← Eesti

3-13-2350/63

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 44§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2016, Tallinn Hald

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo (RAB) kohustas 08.10.2013 ettekirjutusega nr 1-7/3182 (19.07.2013 alustatud rahapesu kahtluse kontrolltoimiku nr 1302283 raames) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 38 ning § 40 lg-te 1, 2 ja 4 alusel Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kehtestama Lyumivest OÜ (registrikood 11267445) arvelduskontole nr 17001157369 käsutamise piirangu kuni 30 ööpäevaks põhjendusega, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni. Ettekirjutus kuulus täitmisele 08.10.
  3. Lyumivest OÜ esitas 21.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 08.10.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3182 õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2014 otsusega nr 3-13-2220 Lyumivest OÜ kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 Lyumivest OÜ apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 18.03.2014 otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas Lyumivest OÜ kaebuse ning tunnistas RAB 08.10.2013 ettekirjutuse nr 17/3182 õigusvastaseks. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata 03.03.
  5. RAB kohustas 28.10.2013 ettekirjutusega nr 1-5/3446 S. L’it esitama tema kontrolli all oleva äriühingu OKEAH LLP arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi 01.01.2013 kuni 08.10.2013 kohta seoses Lyumivest OÜ ja OKEAH LLP vaheliste tehingutega. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 04.11.2013 ning ettekirjutuses sisaldus ka hoiatus rakendada selle täitmata jätmisel sunniraha esimesel korral 1300 eurot ja järgnevatel kordadel 6000 eurot.
  6. RAB kohustas 06.11.2013 ettekirjutusega nr 1-7/3547 RahaPTS § 38 ja § 40 lg-te 3 ja 4 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-te 2 ja 3 alusel Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kehtestama Lyumivest OÜ arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX käsutamise piirangu 60 ööpäevaks põhjendusega, et vara legaalne päritolu ei ole senini tõendatud, säilinud on rahapesukahtlus ja kontrollmenetlus jätkub. Ettekirjutus kuulus täitmisele 07.11.
  8. RAB kohustas 18.11.2013 ettekirjutusega nr 1-5/3682 RahaPTS § 38 lg-te 1, 3 ja 4, § 41 lg-te 1, 2 ja 4 ning HMS § 17 lg 1 alusel S. L’it kui Lyumivest OÜ juhatuse liiget esitama hiljemalt 26.11.2013 kogu dokumentatsiooni perioodil 01.01.2013–08.10.2013 Lyumivest 2

(12)3-13-2350 OÜ ja OKEAH LLP vahel toimunud tehingute kohta. Lyumivest OÜ esitas RAB 18.11.2013 ettekirjutuse peale kaebuse, mis on jäetud Tallinna Halduskohtu 18.05.2015 otsusega nr 3-132410 ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2016 otsusega nr 3-13-2410 rahuldamata. S. L. andis täiendavad selgitused tehingute kohta 02.12.2013 ning Lyumivest OÜ edastas nõutud dokumendid 17.12.
  1. RAB tunnistas 18.12.2013 otsusega 06.11.2013 ettekirjutuse kehtetuks.
  2. Lyumivest OÜ ja S. L. esitasid 12.11.2013 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid RAB 28.10.2013 ettekirjutuse nr 1-5/3446 tühistamine ja RAB 06.11.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3547 õigusvastasuse tuvastamine (võimaliku hilisema kahjunõude ettevalmistamiseks). Lyumivest OÜ arvelduskontol piiratud summa on 318 400 eurot ning 01.07.2011 käsunduslepingu nr 0107 ja selle lisaks oleva 15.12.2012 kokkuleppe kohaselt peab kaebaja tasuma oma lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise eest 1,5% päevas (4776 eurot). RAB 08.10.2013 ettekirjutusega on Lyumivest OÜ-le tekitatud kahju 143 280 eurot (30 päeva × 4776 eurot) ning RAB 06.11.2013 ettekirjutusega ajavahemikul 06.11.2013–18.12.2013 (48 päeva) lisaks 229 248 eurot. RAB 28.10.2013 ettekirjutus on suunatud Lyumivest OÜ-le ja tema juhatuse liikmele S. L’ile ning sellega on soovitud põhjendada RAB 06.11.2013 ettekirjutuse tegemise vajadust. Arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX asub välisriigi pangas ja kuulub välismaa äriühingule OKEAH LLP. Lyumivest OÜ-l puudub nimetatud kontole seaduslik ligipääs. S. L. ei ole eitanud oma seoseid OKEAH LLP-ga, kuid tal puudub selle äriühingu esindamise õigus. Isegi võimalik juurdepääs OKEAH LLP arvelduskontole ega tegeliku kasusaaja staatus ei anna S. L’ile õigust esitada ettevõttega seotud andmeid, mida saab teha üksnes juhatuse liige või direktor. Kolmanda isiku arvelduskonto väljavõtteid tuleb küsida nimetatud isikult endalt. RAB-l on endal RahaPTS §-st 46 tulenevalt olemas seaduslik võimalus saada OKEAH LLP-ga seotud informatsiooni. Kui RAB kahtlustas, et Lyumivest OÜ tegeleb finantsteenuse (maksevahendus) osutamisega ilma vastavat tegevusluba ja registreeringut omamata, mis on karistusseadustiku (KarS) § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 järgi karistatav, tulnuks tal viivitamata edastada vastavad andmed pädevale uurimisasutusele kriminaalmenetluse alustamiseks, mida RAB ei ole senini teinud. Selle asemel on RAB sunnivahendi ähvardusel nõudnud ettekirjutusega täiendava informatsiooni esitamist ehk kogunud lubamatuid tõendeid (vt Riigikohtu 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13, p 