Obsah (8)

§ 477§ 122§ 172§ 174§ 138§ 144§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Kristi Rickberg Kohtujurist Laura Oha Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-12993 Tsiviilasi XXX a

) § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 järgi hagita menetluses.

§ 477

lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

1. Antud asjas on tegemist avalikult kasutatavale teele juurdepääsuõiguse vaidlusega, mistõttu kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu reguleerivad sätted. Asjaõigusseadus (AÕS) § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
2. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-170-12 p-s 9 märkinud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20). 4
5. Tulevalt Riigikohtu juhistest, peab kohus esmalt analüüsima kas avaldajal puudub juurdepääs enda kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt. Nähtuvalt Maa-ameti kaardiserveri väljavõttest (I kd, lk 11) külgneb avaldaja kinnistu kohalikule omavalitsusele kuuluva XXX tänava maaala munitsipaalkinnistuga, XXX kinnistuga, XXX kinnistuga ja XXX kinnistuga. Tallinna Kommunaalamet on selgitanud, et munitsipaalkinnistule on rajatud XXX tänavalt alguse saav ja Harku järve äärde viiv jalgtee, mis ei vasta autoliikluse parameetritele, mistõttu ei ole avaldajal võimalik jalgtee kaudu enda kinnistule pääseda (I kd, lk 67). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et avaldajal puudub juurdepääs enda kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt, kuna juurdepääs üle kohalikule omavalitsusele kuuluva XXX tänava maa-ala munitsipaalkinnistu ei ole mootorsõidukiga võimalik.
6. Riigikohus on korduvalt väljendanud arvamust, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumisel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-14-06 p-s 28 märkinud, et juurdepääsu nõude lahendamisel tuleb kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 (RT III 2004, 11, 141)). Riigikohtu seisukohast tulenevalt on juurdepääsu nõude lahendamisel huvide kaalumine kohtu diskretsiooniotsus. Huvide kaalumisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tavaga.
9. Nähtuvalt tsiviilasja asjaoludest on avaldajal võimalik pääseda enda kinnistule avalikult kasutatavalt teelt üksnes üle puudutatud isiku kinnistu ning avaldaja on alates kinnistu omandamisest (17.11.2004) kuni 2014 aasta sügiseni ilma takistusteta juurdepääsuteed ka kasutanud. Ka XXX tänava ehitusprojekti seletuskirja kohaselt on detailplaneeringu kohaselt pääs avaldaja krundile ette nähtud XXX tänavalt krundi edelapoolsest küljest jalg- ja sõiduvärava kaudu. Samuti on sissesõidu tee projekteeritud pikkusega ca 6,27 m ja laiusega 3,7 m, olles samaaegselt parklaks elanikele ja nende külalistele (I kd, lk 12-14). Avaldaja on kohtule selgitanud, et on enda kinnistu omandanud puudutatud isikult ning puudutatud isik on ca 10 aastat aktsepteerinud XXXelamu projektis ettenähtud juurdepääsu lahendust. Puudutatud isik ei ole vastu vaielnud juurdepääsu võimalikkuse üle ega ole esitanud vastuväiteid asjaolu osas, et avaldaja kasutab juurdepääsuks puudutatud isiku kinnistut. Seega väljakujunenud tava ning ehitusprojekti kohaselt on avaldaja juurdepääsu üle puudutatud isiku kinnistu kasutanud.
10. Tulenevalt Riigikohtu seisukohadest on põhjendatud avaldajale juurdepääsu määramine lähtudes väljakujunenud tavast ning poolte huvidest. Kohus leiab, et kuivõrd asjalooliselt on juurdepääsutee olemas, ei vaja juurdepäästee üle puudutatud isiku kinnistu uue tee loomist ega rajatiste eemaldamist, seega ei kaasne avaldajale juurdepääsu võimaldamisega täiendavaid kulusid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-42-10 p-s 19 märkinud, et AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu
11. aprilli
