vastustaja lahendas kaebaja esitatud tagastusnõude täitmise taotluse vaidlustatud otsusega, kus märkis, et „samuti ei ole WineStore OÜ esitanud parandusdeklaratsiooni väidetavalt ebaõigesti deklareeritud maksusumma parandamiseks“. Vastustaja hinnangul anti nimetatud lausega kaebajale teada, et vastustaja ei saa kaebaja esitatud tagastusnõuet täita, sest vastustajat pole tagastusnõudest ettenähtud korras teavitatud ehk teisisõnu polnud nõuet, mida täita. Vastustaja ei pidanud vajalikuks taotluse rahuldamata jätmist põhjalikumalt selgitada, kuna kaebaja esindajaks oli vandeadvokaat. Vastustaja leiab, et juhul, kui kaebaja ei esitanud tagastusnõuet, mida vastustaja saaks täita, siis ei saa kaebaja nõuda olematu nõude pealt intressi arvestamist ja tasumist vastustaja poolt.
3. Maksukorralduse seaduse § 33 lg 5 kohaselt tuleb tagastusnõudest maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis. Kaebaja ei ole teavitanud vastustajat tagastusnõudest ei maksudeklaratsiooni (parandusdeklaratsiooni) esitamisega ega muus kirjalikus dokumendis. Rahandusministri
4. detsembri 2008 määruse nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 12 kohaselt saab tagastusnõue tekkida deklaratsiooni esitamisel või parandamisel (p 1), haldusakti esitamisel või parandamisel (p 2) või ettemaksukontole sissemakse tegemisel (p 3). Sama rahandusministri määruse § 13 lg 1 sätestab, et deklaratsiooni parandamisel ning haldusakti esitamisest või parandamisest tekkinud enammakse kantakse isiku ettemaksukontole pärast seda, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud. Järelikult õigusaktide kohaselt oleks kaebaja esmalt pidanud vastustajat teavitama tagastusnõudest viidatud korras ja alles pärast seda esitama tagastusnõude täitmise taotluse. See tähendab, et kaebaja deklareeris müügimaksu ning ta pole esitatud maksudeklaratsioone muutnud. Ta on jätkuvalt deklareerinud müügimaksu, nii nagu see on esitatud varasemalt. Kui ta leiab, et tal pole müügimaksu maksukohustust, siis ta peaks maksudeklaratsiooni esmalt muutma, sest maksude arvestuse ja maksude deklareerimise kohustus on kaebajal kui maksukohustuslasel. Isik ei saa samaaegselt deklareerida maksukohustuse olemasolu ja teisalt esitada maksu tagastusnõuet. Kuna ta pole maksudeklaratsioone muutnud, siis tuleb jätkuvalt lähtuda maksukohustusest, mida isik ise deklareeris. 4 22.

§ 89

lg 1 sätestab, et kui maksukohustuslane enne maksusumma määramise aegumist (§ 98) avastab, et tema või tema nimel esitatud deklaratsioonis esinevad vead või on andmed puudulikud ning seetõttu on deklareeritud maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast, teavitab ta sellest viivitamata maksuhaldurit kirjalikult, kui maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole sätestatud teisiti.

§ 98

järgi on deklaratsiooni parandamiseks ettenähtud 3 aastane tähtaeg, mis on juba möödas. Seega ei võimalda esitatud kaebus saavutada taotletavat eesmärki ning kaebus tuleks jätta ainuüksi sel põhjusel rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas taotleb kaebaja Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsuse nr 5-1.1/5 tühistamist, Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 osalist kohaldamata jätmist ning haldusorgani kohustamist Winestore OÜ poolt tasutud müügimaksu tagastamiseks koos vastavate intressidega. Põhivaidlus seostub siiski Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsusega nr 5-1.1/5, milles asuti seisukohale, et müügimaks oli Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja millega jäeti Winestore OÜ taotlus õigusliku aluseta tasutud müügimaksu tagastamiseks rahuldamata.
2. Vastustaja hinnangul ei olnud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ vastupidiselt kaebaja väidetele Euroopa Liidu õigusega vastuolus, mistõttu jäeti tagastusnõude täitmise taotlus rahuldamata. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud seonduvalt tagastusnõudega ka mitmetele maksukorralduse seaduse sätetele, kuid peamine argumentatsioon tugineb eeldusele, et Winestore OÜ ei ole maksnud müügimaksu seaduses ettenähtust enam ja et müügimaksu määrus ei olnud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga nr 2008/118/EÜ (aktsiisidirektiiv) vastuolus. Kaebaja omakorda on seisukohal, et müügimaks ei vastanud eelnimetatud aktsiisidirektiivile, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja mille kohaselt võiks aktsiisikaupa maksustada üksnes erieesmärgi olemasolul. Kaebaja hinnangul Tallinna müügimaksul taolist erieesmärki ei olnud. Lähtuvalt eeltoodust hindab kohus kõigepealt menetlusosaliste väiteid selles osas, mis puudutab müügimaksu võimalikku vastuolu aktsiisidirektiiviga. Kohustamisnõue omakorda seostub otseselt eelnimetatud põhivaidlusega, sest olukorras, kus müügimaks peaks osutuma aktsiisidirektiiviga kooskõlas olevaks ja õiguspäraseks, ei saaks rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat ning tagastusnõude täitmise kohustamisele suunatud nõuet.
