Obsah (4)

§ 172§ 175§ 176§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Määruse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2016. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-09-53290 Tsiviilasi Võlgniku XXXkohustustest vab

§-s 173 nimetatud kõiki kohustusi ja talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada. Taotluse kohaselt on XXXvõlgnikuna teinud endast kõik oleneva, et tasuda oma võlgasid võimalikult suures mahus. Võlgnik on oma väiksest sissetulekust suutnud nii palju säästa, et on viimasel neljal aastal saanud teha võlausaldajatele iga-aastaseid väljamakseid kogusummas 5 300 eurot, sellest viimase aasta väljamakse 2 000 euro suurusena, kuna võlgniku jaoks oli väga oluline täita oma kohustusi võlausaldajate ees. Viie aasta jooksul on usaldusisik jälginud, et võlgniku kohustused oleksid täidetud vastavalt pankrotiseadusest tulenevatele nõuetele ja selle kohta on usaldusisik esitanud igal aastal kohtule vahearuandeid koos teostatud maksete kinnitustega.Võlgnik kinnitab, et on kogu pankrotiprotsessist väga palju õppinud ja on aru saanud enda tehtud vigadest, sealhulgas enda ettevõtluses tehtud juhtimisvigadest, mis viisid võlgniku isikliku pankrotini. Võlgnik kahetseb kõiki tehtud vigu ja võlausaldajatele võlgu jäämist. Võlgnik kinnitab, et on täitnud kõiki pankrotiseadusest tulenevaid nõudeid, teinud viie aasta jooksul võlausaldajatele makseid oma maksimumvõimaluste piires ja teinud kogu protsessist põhjalikke järeldusi ning palub kohtul vaadata läbi taotlus võlgadest lõplikult vabastamiseks (tl 168-169, II kd). Võlgniku XXXusaldusisik XXX esitas tulenevalt

§ 172lg-st 4 kohtule 17.03.2016.

a usaldusisiku aruande, mille kohaselt on võlgniku XXXkohustustest vabastamise menetluse käigus tehtud väljamakseid võlausaldajatele

1. aastal summas 1 000 eurot,
2. aastal summas 1 100 eurot,
3. aastal summas 1 200 eurot ja
4. aastal summas 2 000 eurot, kokku seega summas 5 300 eurot. Usaldusisik selgitas, et on jälginud, et võlgniku pankrotiprotsessis toimuks kõik vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele ja et võlgnik annaks maksimaalse panuse võlausaldajatele võlgade tagasimaksmisel. Võlgnik on käitunud kogu pankrotiprotsessi vältel korrektselt ja andnud enda võimaluste juures võimalikult suure panuse võlgade tagasi maksmisel. Võlgnik kahetseb võlausaldajatele võlgu jäämist ja tema käitumine kinnitab seda, et ta on aru saanud oma tehtud vigadest. Lähtuvalt sellest, et võlgnik on teinud oma võimaluste piires maksimaalseid väljamakseid võlausaldajatele, järginud kõiki pankrotiseadusest tulenevaid nõudeid, kahetseb tehtut ja on õppinud kogu pankrotiprotsessist, palub usaldusisik vabastada XXXlõplikult võlgadest (tl 170-172, II kd). Võlgniku XXXpankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise osas esitas oma seisukoha kuus võlausaldajat (seitsmest). Neist Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu teatas, et Maksu- ja Tolliametil pole vastuväiteid XXXkohustustest vabastamise kohta (tl 188, II kd), AS Reverta (enne AS Parex banka) oli seisukohal, et kuna võlgnik on täitnud

§-s 173 sätestatud kohustusi ning võlausaldajale ei ole teada asjaolusid, mis võiksid välistada võlgniku kohustustest vabastamise, tuleb võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest lõplikult vabastada (tl 239, II kd) ning Swedbank Liising AS ja Swedbank AS avaldasid, et ei esita vastuväiteid võlgadest vabastamise osas (tl 289, II kd). Võlausaldaja XXX, kes on ühtlasi ka võlausaldaja XXXOÜ seaduslik esindaja, avaldas 29.03.