21). Põhiseaduse § 22 lg 2 kohaselt ei pea keegi tõendama oma süütust. Kui ettekirjutus oli adresseeritud S. L’ile füüsilise isikuna, siis ei ole seda temale nõuetekohaselt kätte toimetatud, sest ettekirjutus saadeti Lyumivest OÜ aadressile. RAB 06.11.2013 ettekirjutus on sisuliselt põhjendamata, vastuoluline ja õigusvastane. RAB ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks 60-ööpäevase piirangu kehtestamise faktiline alus. RahaPTS § 40 lg 3 p 1 alusel saab 30-ööpäevast piirangut konto käsutamiseks jätkata üksnes juhul, kui vara valdaja või omanik ei esita RAB-le tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Lyumivest OÜ edastas 09.10.2013 RAB-le dokumendid, millega on tõendatud äriühingu arvelduskontole laekunud rahaliste vahendite legaalne päritolu. Samuti andis S. L. RAB-le 14.10.2013 ütlusi ettevõtte majandustegevuse ja rahaliste vahendite päritolu kohta. Seega on kaebaja täitnud oma kohustused vastavalt RahaPTS § 40 lg 4 nõuetele, kuid RAB viivitab teadlikult kontrolli läbiviimisega, tekitades sellega kaebajale olulist kahju. RAB kinnitas 24.10.2013 kirjas nr 3.4-6/176858-2 (vastuseks esialgse õiguskaitse taotlusele haldusasjas nr 3-13-2220) ka ise, et vaidlusalune raha on legaalne. Jääb arusaamatuks, millised dokumendid jättis kaebaja 14.10.2013 esitamata ning mis oli 60-ööpäevase piirangu seadmise aluseks. RahaPTS § 40 lg-st 1 tulenevalt ei ole RAB-l ka õigust piirata konto käsutamist tervikuna, mis on ebaproportsionaalne, vaid ta saab piirangu seada üksnes konkreetse tehingu või vara suhtes. RAB 14.10.2013 menetlustoimingu protokollist nähtuvalt 3
(12)3-13-2350 tunneb RAB huvi hoopis Lyumivest OÜ varasemate sularahatehingute vastu, mitte ei kahtle piirangualuse raha legaalses päritolus. RAB on piirangu lõpetamisega seoses viidanud 18.11.2013 ettekirjutuse täitmisele 17.12.2013, kuid kaebaja esitas juba 09.10.2013 ja 14.10.2013 RAB-le tõendid piirangualuste summade legaalse päritolu kohta. Hiljem esitatud dokumendid ei puudutanud enam arvelduskontol olnud summasid, vaid tõendasid hoopis minevikus toimunuid kaubatehinguid.
  1. RAB vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebajale ei saa olla tekkinud kahju, sest RAB piirang on käsitatav vääramatu jõuna ning lepingupartneri OKEAH LLP volitatud esindajaks on S. L’i abikaasa ja OKEAH LLP tegelikuks kasusaajaks S. L. ise. RAB 28.10.2013 ettekirjutus on tehtud S. L’ile kui füüsilisele isikule, kes omab enda sõnade kohaselt kontrolli OKEAH LLP üle (s.o kolmanda isikuna RahaPTS § 41 lg 4 tähenduses). Kuivõrd S. L. ise kinnitas RAB-le kontrolli omamist OKEAH LLP üle, võis vastustaja põhjendatult eeldada, et tal on võimalik esitada RAB-le nõutud teavet. Kiirema menetluse huvides saadeti ettekirjutus Lyumivest OÜ aadressile. RAB luges ettekirjutuse 17.12.2013 täidetuks, sest Lyumivest OÜ esitatud täiendavate dokumentide seas olid ka OKEAH LLP internetipanga (arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX) 16.12.2013 väljatrükid perioodidest 01.06.2013–31.07.2013 ja 01.10.2013–31.10.2013, mille alusel oli (vaatamata nende mittetäielikkusele) võimalik veenduda, et S. L’i poolt 02.12.2013 kirjeldatud tehingud tõepoolest toimusid. Ettekirjutuse täitmine tõendab, et S. L. omab tõepoolest kontrolli OKEAH LLP tegevuse üle ning tal oli võimalik vajaduse korral esitada ettevõtte pangakonto andmed, olenemata tema vormilisest staatusest äriühingus või selle puudumisest. Kuna RAB 28.10.2013 ettekirjutus on loetud täidetuks, jääb selle tühistamise taotlus arusaamatuks. Ettekirjutus ei saa olla tühine, sest HMS § 63 lg 2 p-des 1-5 toodud aluseid ei esine ning adressaat on haldusakti täitnud. RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õiguspärane ja RAB on valmis esitama kohtule (mitte kaebajale) ka RahaPTS § 38 lg-s 2 märgitud dokumendi. Lyumivest OÜ poolt pärast RAB 08.10.2013 ettekirjutuse tegemist dokumentide esitamine ja selgituste andmine iseenesest ei ole vara legaalse päritolu tõendamiseks piisav, sest haldusorganil on kohustus esitatud teavet kontrollida ning dokumendid ja selgitused peavad ka olema vara legaalse päritolu tõendamiseks piisavad (vt RahaPTS § 40 lg 3 p 1 ja lg 4). Praegusel juhul ei pidanud vastustaja esitatud tõendeid piisavaks, mistõttu tuli piirangut jätkata. Piirangu lõpetamiseks andsid piisava aluse alles S. L’i 02.12.2013 täiendavad selgitused ja Lyumivest OÜ poolt 17.12.2013 esitatud lisadokumendid, mis neid ütlusi kinnitasid. Piirangu lõpetamisel ei olnud määrav OKEAH LLP kontoväljavõtete esitamine. Põhjendamatu on etteheide, et RAB ei suutnud kontrolli lõpule viia juba esimese 30 päevaga, sest teabe saamiseks oli vajalik pöörduda välispartnerite poole. Väliskoostöö raames sai RAB vajaliku kontoväljavõtte alles 11.02.
  2. Arvestades, et
  3. aasta jooksul oli tundmatu off-shore ettevõte teinud piiratavale kontole välispangast üle 80 ülekande suurtes summades ning tegemist oli jätkuva tegevusega, oli õigustatud piirangu seadmine kontole tervikuna. Suurbritannia kolleegid on hoiatanud teiste riikide rahapesu andmebüroosid, et Suurbritannias registreeritud LLP-tüüpi ettevõtted on rahapesuskeemides kasutamiseks eriti populaarsed seoses praktiliselt puuduva riigipoolse kontrolliga.