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10). Kohus leiab, et olukorras, kus puudutatud isik on XXXkinnistu müümisel avaldajale olnud teadlik, et avaldaja hakkab läbima puudutatud isikule kuuluvat kinnistut ning selline lahendus on ette nähtud ka avaldaja elamu ehitusprojektis, tuleb juurdepääsu määramisel arvestada tavana väljakujunenud ühendust ning määrata juurdepääs üle puudutatud isiku kinnistu. Ka puudutatud isik ei ole vastu vaielnud asjaolule, et avaldaja ja tema perekonnaliikmed kasutavad enda kinnistule pääsemiseks puudutatud isikule kuuluvat kinnistut. Puudutatud isik on seisukohal, et avaldajal ja tema perekonnaliikmetel tuleb puudutatud isiku kinnistut läbides järgida teekinnistu kasutamist reguleerivaid sätteid ning mõistlikke ühiselu reegleid. Kohtule esitatud tõenditest ja selgitustest nähtuvalt ei ole avaldaja ja puudutatud isiku vahelised suhted heausksed. Kohus rõhutab, et menetlusosalised peavad käituma üksteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt 5 ning avaldaja ei tohi käituda pahatahtlikult puudutatud isiku kinnistu läbimisel. Samuti märgib kohus, et avaldajal ja tema perekonnaliikmetel tuleb juurdepääsu tee läbimisel järgida kõiki õigusakte. Olenemata asjaolust, et menetlusosaliste omavahelised suhted on pingelised, leiab kohus ikkagi, et juurdepääs avaldaja kinnistule tuleb määrata puudutatud isiku kinnistu kaudu, kuna kaaludes poolte huve, on see põhjendatud. Puudutatud isiku kinnistu näol on tegemist sõiduteega ning seda kasutavad peale avaldaja liiklemiseks ka teised piirkonna elanikud. Seega kohus leiab, et juurdepääsu määramine üle puudutatud isiku kinnistu senini kasutatava tee kaudu ei ole puudutatud isikule ülemäära koormav, kuna tee on ajalooliselt eksisteerinud ning avaldaja poolt kasutuses olnud, samuti on tegemist kinnistuga, millel asub asfalttee ning mis ongi liiklemiseks mõeldud.
13. Järgnevalt analüüsib kohus juurdepääsu kasutamise eest makstava tasu suurust. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-90-11 p-s 12 märkinud, et juurdepääsutasu suuruse määramisel AÕS § 156 lg 1 ja teeseaduse (TeeS) § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada eelkõige teeseaduses sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-180-15 p-s 30 selgitanud, et eratee kui rajatise omaniku kohustused ei ole TeeS kehtetuks tunnistamisega sisuliselt muutunud ja eratee omanik on ka pärast
14. juulit 2015 kohustatud korraldama tema omandis oleval teel teehoidu ning looma tingimused ohutuks liiklemiseks.
15. Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist. Tee kasutamise tasu arvutamisel tuleb arvestada ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-180-15 p-s 31 selgitanud, et peale teeseaduse kehtetuks tunnistamist on eratee omanikul jätkuvalt õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu määramisel kehtivad endiselt Riigikohtu poolt senises praktikas välja kujundatud põhimõtted, mille järgi tuleb kohtul tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
16. jaanuari
17. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12;
18. novembri
19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14;
20. oktoobri
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12;
22. juuni
23. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab jätkuvalt pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
24. jaanuari
25. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12).
26. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-170-12 asunud seisukohale, et juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu
27. oktoobri
28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 11). Avaldaja on seisukohal, et juurdepääsutee mõistlikuks tasuks saab pidada 12 eurot aastas. Puudutatud isik leiab, et puudutatud isiku kinnistu kasutamise eest makstav tasu peab olema vähemalt 129,04 eurot kuus, millele lisanduvad hooldus ja juhtimiskulud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-172-13 p-s 15 leidnud, et 1000 krooni/m2 (lisandub käibemaks 18%) (st 63 eurot 91 senti + käibemaks) kuus võib olla ebamõistlikult suur ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus märgib, et puudutatud isik ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud millest puudutatud isiku juurdepääsutasu koosneb, kuigi kohus on puudutatud isikule 04.02.2016 kirjas (kd I lk 124) selgitanud, et puudutatud isikul on kohustus väidetavaid kulutusi tõendada. Puudutatud isik on avaldajale 09.01.2016 esitanud arve summas 14 477,59 eurot (I kd, lk 84), milles nimetatud kulude tekkimist ega tõendeid kulude 6 tekkimise kohta ei ole puudutatud isik kohtu ette toonud. Seega ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta juurdepääsu tasu hõlmavate kulude kandmise osas puudutatud isikul poolt esitatud arve alusel.
