Obsah (9)

§ 337§ 185§ 175§ 3051§ 291§ 7§ 62§ 211§ 342

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-5319 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

§ 337lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 17.

veebruari 2016 otsus muutmata ning prokuröri ja Paavo Paali kaitsja Margus Kurmi apellatsioonid jätta rahuldamata.

§ 185

lg 2 alusel jätta valitud kaitsja Margus Kurmi poolt apellatsioonimenetluses Paavo Paalile osutatud õigusabikulud 150 eurot Paavo Paali kanda.

§ 175

lg 1 p 1 ja 185 lg 2 alusel välja mõista riigieelarvest Paavo Paali kasuks 480 eurot valitud kaitsjatele Raul Ainlale ja Margus Kurmile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasutud õigusabikulude hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU Viru Maakohus arutas Paavo Paalile KarS § 424 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 07.09.2014 kella 21.50 ajal juhtis Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva maantee 22,2 kilomeetril sõiduautot Renault Megane registreerimismärgiga XXX , olles alkoholijoobes. P. Paali veres tuvastati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuakti nr 2315T alusel etanoolisisaldus 2,13 +/- 0,06 k=2 mg/g. P. Paal loetakse liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 alusel alkoholijoobes olevaks isikuks. 17.02.2016 tegi Viru Maakohus otsuse, millega mõistis P. Paali KarS § 424 järgi õigeks.

§ 175lg 1 p 1, lg 2 ja § 181 lg 1 alusel mõistis kohus riigieelarvest P.

Paali kasuks välja 4564.12 eurot tema poolt valitud kaitsjale makstud õigusabikulude ja muude kriminaalmenetlusega tekkinud vajalike kulude hüvitamiseks. Maakohus põhjendas P. Paali õigeksmõistmist järgmiselt. Maakohus märkis, et vaidluse esemeks on see, kas P. Paal oli süüdistuses tähendatud ajal ja kohas liiklusõnnetuse toimumise hetkel autoroolis või mitte. Probleemküsimusele vastates hindas kohus järgmist tõendikogumit: tunnistajate H.V. i, V.M. , D.H. i, J.H. i ja A.L. i kohtuistungil antud ütlusi; M.L. kohtueelses menetluses antud ütlusi ning tema poolt 25.10.2014 P. Paalile ja 17.06.2015 P. Paali kaitsjale esitatud kirjade sisu, asjatundjana menetlusse kaasatud I.S. i ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid. Kõigepealt jättis kohus

§ 3051lg 3 alusel tõendikogumist tervikuna välja M.L.

ütlused ja märkis alljärgmist. Kõrvutades M.L. kohtueelses menetluses antud vastuolulisi ütlusi tema omakäeliselt kirjutatud kirjades diametraalselt vastupidiselt väidetuga, samuti arvestades, et ta keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kuna ei saa iseennast süüdistada, millest on võimalik järeldada, et ta ise oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel autoroolis, on tema näol tegemist ebausaldusväärse tunnistajaga

§ 291lg 3 p 1 mõttes.

Eraldi väärib märkimist, et viimased P. Paali süüstavad ütlused andis M.L. politseile 29.04.2015, kuid esimene omakäeline seletuskiri, milles ta kinnitas, et hoopis tema oli roolis, kannab kuupäeva 25.10.

1. Kuna on alust arvata, et M.L. on algusest peale moonutanud tõde, ei saa arvestada ka tema poolt 07.09.2014 kell 22.02 V.M. le telefoni teel öeldut, et P. Paal oli autoga Rakvere poole sõitnud. Ülejäänud tõenditega maakohtu hinnangul P. Paali süü tõendamist ei leia. Ainuüksi asjaolud, et P. Paal oli liiklusõnnetuse tagajärjel autost välja paiskunud ja vigastada saanud ning et sündmuskohal ega selle vahetus läheduses ei olnud teisi isikuid, nagu nähtub tunnistajate H.V. i ja V.M. ütlustest, ei ole piisavad selleks, et tõsikindlalt ja ilma igasuguste kahtlusteta saaks lugeda tõendatuks P. Paali viibimise autoroolis liiklusõnnetuse toimumise hetkel. V.M. ei ole mitmeid olulisi asjaolusid mäletanud, samas tema ütlused ei ole üldjoontes valed, aga ei ole detailsed, kuid neid ütlusi on olnud võimalik kontrollida politsei patrullsõidukil olnud GPSseadme abil, mis on fikseerinud tema täpse liikumise. GPS-i järgi on tõendatud, et V.M. jõudis sündmuskohale 07.09.2014 kell 22.05.
2. H.V. i sõnul (tema kutsus välja politsei) tuli politsei 1015 minuti pärast Väike-Maarja poolt. Seega võis liiklusõnnetus toimuda 07.09.2014 kella 21.50 paiku, nagu on märgitud sündmuskoha vaatlusprotokollis. V.M. ütlustega on tõendatud, et ta märkas sündmuskohale sõites tee ääres M.L. d, kellega koos oli veel üks isik. V.M. ei osanud öelda, kes see oli. GPS-i andmetest selgub, et V.M. ei peatunud nende isikute juures, tema sõiduki kiirus oli 121 km/h. Arvestades lisaks, et väljas oli pime, ei saanud V.M. 2 M.L. vigastusi, kui neid ka oli, autoaknast näha. Liiklusõnnetuse kohast on selle kohani, kus V.M. M.L. d nägi, umbes 2,8 km. Kohtu arvates ei ole välistatud, et M.L. oli liiklusõnnetuse hetkel autoroolis ning nähes, et P. Paal sai vigastada ja olles juhtunust šokis, suutis mingil moel, kasvõi joostes, jõuda ohutusse kaugusse, et siis kell 21.58, 21.59 ja 22.01 helistada paaniliselt numbrile 110 ja kell 22.02 helistada tuttavale politseinikule V.M. le ning jõuda kohta, kus V.M. teda tee ääres nägi. Vastupidise versiooni kahjuks, et M.L. hakkas jalgsi tagasi koju Väike-Maarja poole minema, räägib asjaolu, et miks hakkas M.L. siis alles 10 minutit hiljem helistama, et politseid P. Paali purjus peaga sõitma minekust teavitada, liiatigi polnud tal sellisel juhul endal midagi karta. Kahtlust selles, et asjad ei olnud nii, nagu M.L. välja paista laskis, süvendab asjaolu, et miks pidid M.L. ja V.M. omavahel korduvalt veel liiklusõnnetuse järgselt suhtlema. A.L. i ütlustest, milliste õigsuses ei ole kohtul põhjust kahelda, ei selgu, kumb, kas P. Paal või M.L. autoga edasi sõitis (peale peatumist esimese metsatuka juures). A.L. i ütlustest järeldub, et temast jäid maha nii P. Paal kui M.L. . Kui M.L. autoga edasi ei sõitnud, siis jääb arusaamatuks, miks ta koos A.L. iga jalgsi Väike-Maarja poole ära ei tulnud. D.H. i ja J.H. i ütlused ei tõenda P. Paali süüd. I.S. i väitel on väga suure tõenäosusega autost väljapaiskunud inimene, s.o P. Paal, asunud kõrvalistuja kohal. Eelkõige põhineb tema järeldus P. Paalil esinenud vigastustel. I.S. i ütlused toetavad seega kahtlust, et P. Paal ei olnud roolis. Asjatundja ütlus ei asenda liiklustehnilist ega ka kohtuarstlikku ekspertiisi, kuid võimaldab siiski mõista seda, kuidas liiklusõnnetus toimus ning kas P. Paal, kes sõidukist kõrvalistuja poolsest uksest välja paiskus, võis, arvestades saadud vigastusi, olla juht või on see vähetõenäoline. Seda, kes oli roolis, oleks saanud kindlaks teha autosalongi vaatlusega, samuti DNA-proovide võtmisega. Mingil põhjusel seda ei tehtud.

