KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur Haldusasi OÜ Zunt kaebus Maksu- ja Tolliameti 9. septembri 201

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

-1- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Zunt osutas
2. aasta juuni ja septembri vahelisel perioodil üheaegselt restoraniteenust, mis kuulus maksustamisele 20%-lise käibemaksuga, majutusteenust, mis kuulus maksustamisele 9%-lise käibemaksuga ning maksuvaba käibena sotsiaalteenuseid. Ostuarvete alusel kajastas OÜ Zunt oma käibemaksuarvestuses sisendkäibemaksu kas täies ulatuses, oma määratud proportsiooni alusel või üldse mitte, lähtudes arve sisust ning oma äranägemisest selle kohta, kas või kui palju teatud arve esemeks olevat kaupa või teenust maksustatava käibe tarbeks kasutati. Samuti tegi OÜ Zunt
3. aasta juunis 1100 euro suuruse väljamakse M. A.le.
4. Maksu- ja Tolliamet tegi
5. septembril 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026420-8, millega suurendas OÜ Zunt
6. aasta juunikuu tööjõumaksude (sotsiaalmaks, kinni pidamisele kuuluv tulumaks, töötuskindlustusmaksed) tasumise kohustust kokku 803,90 euro võrra ning
7. aasta juuni-, juuli-, augusti- ja septembrikuu käibemaksukohustust kokku 4279,55 võrra. Tööjõumaksude osas on maksuotsuses asutud seisukohale, et OÜ Zunt poolt M. A.le tehtud 1100 euro suurune väljamakse on käsitatav töötasuna, kuna selle kohta tehtud maksekorraldusel on selgitusena märgitud "t.tasu," ning kuna OÜ Zunt käitatava ettevõtte töötajate R. K. ja S. M. seletustest, samuti A. J. sõlmitud töölepingust ning Eesti Töötukassa kodulehel avaldatud töökuulutustest nähtuvalt täitis M. A.
8. aasta juunis sisuliselt OÜ-s Zunt tööülesandeid, millest tulenevalt pole usutav OÜ Zunt väide, et väljamakse näol oli tegemist laenumaksega. Sisendkäibemaksu osas asuti maksuotsuses seisukohale, et kuivõrd
9. aasta käibedeklaratsioonide kohaselt oli OÜ Zunt maksustatav käive
10. aastal 34 850,06 eurot ning kogu käive 461 330,17 eurot, siis moodustas maksustatav käive kogu käibest 8%, millisest proportsioonist oleks OÜ Zunt pidanud lähtuma sisendkäibemaksu arvestamisel nende kaupade ja teenuste soetamisel, mida kasutati nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks. Maksuotsusega korrigeeriti OÜ Zunt sisendkäibemaksuarvestust selliselt, et OÜ Zunt esitatud ostuarvete koondis loetletud arvetel näidatud käibemaksusummadest arvestati OÜ Zunt sisendkäibemaksuna 8%, välja arvatud nende arvete puhul, mille puhul OÜ Zunt juba ise sisendkäibemaksu üldse ei arvestanud ning mõnede üksikute arvete puhul (nt. OÜ Scoro Software arved, üks Pesemisteenuse OÜ arve), kus maksuotsuses aktsepteeriti OÜ Zunt poolt sisendkäibemaksu arvestamist täies ulatuses. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
11. OÜ Zunt esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti
12. septembri 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026420-8 tühistamist.
13. Kaebaja väidab, et M. A.le tehtud väljamakse näol ei olnud tegemist töötasu, vaid
14. märtsil 2013 sõlmitud laenulepingu kohane laenusumma väljamakse. Kaebaja väitel tegi raamatupidaja vea, märkides maksekorralduse selgitusse "t.tasu," siinkohal viitab kaebaja ka sellele, et sedasama on maksuhaldurile seletusi andes kinnitanud ka M. A., nagu ka selgitanud, et ei tööta OÜ-s Zunt juba aastaid, ent on OÜ Zunt hoolekogu esinaine, kellele tasu ei maksta. Kaebaja väitel on arusaamatu, miks maksuhaldur need selgitused tähelepanuta jätnud on. Kaebaja toob ka välja, et maksuhaldur pole tuvastanud, et M. A.le oleks selliseid väljamakseid tehtud regulaarselt, mis oleks omane töösuhtele. Kaebaja selgitab, et M. A. oli varem kaebaja juhataja ning sellest ajast on säilinud tema nimega blanketid, ent see ei anna kaebaja hinnangul alust maksustamiseks. Ka on kaebaja meelest mõistetavad kaebaja pikaajaliste -2- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 töötajate seletused, arvestades, et nende töölepingute sõlmimise ajal oli M. A. kaebaja töötaja ning hoolekogu esinaisena oli ka seletuste andmise ajal kaebajaga tihedalt seotud. Kaebaja rõhutab, et maksuhaldur ei ole M. A. puhul näidanud ühegi töösuhte eelduse täitmist, sh. kehtiva töölepingu olemasolu, alluvussuhet, reguleeritud tööaega, puhkusi, tööandja töövahendite kasutamist, töötasu perioodilist maksmist.