29. Avaldaja hinnangul on juurdepääsu tasuks sõidutee äärest elamu väravateni 4,98 eurot aastas (jalgvärav laiusega 1,2 m ja pikkusega 10,8 meetrit ning autovärav laiusega 4,3 meetrit ja pikkusega 10,8 m, kokku 60 m2, arvutuskäik: pindala 60 m2 x maamaks 97,22 eurot / puudutatud isikule kuuluva kinnistu pindala 1170 m2) ning juurdepääsu tasuks olemasolevalt sõiduteel avalikult kasutatava teeni 0,93 eurot (maamaks 97,11 eurot / kasutatava maa-alaga 4 / kinnistute omanikud 26), kokku 5,91 eurot. Kohus leiab, et avaldaja arvutuskäik on põhjendatud ning vastab kohtupraktikale. Avaldaja on märkinud, et on valmis tasuma ka juurdepääsutasu summas 12 eurot aastas ning hooldama ise jalgteed ja sissesõiduteed (60 m2 ulatuses). Puudutatud isik ei ole eelnimetatule vastuväiteid esitanud, seega leiab kohus, et puudutatud isik on nõustunud asjaoluga, et avaldaja hooldab ise jalgteed ja sissesõiduteed. Kohus on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud määrata juurdepääsutee eest tasu summaks 12 eurot aastas, mis vastab puudutatud isiku tegelikele kulutustele ning on proportsionaalne teed läbivate isikute arvu osas arvestades asjaolu, et avaldaja teostab jalgtee ja sissesõidutee hooldustöid ise. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-90-11 p-s 33 märkinud, et koormatud kinnisasja omanikul on õigus saada tasu, mis katab vähemalt tema kulud juurdepääsutee korrashoidmisel. Kohus leiab, et käesoleval juhul on eelnimetatud ulatuses puudutatud isiku kulud kaetud, puudutatud isik ei ole kohtu ette toonud ka asjaolusid, millest tulenevalt lasuks puudutatud isikul täiendavaid kulusid juurdepääsu võimaldamisega avaldajale.
30. Tulenevalt eeltoodust määrab kohus juurdepääsu tasuks 12 eurot aastas. Kohus on seisukohal, et XXXTallinn igakordsel omanikul tuleb tasuda juurdepääsu tasu XXXkinnistu igakordsele omanikule iga jooksva aasta
31. veebruariks. Kohus selgitab, et Riigikohus on lahendi nr 3-21-33-04 p-s 23 märkinud, et kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/või tasu muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist.
32. Kohus märgib, et juurdepääsuõigus sisaldab eelduslikult õigust kasutada teed jalgsi liikumiseks, autoga juurdepääs ei pea olema igal juhul tagatud, kuid elamiseks kasutatava kinnisasja puhul peab vähemalt üks autoga juurdepääsu võimalus olema (RKTKo 3-2-1-58-05 p 22). Antud juhul kasutab avaldaja oma kinnisasja elamiseks, seega on kohus seisukohal, et avaldajale tuleb juurdepääs määrata nii jalgsi kui autoga. Kuivõrd tegemist on avaldaja koduga, leiab kohus, et juurdepääs peab olema avaldajale tagatud igal ajal. Samuti on kohus seisukohal, et juurdepääs tuleb määrata tähtajatult, kuna eelduslikult ei lange avaldajal mingist tähtajast ära huvi oma koju pääsemiseks.
33. Kohus selgitab, et juurdepääsu õigus hõlmab eelduslikult nii kinnisasja omanikku kui ka teisi kinnisasjal elavaid või seda omaniku nõusolekul muul viisil kasutatavaid isikuid (RKTKo 32-1-85-05 p 21). Kohus leiab, et põhjendatud on määrata juurdepääs kinnistu igakordse omaniku ning omaniku nõusolekut omavate isikute kasuks nii jalgsi kui ka sõidukiga.
34. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avaldaja avalduse ja määrab, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX sisse kantud kinnistu igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui sõiduvahenditega Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX sisse kantud juurdepääsuteed, mis on määruse lisaks oleval plaanil tähistatud sinise ja rohelisega. Määrata juurdepääsu kasutamise eest makstavaks tasuks 12 eurot aastas.
35. AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu 7 muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega tuleb puudutatud isiku nõusolek kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks asendada AÕS § 641 kohaselt käesoleva määrusega.
36. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-04 p-s 22 märkinud, et kohtulahendiga määratud juurdepääsuõiguse kehtivuseks kolmandate isikute suhtes tuleb kanda kinnistusraamatusse märkusena. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast tuleb juurdepääsuõigus kanda kinnisturaamatusse märkusena. Kohus märgib, et avaldajal tuleb kinnistusraamatu kande tegemiseks pöörduda kinnistusosakonna poole.
37. Tsiviilasja hind on