§ 7

lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kohus leidis, et allesjäänud lubatavate tõendite kogumi pinnalt ei ole võimalik P. Paali KarS § 424 järgi süüdi tunnistada ja ta tuleb õigeks mõista. Maakohus põhjendas menetluskulude otsustust järgmiselt. Vandeadvokaat R. Ainla on esitanud taotluse, paludes määrata advokaadikulude hüvitamine summas 3000 eurot ning ööbimiskulu 69.70 eurot. P. Paali kaitsmiseks on kaitsja kulutanud 22 tundi 40 minutit. Antud asjas leppisid advokaadibüroo ja süüdistatav kokku koondtasus, mitte tunnitasus. Märgitakse, et tunnitasu põhjendatud suuruseks on Riigikohus pidanud tunnihinda 140 eurot + km ja isegi enam. Antud asjas ei saa süüdistatava seisukohast pidada ebavajalikuks ühtegi menetluskulude väljamõistmise taotluses toodud toimingut. Kaitsja M. Kurm on taotlenud kohtult kaitsjatasude arvamist menetluskulude hulka summas 2500 eurot. M. Kurm on kaitsmiseks (tehtud töödeks) kulutanud kokku 54 tundi. Võttes arvesse, et kaitsjate tööd on taotlustes esitatud nimekirjade kohaselt osaliselt kattunud, samuti arvestades tööde mahtu, vajalikkust ja kvaliteetsust, pidas kohus põhjendatuks hüvitada P. Paalile kummalegi valitud kaitsjale makstud tasust 2000 eurot. Kohus selgitas siinjuures veel, et välistatud on võimalus käsitada menetluskuluna tasu, mis makstakse kaitsjale teise kaitsja töö dubleerimise eest. P. Paal on taotlenud kohtult, et talle hüvitatakse Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ-le makstud 528 eurot, ööbimiskulu 198 eurot ja kulud kütusele 36.12 eurot. Vajalikeks ja P. Paalile hüvitamisele kuuluvateks kuludeks pidas kohus asjatundja kohtuistungile kutsumisega tehtud kulutusi summas 528 eurot ja kulu kütusele 36.12 eurot. 3 APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör S. Nurme apellatsioon. Ringkonnaprokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega: 1) tunnistada P. Paal KarS § 424 järgi süüdi ja mõista talle karistuseks 8 kuud vangistust, mis jätta 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga täielikult täitmisele pööramata, kui P. Paal ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ning lg 2 p-des 2, 8 nimetatud kontrollnõudeid ja kohustusi; 2) KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta P. Paalilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus

1. kuuks; 3) tühistada otsus kriminaalmenetluse kulude osas ning mõista P. Paalilt välja menetluskulud. Apellatsioonis leitakse, et kohus on jätnud analüüsimata olulised ütlused, mida tunnistajad, sh I.S. , kohtus andsid. Seega ei ole kohus tuginenud kõigile uuritud tõenditele, vaid valikuliselt ütlustele, mis tugevdavad kaitsjate versiooni, et liiklusõnnetuse ajal oli autoroolis M.L. . Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta muid tõendeid usaldusväärseks ei pea või miks ta nimetatud tõendite analüüsimisest loobub. Sellega on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes kohtuotsuse põhjendamata ja kohaldades ebaõigesti materiaalõigust, mõistes P. Paali õigeks. Konkreetsemalt osundas prokurör järgmisele. Prokurör esitas istungil I.S. ile küsimuse, kas on võimalik turvavarustust mitte kasutava isiku liikumistrajektoor rulluvas autos täpselt paika panna, milliselt kohalt ta liikumist alustab ja millises kohas ta välja lendab, omamata auto sisu ülevaadet, järeldades liikumist ainult piltide põhjal. I.S. i vastus, et ainult piltide põhjal pole võimalik teha järeldust, kuidas isik autos on liikunud, näitab, et I.S. i versioon sellest, et P. Paal pidi tõenäoliselt istuma kõrvalistmel, ei ole kontrollitav. I.S. on rõhutanud, et tegemist ei ole kategoorilise väitega, vaid tõenäosusega, mis põhineb tema kogemusel. Samuti vastas I.S. , et auto turvavarustus võis avaneda ka siis, kui autos viibis ainult üks isik ja ohutulede süttimise osas ei suuda ta kindlat vastust anda. Kohus on asunud põhjendamatult toetama I.S. i versiooni sellest, et P. Paal paiskus välja kõrvalistuja uksest. Samuti, arvestades J.H. i ütlusi ukse vigastuste osas (s.o uks oli katki ja seestpoolt nööridega kinni) ning I.S. i ütlusi, et üle katuse rulluvas autos ei ole võimalik inimese liikumistrajektoori tuvastada, vaadeldes lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollil P. Paali asetust peale liiklusõnnetuse toimumist, ei kattu I.S. i ütlused ja tema versioon juhtunust teiste tõenditega. Ka on I.S. väitnud, et roolis olev isik suudab ka turvavööd kinnitamata jääda autosse ning tal esinevad vigastused on tõenäoliselt põrutused, mida ei olegi väliselt võimalik tuvastada. Seega on I.S. kaitsja küsimusele vastanud, et roolis olev isik suure tõenäosusega tõsiseid vigastusi ei saa, kuid prokurörile vastates on ta selgitanud, et üle katuse rulluvas autos pole võimalik isiku liikumistrajektoori kindlaks määrata ja roolis olnud, kuid autost välja paiskuval isikul esinevad väga tõsised vigastused. Kohus on ette heitnud, et ei ole tehtud ekspertiise ega kogutud auto salongist DNA-d. Prokurör ei pidanud täiendavate ekspertiiside määramist vajalikuks, kuna juba kogutud tõendite pinnalt sai teha järelduse, et autoroolis viibis alkoholijoobes P. Paal. Samuti ei ole süüdistatav ise ega kumbki kaitsjatest nõudnud ekspertiiside teostamist. Süüdistatav ja tema kaitsjad kutsusid kohtusse asjatundja, kelle pädevus ja järeldused sündmuse asjaoludest on kaheldava väärtusega. Juba asjaolu, et isik, kes väidab, et ta ei ole tegu toime pannud, otsustab oma positsiooni kaitsmiseks valida ekspertiisi taotlemise asemel asjatundja küsitlemise, tekitab kahtlusi kaitseversiooni tugevusest. Kohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks V.M. ütlused selles, mida M.L. V.M. le helistades ütles. Nimelt kinnitas V.M. kohtus, et hakanud Väike-Maarjast Tamsalu poole sõitma, helistas talle M.L. ja teatas, et purjus P. Paal sõidab Rakvere poole. Võrreldes sideettevõtjalt saadud andmeid ning politseisõiduki GPS andmeid nähtub, et peale M.L. kõne toimumist pööras politseisõiduk Tamsallu viivalt teelt ümber ja suundus Rakvere poole. Seega lisaks V.M. ütlustele M.L. poolt edastatud info kohta kinnitavad sama asjade käiku ka muud tõendid. Ei ole usutav see, 4 miks peaks M.L. valetama ainult ühe asja, s.o selle kohta, kes oli Rakvere poole liikuva auto roolis. Arvestades, et M.L. on oma ütlustest loobunud perioodil, mil nii kaitsjale kui süüdistatavale oli teada nimetatud kriminaalasja saatmine kohtusse üldmenetluses, ei ole see põhjuseks, miks kahelda V.M. poolt kohtus räägitus. Oluline on ka, et omakäelised kirjad on M.L. edastanud otse P. Paalile ja tema kaitsjale. Maakohus luges tõendatuks, et liiklusõnnetus toimus kell 21.
2. M.L. a esimene kõne V.M. le on tehtud kell 22.
3. Enne seda on M.L. korduvalt helistanud lühinumbrile
4. Esimene kõne M.L. poolt häirekeskusesse tehti kell 21.
5. Seega kõne häirekeskusesse toimus 8 minutit peale kohtu poolt tõendatuks loetud õnnetuse aega. H.V. i ütlustest nähtuvalt kulus politseil sündmuskohale jõudmiseks 10-15 minutit. Seega pidi H.V. jõudma sündmuskohale vahetult peale avarii toimumist, arvestades, et politsei GPS seadme andmete kohaselt oli patrull sündmuskohal kell 22.
6. V.M. selgitas, et peale M.L. lt saadud infot kell 22.02 pöörasid nad sõiduki ümber ning analüüsides patrullauto GPS seadme andmeid võis V.M. M.L. d koos veel ühe isikuga tee ääres näha kell 22.
7. Seega avarii ja V.M. poolt M.L. nägemise vahele jäi 13 minutit. Väidetavalt roolis olnud M.L. pidi autost väljumiseks kasutama kõrvalistuja poolset avatud ukseava. Ei ole eluliselt usutav, et peale korduvalt üle katuse rullunud autos olev isik suudab loetud minutitega peale liiklusõnnetuse toimumist külili asetsevast autost, kasutades sealjuures kõrvaistuja ukseava, väljuda ja seejärel joostes läbida 2,8 km. Kusjuures esimesed kõned politsei lühinumbrile teostati juba kell 21.58 ehk 8 minutit peale õnnetust. Arvestades kõnede sagedust ja asjaolu, et M.L. pidi läbima 2,8 km, ei ole mõeldav, et sellisel kiirusel jooksev isik (8 minutiga 2,8 km läbimiseks peab isiku kiirus olema 21 km/h) suudab samal ajal teha korduvaid kõnesid häirekeskusesse ja seejärel helistada tuttavale politseinikule. Lisaks kirjeldas V.M. kohtus, et M.L. ei olnud üksi, vaid tee ääres oli 2 isikut. V.M. ei kirjeldanud, et M.L. oleks helistades hingeldanud või M.L. st möödudes oleks M.L. jooksnud. Ka ei ole usutav, et M.L. alustas jalutamist just siis, kui nägi lähenemas politseiautot. Arvestades, et H.V. saabus sündmuskohale võib-olla paar minutit peale seda, kui liiklusõnnetus toimunud oli ja tema kedagi peale P. Paali auto juures ei näinud, ei ole võimalik, et M.L. sai autos viibida. Lisaks on J.H. ning A.L. kohtus kinnitanud, et juba enne surnuaia tagant lahkumist sõitis P. Paal endale kuuluva sõiduautoga algkooli tagant surnuaia taha. Samuti kinnitavad tunnistajad, et P. Paal oli joobes. D.H. i kõnest häirekeskusesse selgub, et ta, helistades kell 21.01 numbrile 110, selgitas, et just. Paal sõitis punase Renaultiga Väike-Maarjast Tamsalu poole. Seega arvestades sündmuse ajatelge, ei ole eluliselt usutav P. Paali ja kaitsjate püstitatud versioon sündmuse toimumise kohta. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis välistavad teiste isikute viibimise liiklusõnnetusse sattunud autos ning kogutud kaudsete tõendite pinnal on võimalik järeldada, et P. Paal viibis, olles alkoholijoobes, liiklusõnnetuse ajal autoroolis. P. Paali valitud kaitsja M. Kurmi apellatsioon. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti osaliselt s.o 1500 euro ulatuses, menetluskulude hulka arvamata ja P. Paalile hüvitamata valitud kaitsjatele makstud õigusabikulud. Apellant palub, et ringkonnakohus teeks selles osas uue otsuse ja mõistakse P. Paali kasuks välja valitud kaitsjatele makstud õigusabikulud kogu ulatuses, s.o summas 5500 eurot; samuti, et P. Paali kasuks mõistetaks välja ka käesoleva apellatsiooni tegemise eest kaitsjale makstav tasu 150 eurot. Kohtuotsusest selguvalt oli kaitsjatasude osalise hüvitamata jätmise põhjuseks kaitsjate poolt tehtud töö osaline kattumine. Milles kattumine seisneb, kohus ei selgitanud. R. Ainla oli P. Paali kaitsja nii kohtueelses kui kohtumenetluses. Kohtumenetluses põhines tema töö peamiselt kriminaaltoimiku materjalidel. M. Kurm osales kaitsjana ainult kohtumenetluses ja tema strateegiaks oli uute, P. Paali õigustavate tõendite kogumine. Kõigepealt tutvus M. Kurm sündmuskohaga ja selgitas, et sõit 5 Rakkest Väike-Maarja lähistel asunud sündmuskohale ei võta
8. minutit, nagu nähtus politseiametnik V.M. eeluurimisel antud ütlustest. Selgitamaks, kus V.M. patrullauto tegelikult sõitis, küsis M. Kurm Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolliosakonnast patrullauto GPS andmeid. Kuna andmed olid ebatäpsed ja kohtus esitamiseks sobimatul kujul, tuli päringut neljal korral korrata. Kirjaliku ja suulise suhtluse lõpptulemusena saadud andmed kinnitasid V.M. ütluste ekslikkust ning andsid lisaks muud sündmuste taastamiseks vajalikku teavet. Lisaks kaasati M. Kurmi ettepanekul menetlusse I.S. , kelle ütluste abil oli kohtul võimalik hinnata avarii asjaolusid ning seda, kus istus P. Paal enne autost väljapaiskumist. Rõhutamist väärib, et kaitsjapoolne tõendite kogumine oli tingitud eeluurimise puudulikkusest. Nagu kohus on otsuse lk-l 10 õigesti märkinud, saanuks seda, kas P. Paal oli roolis või mitte, selgitada liiklustehnilise ekspertiisi, salongi vaatluse ja sealt võetud proovide abil. Samuti saanuks määrata kohtuarstliku ekspertiisi, et võrrelda P. Paali vigastusi vigastustega, mis tüüpiliselt juhi kohalt välja paiskunud inimesel tekivad. Sama kehtib V.M. ütluste kohta. See, et tema lugu ei ole eluliselt usutav, oli teada juba eeluurimisel ja eeluurimisel oleks seda pidanud ka kontrollima. Seega M. Kurmi kogutud tõendid, nende visualiseerimine ja analüüs istungil oli kriminaalasja lahendamiseks vaieldamatult vajalik ning selles osas ei dubleerinud tema töö teise kaitsja tööd. Samuti ei dubleerinud R. Ainla töö M. Kurmi tööd tõendite kogumisel ja esitamisel kohtus. Mitme kaitsja kaitsjatasude menetluskulude hulka arvamist reguleerib