15. Sisendkäibemaksu osas selgitab kaebaja, et rakendas sisendkäibemaksu maha arvamisel KMS § 33 lõigete 3 ja 4 kohaselt lubatud segameetodit, milleks jagas ta oma soetused selgelt kolmeks: esiteks nendeks, mis on tehtud maksustatava käibe genereerimiseks ning mille puhul arvatakse sisendkäibemaks maha täies ulatuses (hotelli ja hotellirestoraniga seotud kulud ning arendatava butiikhotelliga seotud kulud); teiseks nendeks, mis on tehtud maksuvaba käibe genereerimiseks ning mille puhul sisendkäibemaksu maha ei arvata (hooldekoduga seotud kulud) ning kolmandaks kulud, mis on tehtud nii maksuvaba kui ka maksustatava käibe genereerimiseks. Viimatinimetatute osas selgitab kaebaja, et restoran tarnib kaupa nii hotellile kui ka hooldekodule, ent lõplik kaubasaaja on selgelt eristatav, mistõttu kuu lõpus kulud summeeritakse, leitakse maksustatavale käibele suunatud protsent ja selle järgi arvatakse maha selle kuu sisendkäibemaks. Veel selgitab kaebaja nende kulude osas, et vee, kanalisatsiooni ja elektri jaoks on restoranis, hotellis ja ilusalongis paigaldatud eraldi mõõtjad, mis lubavad leida kasutusproportsiooni, pesu pesemise kulu on määratav pesu massi järgi ning prügi jaoks on hooldekodul ja restoranil ning hotellil eraldi konteinerid ja kulu jaotub pooleks. Veel selgitab kaebaja, et üldkulutuste puhul, mis ei ole seotud ruumide täituvusega, lähtutakse proportsioonist, mis põhineb sellel, kui suurt pinda kasutab kinnistul hotell (maksustatav käive) ja kui suurt pansionaat (maksuvaba käive). Kaebaja märgib, et esitas maksuhaldurile menetluse käigus proportsiooniarvestused, millest lähtudes ta sisendkäibemaksu arvestas, ent tema hinnangul on maksuhaldur need arvestused ilma seda põhjendamata tähelepanuta jätnud.
16. Kaebaja selgitab, et hotellis, restoranis ja hooldekodus osutatavad teenused on oma olemuselt täiesti erinevad, need on suunatud erinevale klientuurile, neid müüakse erinevalt ning nende jaoks tehakse erinevaid kulusid, v.a üldkulud, mis on igas äris sarnased. Kaebaja leiab, et ta on oma kulud jaganud loogiliselt ning seetõttu pole mingit põhjust jaotada neid otsemeetodil, kasutades 8% proportsioonimäära, nagu tehti vaidlusaluses maksuotsuses. Kaebaja leiab, et maksuhalduri selgitatud proportsioonimeetod, on mõeldud olukordadeks, kus kulu otstarve ei ole täpselt määratletav, käesoleval juhul see aga nii ei ole.
17. Seoses maksuotsuses mainitud OÜ Agroland arvega selgitab kaebaja, et arve aluseks oleva laenunõustamise eesmärgiks oli kinnisasja soetamine, mida hakatakse kasutama vaid butiikhotelli pidamiseks ehk maksustatava käibe tarbeks ning seega on tal õigus selle arve alusel sisendkäibemaksu arvestada täies ulatuses.
18. Kaebaja peab põhjendamatuks tasumisele kuuluva käibemaksu suurendamist seoses teenuste ühendusesisese soetamisega Booking.com süsteemi raames, kuna vastavas osa on kaebaja käibedeklaratsioone parandanud, deklareerides selles osas nii sisend- kui müügikäibemaksu. -3- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 VASTUSTAJA SEISUKOHT
19. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Zunt kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.
20. Vastustaja on seisukohal, et M. A. tehtud väljamakse näol on tegu töötasuga ning eluliselt pole usutav, et maksekorraldusel sellekohase viite tegemine, samuti see, et töötajad peavad teda oma ülemuseks, on tingitud eksimisest. Vastustaja ei pea usutavaks ka väidet, et tegemist on laenumaksega, viidates sellele, et kaebaja pole peale M. A. seletuse esitanud selle kohta mingisuguseid tõendeid. Ka toob vastustaja välja, et kaebaja pole selgtanud, mis ülesannete poolest erineb nn hoolekogu esinaise positsioon eelnevalt töölepingu alusel töötamisest. Vastustaja leiab, et laenulepinguga kokku lepitud nn vajaduspõhine tasumine viitab sellele, et OÜ-l Zunt ning M. A. oli hoopis vajadus põhjuseks, et OÜ Zunt saaks ilma tööjõumakse tasumata kanda M. A. raha tema äranägemise järgi OÜ-le Zunt töö tegemise eest. Vastustaja toob välja, et tõendatud pole laenu andmine intressitulu teenimiseks ning tavapärane pole ka kaebaja kirjeldatud olukord, kus võetakse risk kinnistu omandamiseks mittenotariaalse eellepingu sõlmimisel, samas kui isegi seda ei lepita kokku, millal kinnistu omandatakse. Vastustaja toob välja, et laenulepingus on ka muid vastuolusid, näiteks on selle punktis 2 M. A. nimetatud hoopis laenuandjaks.
21. Sisendkäibemaksu osas selgitab vastustaja esmalt, et kuna Booking.com arvetelt tekkis kaebajal pöördmaksustamise korras nii käibemaksu kui samas summa sisendkäibemaksu arvestamise kohustus, siis nende arvete pinnalt tegelikku maksukoormust ei lisandunud. Muus osas selgitab vastustaja, et tuvastas kaebaja esitatud ostuarvete koondi pinnalt, et nende arvete osas, milles kaebaja oli rakendanud proportsiooni, oleks tulnud lähtuda 8% osakaalust ning osade arvete puhul oleks kaebaja pidanud rakendama proportsiooni, kuid oli jätnud selle tegemata. Siinkohal viitab vastustaja näitena OÜ Lilles arvetele, mille sisuks oli raamatupidamisteenus, ent mille puhul pole usutav, et kaebaja kasutas seda üksnes maksustatava käibe tarbeks. Vastustaja rõhutab, et iga arvet eraldi analüüsides on maksustamisel arvesse võetud nii maksukohustust vähendavaid kui suurendavaid asjaolusid ning toob välja, et maksuhaldur tuvastas, et Elion Ettevõtted AS teenust soetati ka maksustatava käibe tarbeks ning Booking.com teenuseid ainult maksustatava käibe tarbeks.