1. a kohtule saadetud seisukohas, et on kategooriliselt vastu XXXvõlgadest vabastamisele. Võlgnik on rikkunud § 173 kohustusi: ei ole otsinud piisavalt hea palgaga töökohta, vaid on käinud tööl fiktiivselt ja alla miinimumpalga, selleks, et kohtule midagi ette näidata, on varjanud tulusid, sest tema elustandard ei ole langenud ja vaatamata 300 eurosele palgale kasutab autot, käib heades restoranides söömas jne ning usaldusisik ei ole võlausaldajaga nende aastate jooksul ühendust võtnud. Võlausaldaja võlg on vähenenud ca 1 000 euro võrra, seda on vähe 5 aasta jooksul väljamakseteks (tl 206, II kd). 19.04.
2. a täpsustas XXX oma vastust kohtule ning palus lõpetada XXXvõlgadest vabastamise menetlus. XXX märkis, et pakkus ise võlgnikule palgaks 700 eurot kuus, vaatamata sellele 2 töötas ta miinimumpalga eest fiktiivselt, mis tähendab ilmselgelt, et ta ei soovi korrektselt käituda. XXXtegevuse suhtes algatati XXX palvel kaks kriminaalasja, mis mõlemad aegusid. Kriminaalasja algatamine peab olema kohtule juba argumendiks, et mitte vabastada XXXvõlgadest. XXX on võlgnik varastanud üle 5 miljoni krooni, lisaks on XXX veel maksnud käendusi 0,5 miljoni krooni eest. Võlgnikul oli pankrotikaitse ja nautis elu XXX rahaga. XXX palus mitte vabastada XXX võlgadest (tl 209, II kd). 20.05.
3. a esitas XXX kohtule aruande enda kohustuste täitmise kohta kohustustest vabastamise perioodil. Aruande kohaselt töötas võlgnik OÜ-s XXX aastatel 2006-2007 tegevjuhina ja oli ka üks ettevõtte asutajatest. Võlgnik võttis ettevõtte nimel isiklike käendustega laenusid ning püüdis leida investoreid, kelle abiga ettevõte toimima saada. Vaatamata suurtele laenudega tehtud investeeringutele ei õnnestunud tootmisettevõtet toimima saada, samuti tekkisid lahendamatud pinged teiste omanikega ja 08.03.
4. a kuulutas kohus välja XXXOÜ pankroti.
5. aastast jäi ka võlgnik ise töötuks, üles jäid suured võlad ja pingelised suhted. Võlgniku pankrot kuulutati välja
6. aastal, pankrotiprotsessi käigus jäi võlgnik ilma oma kodust, sissetulekust ja ka säästudest, samuti ettevõtlusesse tehtud investeeringutest.
7. aasta alguses õnnestus võlgnikul lõpuks leida töökoht – võlgnik asus tööle XXXOÜ-sse (toidulisandite müügiesindajana), kus töötab käesoleva ajani. Alguses oli võlgniku brutotöötasu 256 eurot kuus, alates 01.12.
8. a tõusis brutotöötasu 290 euroni kuus. Alates 01.03.
9. a oli võlgniku sissetulek 350 eurot ning alates juunist
10. a kui käesoleva ajani on võlgniku brutopalk 450 eurot kuus. Kuna võlgnik oli neli aastat töötu (2008-2012), siis toidulisandite müügiesindaja töökoht oli tema jaoks suur võimalus end uuesti teostama hakata, pärast pikka masendust ja töötu olemist pidas võlgnik seda töökohta enda jaoks oluliseks, et mitte seda kaotada ja mitte riskida sellega, et sissetulekuid üldse ei ole. Võlgnik on teinud kõik endast oleneva, et tasuda oma võlgasid võimalikult suures mahus (on viimasel neljal aastal saanud teha võlausaldajatele iga-aastaseid väljamakseid kogusummas 5 300 eurot), samas saab ta aru ka sellest, et palgatööga on ettevõtluses tekkinud võlgasid üsna keeruline tagasi maksta. Kuna võlgnik on pankroti käigus kaotanud ka kodu ja kõik säästud, mida oli kogunud, siis ei ole tal reaalselt ka midagi müüa, mis aitaks võlgu tasuda. Võlgnik kinnitab, et on täitnud viimase viie aasta jooksul