§ 175lg 2.

Selle kohaselt arvatakse menetluskulude hulka tasu, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Sellest tulenevalt ei pea kohus hindama mitte seda, kas ja kuivõrd on kaitsjad teineteise tegevust dubleerinud, vaid võrdlema kaitsjatasude kogusummat ühe mõistliku summaga. Antud kaasuses peaks kohus hindama, kas P. Paali küsitud 5500 eurot on tavapäraseid mõistlikke hindasid arvestades suur või väike. Seda saab teha näiteks nii, et kogusumma arvutatakse tavapärase mõistliku tunnihinna alusel ümber töötundideks ja seejärel hinnatakse, kas neid tunde on konkreetset asja arvestades palju või vähe. Võttes mõistlikuks tunnihinnaks kohtuotsuses nimetatu (s.o 140 eur/h + km), oleks tehe järgmine: 5500 / 168 = 32 tundi. Küsimus on seega, kas 32 tundi, mille hulgas on ka 12 tundi kohtuistungeid, on sellises asjas kogu kohtueelset ja kohtumenetlust hõlmava kaitsetegevuse jaoks mõistlik või mitte. Seejuures tuleb silmas pidada eelkirjeldatud tööd täiendavate tõendite kogumisel. Apellant on seisukohal, et 20 kohtuvälist töötundi kogu kriminaalmenetluse kohta ei ületa mõistlikkuse piiri. Seega on kohtu otsus jätta kaitsekulud 1500 euro ulatuses hüvitamata, põhjendamatu ja vastuolus

§ 175lg-ga 3.

VASTUSED APELLATSIOONIDELE Vandeadvokaat Raul Ainla vastus. Kaitsja palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsuse muutmata, samuti taotleb ta apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmist P. Paali kasuks. Kaitsja märgib järgmist. Prokurör on läinud kohut kritiseerides mööda

§-s 7 sätestatud põhimõttest – keegi ei ole kohustatud tõendama oma süütust ning jätnud ka ümber lükkamata (kõrvaldamata) kaitsjate püstitatud ja tõendatud versiooni, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel suure tõenäosusega roolis M.L. . Sellises olukorras pidigi kohus rakendama

§ 7lg-t 3 ja süüdistatava õigeks mõistma.