22. Vastustaja leiab, et kontrollakti lisas toodud kulutuste osas 8%-lisest proportsioonist lähtumine on mõistlik ja kooskõlas lisandunud väärtuse maksu põhimõttega ka seetõttu, et hooldekodu ja hotelli majandamiseks kasutatav kulubaas on tekkinud sarnastes tegevusvaldkondades. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-74-04 ning leiab, et olukordades, kus ei ole täiesti üheselt selge, kas kulu on maksustatava või maksuvaba käibe kohta, tuleb rakendada proportsiooni, lähtudes kalendriaasta kogu käibe ja maksustatava käibe osakaalust, mida antud juhul tehtigi. Vastustaja leiab, et KMS § 32 lg 1 toetab samuti maksustatava käibe ja kogu käibe suhte alusel proportsiooni leidmist, mitte selle tuletamist maksukohustuslase poolt arvutatavast igakuisest muutuvkoefitsendist. Vastustaja hinnangul eeldaks kaebaja loogika seda, et kogu ostetav kaup või teenus müüakse samal maksustamisperioodil samas mahus ka edasi ja saab hinnata, kui palju kaupa või teenust konkreetse arve alusel maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks edasi müüdi.
23. Mis puudutab kaebaja koostatud arvestustabeleid, siis selgitab vastustaja, et need ei muuda lõppjäreldust maksustamise osas. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole tegelikult esitanud mistahes tõendeid, mille pinnalt saaks kontrollida nende arvestuste õigsust ehk seda, -4- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 kui palju mingil konkreetselt arvel kajastatud kaupadest läks tegelikult maksustatava ja kui palju maksuvaba käibe tarbeks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
24. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et OÜ Zunt kaebus tuleb osaliselt rahuldada ning tühistada maksuotsus täielikult osas, millega suurendati kaebaja tööjõumaksude tasumise kohustust ning osaliselt ka osas, millega piirati sisendkäibemaksu maha arvamise õigust. Tööjõumakse puudutavas osas ei saa maksuhalduri kahtlusi kaebaja ning M. A. vaheliste õigussuhete iseloomu osas pidada ehk küll ilmselgelt alusetuteks, ent menetluse käigus kogutud tõendite pinnalt ei saa siiski teha järeldust, et nende vahel oli selline suhe, millest tekkis kohustus arvestada ja tasuda (või kinni pidada) tööjõumakse. Sisendkäibemaksu puhul on maksuhaldur õigesti leidnud, et kaebaja ei rakendanud nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks soetatud kaupade ja teenuste sisendkäibemaksu arvestamisel õiget proportsiooni, ent samas on põhjendamatult jätnud kontrollimata kaebaja poolt maksumenetluses esitatud täiendavad selgitused (eriarvamusele lisatud arvestused) ning ilma seda põhjendamata välistanud täielikult sisendkäibemaksu maha arvamise mitmete selliste arvete alusel, mille kohta kaebaja ometi väitis, et nende esemeks olevaid kaupu kasutati kas täielikult maksustatava käibe tarbeks või siis nii maksutatava kui maksuvaba käibe tarbeks. Viimatinimetatud arvete puhul ei saa minu hinnangul ainsaks sisendkäibemaksu maha arvamise piiramise aluseks olla asjaolu, et kaebaja oma esialgsetes arvestustes polnud nende alusel sisendkäibemaksu arvestanud, kui ta kontrollimenetluses esitatud uues arvestuses seda siiski tegi.
25. Vaidlustatud maksuotsuse punktis 2.1.
26. tehtud viitest tulumaksuseaduse § 41 punktile 3 tuleneb maksuhalduri järeldus, et M. A. tehtud 1100 suuruse väljamakse näol oli tegemist töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasuga. Maksuotsuses sellise järelduse tegemiseks peab maksuhaldur tuvastama vähemalt selle, mis oli sellise lepingu sisuks ehk milles seisnesid tasu saanud füüsilise isiku ülesanded. Väljamakse saab tööjõumaksudega maksustada, kui kogutud tõendid õigustavad järeldust, et füüsilisele isikule tehti väljamakse vastutasuna tema töise panuse eest. Sellist väljamakset ei saa tööjõumaksudega maksustada nii-öelda välistusmeetodil, s.t järeldada töö-või töövõtu- vms. suhte olemasolu sellest, et pole usaldusväärselt tuvastatav mingi muu sellise väljamakse tegemist õigustava suhte olemasolu. Põhimõtteliselt on füüsilisele isikule väljamaksete tegemine võimalik väga erinevatel alustel või ka üldse ilma igasuguse õigusliku aluseta. Viimasel juhul võib tegemist olla ettevõtjast väljamakse tegija jaoks ettevõtlusega mitte seotud väljamaksega, millega kaasneb tulumaksukohustus, ent sellest ei saa järeldada, et tegemist oli füüsilise isiku palgatuluga TuMS § 13 lõigete 1 või 11 tähenduses. Eelnev ei tähenda siiski seda, et maksuhaldur peab tuvastama kõik tegeliku töö- või töövõtusuhte elemendid. Olukorras, kus asjassepuutuvad isikud tegeliku suhte iseloomu varjata soovivad, oleks see praktiliselt võimatu. Küll aga peab maksuhaldur tuvastama piisava hulga asjaolusid, mis kinnitavad väljamakse saaja töist panust väljamakse tegija heaks ning lubavad järeldust, et väljamakse on tasu nimetatud töise panuse eest. Leian, et käesoleval juhul kogutud tõenditest seda piisavat hulka asjaolusid ei nähtu. Esiteks ei ole OÜ Zunt töötajatelt võetud seletuste pinnalt ning sellest, et M. A. nimi figureeris töökuulutustes ja ühes töölepingus, võimalik tuvastada, kas või milliseid ülesandeid M. A. OÜ-s Zunt tegelikult täitis. Teiseks ei ole maksuhaldur suutnud põhjendada oma seisukohta, et kaebaja väidetud laenusuhet OÜ Zunt ja M. A. vahel tegelikult ei olnud. -5- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119
