) § 23 lg 1 tagab kinnipeetavatele kõnesideteenuse kasutamise võimaluse, mis vastaks vangistuse täideviimise eesmärkidele ja soodustaks kontakte lähedastega. Eritariifsed numbrid on seevastu mõeldud erinevate teenuste osutamiseks ja neile helistamise võimaluse puudumine ei takista sotsiaalsete sidemete säilitamist. Seega puudub vanglateenistusel kohustus vastavat teenust võimaldada.
Justiitsministeeriumi vastusest ei nähtu, et nimetatud piirang oleks kantud näiteks julgeolekukaalutlustest või puuduksid eritariifsete kõnede tegemiseks tehnilised võimalused. 3. Tallinna Halduskohus tagastas 17.12.2015 määrusega A. E-u kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult selle esitajale, sest kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 ja HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt on kohustamiskaebus lubatav üksnes juhul, kui haldusorganil on seadusest või muust õigusaktist tulenev kohustus nõutav toiming sooritada või haldusakt anda ning kohustuse täitmata jätmine rikub kaebaja õigusi.
lg 1 kohaselt on kinnipeetaval vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras muu hulgas õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamist reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-d 51 ja 511. Vaidlust ei ole selles, et
E-ule tagatud, kuid kaebaja soovib lisaks võimalust helistada eritariifiga lühinumbritele. Vastustaja on 03.11.2015 otsuses nr 11-7/6633-3 õigesti märkinud, et kuivõrd kõnesideteenuste osutamiseks on Justiitsministeerium ja Elisa Eesti AS sõlminud eraõigusliku lepingu, mille pooleks on üksnes nemad, siis puudub kaebajal õigus nõuda selle lepingu täitmist. Vastustajal puudub ka õigusaktidest tulenev kohustus tagada kinnipeetavale võimalus helistada eritariifsetele (lühi)numbritele, mistõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus sellist võimalust nõuda. Telefoni kasutamise õigus ei ole piiramatu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 määrus nr 3-13-1878, p 13) ning selle võimaluse tagamisel tuleb lähtuda
Kuivõrd selliselt fikseeritud eesmärk piiritleb sisuliselt ka kinnipeetava subjektiivse õiguse ulatuse, siis ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et piiranguid telefoni kasutamisele saab seada üksnes
Eritariifsetele numbritele (sh lühinumbritele) helistamise võimaluse puudumine ei takista kinnipeetava kontakte. Kaebaja on sisuliselt taotlenud vastustaja kohustamist võimaldada talle täiendavaid hüvesid, millele tal puudub subjektiivne õigus. 4. A. E. esitas halduskohtu määruse peale 21.12.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 30.12.2015 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 2
lg 1 tagab kinnipeetavale õiguse telefoni kasutamiseks ning ükski õigusakt ei sätesta keeldu helistada eritariifsetele numbritele.
Seaduses ei ole fikseeritud, et kinnipeetaval on õigus helistada üksnes lähedastele. Samuti on vanglal olemas piiramatu juurdepääs kinnipeetavate kõneregistrile ning lausa kummaline on väita, et info-, kuulutuste- ja tarbijamängude numbritele helistamine seaks ohtu vangla julgeoleku vms. Kuna Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS sõlmitud kokkulepe puudutab vahetult kaebaja õigusi, on tal õigus nõuda lepingutingimuste täitmist. Kaebaja ei ole nõudnud mingit täiendavat hüve, vaid üksnes kehtiva lepingu täitmist. 6. Justiitsministeerium vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
tähenduses vanglaväline suhtlus (s.o kontaktid lähedastega) on olnud kaebajale tagatud ning tal puudub subjektiivne õigus nõuda piiramatut helistamist kõikidel numbritel (sh eritariifsetel numbritel). Kaebaja subjektiivne õigus saab tuleneda vaid õigusaktidest, mitte eraõiguslikust lepingust (st Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahelise 14.11.2013 kokkuleppe nr 56/13-9867 lisakokkuleppe lisa 1 p-st 1.1). Kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas rikub eritariifsetele numbritele helistamise võimaluse puudumine tema õigusi. A. E-u viidatud infotelefonile xxxx, kuulutuste telefonile xxxx ja 900-ga algavatele erinevatele teenusnumbritele (sh meelelahutusliku iseloomuga vestlus- ja hääletamistelefonid) helistamine ei ole vanglavälise suhtluse eesmärki arvestades vajalik ega põhjendatud. Kinnipeetavatele on vanglas tagatud vaba aja veetmise võimalused ning vajalikku teavet on kinnipeetavatel võimalik saada teistelt isikutelt ja asutustelt (sh vanglateenistuse vahendusel), kellega suhtlemist ei ole piiratud. A. E. on 28.09.2015 esitanud halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-15-2449), milles taotles Justiitsministeeriumi kohustamist tagada talle vanglas lühinumbritele helistamise võimalus ja taksofoniteenus. Sisuliselt on kaebaja mõlemas asjas soovinud, et tal võimaldataks piiranguteta helistada kõikidel telefoninumbritel. Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2015 määrusega nr 3-15-2449 kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (sarnaselt praeguses asjas 17.12.2015 määruses toodud põhjendustega). Mõlemas asjas on kaebajale selgitatud, et loogilised piirangud telefoni kasutamisele tulenevad otseselt vanglavälise suhtluse eesmärgist ning täiendavaid piiranguid ei ole tema subjektiivsetele õigustele seatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. A. E-u määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes üle korrata. 8. Olenemata kaebuse nõude formuleeringust on A. E. sisuliselt taotlenud vastustaja kohustamist võimaldada kinnipeetavatele helistamist eritariifsetele numbritele (millest osa võivad iseenesest olla ka lühinumbrid). Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel 14.11.2013 sõlmitud kokkuleppe nr 5-6/13-9867 (mis on sõlmitud Justiitsministeeriumi ja tema valitsemisala asutuste kõnesideteenust käsitleva 08.10.2013 hankelepingu nr 1/13-92 alusel) lisakokkuleppe (mille objektiks on kõnesideteenuse osutamine kinnipeetavatele) lisa 1 „Kõnesideteenuse kirjeldus ja tingimused“ (tl 11p-12) p-st 1.1 tulenevalt on kõnesideteenuse eesmärk võimaldada kinnipeetavatele kõnesidet väljaspool vanglat asuvate isikutega ning 3
E-u kaebus tuli konkreetsel juhul tagastada põhjusel, et kaebaja ei olnud enne kohustamisnõudega halduskohtusse pöördumist taotlenud vastustajalt soovitud toimingu tegemist, millest vastustaja oleks keeldunud.
§-d 28-29 ja VSKE §-d 51-511. Isegi juhul, kui Justiitsministeerium on tellinud kõnesideteenuseid osutavalt ettevõtjalt kinnipeetavatele kõnesideteenuseid suuremas mahus, kui õigusaktide järgi minimaalselt nõutav ja seega oleks muu hulgas Tallinna Vanglas n-ö valmidus pakkuda kinnipeetavatele täiendavaid helistamisvõimalusi, ei saaks kohus vastustajat selleks kohustada, kui kinnipeetavatel puudub õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus nõuda eritariifsetele numbritele helistamise võimaluse tagamist. 4
lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus mh telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamise korda reguleerivad täpsemalt VSKE §-d 51 ja 511. Tallinna Ringkonnakohus märkis juba 30.06.2014 määruses nr 3-13-1878 (p 13), milles A. E. oli taotlenud võimalust helistada vanglas kõikidele tasulistele, tasuta ja lühivalikuga numbritele (v.a erootikatelefonid), et kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda helistamist kõikvõimalikele konkretiseerimata telefoninumbritele. Telefoni kasutamise õiguse sisustamisel tuleb täiendavalt arvestada
lg-s 1 sätestatud kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärki, milleks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist (vt ka L. M., P. P., J. S.. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne §-d 1–109, Tallinn, 2014, lk 80, p 4).
lg 1 ja § 28 lg 1 piiritlevad nende koostoimes sisuliselt selle, millises ulatuses tuleb kitsendusi telefoni kasutamisele pidada vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. A. E-u viide, et täiendavate piirangute seadmise aluseks saavad
lg-st 2 tulenevalt olla üksnes julgeolekukaalutlused, oleks asjakohane juhul, kui piiratud oleks tema õigust suhelda oma lähedastega, kuid selliseid väiteid ei ole kaebaja esitanud. Kuivõrd eritariifseid telefoninumbreid kasutatakse esmajoones erinevate teenuste pakkumiseks või meelelahutuseks, siis ei ole nendel numbritel helistamise võimalus hõlmatud kinnipeetava õigusega vanglavälisele suhtlemisele (st sellise võimaluse puudumine ei ohusta kinnipeetava n-ö kaitstavate kontaktide säilimist) ja see ei ole vajalik ka kinnipeetavate muude õiguste kaitseks (nt ei ole eritariifiga numbrite kasutamine võlaõigusseaduse § 281 lgtest 3 ja 4 tulenevalt lubatud klienditeeninduse telefonide puhul) ning vastustajal puudub kohustus kinnipeetavale sellist võimalust tagada. 13. Eelneva põhjal jääb A. E-u määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.12.2015 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask Villem Lapimaa Virgo Saarmets 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.