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.01.2015 otsusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 01.07.2015) Lyumivest OÜ ja S. L’i kaebuse, tühistas RAB 28.10.2013 ettekirjutuse nr 1-5/3446 ning tunnistas RAB 06.11.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3547 õigusvastaseks. Samuti mõistis halduskohus RAB-lt Lyumivest OÜ menetluskulude katteks välja 780 eurot. 4
(12)3-13-2350 RAB 28.10.2013 ettekirjutuse adressaat on ebaselge (kas juriidiline isik Lyumivest OÜ, kelle seaduslikuks esindajaks on S. L., või füüsiline isik S. L.). Rahapesukahtluse kontrolltoimiku nr 1302283 raames läbiviidavas haldusmenetluses on menetlusaluseks isikuks Lyumivest OÜ. Segadust tekitab ka ettekirjutuse õiguslik põhjendus, milles viidatakse RahaPTS § 41 lg-tele 1, 2 ja 4 ning HMS § 17 lg-le 1 (mis on üldse asjakohatu, sest isikult ei nõutud seletusi, vaid dokumentide esitamist). Adressaadi ebaselguse tõttu on RAB 28.10.2013 ettekirjutus tühine. Samuti esineb selle ettekirjutuse puhul HMS § 63 lg 2 p-s 5 sätestatud tühisuse alus, sest kummalgi adressaadil ei ole objektiivselt võimalik seda täita. Ettekirjutusega on S. L’it kohustatud esitama väidetavalt tema kontrolli all oleva OKEAH LLP arvelduskonto väljavõtet. Ettekirjutusest ei selgu aga, mille alusel on äriühing loetud S. L’i kontrolli all olevaks. RAB ei ole kohtule esitanud RahaPTS § 38 lg 2 kohast dokumenti, mis kajastaks ettekirjutuse faktilist alust. Samuti on vastustaja tõdenud, et OKEAH LLP volitatud isikuks on Lätis asuva Baltikums Bank AS andmetel S. L’i abikaasa S. L.. RAB ei ole tõendanud, et S. L. kuuluks OKEAH LLP juhatusse või talle või Lyumivest OÜ-le oleks väljastatud volitus nimetatud äriühingu esindamiseks koos juurdepääsuga äriühingu arvelduskontole. Asjaolu, et S. L. on haldusmenetluse käigus väidetavalt möönnud, et tema on tegelikuks kasusaajaks, ei anna RAB-le alust nõuda isikult sunniraha ähvardusel teavet, millele adressaadil puudub seaduslik juurdepääs (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määrus nr 3-13-2350, p 15). Ka asjaolu, et väidetavalt täideti RAB 28.10.2013 ettekirjutus 17.12.2013, mil Lyumivest OÜ esitas RAB-le muu hulgas OKEAH LLP kontoväljavõtted perioodidest 01.06.2013– 31.07.2013 ja 01.10.2013–31.10.2013, ei kinnita vältimatult, et S. L. omab kontrolli OKEAH LLP tegevuse üle ning saanuks RAB-le nõutud andmed esitada, samuti ei muuda see RAB 28.10.2013 ettekirjutust õiguspäraseks. Ettekirjutuse täitmine ei olnud ka korrektne, sest rikuti nii selle täitmise tähtaega kui ka nõutud teabe ulatust. Kuigi tühine haldusakt ei vaja iseenesest täiendavat tühistamist, sest see on seaduse järgi algusest peale kehtetu, siis õigusselguse huvides on selle tühistamine siiski põhjendatud. RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õigusvastane juba ainuüksi seetõttu, et see on jätkuks Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 õigusvastaseks tunnistatud RAB 08.10.2013 ettekirjutusele. RahaPTS § 40 lg-test 1 ja 3 tulenevalt juhul, kui ebaseaduslik oli juba algne piirang, siis ei saa õiguspärane olla ka selle jätkamine. RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õigusvastane ka põhjusel, et see on motiveerimata ning piirangu jätkamise aluste osas tõendamata ja kontrollimatu. Ettekirjutuse põhistus peab kajastuma RahaPTS § 38 lg-s 2 nimetatud eraldi dokumendis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsus nr 3-132220, p-d 10 ja 13), kuid praeguses asjas on RAB esitanud vaid tagantjärele paljasõnalisi väiteid, mille alusel ei ole võimalik ettekirjutuse õiguspärasust hinnata. Ettekirjutus ei vasta HMS § 55 lg-s 1 sätestatud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuetele, sest selle sissejuhatuses on viidatud konto käsutamise piiramisele kuni 60 ööpäevaks, kuid resolutsioonis on piirang absoluutne – 60 ööpäevaks. Arusaamatu on ka tuginemine HMS § 64 lg-tele 2 ja 3, mis käsitlevad haldusakti kehtetuks tunnistamise lubatavust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus on motiveerimata ja kohus ei ole kontrollinud asja lahendamisel tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, samuti on tõlgendanud kohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud kohtumenetluse norme. RAB 28.10.2013 ettekirjutus oli õiguspärane ning selle korrektne adressaat oleneb küsimusest, kas S. L. tegutses enda või Lyumivest OÜ huvides. Halduskohus ei ole arvestanud Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määruses nr 3-13-2350 (p 16) toodud 5
(12)3-13-2350 seisukohaga, et RAB 28.10.2013 ettekirjutus ei ole tühine. Halduskohus on põhjendamatult hinnanud Suurbritannia äriühingu OKEAH LLP esindamisega seonduvat Eesti äriõiguse reeglite alusel. Suurbritannia LLP-tüüpi ettevõtete kohta ei ole võimalik saada Suurbritannia registrist mingeid reaalseid andmeid, kuidas ettevõtet kasutatakse (sh ei fikseerita volitatud esindajat), kui sellel on vähemalt kaks nominaalset off-shore partnerit (OKEAH LLP-l on selliseid partnereid kuus). Lyumivest OÜ poolt 09.10.2013 RAB-le esitatud dokumentidel kajastunud OKEAH LLP väidetava direktori N. V. allkirjad olid kas nn tempelallkirjad või skaneeringud. N. V. isikut ega tema suhet OKEAH LLP-ga pole haldusorganil õnnestunud senini kindlaks teha (tema kohta puudusid andmed nii Suurbritannia registris kui ka Läti pangas). Samas selgitas S. L. 14.10.2013 RAB-le ise, et omab internetipanga juurdepääsu OKEAH LLP arvelduskontole Baltikums Bank AS-s ning ettevõtte tegelikud kasusaajad on S. L. või tema abikaasa. Seega oli RAB-le esitatud andmete põhjal alust nõuda teavet just S. L’ilt (vt ka Riigikohtu 11.04.2016 otsus nr 3-3-1-75-15, p 23). Ettekirjutuse sõnastusest oli igaühel võimalik aru saada, kellele ja millistel põhjustel oli see antud, samuti täideti ettekirjutus RAB jaoks piisaval määral 17.12.