27. Maksuhaldurile seletusi andnud R. K. ja S. M. seletused on niivõrd üldised, et nende pinnalt ei saa midagi järeldada selle kohta, kas või milliseid ülesandeid M. A. tegelikult OÜ-s Zunt täitis või kuidas need võivad olla seotud talle
28. aasta juunis tehtud väljamaksega. Sellest, et need töötajad nimetasid M.A. oma tegeliku ülemusena, ei saa teha järeldust, et M.A. tegelikult mingisugust tööd tegi. Seletustest ei nähtu, kas M.A. jagas töötajatele reaalselt mingisuguseid korraldusi, kas või kui sageli viibis ta ettevõtte tegevuskohas jne. Maksuhaldur ei ole seletusi andnud isikutelt täpsemaid küsimusi M.A. rolli kohta küsinud. Mis puudutab R. K. väidet, et M.A. esitab arveid, siis esiteks ei nähtu seletustest, mille põhjal R. K. väidab, et ta seda teab. Liiati ei nähtu suuliste seletuste protokollist küsimusi, millele R. K. vastas. Protokollitud vastusest "Ma ei tea, kuidas teenuse eest makstakse. Tean, et A. esitab arved, aga kuidas nende eest makstakse, ma ei tea" nähtub pigem, et konkreetne küsimus keskendus sellele, kas isik teab, kuidas toimub OÜ Zunt teenuse eest maksmine, mitte aga sellele, kes arveid koostab või väljastab. Tegelikult ei saa ka sellest vastusest järeldada, et R. K. oleks ise näinud või teaks tõsikindlalt, et klientidele arvete koostamisega tegeles tol ajal M.A.. Lisaks sellele selgitas OÜ Zunt juhatuse liige I. R. maksuhaldurile, et temale teadaolevalt ei oleks M.A. pidanud mingeid arveid esitama.
29. Mis puudutab I. R. poolt maksuhaldurile antud seletusi, siis neist saab järeldada seda, et juhatuse liige tegelikult OÜ Zunt igapäevase tegevusega kursis ei olnud. Enamusele ettevõtte tegevust ja töökorraldust puudutavatele üksikküsimustele ta vastata ei osanud, ent lubas vastavaid asjaolusid kas täpsustada või väitis, et neid asjaolusid teab tegevjuht A. J. A.le kui "ülemuse asetäitjale" on oma seletustes viidanud ka R. K. Seejuures ei ole maksuhaldur R. K.t uurinud, millega tegeles tema väidetav tegelik ülemus M.A. ja millega väidetav asetäitja A. Veelgi kummalisem on, et maksuhaldur ei ole üldse seletusi võtnud A. J.lt. Ei kontrollaktist ega maksuotsusest ei nähtu ka, et A. J. poole pöördumiseks ja temalt seletuste võtmiseks oleks esinenud mingisuguseid takistusi. Seega on maksuhaldur, olukorras, kus kaebaja juhatuse liige väitis, et tegevjuhtimisega tegeleb A. J., jätnud kasutamata olulise võimaluse OÜ Zunt tegevuse reaalse korralduse kohta teavet saada. Seejuures ei ole A. J.lt uuritud ka näiteks seda, kas tema töölepingus tööülesannete andjana märgitud M.A. ka tegelikult tema tööd juhtis ja korraldas ning milles see reaalselt kontrollitaval ajal seisnes. Selles olukorras ei saa tegelikult välistada võimalust, et ettevõtte tegeliku juhtimisega tegeles A. J. ning M.A.l tõepoolest mingeid tegelikke töise panusena käsitatavaid ülesandeid ei olnud.
30. Samuti ei ole maksuhaldur sisuliselt mingit seisukohta võtnud kaebaja selgituse kohta, et M.A. oli OÜ-ga Zunt seotud kui vabatahtlikult ja tasuta kaebaja tegevuse üle kas järelevalvet teostava või juhtimist suunava hoolekogu liige. Ka M.A.lt endalt seletusi võttes ei ole maksuhaldur uurinud, mis oli selle hoolekogu roll või milles seisnesid M.A. ülesanded hoolekogu liikme rollis. Seda, et ettevõtte tegevuse tugevdamiseks on moodustatud mingisugune formaalselt juhtimis- või kontrolliorganiks mitte olev organ, mis koosneb ettevõtte hea käekäigu eest vabast tahtest hoolt kanda soovivatest isikutest, ei saa iseenesest välistada. Sellise organi töös võivad põhimõtteliselt kaasa lüüa inimesed, kes otseselt ei ole osanikud, ent on mingil põhjusel reaalselt siiski ettevõtte majanduslikust edust huvitatud (sh. võimalikud varjatud osanikud jne). Maksuhaldur ei ole ka väitnud, et OÜ Zunt majandustegevust ja juhtimismudelit arvestades oleks sellise tasuta töötava hoolekogu olemasolu eluliselt ebausutav.
31. Asjaolust, et vaidlusaluse väljamakse selgitusest "t.tasu," ei saa teha järeldust, et tegemist oli palgaväljamaksega ning tuvastatud asjaoludel on see, et tegemist oli väljamakse tegija -6- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 eksitusega, vähemalt samavõrd võimalik. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, kes konkreetselt selle ülekande tegi, ent kui see oli kaebajale raamatupidamisteenust osutanud ettevõtte töötaja, võis tegemist olla olukorraga, kus ülekande tegijal tegelikult mingit aimu polnud, mis laadi väljamaksega tegemist on, ent kuivõrd maksekorralduse selgituse lahtrisse on vaja midagi märkida, eeldas ta, et ju on füüsilise isiku näol tegu töötajaga või lähtus sellest, et mingisugustel varasematel perioodidel on samale isikule tehtud töötasuväljamakseid. Mis puudutab seda, et M.A. nimi oli märgitud töökuulutustel, siis selles osas ei saa tõepoolest usutavaks pidada kaebaja selgitust, et tegemist oli üksnes eksitusega, kuna kuulutuse tekst pole nii mahukas, et selline eksitus oleks saanud tähelepanuta jääda. Samas ei saa sellest asjaolust järeldada töö-, töövõtu- või muu sarnase suhte olemasolu, kuivõrd see ei anna tegelikult mingit aimu sellest, kas või milliseid ülesandeid M.A. täitis. Maksuhaldur ei ole ka M.A.lt endalt uurinud, kas või milline roll tal veel
32. aastal OÜ Zunt töötajate värbamisel oli ega saanud muid tõendeid, mis viitaks sellele, et M.A. ka tegelikult nende töötajate värbamisega tegeles.