Menetlejate poolt on läbi viimata liiklustehniline ekspertiis ja isikuekspertiis vigastuste tekkemehhanismi väljaselgitamiseks, mistõttu on I.S. i arvamus igati asjakohane tõend. Asjatundja on asunud seiskohale, et suure tõenäosusega paiskus P. Paal autost välja juhi kõrval olevalt istmelt. Mis puudutab sellise väite väärtust, siis annavadki oma ala asjatundjad pigem reeglina tõenäolisi, mitte 100% jaatavaid või eitavaid vastuseid. Mis puudutab prokuröri viidet I.S. i vastusele, et ainult 6 piltide põhjal pole võimalik teha järeldusi, kuidas isik on õnnetuse ajal autos liikunud, siis tuleb märkida, et I.S. ei teinudki oma järeldusi ainult fotode põhjal, vaid ta tutvus ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja asjas olevate meditsiinidokumentidega, mis kajastavad P. Paali vigastusi. Prokurör heidab kohtule ette möönmist, et I.S. i ütlus ei asenda ekspertiise, kuid on ometi asunud põhjendamatult toetama I.S. i versiooni P. Paali välja paiskumisest kõrvalistuja uksest. Samas on jätnud prokurör kohtueelses menetluses ise määramata ekspertiisid, et koguda tõendamisesemesse kuuluvaid tõendeid. Tegemist on ilmselge

§ 62p 1 rikkumisega.

Prokurör on selliselt vastuollu läinud ka

§ 211

lg-ga 2, mis sätestab, et kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavaid asjaolud. Eelnevat arvestades jäävad prokuröri väited selle kohta, et kahtlustatav ja kaitsja oleks pidanud ise ekspertiiside läbiviimist taotlema, täiesti arusaamatuiks. Prokurör oma seisukohas tugineb ainult väidetavale elulisele mitteusutavusele ning kaudsetele tõenditele. Seejuures viitab ta süüdistust kinnitavate tõenditena ka I.S. i ja A.L. i ütlustele, millised tõendavad ilmselgelt hoopis kaitsjate versiooni, et süüdistatav ei olnud roolis. Ühtegi otsest tõendit selle kohta, et P. Paal oli õnnetuse toimumise ajal roolis, ei ole, rääkimata tõsikindlatest tõenditest. Samas on püstitatud põhjendatud kahtlus, et P. Paal ei olnud õnnetuse ajal roolis. Kohtu poolt V.M. ütlustele antud hinnang on õige, kuid lõpuni ei saa pidada usaldusväärseks tema ütlust, et ta nägi sündmuskoha poolt vastu jalutamas kahte inimest. V.M. kuulati üle ligikaudu pool aastat pärast sündmuse toimumist, mis seab kahtluse alla selle, kui täpselt ta sündmusi mäletab. Lisaks on kohtuistungil V.M. väitnud, et ta suundus Rakkest läbi Väike-Maarja Tamsalu poole ja Tamsalu teelt avariipaigale, kuid jättis avaldamata, et tegelikult parkis ta patrullauto vahepeal ligikaudu