  1. HMS § 61 lg-st 2 tulenevalt on RAB 28.10.2013 ettekirjutuse kehtivus lõppenud ja selle tühistamine ei ole enam võimalik. S. L’i vastuväide, et tal puudub seaduslik õigus esitada OKEAH LLP dokumente, jõudis vastustajani esmakordselt alles
  2. a veebruaris koos praeguse haldusasja materjalidega. Asjaolu, et RAB-l oli Lyumivest OÜ tehingute suhtes rahapesukahtluse kõrval ka kahtlus KarS § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 järgi karistatava teo toimepanemise osas, ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määrus nr 3-13-2350, p 13). RAB 06.11.2013 ettekirjutuse osas on Tallinna Ringkonnakohus 04.04.2014 määruses nr 313-2350 (p 19) samuti märkinud, et RahaPTS § 40 lg 3 rakendamiseks piisab, kui RAB-l on jätkuvalt kahtlus, mida ei ole kõrvaldatud ning tähtsust ei oma, kas isikule oli eelnevalt pandud haldusaktiga kohustus esitada kahtlust kummutavaid tõendeid. Halduskohus seevastu leidis, et RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õigusvastane juba ainuüksi seetõttu, et Tallinna Ringkonnakohus tunnistas jõustunud 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 õigusvastaseks sellele eelnenud RAB 08.10.2013 ettekirjutuse. Nimetatud argument ei ole asjakohane, sest ringkonnakohtu otsus jõustus alles pärast halduskohtu 30.01.2015 resolutsioonotsuse tegemist. Samuti tunnistati RAB 08.10.2013 ettekirjutus haldusasjas nr 3-13-2220 õigusvastaseks üksnes haldusorgani formaalse rikkumise (RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud dokumendi mittenõuetekohasuse) tõttu, kuid vastavad alused olid siiski objektiivselt olemas. Seejuures puudub seni õigusselgus RAB-l olemasoleva teabe halduskohtule esitamise lubatavuse küsimuses. Halduskohtu etteheide ettekirjutuses märgitud piirangu kestuse vastuolulisusest ei ole põhjendatud, sest täpse kestuse otsustab haldusorgan RahaPTS § 40 lg 3 sätestatud piirides. Samuti on asjakohased viited RahaPTS § 40 lg-le 4 ning HMS § 64 lgtele 2 ja 3, mis juhivad tähelepanu RAB võimalusele lõpetada piirang enne tähtaega, kui selle kehtestamise alused on ära langenud.
  3. Lyumivest OÜ ja S. L. vaidlevad kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ja kohtuotsus on igakülgselt põhjendatud. RAB 28.10.2013 ettekirjutus on ebaõigesti adresseeritud S. L’ile (kellelt pole ka tema esindusõiguse olemasolu või puudumise kohta konkreetselt teavet küsitud) ja saadetud Lyumivest OÜ aadressile. Suurbritannia LLP-tüüpi ettevõte (limited liability partnership) on Eesti äriõiguses võrreldav usaldusühinguga. RAB-i viidatud veebileht kajastab mitteametlikku reklaamteksti ning vastustaja on ekslikult seisukohal, et OKEAH LLP näol on tegemist off-shore äriühinguga. Tulumaksuseaduse § 10 lg 1 kohaselt määrab off-shore staatuse äriühingu registreerimise asukoht, mitte aga selle vorm. Rahandusministri 18.12.2014 määruse nr 55 § 1 p 23 kohaselt ei loeta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki (v.a 6
(12)3-13-2350 teatud piirkonnad) madala maksumääraga territooriumiks, mistõttu ei saa OKEAH LLP-d lugeda off-shore äriühinguks. Juhul, kui RAB oleks juba varem teinud Suurbritanniasse päringu OKEAH LLP partnerite väljaselgitamiseks, oleks tal olnud piisav informatsioon, kellele ettekirjutus edastada. Rahapesukahtluse kontrolltoimiku nr 13202283 raames on RAB küll teinud päringuid oma partneritele, kuid seda alles pärast esmase piirangu seadmist. RAB hinnang esitatud dokumentidel oleva N. V. allkirja suhtes on paljasõnaline ega tugine ekspertiisi tulemustele. Seega ei ole RAB selgitanud enne ettekirjutuse tegemist välja tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Kui RAB-l oli kahtlus ebaseaduslikus majandustegevuses (KarS § 372 lg 2 p-d 3 ja 4), jääb arusaamatuks, miks ei ole RahaPTS § 37 lg 2 alusel edastatud vastavaid materjale viivitamatult pädevale asutusele. RAB 28.10.2013 ettekirjutus on HMS § 63 lg 2 p 5 alusel tühine, sest seda pole objektiivselt võimalik täita S. L’il ega ka Lyumivest OÜ-l. Asjaolu, et S. L. on väidetavalt ise möönnud tegelikuks kasusaajaks olemist, ei anna RAB-le õigust nõuda isikult sunniraha ähvardusel teavet, millele isikul puudub seaduslik juurdepääs. Ettekirjutuse täitmisega seoses pole RAB ka ise suutnud eristada, kas 17.12.2013 toimunud dokumentide esitamisega täideti 28.10.2013 ettekirjutust või 18.11.2013 ettekirjutust (mis olid sisult sarnased, kuid erinevate adressaatidega). Kuna esitatud dokumentide maht erines 28.10.2013 ettekirjutuses nõutust, ei olnud täitmine sellega seotud. RAB 06.11.2013 ettekirjutus oli õigusvastane, sest kõik RahaPTS §-s 40 toodud järjestikused piirangud on üksteisega lahutamatult seotud ning Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 varasema RAB 08.10.2013 ettekirjutuse õigusvastaseks. RAB on eiranud RahaPTS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatut, millest