33. Lisaks eeltoodule ei saa põhjendatuks pidada kontrollaktis esitatud seisukohta, et vaidlusaluse 1100 euro suuruse väljamakse näol ei saa olla tegemist Supeluse 24-2 korteriomandi eest tehtud ettemaksuga. Kaebaja ja M.A. vahelisest laenulepingust tulenevalt teeb OÜ Zunt M.A.le ettemaksu Pärnus Supeluse 24-2 asuva korteriomandi soetamise eest, mis loetakse kuni tegeliku müügitehingu toimumiseni kaebaja poolt antud laenuks. Vaidlust ei näi olevat selles, et selle lepingu alusel maksis kaebaja M.A.le enne Supeluse 24-2 korteriomandi müügitehingu toimumist välja
34. aastal 15700 eurot (laenulepingu lisa 1) ning
35. aastal 18662 eurot (laenulepingu lisa 1/2). Poolte vahel sõlmitud ostumüügilepingust (punkt 6.3.2) nähtuvalt on kaebaja ostjana enne lepingu sõlmimist tasunud müüjaks olnud M.A.le 34326 eurot, mis vastab täpselt eelnimetatud aruannetes näidatud laenuväljamaksete summale. Ostu-müügileping tõendab seega, et enne selle sõlmimist on OÜ Zunt Supeluse 24-2 korteriomandi soetamise eest M.A.le tasunud vastava summa. Asudes väitma, et
36. aasta juunis tehtud 1100 euro suuruse väljamakse näol on tegemist töötasuga, mitte eelnimetatud laenulepingu alusel tehtud väljamaksega, on maksuhaldur sisuliselt asunud poolte vahelisi tsiviilõiguslikke tehinguid (st. laenulepingut) ümber hindama. Selline tehingu ümber hindamine on võimalik kas maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 või MKS § 84 alusel, ent kummalegi neist normidest ei ole maksuotsuse tegemisel viidatud. Maksuhaldur peab tõepoolest maksustamisel lähtuma tehingu tegelikust majanduslikust sisust ning võib majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest, kuid sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on piiratud (vt. nt. Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-67-09). Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, milleks saab olla MKS § 83 lg 4 või MKS §le 84, kusjuures mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Vaidlustatud maksuotsus eelnimetatud nõuetele ei vasta. Kuivõrd kaebajale tehtud väljamakse on laenulepingu, selle täitmise aruannete ning kinnistu ostu-müügilepingu kaudu selgelt seostatav Supeluse 24-2 korteriomandi müügihinna tasumisega, siis pidanuks maksuhaldur, väitmaks, et tegemist oli töötasuga, näitama ära kas selle, et tegu ei ole osaga kinnistu ostu-müügilepingus näidatud ettemaksust või veenvalt põhjendama, et pooled on tööjõumaksude vältimiseks kinnistu müügihinna sisse peitnud ka tasu M.A. töise panuse eest. Üht ega teist pole maksuhaldur teinud. -7- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119
37. Eeltoodust tulenevalt tuleb maksuotsus tühistada osas, millega suurendati kaebaja maksukohustust sotsiaalmaksu, kinnipidamisele kuuluva tulumaksu, ning töötuskindlustusmaksete võrra ehk 468,87+292,40+28,42+14,21=803,90 euro ulatuses.
38. Sisendkäibemaksu osas tuleb esmalt põhjendamatuks pidada kaebaja etteheiteid, mis puudutavad Booking.com teenuste eest väljastatud arvete alusel sisendkäibemaksu arvestamist. Vaidlust pole selles, et nimetatud teenuse näol oli tegemist ühendusesisese soetamisega, mispuhul tekkis kaebajal kohustus pöördmaksustamise korras deklareerida tasumisele kuuluv käibemaks ega ka selles, et kõnealuseid teenuseid kasutas kaebaja täielikult oma maksustatava käibe tarbeks, mistõttu oli tal õigus samas summas ka sisendkäibemaksu arvestada. Seega ei tohiks nendest tehingutest tulenevalt kaebajale mingisugust täiendavat maksukohustust tekkida, sest maha arvamisele kuuluv sisendkäibemaks on sama suur, mis pöördmaksustamise korras deklareerimisele kuuluv käibemaks. Vaidlust pole ka selles, et Booking.com arvetelt tuleneva käibemaksusumma suurus on 21,60+401,91+161,05+2,25=586,61 eurot. Kõik kõnealused summad kajastuvad maksuotsuses viidatud kontrollakti
39. lisas olevate arvestustabelite viimases tulbas, mis kajastab maksuhalduri hinnangut sellele, kui palju sisendkäibemaksu maha arvata lubatud on. Kuna kontrollakti selle lisa viimaste tulpade summad 151,21+547,55+331,03+97,34=1127,13 ühtivad maksuotsuse lisas 3 esitatud arvestustabeli
40. tulba (sisendkäibemaksusumma, mis on lubatud maha arvata) kõige alumises lahtris toodud koondsummaga, on ilmne, et maksuotsuses on aktsepteeritud Booking.com arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ning seega nende arvete alusel kaebaja maksukohustus suurenenud ei ole.
41. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kontrollitaval perioodil oli kaebajal nii maksustatav kui maksuvaba käive, taandub sisendkäibemaksu osas küsimus esiteks sellele, kas kaebaja rakendas sisendkäibemaksu osalise maha arvamise meetodeid korrektselt ning teiseks sellele, kas maksuhalduri järeldused tuginevad menetluse käigus uurimiskohustuse nõuetekohase täitmise tulemusena saadud tõenditele.
42. Käibemaksuseaduse (KMS) § 32 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et kui maksukohustuslane kasutab kaupu ja teenuseid nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks, arvatakse sisendkäibemaks arvestatud käibemaksust maha osaliselt. Sama lõike teise lause kohaselt lähtutakse osalisel mahaarvamisel maksukohustuslase Eestis ja välisriigis kalendriaasta jooksul tekkinud käibe, mille sisendkäibemaks on käesoleva seaduse § 29 lõike 1 alusel mahaarvatav, ning kogu tema Eestis ja välisriigis tekkinud käibe suhtest. KMS § 33 lg 1 kohaselt on sisendkäibemaksu osalisel mahaarvamisel maksukohustuslasel samal kalendriaastal lubatud kasutada kas proportsionaalse mahaarvamise meetodit või otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit. KMS § 33 lg 2 kohaselt rakendatakse proportsionaalse mahaarvamise puhul maksustatava käibe ja kogu käibe suhet kogu sisendkäibemaksu mahaarvamisel. MKS 33 lõikes 3 on sätestatud, et segameetodi puhul arvatakse arvestatud käibemaksust maha maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või saadud teenuse sisendkäibemaks, maksuvaba käibe tarbeks soetatud kauba või saadud teenuse sisendkäibemaksu arvestatud käibemaksust maha ei arvata ning nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks soetatud kauba või saadud teenuse sisendkäibemaks arvatakse maha vastavalt maksustatava käibe ja kogu käibe suhtele sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras. -8- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119
43. Käesoleval juhul ei saa kõne alla tulla sisendkäibemaksu osaline maha arvamine KMS § 33 lõike 4 alusel, kuna seal sätestatu kohaldamine eeldab maksuhalduril kirjaliku loa olemasolu. Vaidlust pole selles, et kaebajal sellist luba ei olnud. Seetõttu pole vaja ka analüüsida, kas muud selle sätte kohaldamise aluseks olevad asjaolud võisid esineda või mitte.
44. Antud juhul rakendas kaebaja segameetodit ehk arvestas sisendkäibemaksu täies ulatuses neilt soetustelt, mis olid tehtud maksustatava käibe tarbeks (hotelli- ja restoraniteenuste osutamiseks), jättis sisendkäibemaksu arvestamata nende soetuste puhul, mis olid tehtud maksuvaba käibe tarbeks (hooldekoduteenuste osutamiseks) ning nende soetuste puhul, mida osaliselt kasutati nii ühe kui teise jaoks, arvestas sisendkäibemaksu maha osaliselt. Kaebaja ei ole vastu vaielnud maksuhalduri poolt tehtud arvestusele, mille kohaselt moodustas kaebaja maksustatav käive 8% tema kogukäibest.
45. Leian, et KMS § 33 lõigete 2 ja 3 ning § 32 lõike 1 koosmõjust tuleneb üheselt, et selliste kaupade ja teenuste puhul, mida kaebaja kasutab nii maksuvaba kui maksuvaba käibe tarbeks, on sisendkäibemaksu maha arvamine võimalik üksnes kogu käibe ja maksustatava käibe proportsiooni alusel, kusjuures tähtsust ei oma see, millises ulatuses kaebaja konkreetset kaupa või teenust maksustatava ja maksuvaba käibe tarbeks kasutas. See tähendab, et kui kaebaja soetas toidukaupu, mida ta kasutas toitlustamiseks nii hotellis/restoranis kui hooldekodus ega ole pidanud nende soetatud toidukaupade kohta sellist arvestust, mis võimaldaks selgelt eristada, millist kaupa millisel eesmärgil kasutati (ehk rakendada otsemeetodit), saab ta nende ostuarvete alusel sisendkäibemaksuna maha arvata 8% neil arvetel kajastatud käibemaksusummast. Eelnimetatud normid ei võimalda minu hinnangul segameetodi rakendamisel lähtuda maksukohustuslase enda hinnangust sellele, kui suurel määral mingit kaupa või teenust maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks kasutati. Seetõttu ei oma sisendkäibemaksu maha arvamise seisukohast mingisugust tähtsust see, milline oli hotelli (maksustatav käive) ja hooldekodu (maksuvaba käive) kasutuses olnud pindalade suhe, ega see, kui palju soetatud toidukraamist tarvitati hooldekodus. Kui kaebaja soovis eristada maksustatava toitlustusteenuse osutamiseks kulunud toidukraami maksuvaba toitlustusteenuse osutamiseks kulunust, olekski tulnud need kaubad ostuarvete alusel selgelt eristada ja eraldi arvestust pidada, millisel juhul oleks nende osas saanud sisendkäibemaksu maha arvata otsemeetodil ehk täiel määral nende kaupade puhul, mis läksid maksustatava käibe tarbeks ja üldse mitte nende kaupade puhul, mida kasutati hooldekodus. KMS § 33 lõikes 3 kasutatud mõiste "maksustatava käibe ja kogu käibe suhe" on defineeritud KMS § 32 teises lauses. Sellest tulenevalt on proportsionaalse mahaarvamise meetodi (sh. osana segameetodist) raames välistatud lähtumine mingisugustest muudest suhtarvudest (maksustatava tegevuse tegevuskoha pindala kogu ettevõtja kasutuses olevate ruumide pindalasse; maksuvabast ja maksustatavast toitlustusteenusest saadava tulu suhe vms), kui kalendriaasta maksustatava käibe ja kogu käibe suhe. Seega sai kaebaja nende kaupade osas, mida kasutati nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks ning mille osas ta ei ole pidanud selget arvestust, mis võimaldaks otsemeetodi kohaldamist, arvata sisendkäibemaksuna maha 8% arvetel näidatud maksusummast. Sellest tulenevalt on maksuostus põhjendatud osas, kus maksuhaldur on korrigeerinud kaebaja sisendkäibemaksuarvestust nende arvete põhjal, mille esemeks olevaid teenuseid kasutas kaebaja nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks, ent mille alusel kaebaja ise arvestas sisendkäibemaksu osaliselt, ent rohkem kui 8% ulatuses.