3. Müügimaks on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusega nr
4. See kehtis kuni 01.01.2012, sest 23.09.2010 vastu võetud ja 01.01.2012 jõustunud kohalike maksude seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega tunnistati müügimaksu kehtestamist võimaldanud kohalike maksude seaduse § 5 p 3 ja § 8 kehtetuks. Kaebaja taotleb Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 kohaldamata jätmist osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga. Kuigi kaebaja on osundanud veel ka müügimaksu vastuolule põhiseadusega, seostuvad osaühingu sellekohased väited peamiselt siiski aktsiisidirektiiviga. Kaebusest nähtub, et vaidlusega seonduv müük seisnes vaid aktsiisikaupade müügis ning selles osas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust ka olnud. Seega piisab kaebaja põhinõude rahuldamiseks ka sellest kui müügimaks on aktsiisidirektiiviga vastuolus.
5. Euroopa Liidu Nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/118/EÜ esimese artikli teise lõike kohaselt võivad liikmesriigid maksustada erieesmärkidel aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted. Seega ei või liikmesriigid kehtestada aktsiisikaupadele selliseid makse, mis selles sättes nimetatud tingimustele ei vasta ning keeluga vastuolus oleva maksukohustuse puhul ei saa olla tegemist õiguspärase maksukohustusega.
6. Käesolevas haldusasjas oli menetlus peatatud kuni menetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-10-
7. Nimetatud haldusasja raames lahendati samuti ühte müügimaksu õiguspärasuse küsimusega seonduvat vaidlust, kusjuures Euroopa Kohtult küsiti ka vastavasisulist eelotsust kohaliku omavalitsuse ühistranspordi 5 korraldamise rahastamise käsitamise võimalikkuse kohta aktsiisikauba maksustamise erieesmärgi tähenduses. Euroopa Kohus otsustas kohtuasjas C-553/13 seonduvalt Tallinna müügimaksu määrusega, et nõukogu
8. detsembri 2008 direktiivi, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellest ei ole võimalik järeldada, et maksul nagu põhikohtuasjas, niivõrd kuivõrd nimetatud maks puudutab aktsiisikaubaks oleva vedelkütuse jaemüüki, on erieesmärk selle sätte tähenduses, kui maksust rahastatakse ühistranspordi korraldamist maksu kehtestanud omavalitsuse territooriumil ning kui sellise ülesande täitmine ja rahastamine on maksu olemasolust sõltumata omavalitsuse kohustus, isegi kui maksulaekumisi on eranditult kasutatud vaid selle ülesande täitmiseks. Ühtlasi tähendab see seda, et müügimaks ei olnud Euroopa Liidu nõukogu 16.12.2008 direktiiviga 2008/118/EÜ kooskõlas ning müügimaksu nõudmine vaidlusaluselt aktsiisikaubalt oli õigusvastane. Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2015 otsuse punktis 25 haldusasjas nr 3-10-3008 on samuti tõdetud, et Euroopa Kohtu lahendist asjas nr C-553/13 nähtub, et müügimaksul puudus aktsiisidirektiivi art 1 lg-s 2 nõutud erieesmärk.
9. Eeltoodust tulenevalt ning praeguseks ajaks osaliselt juba väljakujunenud kohtupraktikat arvesse võttes ei saanud aktsiisikaubalt müügimaksu nõudmist ja Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 esimese paragrahvi teises lõikes sätestatut, mille kohaselt oli võimalik aktsiisikauba müügi maksustamine müügimaksuga, õiguspäraseks pidada. Arvestades asjaolu, et müügimaksu tasumise nõue aktsiisikaubalt oli õigusvastane, tuleb kaebaja tühistamisnõue rahuldada. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et olukorras, kus müügimaksu määruse vastuolu aktsiisidirektiiviga leidis kinnitust, jäetakse Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev õigustloov akt kohaldamata ning vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lõikele 2 tehakse selle kohta ka eraldi märge lahendi resolutsiooni.