tulenevalt ei saa konto käsutamise piirangut jätkata olukorras, kus vara valdaja või omanik on esitanud varasema piirangu kehtivusajal dokumendid ja selgitused vara legaalse päritolu kinnitamiseks. Seejuures ei ole RAB kordagi nimetanud, milliseid dokumente peab kaebaja esitama. Lyumivest OÜ esitas dokumendid, mis olid piirangualuste rahaliste vahendite ülekandmise aluseks ning RAB ei ole selgitanud, et need olnuks ebasobivad või ebapiisavad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et RAB-i apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. I RAB 28.10.2013 ettekirjutus 12. RAB 28.10.2013 ettekirjutuse nr 1-5/3446 (I kd, tl 29-30) osas asus halduskohus seisukohale, et tegemist on tühise haldusaktiga, sest selle adressaat on ebaselge (HMS § 63 lg 2 p 2) ning kummalgi adressaadil ei olnud objektiivselt võimalik ettekirjutust täita (HMS § 63 lg 2 p 5). Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldustega RAB 28.10.2013 ettekirjutuse tühisuse osas. Kohtupraktikast tulenevalt on haldusakt tühine ehk automaatselt ja algusest peale kehtetu üksnes juhul, kui selles esinevad HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Kui sellised puudused ei ole ilmselged, on haldusakt selle võimalikule õigusvastasusele vaatamata kehtiv (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-2103, p 13). Olukorras, kus RAB 28.10.2013 ettekirjutuses on välja toodud selle adressaat (S. L. ja/või Lyumivest OÜ) ning ettekirjutusega pandud kohustus (esitada äriühingu arvelduskonto väljavõte) on objektiivselt täidetav, siis ei ole võimalik väita, et ettekirjutuses esineksid sedavõrd ilmsed puudused, mis annaksid alust lugeda haldusakti tühiseks. Ebaselgus kohustatud isiku S. L’i rollis või tema õiguslik võimalus ettekirjutust täita saavad tingida vaid ettekirjutuse õigusvastasuse, kuid mitte selle tühisust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määrus nr 3-13-2350, p-d 15-16). 7
(12)3-13-2350 Lisaks on ekslik halduskohtu seisukoht, et kuigi tühine haldusakt ei vaja täiendavat tühistamist, on selle tühistamine õigusselguse huvides siiski põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna tühine haldusakt on algusest peale kehtetu, siis ei ole objektiivselt võimalik ka selle kehtivuse hilisem tagasiulatuv kõrvaldamine ehk tühistamine (vt lahend nr 3-3-1-2103, p 14). Tühise haldusakti korral on asjakohaseks õiguskaitsevahendiks selle tühisuse tuvastamine. 13. Ringkonnakohus möönab, et RAB 28.10.2013 ettekirjutusest ei selgu üheselt, kas selle adressaadiks on olnud S. L. füüsilise isikuna või Lyumivest OÜ oma seadusliku esindaja S. L’i kaudu. Ettekirjutuse päises on adressaatidena välja toodud nii füüsiline isik S. L. kui ka juriidiline isik Lyumivest OÜ. Ettekirjutuse resolutsioonist nähtuvalt on OKEAH LLP arvelduskonto väljavõtte esitamiseks kohustatud S. L’it kui äriühingu üle kontrolli omavat isikut. Ettekirjutuse lõpuosas on samas märgitud, et see edastatakse S. L’ile kui Lyumivest OÜ juhatuse liikmele ning selline adresseerimine nähtub ka kirjaümbrikult (I kd, tl 31). Ettekirjutuses on tuginetud RahaPTS § 41 lg-tele 1 ja 4, mis annavad RAB-le õiguse nõuda ettekirjutuse alusel teavet ja dokumente muu hulgas kolmandatelt isikutelt. RAB ei ole ka kohtumenetluse käigus selgelt piiritlenud, kas 28.10.2013 ettekirjutuse adressaadiks tuleb pidada füüsilist isikut S. L’it või Lyumivest OÜ seaduslikku esindajat S. L’it. Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2016 istungil avaldatud seisukohtadest (vt kohtuistungi protokoll, lk 2-3) nähtuvalt tuleb ettekirjutuse adressaadiks lugeda siiski S. L. kui füüsiline isik. See on kooskõlas ka S. L’i 14.10.2013 esitatud väidetega, mille kohaselt omab tema internetipanga juurdepääsu OKEAH LLP kontole Baltikums Bank AS-s ning OKEAH LLP tegelikeks kasusaajateks on tema või tema abikaasa (vt RAB 14.10.2013 menetlustoimingu protokoll – I kd, tl 126-127). S. L. ei ole väitnud, et OKEAH LLP oleks Lyumivest OÜ kontrolli all, vaid selgitas, et äriühingute vahel on üksnes lepingulised suhted. Määravat tähendust ei saa omistada asjaolule, et ettekirjutus tehti S. L’ile teatavaks selle saatmisega Lyumivest OÜ registrijärgsele aadressile, sest oluline on see, et RAB võis põhjendatult eeldada, et S. L. saab nimetatud aadressil saadetud ettekirjutuse kätte. Vaidlust ei ole selles, et S. L. ettekirjutuse ka tegelikult kätte sai. Samuti pidi S. L. ilmselgelt ka ise mõistma, et kuna kontrolli OKEAH LLP üle ja internetipanga juurdepääsu omab ta füüsilise isikuna, siis ei saa ettekirjutus olla suunatud temale kui Lyumivest OÜ juhatuse liikmele. Kuna RAB 28.10.2013 ettekirjutuse adressaadiks tuleb pidada S. L’it, mitte Lyumivest OÜ-d, siis tuleb Lyumivest OÜ kaebus nimetatud ettekirjutuse tühistamiseks jätta

§ 44lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata.