46. Seevastu ei ole maksuotsus nõuetekohaselt põhjendatud nende arvete osas, mille puhul maksuhaldur leidis, et nende alusel on sisendkäibemaksu maha arvamine sootuks välistatud, -9- Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 ent mille kohta kaebaja ise maksumenetluse käigus väitis, et tegemist on kas üksnes maksustatava käibe tarbeks kasutatud kaupade või teenustega või nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks kasutatud kaupadega. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur lähtunud kaebaja nii-öelda esialgsest arvestusest ega ole võtnud arvesse ega ka kontrollinud kaebaja poolt kontrolliakti kohta esitatud vastuväidetele lisatud arvestust. Nimetatud arvestuse esitas kaebaja kontrollakti lisana 10 ning arusaadavalt on tegemist samade tabelitega, mille kaebaja esitas kaebuse lisadena (tl. 69-76). Nimetatud tabelid erinevad kaebaja poolt esialgselt tehtud arvestustest ning esialgse arvestuse tulemused kajastuvad nende tabelite viimases tulbas "Eelnev esitatud arvestus 2014". Eriarvamusele lisatud arvestustabeleid ei ole maksuhaldur tegelikult sisuliselt hinnanud, väites üksnes, et need ei ole usaldusväärsed. Problemaatiline on maksuhalduri seisukoht aga just nende arvete puhul, mille osas kaebaja eelnevas arvestuses ei olnud sisendkäibemaksu üldse arvestatud, ent uues arvestuses oli seda tehtud kas kaebaja valitud proportsiooni ulatuses või täies ulatuses. Nende arvete puhul tekib paratamatult küsimus, mille põhjal on maksuhaldur leidnud, et tegemist ei olnud vastavalt kas ainult maksustatava käibe tarbeks kasutatud kaupade ja teenustega või siis selliste kaupade ja teenustega, mida kasutati nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja on oma arvestust menetluse käigus muutnud, et saa teha järeldust, et esimene arvestus oli õige ja teine vale. Uus arvestus võib olla vale, ent seda tulnuks maksuhalduril kontrollida, mitte see niisama kõrvale jätta.
47. Arved, mille osas ei selgu maksuotsuse põhjendustest, miks on maksuhaldur pidanud sisendkäibemaksu maha arvamist lubatuks just sellises ulatuses, nagu ta maksuotsuses teinud on, on esitatud käesoleva kohtuotsuse lõpus toodud (ja otsuse osaks olevas) arvestustabelis. Arvestustabeli
48. ja
49. tulbas "MTA arvestus" kajastub kontrollakti
50. lisas esitatud arvestus ehk maksuhalduri hinnang sellele, kui suures ulatuses oleks kaebajal nimetatud arvete alusel olnud õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Arvestusabeli
51. ja
52. tulbas "Kohtu arvestus" kajastub minu arusaam sellest, kui suures osas oleks sisendkäibemaksu maha arvamine tegelikult põhjendatud olnud. See arvestus lähtub järgmistest põhimõtetest.
53. tulba neil ridadel, kus on märgitud 8%, kajastuvad need arved, mille osas kaebaja ise kontrollaktile lisatud tabelites (tl. 69 jj) on arvestanud sisendkäibemaksu osaliselt ehk mille osas on kaebaja kontrollakti kohta esitatud eriarvamuses väitnud, et tegu oli kaupade või teenustega, mida kasutati nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks. Kuna kaebaja enda arvestatud proportsioon oli juba eelpool toodud põhjustel vale, saab nende arvete alusel minu hinnangul sisendkäibemaksu maha arvata 8% ulatuses. Maksuhaldur ei ole põhjendanud oma seisukohta, et tegemist on üksnes maksuvaba käibe tarbeks tehtud kulutustega. Nagu eelpool märkisin, et saa selline seisukoht tugineda pelgalt sellel, et varem esitatud arvestuses kaebaja nende arvete alusel sisendkäibemaksu ei arvestanud. Seda, mis kaupadega tegemist oli ning milleks neid kasutati või võidi kasutada, ei ole maksuhaldur sisuliselt kontrollinud ega ka esitanud loogilist põhjendust, mille pinnalt saaks järeldada, et nende kaupade kasutamine nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks oli eluliselt täiesti ebausutav.