1. minutiks Väike-Maarja toidupoe ette ja seejärel suundus patrullauto vastupidises suunas VäikeMaarja konstaablipunkti juurde. Selle juures peatuti ligikaudu pool tundi. Seda tõendab politseiauto GPS-väljavõte. Kindel ei saa olla selleski, kus V.M. M.L. d sündmuskoha poolt vastu tulemas nägi, sest politseisõiduki kiirus oli ca 120 km/h. Kui eelmärgitut arvestada koos asjaoluga, et liiklusõnnetuse toimumise aeg on samuti hinnanguline, siis on võimalik, et M.L. l oli aega sündmuskoha poolt liikuda kohani, kus V.M. teda vastu tulemas nägi. Prokuröri väide, et V.M. ei kuulnud M.L. kõnede ajal hingeldamist, ei ole tõendatud, sest keegi ei pidanud vajalikuks V.M. le selle kohta küsimusi esitada. Arusaamatuks jääb apellatsioonis püstitatud küsimus, et miks pidi M.L. valetama ainult ühe asja kohta – selle kohta, kes oli Rakvere poole sõitva auto roolis. M.L. ütlused on kohus põhjendatult täies mahus kõrvale jätnud. Ka on eksitav väide, et M.L. loobus ütlustest perioodil, mil kaitsjale ja süüdistatavale oli teada, et kriminaalasi saadeti kohtusse. Täpsustada tuleb ka, et kirja, mille M.L. andis P. Paalile, kirjutas M.L. 25.10.
2. On selge, et 25.10.2014 ei saanud kindel olla, et asi saadetakse kohtusse, sest prokuröril olid kõik võimalused ekspertiiside määramiseks ja teiste tõendite kogumiseks. D.H. i häirekeskusele tehtud kõne ei saa olla tõendiks P. Paali roolisolemise kohta, sest kõne on tehtud oluliselt varem, kui auto suundus Tamsalu poole. Samas on vastuoludeta A.L. i ütlused, kes väitis, et surnuaia tagant sõitis Kroonu metsatuka juurde M.L. , kes takistas koos A.L. iga süüdistatavat rooli istumast. A.L. i ütlustest järeldub, et temast jäid maha süüdistatav ja M.L. . Ei ole mingit alust kahelda selles, et M.L. jätkas Kroonu metsatuka juurest ka edasist sõitu Rakvere poole kuni avariikohani. Advokaat Margus Kurmi vastus Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 7 Kõigepealt taotleb kaitsja, et kohus võtaks tõendina vastu Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo 15.01.2016 vastuskirja (lisa 1), mis jäi maakohtus tõendina esitamata põhjusel, et see ei olnud kohtuliku uurimise ajaks veel saabunud. Vastuskirjas täpsustatakse patrullsõidukitesse paigaldatud GPS seadme tööpõhimõtet, nentides, et GPS signaali katkemine võib olla põhjustatud sellest, et politseisõidukis olev arvuti on välja lülitatud. Edasi märgib kaitsja oma seisukohtades kõigepealt, et kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendikildu, mis annaks alust väita, et M.L. oli 8 minutit pärast avariid 2,8 km kaugusel sündmuskohast. Eeldades, et V.M. mäletas õigesti, siis patrullsõiduki GPS andmetele tuginedes võib öelda, et V.M. märkas M.L. d kell 22.03.
3. Ehk kui lugeda liiklusõnnetuse toimumise ajaks kell 21.50, siis oli M.L. l 2,8 km läbimiseks aega u 14 minutit. Lisaks tuleb arvestada, et kell 21.50 liiklusõnnetuse toimumise ajana on oletuslik. See aeg on tõelähedane, kuid samas on see hiliseim võimalik aeg. Miski ei välista, et avarii toimus tegelikult varem. M.L. enda versiooni ebausutavust näitab see, metsatukk, kus M.L. oma sõnul P. Paali auto juurest lahkus, asub kohast, kus V.M. teda nägi, umbes 400 m kaugusel. Avariikohani on sealt u 2,4 km. Seega, kui õnnetus toimus kell 21.50, siis pidi P. Paal startima Rakvere suunas umbes kell 21.48, M.L. aga alustama jalgsimatka paarkümmend sekundit varem. Nagu ülal juba öeldud, oli ta kell 22.03.47 kohas, kus teda nägi V.M. . Järelikult kulus M.L. l 400 m läbimiseks 16 minutit. Usutav ongi versioon, et M.L. ise tegi sõbra autoga avarii, ronis autost välja ja nähes, et sõber on vigastatud, tekkis tal paanika. Esimene mõte oli põgeneda. Jõudnud
4. minutiga ohutusse kaugusesse, helistas ta politseisse. Kuna sõbra seisund võis olla raske, oli politsei vaja kindlasti kätte saada. Sellepärast ta helistas, ootas ja katkestas. Helistas kohe uuesti ja ootas, siis katkestas ja helisats kolmas kord. Lõpuks helistas tuttavale politseinikule. Kohus on põhjendatult nimetanud M.L. helistamist paaniliseks, milleks tema enda versioon ju põhjust ei anna. Samuti, kui M.L. d ei oleks kannustanud südametunnistus, siis miks pidi ta juba kell 22.36 uuesti V.M. le helistama. M.L. versiooni vastu räägib ka see, et A.L. ütles kohtus, et kui surnuaia tagant metsatuka juurde sõideti, oli roolis M.L. ja et metsatuka juurest Väike-Maarja suunas hakkas ta jalutama üksi. Temast jäid auto juurde nii P. Paal kui M.L. . Apellatsioonis heidab prokurör ette, et kohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks V.M. ütlused selles, mida M.L. talle telefonis rääkis. Kaitsja nõustub aga kohtuga, kuna M.L. poolt V.M. le räägitut saab uskuda ainult see, kes usub M.L. versiooni juhtunust. V.M. ütlustest selgub aga, et teatud asjaousid ta mitte ei mäletanud, vaid ei tahtnud mäletada. Nimelt on tunnistaja kaitsja küsimustele vastanud, et ta ei mäleta, kas ta peale väljakutse saamist Väike-Maarjas auto kinni pidas. GPS andmetest nähtub aga, et V.M. jõudis Väike-Maarjasse kell 21.
5. Kell 21.29 peatus auto Pika tn ja Simuna mnt ristis ning seal GPS side katkes
6. minutiks. Ilmselt lülitati arvuti välja, sest kui GPS side kell 21.38 taastus, olid auto samas punktis. Minut hiljem alustati sõitu, ent mitte Tamsalu poole, vaid tagasi Rakke suunas. Kell 21.40 peatus auto uuesti, seekord Ehitajate tn 4 maja juures. Seal side jälle katkes ja taastus alles
7. minuti pärast kell 22.
8. Seega auto tegi Väike-Maarja alevis kaks peatust. Esimeses punktis asub Grossi toidukauplus ja teises Väike-Maarja konstaablipunkt. Võibolla V.M. tõesti unustas need pool tundi tollest õhtust, ent kuidas saab sel juhul olla kindel, et ta muid asju mäletab õigesti. Kõnekas on seegi, et M.L. st möödakihutamise koha märkis V.M. kaardile ristiga, samas avarii toimumise koha aga ovaalina, mille diameeter vastab kaardi mõõtkavas umbes 800 meetrile. Kuidas saab olla, et autoaknast vilksamisi nähtud koht talletub mällu täpselt, samas kui sündmuskoht, kus tunnistaja viibis pool tundi, on meeles ainult ligikaudselt. I.S. oma järeldustes, et tõenäoliselt paiskus P. Paal autost välja kõrvalistuja ukse kaudu ja enne seda istus ta tõenäoliselt kõrvalistuja kohal, tugines auto kahjustustele ning arvamusele, et kui P. Paal oleks alustanud välja paiskumist juhiistmelt, siis pidanuks tal olema arvestatavad vigastused jalgadel ja vaagna piirkonnas ning samuti lendavad juhid autost välja arva. Sellised põhjendused on mõistuspärased. Arusaamatu on aga prokuröri etteheide kohtule, et kohus on kasutanud kõnealuses 8 küsimuses seda ainsat tõendit, mille pooled esitasid. Samuti on rabav prokuröri märge, et kui süüdistatav „otsustab oma positsiooni kaitsmiseks valida ekspertiisi taotlemise asemel asjatundja küsitlemise, tekitab see kahtlusi süüdistatava poolse versiooni tugevusest.“ Esiteks jääb arusaamatuks, kuidas saab enda kaitsmise eesmärgil Eesti ühe tuntuma liiklusspetsialisti kohtusse kutsumine olla kahtlane. Teiseks on selgusetu, millise materjali alusel oleks süüdistatav ja kaitsja pidanud ekspertiisi taotlema. Selleks ajaks, kui kaitsjale esitati kriminaaltoimik, oli sündmuskoht koristatud, autovrakk lammutatud ja süüdistatav vigastustest paranenud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Prokuröri apellatsioon Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, prokuröri apellatsiooni, P. Paali kaitsjate vastuväidetega prokuröri apellatsioonile ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et prokuröri apellatsiooni rahuldamiseks, s.o P. Paali süüditunnistamiseks talle KarS § 424 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Maakohtu otsus P. Paali õigeksmõistmises KarS § 424 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt P. Paali õigeksmõistmisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega prokuröri põhilistetele etteheidetele vastates. Apellatsioonist tulenevalt heidab prokurör kohtule ette, et maakohus ei ole kohtuotsust tehes arvestanud asjatundja väitega, mille kohaselt ei ole üle katuse rulluvas autos viibiva isiku liikumistrajektoori võimalik kriminaalasjas olevate fotode alusel kindlaks teha. Nimetatud väitest teeb riiklik süüdistaja järelduse, et asjatundja versioon P. Paali tõenäolisest istumisest enne avariid sõiduki kõrvalistmel, ei ole kontrollitav. Ringkonnakohus leiab, et samavõrd kui pole prokuröri arvates ülalesitatust lähtuvalt kontrollitav asjatundja väide P. Paali viibimisest enne avariid sõiduki parempoolsel eesistmel, pole kontrollitav ka see, et P. Paal asus enne avariid juhiistmel. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, kuidas isiku liikumisetrajektoori kindlakstegemise või mittetegemise võimalus fotode järgi võib üldse mõjutada P. Paali süüküsimuse otsustamist. Kindlasti ei ole aga põhjendatud prokuröri väide, et kuivõrd kohus ei pööranud asjatundja ülalesitatud väitele tema arvates küllaldast tähelepanu, siis asus kohus alusetult toetama asjatundja versiooni sellest, et P. Paal paiskus autost välja kõrvalistuja uksest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokuröri poolt ülaltsiteeritud asjatundja vastus vaid üks vastustest, milliseid viimane kohtuistungil andis ning nimetatud väitele hinnangu andmiseks ei saa seda väljarebida asjatundja kohtus antud selgituste kogumist. Nimelt seda on aga ringkonnakohtu hinnangul prokurör oma ülaltoodud väidet esitades teinudki. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus arvestanud kohtuotsuse tegemisel asjatundja ütlusi kui tervikut, ning ringkonnakohtu arvates teinud seda igati põhjendatult. 9 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on asjatundja oma teadmistele tuginedes kohtule ja menetlusosalistele selgitanud liiklusõnnetuse asjaolusid. Nii on asjatundja, sündmuskoha vaatlusprotokollile tuginedes selgitanud, kuidas liiklusõnnetus toimus (sõiduk sõitis paremale teelt välja, paiskus korduvalt üle katuse), millisest sõiduki uksest võis P. Paal sõiduki rullumisel välja paiskuda (parempoolne kõrvalistuja esiuks), millisel sõiduki istmel autost väljapaiskunud P. Paal enne avariid istus ( kõrvalistuja kohal), mitu inimest enne avariid sõidukis viibis (turvavarustuse avanemise alusel tõenäoliselt kaks) ning kas on võimalik, et juht ei paiskunud avarii käigus sõidukist välja (see on võimalik ja väga tõenäoline). Seejuures on asjatundja oma vastuseid andes kinnitanud, et need ei ole kategoorilised. Nagu maakohus, peab ka ringkonnakohus asjatundja poolt antud selgitusi põhjalikeks, sest asjatundja on igati arusaadavalt selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes ta oma järeldustele jõudis. Ringkonnakohtu arvates on need asjatundja põhjendused loogilised ja eluliselt mõistetavad ning ringkonnakohtul puudub alus seada neid kahtluse alla. Seda enam, et apellatsioonis ei ole prokurör esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet, mis lükkaks asjatundja väited ümber või seaks need mingil põhjusel kahtluse alla. Apellatsioonis leiab prokurör, et maakohus on jätnud tähelepanuta J.H. i ütlused sõiduki kõrvalistuja ukse vigastuste kohta. Tunnistaja ütlustest tulenevalt leiab prokurör, et kuivõrd asjatundja ei osanud täpsustada, millal kõrvalistuja uks sõiduki küljest ära murdus ja pidas tõenäoliseks, et uksele avaldati sõidukis seestpoolt tugevat survet, siis ei kattu asjatundja ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samuti leiab prokurör, et asjatundja ütlused on vastuolus P. Paali asetusega sündmuskohal. Ringkonnakohtu arvates ei ole prokuröri ülaltoodud väidetest võimalik üheselt aru saada, milles seisneb prokuröri arvates asjatundja ütluste vastuolu teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kui prokurör peab silmas vastuolu J.H. i ja asjatundja ütluste vahel ukse murdumise asjaoludes, siis ringkonnakohtu arvates taolist vastuolu ei esine. Tõepoolest on J.H. oma ütlustes väitnud, et avariis osalenud sõiduki parempoolne esiuks, s.o kõrvalistuja uks, oli katki ning see oli seestpoolt nööridega kinnitatud. Vastates kaitsja sellekohasele küsimusele on asjatundja selgitanud, et sõiduki uks on avanenud kas seetõttu, et uksele on avaldunud tugev surve ümberpaiskumise ajal autos lahtiselt liikuva suurema masskeha poolt või on uksel olnud mingi rike, mis ei ole ust kinnihoidnud. Seega ei ole asjatundja välistanud kumbagi võimalust, ei ukse riket ega ka masskeha paiskumist vastu ust. Milles seisneb vastuolu asjatundja selgituste ja sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud P. Paali keha asetuse vahel, apellatsioonist ei selgu ja seetõttu puudub ringkonnakohtul ka võimalus sellele vastata. Apellatsioonis leiab prokurör, et kohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks V.M. ütlused selles osas, mida M.L. V.M. le helistades ütles, s.o et, alkoholijoobes P. Paal sõidab Rakvere poole. Ringkonnakohtule jääb prokuröri taoline väide mõistetamatuks. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole maakohus V.M. taolist väidet lugenud ebausaldusväärseks. Kohtuotsuse põhjendavas osas on maakohus vaid leidnud, et V.M. ütlused tema liikumiste kohta liiklusõnnetusele eelnenud ajal, ei ole üldjoontes valed, aga ei ole ka detailsed. Samas on see kohtu väide esitatud V.M. poolt juhitud politseisõiduki liikumisteede kohta enne liiklusavariid, mitte aga V.M. ja M.L. vahelise telefonikõne asjaolude kohta. Küll aga on maakohus lugenud tervikuna ebausaldusväärseteks M.L. ütlused, märkides seejuures, et ei arvesta ka M.L. poolt V.M. le telefoni teel P. Paali sõitmise kohta öeldut. 10 M.L. ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamist pole prokurör aga apellatsioonis vaidlustanud ja seega peab ka prokurör ise M.L. sellekohaseid ütlusi ebausaldusväärseteks. Apellatsioonis leiab prokurör, et ei ole eluliselt usutav, et M.L. , kes P. Paali kaitsjate versiooni kohaselt avarii hetkel sõidukit juhtis, oleks pärast avarii toimumist suutnud loetud minutitega sõidukuist väljuda, liikuda edasi 2,8 km ja seejuures veel helistada politsei lühinumbrile. Seejuures esimese kõne tegi M.L. juba 8 minutit pärast avarii toimumist. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nii liiklusõnnetuse toimumise kellaaeg kui ka M.L. kaugus sündmuskohast on ligikaudsed ning seega ei saa nimetatud andmete alusel tehtud arvutused olla tõsikindlad ja jäävad alati umbkaudseteks. Kohus aga ei saa rajada otsust oletustele. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et tõendite vähesusest ja kaudsusest tõusetunud tühimikku ei saa kohus täita aga oma siseveendumusega. Ringkonnakohtu arvates ei anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks ka tunnistajate J.H. ja A.L. ütlused, et enne liiklusõnnetust sõitis alkoholijoobes P. Paal oma sõidukiga algkooli tagant surnuaia taha. P. Paalile ei ole nimetatu osas süüdistust esitatud ja ainuüksi see, et P. Paal juhtis enne liiklusavariid sõidukit alkoholijoobes, ei anna veel alust tõsikindlaks väiteks, et liiklusavarii toimumise momendil oli sõiduki roolis P. Paal. Pealegi on tunnistaja A.L. andnud ütlusi, et hetkel kui tema, M.L. ja P. Paal lahkusid autoga surnuaia juurest ja pärast mida toimus liiklusavarii, juhtis sõidukit alkoholitarbinud M.L. . Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu poolt P. Paali suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata. P. Paali kaitsja M. Kurmi apellatsioon P. Paali kaitsja M. Kurm esitas maakohtu otsusele apellatsiooni, milles vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hüvitas P. Paalile tema poolt kantud kaitsjatasud 4000 euro suuruses summas, s.o kummalegi kaitsjale tasutust 2000 eurot. Kaitsja leiab, et maakohtul tulnuks hüvitada valitud kaitsjatele makstud õigusabikulud kogu ulatuses, s.o summas 5500 eurot. Oma taotlust põhjendades leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult jätnud kaitsjatasud hüvitamata nende töö osalise kattumise põhjendusel. Apellant leiab, et kaitsjatasude hüvitamise suuruse hindamisel ei pea kohus arvestama mitte seda, kas ja kuivõrd on kaitsjad teineteise tegevust dubleerinud, vaid võrdlema kaitsjatasude kogusummat ühe mõistliku summaga. Ringkonnakohus kaitsja taolise seiskohaga ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt osutasid P. Paalile maakohtus õigusabi kaks valitud kaitsjat. Osutatud õigusabi eest taotles kaitsja R. Ainla advokaadikulude hüvitamist summas 3000 eurot (II kd tl 77-79). M. Kurm taotles kaitsjatasude hüvitamist summas 2500 eurot (II kd tl 82).