14. Ringkonnakohus märkis praeguses asjas tehtud 04.04.2014 määruses (p 15), et RAB 28.10.2013 ettekirjutuse õigusvastasus ei ole välistatud, sest olukorras, kus S. L’il puudus seaduslik võimalus soovitud teavet saada ja ettekirjutusega pandud kohustust täita, on sellise teabe andmiseks kohustamine õigusvastane, kuna RAB saab taotleda üksnes sellise teabe esitamist, millele ettekirjutuse adressaadil on või peaks olema õiguspärane juurdepääs, ning isegi kui isik oli varem RAB-le paljasõnaliselt väitnud vastupidist, ei muuda see ettekirjutust õiguspäraseks. Ringkonnakohtu hinnangul on RAB 28.10.2013 ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel siiski oluline seegi, kas adressaadi võimalikud õiguslikud takistused temale ettekirjutusega pandud kohustuse täitmiseks olid või pidid olema RAB-le ettekirjutuse tegemise ajal teada või mitte. Kui RAB tegutses ettekirjutuse andmisel õiguspäraselt, siis ei saanud ettekirjutus selle andmise ajal olla õigusvastane (vrd Riigikohtu 22.03.2007 otsus nr 3-3-1-6-07, p 10). Praegusel juhul ei ole põhjust omistada määravat tähtsust ka asjaolule, et RAB 28.10.2013 ettekirjutuse kohta ei ole esitatud RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud formaalset dokumenti (mille olemasolu on iseenesest nõutav ka RahaPTS § 41 lg-te 1 ja 4 alusel antavate ettekirjutuste 8

(12)3-13-2350 puhul), sest ettekirjutuse faktiline alus on piisava selgusega tuvastatav muudest dokumentidest, esmajoones RAB 14.10.2013 menetlustoimingu protokollis fikseeritud S. L’i seletustest ning Lyumivest OÜ poolt 09.10.2013 ja 14.10.2013 RAB-le esitatud dokumentidest (nt lepingud, käsundid) majandustehingute kohta (I kd, tl 10; I kd, tl 125; I kd, tl 11-17; I kd, tl 114-119; tõlked I kd, tl 22-27; I kd, tl 120-124p; I kd, tl 28; I kd, tl 129). Asjas esitatud materjalide põhjal on ilmne, et RAB 28.10.2013 ettekirjutuse andmise aluseks olid S. L’i 14.10.2013 seletused, mille kohaselt oli OKEAH LLP tema kontrolli all ning ta omas internetipanga juurdepääsu OKEAH LLP arvelduskontole Baltikums Bank AS-s. Kuivõrd haldusmenetluses on HMS § 38 lg 2 järgi üheks lubatavaks tõendiks ka menetlusosalise seletus, ei ole põhjust väita, et RAB ei saanud ettekirjutuse andmisel tugineda S. L’i „paljasõnalistele“ väidetele. Sisulist vaidlust ei ole selles, et Suurbritannia äriregistrist ei nähtunud OKEAH LLP esindusõiguslikke isikuid ning ainuüksi asjaolu, et Baltikums Bank AS andmetel oli OKEAH LLP volitatud isikuks S. L’i abikaasa, ei saanud tekitada RAB-l mõistlikku kahtlust, et äriühingu üle kontrolli omamist kinnitanud S. L’il puuduvad tegelikult õiguslikud võimalused ettekirjutust täita ehk esitada haldusorganile OKEAH LLP arvelduskonto väljavõtet. Ka S. L. ei esitanud pärast ettekirjutuse saamist RAB-le tõendeid või andmeid, mis kinnitaksid, et tal puudub võimalus ettekirjutusega pandud kohustust täita. Kuivõrd haldusorgani tuvastatud asjaolud olid ettekirjutuse tegemiseks piisavad, siis puudub RAB 28.10.2013 ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamiseks alus (vrd Riigikohtu 11.04.2016 otsus nr 3-3-1-75-15, p 17).
  1. RAB 28.10.2013 ettekirjutuse 17.12.2013 toimunud väidetava täitmisega seoses märgib ringkonnakohus, et nagu vastustaja esindaja möönis ka 08.06.2016 istungil, pole võimalik üheselt määratleda, kas S. L’i 02.12.2013 täiendavad seletused ja 17.12.2013 esitatud lisadokumendid (sh OKEAH LLP arvelduskonto osaline väljavõte – I kd, tl 189-191) olid esitatud RAB 28.10.2013 ettekirjutuse täitmiseks või hoopis RAB 18.11.2013 ettekirjutuse nr 1-5/3682 (mis oli vaidluse all haldusasjas nr 3-13-2410) täitmiseks. Kuna RAB 18.11.2013 ettekirjutusega kohustati S. L’it kui Lyumivest OÜ juhatuse liiget esitama hiljemalt 26.11.2013 kogu dokumentatsiooni Lyumivest OÜ ja OKEAH LLP vahel 01.10.2013– 08.10.2013 toimunud tehingute ja kaupade liikumise kohta, mitte ei nõutud korduvalt OKEAH LLP kontoväljavõtte esitamist, saab 17.12.2013 toimunud täitmist vähemasti OKEAH LLP kontoväljavõttega seonduvalt pidada siiski RAB 28.10.2013 ettekirjutuse täitmiseks. See kinnitab täiendavalt, et S. L’il ei olnud tegelikke takistusi OKEAH LLP arvelduskonto väljavõtte esitamiseks või selle RAB-le edastamise korraldamiseks. II RAB 06.11.2013 ettekirjutus
  2. RahaPTS § 40 lg-te 1 ja 3 alusel kehtestatud käsutuspiirangutel ei ole kaebaja ja halduskohtu poolt viidatud vahetut seost ning RAB 06.11.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3547 (I kd, tl 32-33), millega piirati Lyumivest OÜ konto käsutamist 60 ööpäevaks, õigusvastasust ei tingi pelgalt asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 tunnistati õigusvastaseks sellele eelnenud RAB 08.10.2013 ettekirjutus nr 1-7/3182 (I kd, tl 8-9), millega oli Lyumivest OÜ konto käsutamist piiratud 30 ööpäevaks. Ringkonnakohus rõhutas lahendis nr 3-13-2220 (p-d 8, 10), et RahaPTS § 40 lg 1 alusel tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimine eeldab kohtu poolt selle tuvastamist, millisel eesmärgil ja missugustele kaalutlustele tuginedes äriühingu arvelduskontole käsutuspiirang seati ning kas põhjendused on ettekirjutuse tegemiseks piisavad (vt Riigikohtu 27.03.2013 otsus nr 3-3-1-21-12, p 16). RahaPTS § 38 lg-st 2 tulenevalt ei märgita muu hulgas RahaPTS § 40 lg 1 alusel tehtud ettekirjutuses selle faktilist alust, kuid ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud tuleb kajastada eraldi dokumendis. Seega eeldab RahaPTS § 40 lg 1 alusel 9
(12)3-13-2350 vara käsutamise piiramine rahapesukahtluse olemasolu ning seda põhistavate faktiliste asjaolude esitamist RahaPTS § 38 lg 2 kohaselt vormistatud eraldi dokumendis.
