← Eesti

2-15-127868/17

Obsah (4)§ 292§ 197§ 299§ 113

Tsiviilasi nr 2-15-127868 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Kohtuistungisekretär Ülle Raag Margit Veike Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2016. a, Jõgeva kohtumaja Tsiv

) § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

§ 292

lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Eelnimetatud sätete alusel oli kostjal kuni üürilepingu lõppemiseni, s.o kuni 31.03.

  1. a kohustus tasuda hagejale üüri ja lisaks üüritud asjaga seotud kõrvalkulusid, milles oli kokku lepitud. Esitatud tõenditest nähtub, et hageja on 05.03.
  2. a koostanud kostjale arve nr 13077 summas 295,84 eurot (tl 20). Arve selgituste kohaselt sisaldab see endas
  3. a märtsikuu üüri summas 165 eurot ja
  4. a veebruari eest kõrvalkulusid, sh elekter 8,28 eurot, üldelekter 5,75 eurot, prügivedu 2,50 eurot, küte 80 eurot ja hooldustasu 12,50 eurot, kokku kõrvalkulud 109,03 eurot, millele lisandub käibemaks 21,81 eurot, kokku summas 130,84 eurot. Arve maksetähtaeg oli 20.03.
  5. a. 4

(10)Puudub vaidlus selle üle ja hageja on seda ka tõendanud enda pangakonto väljavõttega (tl 65), et kostja tasus 20.03.
  1. a hagejale arve nr 13077 katteks 110,84 eurot. Kostja väitel tasus ta summa arvel nõutavate kõrvalkulude katteks, kuid jättis tasumata küttekulu osa, mida tema arvates nõuti kokkulepitust rohkem. Kostja väitel jättis ta tasumata ka arvel nõutava üürisumma, kuna hagejal oli sama summa ulatuses temale üürilepingu lõppemisel tagatisraha tagastamise kohustus. Seega saab järeldada, et 05.03.
  2. a arve nr 13077 alusel on kostjal hagejale tasumata
  3. a märtsikuu üür summas 165 eurot ja
  4. a veebruari eest kõrvalkuluna küttekulu 20 euro ulatuses, kokku tasumata 185 eurot. 6.
  5. Hageja on esitanud tõendina 05.04.
  6. a koostatud kreeditarve nr 13104 (tl 21), millelt nähtub, et hageja on arvestanud kostja poolt
  7. a märtsikuu eest maksmisele kuuluvateks kõrvalkuludeks elekter 10,87 eurot, üldelekter 4,71 eurot, vesi ja kanalisatsioon 3,60 eurot, prügivedu 2,50 eurot, küte 80 eurot ja hooldustasu 12,50 eurot, kokku summas 114,18 eurot, millele lisandub käibemaks 22,84 eurot, kokku koos käibemaksuga summas 137,02 eurot. Arvel on märgitud hageja poolt üürilepingu lõppemisel kostjale tagastatava tagatisraha summaks 165 eurot. Hageja on kostja poolt tasumisele kuuluva kõrvalkulude summa (137,02 eurot) tasaarvestanud hageja poolt üürilepingu lõppemisel kostjale tagastamisele kuuluva tagatisrahaga, mille järel on kreeditarve summaks -27,98 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal oli õigus kostjalt nõutavad summad tasaarvestada kostjale tagastamisele kuuluva tagatisrahaga.

§ 197

lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 197

lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Üürilepingu punkti 2.

  1. järgi kohustus kostja üürnikuna maksma hagejale lepingu sõlmimisel tagatisraha summas 165 eurot ja hageja üürileandjana kohustus tagastama tagatisraha kostjale hiljemalt ühe kuu möödumisel arvates lepingu lõppemise kuupäevast. Pooltevaheline üürileping lõppes 31.03.
  2. a, seega oli hagejal kohustus tagastada kostjale tagatisraha hiljemalt 30.04.
  3. a. Kuna hagejal oli üürilepingu alusel õigus nõuda kostjalt üüri ja kõrvalkulusid, siis

§ 197

lg 1 alusel võis hageja oma nõude kostja nõudega tasaarvestada.

§ 197

lg 2 alusel saab lugeda, et tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppesid. Hageja on kostjale lepingu lõppemisel tagastamisele kuuluva tagatisraha 165 eurot 137,02 euro ulatuses tasaarvestanud 05.04.