§-s 173 nimetatud kõiki kohustusi ja talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada (tl 264-266, II kd). 02.06.

1. a andis võlgnik kohtule pankrotiseaduse § 175 lg 4 alusel võlgniku vande (tl 286, II kd). 02.06.
2. a toimunud ärakuulamisel avaldas võlgnik, et jäi alates 2008 algusest töötuks, tervis oli halb, oli depressioonis.
3. a algusest läks jälle tööle, alguses osalise tööajaga (XXXOÜ), kus töötab käesoleva ajani, käesolevaks ajaks on töötasu 450 eurot bruto (töötasu on järk-järgult tõusnud). Võlgnik selgitas võlausaldaja XXX poolt
4. a pakutud töökoha osas, et ta ei usalda võlausaldajat. On püüdnud ise tööd leida, on kandideerinud paljudesse teistesse kohtadesse, kuid ei ole teist tööd leidnud (tl 285, II kd). Võlgniku XXXusaldusisik XXX avaldas 17.05.
5. a ärakuulamisel, et võlgnik on näidanud üles head tahet, on maksnud tagasi nii palju, kui võimalik. Teab, et võlgnik on kandideerinud töökohtadele (tl 285, II kd). Võlausaldaja XXX leidis ärakuulamisel, et võlgniku vabastamine kohustustest oleks ilmne ebaõiglus. Võlgnik võttis enne pankrotti laene, mida ei ole tagasi maksnud. Võlgnik tegeles petmisega, võltsis finantsandmeid, et võlausaldajalt laenu saada. Võlausaldaja on algatanud kaks kriminaalasja, mis on lõppenud aegumisega, kriminaalasjades ei ole võlgnikku isegi 3 välja kutsutud. Võlgnik ei ole piisavalt vaeva näinud, et tulutoovat tegevust leida. Võlgnik müüs enne pankrotti maha kõik oma varad, ilma rahata (algselt tunnistas, et võõrandas oma elukaaslase emale kinnisvara tasuta, pärast muutis oma seisukohti). Laene võttis miljoneid kroone, ka oma praeguselt tööandjalt (tl 285, II kd). Kohus kohustas ärakuulamisel võlgnikku esitama põhistavad tõendid selle kohta, et ta on teinud kõik endast oleneva oma kohustuste täitmiseks. 14.06.
6. a esitas võlgnik kohtule selgituse ja tõendid kohustuste täitmise kohta kohustustest vabastamise perioodil. Võlgnik kinnitas, et on kandideerinud erinevatele töökohtadele kogu pankrotiprotsessi jooksul
7. aastast kuni juunini
8. Aastal 2011 pakkus endine usaldusisik XXX võimalust hakata tööle projektijuhina tema mööblimüügi ettevõttes, kus võlgniku sissetulek oleks olnud miinimumpalgast palju suurem, kuid kahjuks jäi töökoht loomata. Vastava kinnituse esitas XXX ka kohtule
9. aastal.