  1. RahaPTS § 38 lg-st 2 ja § 40 lg-st 3 tulenevalt kohalduvad samad põhimõtted ka käsutuspiirangu n-ö jätkamise puhul, mille puhul seab RahaPTS § 40 lg 3 p 1 rahapesu kahtluse korral üksnes täiendava tingimuse, et vara valdaja või omanik ei ole varasema piirangu kehtivusajal esitanud RAB-le tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Kuigi sisuliselt on tegemist varem kehtestatud piirangu pikendamisega, antakse ka kuni 60 ööpäevaks piirangu kehtestamiseks eraldiseisev haldusakt, mis peab vastama sellele õigusaktides esitatud nõuetele, kuid mille õiguspärasus ei sõltu varasema ettekirjutuse õiguspärasusest. Isegi kui algselt kuni 30 ööpäevaks seatud piirangu puhul ei olnud RAB näiteks vormistanud RahaPTS § 38 lg 2 nõuetele vastavat dokumenti, mis kajastaks ettekirjutuse põhistust, võib selline nõuetekohane dokument olla koostatud hiljem kuni 60 ööpäevaks piirangu seadmise otsustamise ajaks ning kui RahaPTS § 40 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimused piirangu kehtestamiseks on täidetud, siis ei ole alust pidada hilisemat ettekirjutust õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et sellele eelnenud ettekirjutus ei vastanud õigusaktide nõuetele.
  2. Halduskohus leidis põhjendamatult, et RAB 06.11.2013 ettekirjutus ei vasta HMS § 55 lg-st 1 tulenevale haldusakti määratletuse nõudele. Kuigi ettekirjutuse põhjendustes on toodud mitmel korral välja, et RAB-l on RahaPTS § 40 lg 3 alusel õigus piirata vara käsutamist „kuni“ 60 ööpäevaks, on arusaadavalt tegemist üksnes viidetega seaduse tekstile ja RAB kaalutlusõiguse ulatusele. Ettekirjutuse resolutsioonis on krediidiasutust üheselt mõistetavalt kohustatud kehtestama Lyumivest OÜ arvelduskontole käsutamise piirangu 60 ööpäevaks, mis jääb RAB-le RahaPTS § 40 lg-ga 3 antud diskretsiooni piiridesse ning ei ole millegi poolest vastuoluline. Ettekirjutuses sisalduvad viited RahaPTS § 40 lg-le 4 ja HMS § 64 lgtele 2 ja 3 on seostatavad haldusaktis toodud täiesti asjakohaste selgitustega, et kui Lyumivest OÜ esitab RAB-le piirangu kehtivusajal piisavad tõendid vara legaalse päritolu kohta, lõpetatakse viivitamata vara käsutamise piirangud ehk tunnistatakse ettekirjutus kehtetuks (mida RAB 18.12.2013 otsusega ka tegi).
  3. Kuigi RAB esitas 06.11.2013 ettekirjutuse faktilist põhistust sisaldava 06.11.2013 esildise (rahapesukahtluse kontrolltoimik nr 1302283; ettekirjutus nr 1-73547 – II kd, tl 45; II kd, tl 85) alles apellatsioonimenetluses, võttis ringkonnakohus selle 12.04.2016 määrusega asja materjalide juurde, sest tegemist on RahaPTS § 38 lg-st 2 tulenevalt kohustusliku dokumendiga, mida halduskohus ei ole Riigikohtu 27.03.2013 otsuses nr 3-3-1-21-12 (p 16) väljendatud seisukohtadele vaatamata RAB-lt seni välja nõudnud. Ringkonnakohtu 19.05.2016 määrusega täiendavalt asja materjalide juurde võetud esildise orginaalfaili ja RAB infosüsteemi ekraanitõmmisega (II kd, tl 84) on tõendatud ka vastava dokumendi koostamine 06.11.
  5. Ringkonnakohus selgitas RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud dokumendi sisule esitatavaid nõudeid 29.01.2015 otsuses nr 3-13-2220 (p 10) ning selles väljendatud seisukohad on asjakohased ka praeguses vaidluses. Kuivõrd mõlemas asjas on olnud samad menetlusosalised, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks kõiki varasemalt esitatud põhjendusi üle korrata. Kokkuvõtlikult võib märkida, et RahaPTS § 38 lg-s 2 viidatud dokument peab sisaldama ettekirjutuse põhistust ehk selles tuleb usutavalt ära näidata, et tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes on eesmärgipärane ja vajalik rakendada rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara suhtes RahaPTS § 40 lg-te 1 või 3 alusel käsutuspiirangut või nõuda ettekirjutuse adressaadilt RahaPTS § 41 lg-te 1 või 4 alusel teavet või dokumente. Seejuures oleneb RahaPTS § 38 lg-s 2 nimetatud dokumendi sisuline ulatus sellest, millise ettekirjutuse faktilist põhistust peab see sisaldama. 10
(12)3-13-2350 RahaPTS § 40 lg 3 alusel tehtava ettekirjutuse põhistus peab esmalt kajastama samu asjaolusid, mis on nõutavad ettekirjutuse tegemisel RahaPTS § 40 lg 1 alusel (st näidata ära millise vara osas ja millest tulenevalt on haldusorganil rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus tekkinud ning põhjendada vara säilimiseks konkreetse kestusega käsutuspiirangu rakendamise vajalikkust), ning lisaks tuleb esitada andmed selle kohta, et vara valdaja või omanik ei ole varasema piirangu kehtivusajal piisavalt tõendanud rahapesu kahtlusega vara legaalset päritolu (RahaPTS § 40 lg 3 p 1) või vara suhtes esineb kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks (RahaPTS § 40 lg 3 p 2). Erinevalt viivituseta ja reeglina väga piiratud informatsiooni tingimustes toimuvast RahaPTS § 40 lg 1 rakendamisest peab RahaPTS § 40 lg 3 alusel tehtava (korduva ja kestvama) ettekirjutuse faktiline alus olema üldjuhul põhjalikum. Sellele vaatamata tuleb muu hulgas arvestada, et RahaPTS § 40 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab tõendid kahtluse all oleva vara legaalse päritolu kohta RAB-le esitama eelkõige vara valdaja või omanik esmase (kuni 30-ööpäevase) piirangu kehtivusajal.