  1. a arve nr 13104 alusel kostja poolt tasumisele kuuluva kõrvalkulude summaga ja ülejäänud 27,98 euro ulatuses tasaarvestanud 05.03.
  2. a arve nr 13077 alusel kostja poolt tasumata üüri ja kõrvalkulude summaga (185 eurot). Seega saab järeldada, et kostjal on 05.03.
  3. a arve nr 13077 alusel hagejale tähtaegselt tasumata 157,02 eurot (185-27,98). Maksekäsu kiirmenetluses nõudis hageja kostjalt põhivõlga summas 185 eurot, kuid hagis on hageja ka nimetatud tasaarvestuse arvesse võtnud ja nõuab kostjalt võlga summas 157,02 eurot. 6.
  4. Kostja on vaidlustanud hageja poolt nõutava summa küttekulu osas. Nimelt leiab hageja, et arvetel on põhjendamatult märgitud küttekulu summaks 80 eurot kuus, kuigi kokku oli lepitud 60 eurot kuus. Kohus tegi kindlaks, et alates
  5. a jaanuarist on hageja märkinud kostjale esitatud arvetel (arved nr 13044, 13077, 13104 – tl 61-63) küttekulu suuruseks 80 eurot ilma käibemaksuta ja 5

(10)96 eurot koos käibemaksuga. Üürilepingu punkt 2.
  1. sätestab aga, et küttekulu on 72 eurot kuus ja hind võib muutuda kord aastas vastavalt omavahelisele kokkuleppele. Hageja väitel sõlmis ta maja üürnikega, sh kostjaga suulise kokkuleppe, et küttekulu tõuseb alates
  2. a jaanuarist 96 euroni kuus. TsMS § 230 lg 1 näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja väide küttekulu tõstmise kokkuleppe sõlmimise kohta ei ole tõendatud. Kostja sellise kokkuleppe olemasolu eitab. Ühepoolselt üüri tõstmisele on seaduses ette nähtud piirangud.

§ 299

lg 2 järgi peab eluruumi üürileandja teatama üürnikule üüri tõstmisest ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama.

§ 299

lg 3 kohaselt on üüri tõstmine tühine, kui üürileandja ei teata sellest sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil ja vormis.

§ 299

lg 4 sätestab, et isegi kui üürilepinguga on kokku lepitud, et üürileandja võib lepingutingimusi, mis ei puuduta üüri suurust, ühepoolselt muuta, kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut, kui üürileandja muudab ühepoolselt lepingutingimusi üürniku kahjuks, eelkõige vähendab oma seniseid üürnikule pakutavaid teenuseid või paneb üürniku kanda uusi kõrvalkulusid. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saavutanud kostjaga kokkuleppe küttekulu tõstmise kohta või oleks sellest kostjale teatanud

§ 299

lg-s 2 ettenähtud tähtajal ja vormis, siis tuleb lugeda, et küttekulu tõstmine on

§ 299lg 3 alusel tühine.

Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt küttekulu üürilepingus sätestatud määras ehk 72 eurot kuus. Seega hageja poolt 05.04.

  1. a arvel nr 13104 suuremas ulatuses tasaarvestatud küttekulu ulatuses, s.o 24 euro ulatuses ja 05.03.
  2. a arvel nr 13077 suuremas ulatuses nõutava küttekulu, s.o 24 euro ulatuses, kokku 48 euro ulatuses ei ole hageja võlanõue põhjendatud. 6.
  3. Eeltoodu alusel leiab kohus, et põhjendatud on hageja nõue kostjalt 05.03.
  4. a arve nr 13077 alusel üüri ja kõrvalkulude võla saamiseks summas 109,02 eurot (157,02-48). Suuremas ulatuses, s.o 48 euro ulatuses ei ole hageja nõue põhjendatud. Kohus märgib, et kostja vastuväited üürilepingu eseme puuduste kohta, sh naabrite häiriva käitumise kohta, ei puuduta hagi eset ehk üüri- ja kõrvalkulude võla nõuet ning seetõttu kohus nimetatud kostja väiteid eraldi ei käsitle ja asja lahendamisel arvesse ei võta. 6.
  5. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt võla tasumisega viivitamise eest viivist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole 05.03.
  6. a arvest nr 13077 tulenevat üüri ja kõrvalkulude nõuet täitnud nõuetekohaselt. Arve maksmise tähtaeg oli 20.03.
  7. a. Võlg summas 109,02 eurot on tähtaegselt tasumata.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üürilepingu punktis 2.7. (tl 18) on pooled kokku leppinud, et lepingujärgsete maksetega viivitamisel on poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt viivise tasumist 0,1 % iga viivitatud kalendripäeva eest. 6