10. aasta alguses õnnestus võlgnikul pärast pikka aega töötu olemist leida töökoht ja ta asus
11. jaanuarist 2012 tööle XXXOÜ-sse toidulisandite müügiesindajana, kus töötab tänaseni. Praeguse töökoha kõrvalt on võlgnik pidevalt jälginud uusi töökuulutusi, mis on avaldatud tööportaalides www.cv.ee või www.cvkeskus.ee ning jälginud ajalehtedes Eesti Ekspress ja Postimees ilmunud töökuulutusi. Selle aja jooksul on kandideerinud mitmesse ettevõttesse. Sisuliselt on võlgniku, kui pankrotis eraisiku, puhul tasuva töö leidmine, vaatamata haridusele, oluliselt keerukas. Nimelt eeldavad enamik kõrgemapalgalisi töökohti materiaalset vastutust. Pankrotis eraisiku puhul ei pea enamik tööandjaid aga seda võimalikuks, kuna ekslikult arvavad, et pankrotistunud eraisik on vastutusvõimetu ja pahatahtlik. Novembris 2014 kandideeris võlgnik automüügi ja -remondi ettevõttesse XXX OÜ projektijuhi ametikohale ja käis tööintervjuul, kuid kahjuks ei osutunud ta valituks. Märtsis 2015 kandideeris reklaamitrüki ja -tootmise firmasse XXXOÜ müügiesindaja ametikohale ning jõudis ka tööintervjuule, kuid kahjuks ei osutunud valituks.
12. a mais kandideeris võlgnik XXXOÜ-sse kinnisvara turundusjuhi ametikohale ja augustis reklaamifirmasse XXXOÜ projektijuhi ametikohale, kuid kahjuks ei osutunud valituks (ettevõtete vastused lisatud selgitusele). Viimati kandideeris võlgnik veebruaris 2016 metallitootmisettevõttesse XXX OÜ projektijuhi ametikohale, kuid kahjuks ei osutunud ta valituks. Kuna paljudele kandideerimistele ei ole üldse vastatud, siis sai võlgnik lisada need vastused, mis on tulnud talle kirjalikult. Viie aasta jooksul on võlgnik veel kandideerinud mitmele ametikohale, kuid kahjuks ei ole saanud rohkem vastuseid, samuti ei ole tal enam alles kõiki kirjavahetusi. Eeltooduga kinnitab võlgnik, et on teinud kõik endast oleneva, et leida võimalusel suurema sissetulekuga töökoht. Lisaks kandideerimistele on võlgnik püüdnud leida võimalusi, et teha praeguses töökohas lisaülesandeid, mis võimaldaksid suurendada sissetulekut ja pisut on see ka õnnestunud – kui võlgnik alustas XXXOÜ-s, oli tema sissetulek 256 eurot, mis 2012 suurenes 290 euroni,
13. aastal 350 euroni ja aastal 2014 450 euroni. Võlgnik palub vabastada teda lõplikult võlakohustustest (tl 291-292, II kd). Kohtumääruse põhjendused