§ 122lg 3, § 132 lg 1 ja § 477 lg 1 järgi 3 500 eurot.

Menetluskulude jaotus 31.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leiab, et kuna käesolev vaidlus on lahendatud eelkõige avaldaja huvides, on põhjendatud jätta menetluskulud avaldaja kanda. 32.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 33.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Puudutatud isik palub avaldajalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja Kalju Karjuse tasuga summas 3 381 eurot ja seoses esindaja advokaat Vahur Ambos tasuga 1 263,60 eurot.
2. Kohus on seisukohal, et puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avaldus seoses puudutatud isiku esindaja Kalju Karjuse esindaja tasuga tuleb jätta rahuldamata. Olukorras, kus puudutatud isiku esindajal puudub õigusalane kvalifikatsioon, ei ole Kalju Karjuse õigusabi tasule kulunud menetluskulude väljamõistmine põhjendatud.
3. Järgmisena analüüsib kohus puudutatud isiku esindaja advokaat Vahur Ambose menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.
4. Puudutatud isiku menetluskulude nimekirja kohaselt kulus puudutatud isiku esindajal advokaat Vahur Ambosel kohtumiseks ja nõupidamiseks kliendiga 10.02.2016 0,7 tundi, materjalide analüüsiks, taotluse koostamiseks kohtule vastamise tähtaja pikendamiseks ja konsultatsiooniks kliendiga 12.02.2016 2,2 tundi, materjalide jätkuvaks analüüsiks, 04.02.2016 seisukoha koostamiseks 23.02.2016 2,8 tundi, lõplike seisukohtade redigeerimiseks ja kooskõlastamiseks kliendiga 25.02.2016 1 tund (I kd, lk 139-141), täiendavate materjalidega tutvumiseks 11.03.2016 0,8 tundi (I kd, lk 175-177), kommunikatsiooniks kliendi ja kohtuga 27.05.2016 0,6 tundi (II kd, lk 6). 8
5. Kohus leiab, et eelnimetatud toiminguid saab pidada põhjendatuks osaliselt, lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest. Kohus märgib, et tsiviilkohtumenetluses on tavaline, et esindajad peavad analüüsima erinevaid õigusakte ja nende seletuskirju, samuti kassatsioonikohtu praktikat ning koostama dokumente (RKTKo 32-1-43-10 p 14). Kohus leiab, et 25.02.2016 toiming on põhjendatud 0,5 tunni ulatuses lähtudes esitatud menetlusdokumendi sisust, mahust ning esitatud tõenditest. Kohtu hinnangul on 27.05.2016 toiming põhjendatud 0,3 tunni ulatuses lähtudes asjaolust, et tegemist ei ole sisulise küsimusega, vaid lihtsa menetluslikud küsimuse lahendamisega. Eeltooduga peab kohus põhjendatuks puudutatud isiku esindaja advokaat Vahur Ambose poolt tehtud toiminguid ja nendeks kulunud ajalist kulu 7,3 tunni ulatuses.
6. Kokku on puudutatud isiku esindaja advokaat Vahur Ambose töötunnid põhjendatud seega 7,3 tunni osas. Puudutatud isiku nõuab menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (RKTKo 3-2-1-6513 p 16). Käesoleval juhul on puudutatud isik kinnitanud, et ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb puudutatud isikult menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.
7. Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et puudutatud isiku esindaja advokaat Vahur Ambose tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse, võttes arvesse, et puudutatud isiku esindaja omab kõrgemat erialast kvalifikatsiooni. Seega arvestades, et puudutatud isiku esindaja advokaat Vahur Ambose töötundide põhjendatud maht on 7,3 tundi ning töötunni hind 130 eurot (ilma käibemaksuta), on puudutatud isiku esindaja advokaat Vahur Ambose õigusabiteenuse kulud 1 138,80 eurot (koos käibemaksuga).
8. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus puudutatud isiku taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja kohustab avaldajat hüvitama puudutatud isiku menetluskulusid 1 138,80 euro ulatuses. Kohus jätab rahuldamata puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 3 508,80 eurot ulatuses. Kohus arvestas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramisel ja nende väljamõistmisel avaldajalt vaidluse asjaolusid, menetluse aega, asja keerukust ning menetlusosaliste poolt esitatud menetlusdokumente. Ka Riigikohus on rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (RKTKo 3-2-1-4-15 p 14). 42.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul puudutatud isik taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist, seega tuleb avaldajalt välja mõista viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kristi Rickberg kohtunik 9 10