(10)TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja vaidleb hageja viivisenõudele vastu põhjusel, et hageja on nõude esitamisega põhjendamatult kaua viivitanud, põhjustades sellega viivise suurenemise. Kostja on põhjendanud 05.03.
  1. a arve nr 13077 alusel hagejale üüri tähtaegselt mittemaksmist sellega, et tema arvas, et summa kuulub tasaarvestamisele hageja poolt kostjale tagastamisele kuuluva tagatisraha summaga. Tegelikult tasaarvestas hageja tagatisraha 05.04.
  2. a kreeditarvel nr 13104 kostja poolt tasumisele kuuluvate kõrvalkulude summaga. Kostja väitel aga arvet nr 13104 temale ei saadetud ja seetõttu ei olnud kostja sellest tasaarvestusest teadlik. Kohtu hinnangul ei põhjenda kostja vastuväited hageja viivisenõude rahuldamata jätmist. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja poolt kostjale esitatud üüri ja kõrvalkulude arve nr 13077 maksetähtaeg oli 20.03.
  3. a. Alates sellest ajast oli hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja alates sellest ajast muutus nõue sissenõutavaks. TsÜS § 154 lg 1 alusel algas seega hageja nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks ehk
  4. aasta esimesel jaanuaril kell 00:00 ja lõpeb kolme aasta möödumisel, s.o
  5. aasta
  6. detsembril kell 24:
  7. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 21.12.
  8. a. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega on hageja esitanud hagi aegumistähtaja jooksul. Riigikohus on oma lahendites (15.01.
  9. a otsus nr 3-2-1-132-09, p 12;
  10. 06.
  11. a otsus nr 3-2-1-70-09, p 11; 10.12.2014 otsus nr 3-2-1-128-14, p 11) korduvalt viidanud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mille põhjal võiks hageja nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks ning sel põhjusel pidada põhjendamatuks hageja viivisenõuet. Kostja ei vaidle selle üle, et arve nr 13077 oli talle kätte toimetatud ja ta oli teadlik, et arve maksmise tähtaeg on 20.03.
  12. a. Üürilepingu järgi oli hagejal üürileandjana kohustus tagastada kostjale tagatisraha hiljemalt ühe kuu möödumisel arvates lepingu lõppemise kuupäevast. Pooltevaheline üürileping lõppes 31.03.
  13. a, seega oli hagejal kohustus tagastada kostjale tagatisraha hiljemalt 30.04.
  14. a. Kuna hageja tagatisraha tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljem, siis ei andnud see kostjale õigust maksta hagejale arve nr 13077 alusel tagatisraha võrra vähem üüri. Kui lähtuda kostja väitest, et arvet nr 13104 ei ole talle saadetud ja selles esitatut ei tuleks arvestada, oleks tegemist olukorraga, kus kostja poolt arve nr 13077 alusel tasumata summa 185 eurot ei kuuluks debiteerimisele (vähendamisele). 7
(10)Hageja nõuab kostjalt tähtaegselt tasumata summalt viivist üürilepingus kokkulepitud määras hagi esitamise, s.o 01.03.
  1. a seisuga mitte rohkem kui põhinõude summa ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Kohus tuvastas eespool, et kostjal on arve nr 13077 alusel hagejale tähtaegselt tasumata 109,02 eurot. Arve maksmise tähtaeg oli 20.03.
  2. a. Seega 01.03.
  3. a seisuga on kostja viivitanud hagejale 109,02 euro tasumisega 1077 päeva ja viivise suuruseks üürilepingus kokkulepitud määras kujuneb 117,41 eurot (109,02 eurot x 0,1% x 1077). Hageja nõuab hagi esitamise seisuga viivist põhivõla ulatuses ehk siis on põhjendatud viivisenõue 01.03.
  4. a seisuga summas 109,02 eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest on TsMS § 367 alusel põhjendatud hageja viivisenõue protsendina põhinõudest üürilepingus kokkulepitud määras, s.o 0,1 % tasumata summalt päevas kuni nõude täitmiseni. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega selles, et lepingu p.2.
  5. ettenähtud viivisemäär 0,1% päevas on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus toob siin võrdluse Korteriühistuseaduse § 7 lg.4 sätestatuga, mis näeb ette võimaluse nõuda viivist 0,07% päevas. Pooltevahelises lepingus ettenähtud viivise määr 0,1%päevas ületab viidatud viivisemäära 3 protsendipunkti võrra, mida ei saa lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kõike eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja üüri ja kõrvalkulude võla summas 109,02 eurot, võla tasumisega viivitamise eest 01.03.
  6. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 109,02 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 01.07.
  7. a viivise 0,1% tasumata põhivõlalt päevas kuni põhivõla täitmiseni. Suuremas ulatuses põhivõla ja viivise nõudes jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 70 % ulatuses. Kuna kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, tuleb 70 % menetluskuludest jätta kostja kanda ja 30 % hageja kanda.