54. Arvestustabeli
55. tulba neil ridadel, kus on märgitud 100%, kajastuvad arved, mille osas kaebaja ise kontrollaktile lisatud tabelites (tl. 69 jj) on arvestanud sisendkäibemaksu maha täiel määral ehk mille osas on kaebaja kontrollakti kohta esitatud eriarvamuses väitnud, et tegemist oli täielikult maksustatava käibe tarbeks tehtud kulutustega. Maksuhaldur ei ole põhjendanud oma seisukohta, et tegemist ei või olla üksnes maksustatava käibe tarbeks tehtud kulutustega. Seegi seisukoht ei saaks tugineda pelgalt sellele, et varem esitatud - 10 - Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 arvestuses nende arvete alusel sisendkäibemaksu kas üldse ei arvestanud

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Vaidlusaluse maksuotsusega suurendati kaebaja maksukohustust kokku 5083,45 euro võrra. Maksuotsuse tühistamine seejuures 2117,24 euro ulatuses tähendab, et kaebus on rahuldatud 41,6% ulatuses. Kaebaja on taotlenud menetluskulude välja mõistmist ning kuludeks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 152,50 eurot ning õigusabikulu 2286 eurot. Õigusabikulu vastab taotlusele lisatud arvete kohaselt kokku umbes 15 advokaadi töötunnile (sh. kohtuistungil osalemine 1 tund). Õigusabikulu ei ole asja keerukust ja mahukust arvestades ebamõistlikult suur. Kaebuse rahuldamise osakaalu arvestades tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 152,50x41,6%≈63 eurot ning õigusabikulust tuleb välja mõista 2286x41,6%≈951 eurot, kokku seega 1014 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigu kohtunik - 12 - Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 Kohtuotsuse (3-15-3119) põhjendava osa p 29 jj. viidatud arvestustabel periood juuni arve esitaja Rimi Eesti Food AS Maxima Eesti AS Mopman OÜ Tootsi Aiand OÜ Ragn-Sells AS Pesemisteenuse OÜ Eesti Otis AS MRF Vool OÜ Viahooldus OÜ Kemitek OÜ Zone Media OÜ AGA Eesti AS Arvutiparandus OÜ Ideaalpuhastus OÜ Eesti Otis AS Elion Ettevõtted AS SAT tv ATF Arvutisalong arve summa 26,15 16,72 338,3 270,18 46,99 651,54 96 132 156 24 61,4 88,28 117,74 238,16 96 347,79 24 400 käibemaks 4,36 2,97 56,38 45,03 7,83 108,59 16 22 26 4 10,23 14,71 19,62 39,69 16 57,96 4 66,67 13 sisendkäibemaksu arvestus MTA arvestus kohtu arvestus % summa % summa 0 0 8% 0,35 0 0 8% 0,24 0 0 8% 4,51 0 0 100% 45,03 0 0 8% 0,63 0 0 8% 8,69 0 0 8% 1,28 0 0 100% 22,00 0 0 100% 26,00 0 0 100% 4,00 0 0 100% 10,23 0 0 100% 14,71 0 0 100% 19,62 0 0 100% 39,69 0 0 100% 16,00 8% 4,64 100% 57,96 0 0 100% 4,00 0 0 8% 5,33 vahe kokku: vahe 0,35 0,24 4,51 45,03 0,63 8,69 1,28 22,00 26,00 4,00 10,23 14,71 19,62 39,69 16,00 53,32 4,00 5,33 275,63 Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 periood juuli arve esitaja Mopman OÜ Alder OÜ Ragn-Sells AS Pesemisteenuse OÜ Elisa Eesti AS elion Ettevõtted AS Eesti Otis AS Lifegear AS AGA Eesti AS Kemitek OÜ Zone Media OÜ Villa Wesset OÜ Allika Audiitor OÜ arve summa 234,59 71,66 46,8 13,07 60 878,77 48 210 44,5 94,34 19,8 75 1152 käibemaks 39,1 11,94 7,8 2,18 10 146,46 8 35 7,42 15,72 3,3 12,5 192 14 MTA arvestus % summa 0 0 0 0 0 0 0% 0 0 0 8% 11,72 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 kohtu arvestus % summa 8% 3,13 100% 11,94 8% 0,62 100% 2,18 100% 10,00 100% 146,46 8% 0,64 100% 35,00 100% 7,42 100% 15,72 100% 3,30 100% 12,50 100% 192,00 vahe kokku: vahe 3,13 11,94 0,62 2,18 10,00 134,74 0,64 35,00 7,42 15,72 3,30 12,50 192,00 429,20 Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 periood august arve esitaja Mopman OÜ Alder OÜ AK Eventus OÜ Ragn-Sells AS Pesemisteenuse OÜ Pesemisteenuse OÜ Elisa Eesti AS elion Ettevõtted AS Eesti Otis AS Lifegear AS Viahooldus OÜ AGA Eesti AS Kemitek OÜ STV AS Zone Media OÜ Saveltron OÜ Rahandusministeerium Rahandusministeerium arve summa 209,76 253,18 54 48,26 730,26 33,7 60 560 48 42 78 44,5 115,28 22,37 39,6 54 10,3 10,3 käibemaks 34,96 42,2 9 8,04 121,71 5,62 10 93,33 8 7 13 7,42 19,21 3,73 6,6 9 1,72 1,72 15 MTA arvestus % summa 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 kohtu arvestus % summa 8% 2,80 100% 42,20 100% 9,00 100% 8,04 100% 121,71 100% 5,62 8% 0,80 100% 93,33 100% 8,00 100% 7,00 100% 13,00 100% 7,42 100% 19,21 100% 3,73 8% 0,53 100% 9,00 100% 1,72 100% 1,72 vahe kokku: vahe 2,80 42,20 9,00 8,04 121,71 5,62 0,80 93,33 8,00 7,00 13,00 7,42 19,21 3,73 0,53 9,00 1,72 1,72 354,82 Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas 3-15-3119 periood september arve esitaja Selver AS Alder OÜ Ragn-Sells AS Pesemisteenuse OÜ VB Projektid OÜ VB Projektid OÜ Eesti Otis AS MRF Vool OÜ Viahooldus OÜ Scoro Software OÜ AGA Eesti AS AK Eventus OÜ AGA Eesti AS Eesti Otis AS Ergo Kindlustus arve summa 88,83 248,64 47 12,87 76,8 456 48 279,38 78 42 47,38 108 44,5 24,48 456,36 käibemaks 14,8 41,44 7,83 2,15 12,8 76 8 45,56 13 7 7,9 18 7,42 4,08 77,56 16 MTA arvestus % summa 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 kohtu arvestus % summa 8% 1,18 8% 3,32 8% 0,63 100% 2,15 100% 12,80 100% 76,00 8% 0,64 100% 45,56 8% 1,04 100% 7,00 100% 7,90 100% 18,00 8% 0,59 8% 0,33 100% 77,56 vahe kokku: vahe 1,18 3,32 0,63 2,15 12,80 76,00 0,64 45,56 1,04 7,00 7,90 18,00 0,59 0,33 77,56 254,70 vahed kokku (juuni-sept.): 1314,34