§ 175

lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. 11

§ 175

lg 1 p 1 alusel kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-63-13 leidnud, et kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud kriteeriumitest lähtuvalt ongi maakohus lahendanud kaitsjatasude hüvitamise küsimuse. Maakohus on arvestanud kaitsjate tehtud tööde vajalikkust ja kvaliteetsust, samuti tehtud tööde mahtu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on igati põhjendatult arvestanud kaitsjate poolt tehtud tööde mahu kindlaksmääramisel seda, kuivõrd kaitsjate poolt P. Paali kaitsmisel tehtud töö oli kattuv. Ringkonnakohus leiab, et kuna ka kaitsjate poolt esitatud menetluskulude aruannetest ei nähtu, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest, siis on maakohus käitunud kaitsjatasu väljamõistes igati korrektselt. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus et kaitsja M. Kurmi apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulu P. Paali kaitsja M. Kurmi poolt esitatud apellatsioonis taotles kaitsja ühtlasi hüvitada P. Paalile kaitsja poolt apellatsiooni koostamise eest makstud õigusabikulu summas 150 eurot.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse kaitsja M. Kurmi apellatsiooni osas

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata, siis tuleb kaitsjatasu jätta P.

Paali kanda. Prokuröri poolt esitatud apellatsioonile esitasid P. Paali kaitsjad omapoolsed vastuväited. P. Paali kaitsja R. Ainla taotleb esitatud vastuväidete koostamise eest hüvitada P. Paalile 4 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest õigusabikulu 480 eurot s.h käibemaks 80 eurot. Kaitsja M. Kurm palub osutatud õigusabi eest, s.o vastuväidete koostamise eest prokuröri apellatsioonile, hüvitada P. Paalile õigusabikulu summas 450 eurot.

§ 175

lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Hinnates kaitsjate poolt esitatud vastuväidete eest menetluskulude hüvitamise põhjendatust, leiab ringkonnakohus et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis prokuröri apellatsiooniga.

§ 175lg 2 tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada P.

Paalile kummalegi kaitsjale makstud tasust 240 eurot.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur, kannab menetluskulud riik. 12 Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas esitas apellatsiooni prokuratuur, millele kaitsjad esitasid vastuväited, siis tuleb P. Paalile hüvitatav summa, s.o 480 eurot välja mõista Eesti Vabariigilt. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 13