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et RAB 06.11.2013 ettekirjutus koostoimes selle faktilist alust kajastava RAB 06.11.2013 esildisega ei vasta eelnevalt kirjeldatud RahaPTS § 38 lg-st 2 ja § 40 lg 3 p-st 1 tulenevatele tingimustele, mistõttu tunnistas halduskohus RAB 06.11.2013 ettekirjutuse kokkuvõttes põhjendatult õigusvastaseks. RAB 06.11.2013 ettekirjutuses on selle andmise põhjendusena märgitud järgmist: „Käesolevaks ajaks ei ole vara legaalne päritolu tõendatud, säilinud on rahapesukahtlus ja kontrollmenetlus jätkub.“ RAB 06.11.2013 esildises on tehtud kokkuvõtlik järeldus, et Lyumivest OÜ konto kasutamist tuleb piirata võimaliku kriminaaltulu tagamiseks ja tuvastamiseks ning rahapesukahtluse kontrollimise ajaks, kuid puudub sisuline analüüs, kuidas RAB sellisele järeldusele jõudis. Esildises on viidatud S. L’i 14.10.2013 antud seletustele ja esitatud dokumentidele OÜ Lyumivest tehingutega seotud vara päritolu kohta, märkides, et nendega ei ole rahapesu kahtlust ümber lükatud, kuna „dokumentide järgi on kauba ja raha saajad erinevad“. Samuti on RAB hinnanud, et Lyumivest OÜ tegevuse analüüsi põhjal võib olla tegemist ebaseadusliku majandustegevusega (s.o finantsteenuse pakkumine vastavat luba omamata, jättes fiktiivsete dokumentidega üksnes mulje kaubatehingutest). Täiendavalt on esildises märgitud, et „Seega varjab OÜ Lyumivest vara päritolu ja tegemist võib olla kuritegeliku teel saadud varaga“ ning „OÜ Lyumivest tegevuses on kuriteo tunnused ja piirangu seadmine on lisaks vara päritolu kontrollimisele vajalik ka hilisema konfiskeerimise tagamiseks.“
  2. Esildises viidatud mitmeti mõistetava väite osas, et dokumentide järgi on kauba ja raha saajad erinevad, täpsustas RAB esindaja ringkonnakohtu 08.06.2016 istungil, et silmas peeti seda, et S. L’i esitatud dokumendid kajastasid kauba ja raha saajaid tegelikkusest erinevalt (vt kohtuistungi protokoll, lk 4). Sellist selgitust võib pidada usutavaks, sest alternatiivne käsitus oleks ilmses vastuolus majandusliku loogikaga (st kaubatehingute puhul ongi tavapärane, et üks pool saab kauba ja teine pool raha). Küll aga ei saa esildises välja toodud üldistavaid hinnanguid, et rahapesukahtlus on jätkuvalt kõrvaldamata ning Lyumivest OÜ vara võib olla kuritegeliku päritoluga, pidada 60-ööpäevast käsutuspiirangut sätestava ettekirjutuse piisavaks sisuliseks põhistuseks, sest haldusorgan ei ole oma järeldusi seostanud konkreetsete tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohtul puudub esildise põhjal tegelik võimalus kontrollida, kas haldusorgani väidetud rahapesu kahtlust saab pidada põhjendatuks või mitte (nt millised esitatud dokumendid on RAB hinnangul fiktiivsed ja milliste andmete põhjal on sellisele järeldusele jõutud). III Menetlusosaliste taotlused 11
(12)3-13-2350 23. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel tuleb RAB-i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 30.01.2015 otsus (täiendatud 01.07.2015) tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab S. L’i kaebuse rahuldamata ning rahuldab Lyumivest OÜ kaebuse osaliselt, tunnistades RAB 06.11.2013 ettekirjutuse õigusvastaseks. Ülejäänud osas jääb Lyumivest OÜ kaebus rahuldamata. 24.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 109

lg 4).

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. S. L. ja Lyumivest OÜ on esimese astme kohtumenetluses tasunud riigilõivu kokku 45 eurot (I kd, tl 51; I kd, tl 81-83; I kd, tl 130-131) ja kandnud Olanel Consulting OÜ 03.12.2013 arve alusel õigusabikulu 765 eurot (I kd, tl 132-133). Apellatsioonimenetluses on Lyumivest OÜ esitanud 04.12.2015 ja 09.06.2016 menetluskulude nimekirjad, millest nähtuvalt on kaebajate õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses olnud kokku 2012,50 eurot, kuid puuduvad igasugused tõendid vastavas suuruses menetluskulude tegeliku kandmise kohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piisa haldusasjades menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks üksnes taotluse ja kulunimekirja esitamisest, vaid menetluskulude tegelik kandmine peab olema tõendatud asjakohaste kuludokumentidega – maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta vms (nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus nr 3-3-1-15-15, p 15; 12.12.2013 otsus nr 3-3-1-54-13, p 30; 04.06.2012 täiendav otsus nr 3-3-1-12-12, p 15). Praeguses asjas on S. L’i ja Lyumivest OÜ menetluskulude kandmine kahe kohtuastme peale kokku nõuetekohaselt tõendatud 810 euro ulatuses. Kuna vaidlus puudutas kahte haldusakti ning kaebus rahuldatakse neist ühe osas, saab kaebuse lugeda rahuldatuks pooles ulatuses. Kaebajad ei ole eristanud, millises ulatuses seonduvad õigusabikulud RAB 28.10.2013 ettekirjutuse või RAB 06.11.2013 ettekirjutuse vaidlustamisega, mistõttu eeldab ringkonnakohus kulude võrdset jagunemist. Sellest lähtudes tuleb vastustajalt mõista Lyumivest OÜ menetluskulude katteks välja 405 eurot. Muus osas jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. RAB ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.