10. Kaebuse esitaja on taotlenud ka alusetult tasutud 88 862 euro ja 77 sendi suuruse müügimaksu tagastamise kohustamist koos intressidega, mis seostub otseselt põhivaidluse tähenduses vaadeldava otsusega nr 5-1.1/
11. Sisuliselt tähendab see siiski tagastusnõude uut läbivaatamist ning taoliselt kohus sellest ka lähtub. Vastustaja on asunud muuhulgas ka seisukohale, et maksudeklaratsioone ei ole muudetud ja et kaebaja ei ole maksuhaldurit tagastusnõudest selleks ettenähtud korras teavitanud, mistõttu ei olnudki võimalik tagastusnõuet täita. Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda. Kaebaja on viidanud maksukorralduse seaduse § 33 lõikele 5, mis võimaldab maksuhaldurit tagastusnõudest teavitada lisaks maksudeklaratsioonile ka muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Olenemata sellest, kuidas tagastusnõue täpselt pealkirjastatakse, ei saa sellest järeldada, et nõudest ei olegi teada antud. Tallinna linna seisukoht on selles osas ka vastuoluline, sest tegelikult jäeti tagastusnõue aktsepteerimata seetõttu, et vastustaja hinnangul oli müügimaks aktsiisidirektiiviga kooskõlas. Vaidlustatud haldusaktist ei saa kuidagi järeldada, et tagastusnõuet oleks aktsepteeritud, võimaldatud vajaduse korral puudusi kõrvaldada ning ettenähtud korras edasi menetletud kui see taotlus oleks olnud mõnevõrra teistsuguses vormis. Taolises situatsioonis oli vaidlustatud haldusakti tühistamise taotlemine igati põhjendatud. Samas, vaatamata eelnimetatule ning sellele, et müügimaks osutus aktsiisidirektiiviga vastuolus olevaks, peaks vastustajale jääma tagastusnõude uuel läbivaatamisel siiski teatav kaalutlusruum. Ühtlasi on see vajalik seaduses ettenähtud intresside täpse arvestamise jaoks. Seetõttu kohus väga täpset ettekirjutust teha ei saa. Samas ei mõjuta see tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lõikest 3 kohustamisnõude piire ja seda olenemata sellest kas protsessiosaline taotleb haldusorgani tegevust detailselt või lõplikult kindlaks määravat definitiivset kohustamisotsust või siis haldusakti andmise kaalumisele või haldusmenetluse alustamisele, jätkamisele või kordamisele suunatud indefinitiivset kohustamisotsust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendab seda, et definitiivsed ja indefinitiivsed taotlused loetakse selles mõttes identseks. Seega, sõltumata sellest kui konkreetset ettekirjutust on kaebaja soovinud, on sisuliselt tegemist ühe ja sama nõudega. Käesoleval juhul tuleb pidada põhjendatuks vastustaja kohustamist vaadata kaebaja 28.11.2012 taotlus uuesti läbi, sest ilmselgelt on tegemist müügimaksu tagastamisele suunatud tahteavaldusega. Protsessuaalses tähenduses on tegemist kohustamisnõude rahuldamisega tervikuna, mitte osaliselt ning taoliselt tuleb sellest lähtuda ka menetluskulude väljamõistmisel. Seoses eelnimetatuga kaebaja kasuks väljamõistetav menetluskulu HKMS § 108 lg 2 alusel vähendamisele ei kuulu. 6
12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse need kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid tähtaegselt esitanud (tl 96-113) taotledes 750 euro suuruse riigilõivu ning 3675 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt. Õigusabikulude väljamõistmist on taotletud ilma käibemaksuta ning eelnimetatud summas käibemaks ei sisaldu. Samas tuleb kohtul lähtuvalt HKMS § 109 lõikest 6 mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja on menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud (tl 116). Vastustaja peab õigusabikulusid põhjendatuks summas 2332 eurot, koos riigilõivuga summas 3082 eurot. Vastustaja seisukoht on osaliselt põhjendatud, sest kaebaja õigusabikulu on mõnevõrra ülemäärane. Põhjendatud õigusabikuluks, vähemalt mitte taotletud mahus, ei saa pidada arutelusid seonduvalt menetluse peatamisega, erinevate e-kirjade edastamisega, kaasuse perspektiivide hindamisega, juhiste andmisega raamatupidajale ja meeskonnale ning menetluskulude nimekirja koostamisega. Põhjendatud menetluskulu kindlakstegemine jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid haldusasja keerukust ja mahtu tervikuna arvesse võttes, peab kohus põhjendatud menetluskuluks 3200 eurot, milles sisaldub ka kaebuselt tasutud 750 euro suurune riigilõiv. Summa käibemaksu ei sisalda, sest menetluskulude väljamõistmist on taotletud ilma käibemaksuta. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 7