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku XXX kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus võlgniku XXX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§-le 175. 4 Tulenevalt

§ 175

lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (

§ 175lg 4).

Kohus kuulas 02.06.

1. a ära võlgniku, tema usaldusisiku ja enda ärakuulamiseks soovi avaldanud võlausaldaja XXX. 02.06.
2. a andis võlgnik XXX kohtule

§ 175

lg 4 alusel võlgniku vande.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid tuvastanud ei ole ning ka võlgniku XXXvõlausaldajad Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu, AS Reverta (enne AS Parex banka), Swedbank Liising AS ja Swedbank AS on avaldanud, et neil ei ole vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamisele. Võlausaldaja XXX, kes on ühtlasi ka võlausaldaja XXXOÜ seaduslik esindaja, võlgniku XXXpankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisega ei nõustu, vaid palub mitte vabastada XXXvõlgadest. Võlausaldaja heidab võlgnikule ette seda, et võlgnik tegeles petmisega, võltsis finantsandmeid, et võlausaldajalt laenu saada - võlgnik võttis enne pankrotti laene, mida ei ole tagasi maksnud. Võlgnik müüs enne pankrotti maha kõik oma varad, ilma rahata, algselt tunnistas, et võõrandas oma elukaaslase emale kinnisvara tasuta, pärast muutis oma seisukohti. Võlausaldaja on algatanud kaks kriminaalasja, mis on lõppenud aegumisega. XXX leiab ka, et võlgnik on rikkunud § 173 kohustusi: ei ole otsinud piisavalt hea palgaga töökohta, vaid on käinud tööl fiktiivselt ja alla miinimumpalga, selleks, et kohtule midagi ette näidata, on varjanud tulusid, sest tema elustandard ei ole langenud. Võlausaldaja võlg on vähenenud ca 1 000 euro võrra, seda on vähe 5 aasta jooksul väljamakseteks. Esmalt selgitab kohus, et võlgniku kohustustest vabastamise otsustamisel hindab kohus võlgniku tegevust kohustustest vabastamise menetluse perioodil, mitte sellele eelnenud ajal, sh ei hinda kohus seda, millistel alustel võlgniku võlad pankrotivõlausaldajate ees tekkisid. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et võlgniku XXXvõlausaldaja XXX süüdistas võlgnikku tahtlikes pettustes juba pankrotimenetluses, kuid haldur leidis siis, et puuduvad andmed, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks oleks kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga (tl 49, II kd). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt ei ole võlgnikku XXXXXX poolt viidatud kuritegudes kohtu poolt süüdi mõistetud. XXX leiab, et võlgnik on rikkunud oma kohustusi sellega, et ei ole piisavalt vaeva näinud, et tulutoovat tegevust leida, vaid on käinud tööl fiktiivselt ja alla miinimumpalga ning tuleks jätta võlgadest vabastamata. Kohus XXX seisukohaga ei nõustu. Vastavalt

§ 175

lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte 5 tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Käesoleval juhul on võlgnikul olnud kohustustest vabastamise perioodil kindel, püsiv töökoht (Maksu- ja Tolliameti andmetel on seisuga 03.05.

1. a töötamise registris kanne XXXtöötamise kohta XXXOÜ-s alates 07.12.
2. a, tl 242, II kd) ning kuigi tema sissetulek on olnud väike, on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul tasunud võlausaldajatele siiski kokku 5 300 eurot. Võlgnik on selgitanud, et on otsinud tasuvamat tööd, kuid ei ole osutunud kandideerimistel valituks. Kohus leiab, et olukorda, kus võlgnik on töötanud väikese palgaga, otsides samas tasuvamat tööd, kuid ei ole seda veel leidnud, ei saa käsitada, kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kohustustest vabastamise menetluse kestel on võlgnikul olnud püsiv töökoht, samas on võlgnik otsinud ka tulutoovamat tegevust. Võlgnik on selgitanud, et tema, kui pankrotis eraisiku puhul on tasuva töö leidmine, vaatamata haridusele, oluliselt keerukas. Enamik kõrgemapalgalisi töökohti eeldavad materiaalset vastutust, kuid pankrotis eraisiku puhul ei pea enamik tööandjaid seda võimalikuks, kuna arvavad, et pankrotistunud eraisik on vastutusvõimetu ja pahatahtlik. Võlgnik on oma tahet tasuvamat tööd leida tõendanud erinevate ettevõtete poolt võlgnikule saadetud vastustega ametikohtadele kandideerimisel. Eeltoodust tulenevalt saab järeldada, et võlgnik on teinud kõik endast oleneva tulutoovama tegevuse leidmiseks. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus, lisaks võlausaldajatele tasutud summadele, võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Käesoleval juhul ei ole võlgnik oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud, ta on menetluse kestel tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ja otsinud samaaegselt ka sellest enam tulutoovamat tegevust. Vaatamata oma väikesele sissetulekule on võlgnik teinud võlausaldajatele nende nõuete rahuldamiseks ka väljamakseid. Seega on võlgnik andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi rikkunud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning, tulenevalt menetluse eesmärgist, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kohus on seisukohal, et võlgniku XXXpankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning, võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust, tuleb XXXtema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Tulenevalt

§ 172

lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Kohus selgitab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (

§ 176

lg 1).

§ 177

lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib

§ 177

lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest 6 vabastamise määruse tegemist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 7