  9. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskulud kokku 1345 eurot, sh 100 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 1245 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. 7.
  10. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõude esitamisel riigilõivu 100 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega loeb kohus riigilõivu summas 100 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. 7.
  11. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindajaks on menetluses vandeadvokaat Urmas Veinberg, kes on lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 2 mõistes. 8
(10)Menetluskulude nimekirja kohaselt oli advokaadi ajakulu õigusabi osutamisele kokku 10,3 tundi, sh 2,1 tundi hagi nõude aluseks olevate dokumentide ja asjaoludega tutvumiseks ja hagiavalduse koostamiseks, 1,7 tundi kostja esimese vastusega tutvumiseks ning sellele vastuväidete koostamiseks, 1,4 tundi kostja viimase vastusega tutvumiseks ning sellele vastuväidete koostamiseks, 1,1 tundi kohtus esindamiseks ning 4 tundi kohtusse sõitmiseks. Hageja esindaja taotletav tasumäär on 150 eurot ilma käibemaksuta ühe töötunni eest ja 75 eurot ilma käibemaksuta kohtusse sõitmisele kulunud ühe tunni eest. Kostja esitas hageja lepingulise esindaja tasu suurusele vastuväited, leides, et märgitud ajakulu ja ka taotletav tasumäär on põhjendamatult suured. Kostja arvates on põhjendatud hageja esindaja ajakulu õigusabitoimingutele 2 tunni ulatuses ja õiglane tasumäär 100 eurot ühe tunni eest. Arvestades asjaolusid nõustub kohus kostjaga selles, et hageja lepingulise esindaja märgitud ajakulu 10,3 tunni ulatuses on osaliselt põhjendamata. Arvestades nõude olemust ja asja menetluse käiku peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja esindaja ajakulu 5,3 tunni ulatuses õigusabitoimingutele, sh hagiavalduse koostamisele ja ettevalmistavatele toimingutele, kostja vastustega tutvumisele ja neile vastuväidete koostamisele ning kohtus esindamisele. Kohus nõustub kostja vastuväidetega osas, et nõue on koostatud ja esitatud esmakordselt mitte lepingulise esindaja vahendusel, s.t. enne õigusabiteenuse osutamise algust. Ka on tegemist nõudega, mida on hageja lepingulise esindaja poolt vormistatud juba korduvalt, mistõttu ei saa selles olla uudsust ega keerukust. Seetõttu peab kohus põhjendatud ajakuluks asjaga tutvumiseks ja hagiavalduse koostamiseks 1,1 tundi taotletud 2,1 tunni asemel. Kohus leiab, et hüvitamisele ei kuulu hageja lepingulise esindaja ajakulu kohtuistungile sõitmise eest 4 tunni ulatuses. Riigikohus on 03.
  2. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-6313 antud suunistes asunud seisukohale, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu advokatuuriseaduse § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kolleegium on leidnud aga, et TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Kohus nõustub ka kostja vastuväidetega, et hageja lepingulise esindaja tasumäär taotletavas ulatuses ei ole põhjendatud. Hageja esindaja taotletav tasumäär ületab Riigikohtu senises praktikas keskmiselt mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta (02.10.
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Antud juhul aga ei ole tegemist eriliselt keeruka nõudega, mis eeldaks mahukat tõendite kogumist ja/või õiguslikku analüüsi, mis põhjendaks keskmisest suuremat õigusteenuse tasumäära. Kohus hindab, et arvestades nõude keerukusastet, samuti arvesse võttes ka nõude suurust, saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu kohtupraktikas keskmiselt mõistlikuks peetud määrast veidi väiksemas ulatuses, s.o 100 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta. Kohus luges eespool põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 5,3 töötunni ulatuses. Seega kujuneb hageja lepingulise esindaja tasu suuruseks määras 100 eurot ühe töötunni eest 530 eurot (5,3 tundi x 100 eurot). Kuna hageja on käibemaksukohuslane, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 ei kuulu hüvitamisele esindaja tasu maksmisele kuuluv käibemaksu osa. 9
(10)7.3. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskulud kokku summas 630 eurot, sh nõudelt tasutud riigilõiv summas 100 eurot ja lepingulise esindaja tasu summas 530 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskuludest 70 %, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 441 eurot (630 eurot x 70 %). Kostja ei ole taotlenud hagejalt oma menetluskulude hüvitamist ega ole esitanud oma menetluskulude nimekirja. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.