KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 1.juuli 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3223 Haldusasi Aktsiaselts DNB Pank kaebus 30.11

-is on samaaegselt sätestatud kriisilahenduse osafondi loomine ning vastustaja maksete määramise ja kogumise pädevus. Seetõttu on kaebaja hinnangul põhjendatud lugeda määruse kui liikmesriigis otsekohalduva õigusakti regulatsioon tervikuna otsekohalduvaks vastustaja kui liikmesriigi poolt määratud kriisilahendusrahastu suhtes. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et direktiivi ja selle kaudu määruse mõttega on kooskõlas tõlgendada vastustaja kui seadusega määratud kriisilahendusrahastu pädevust selliselt, et see hõlmab koos muude osamakse suurust puudutavate asjaoludega ka määruse artikkel 20 lõikest 5 tuleneva diskretsiooni teostamist erandi kohaldamiseks. Vastupidise tõlgenduse kohaselt tekiks õiguslik nonsenss, kus Eesti kriisilahendusrahastul on küll täielik pädevus EL määruse alusel koormava haldusakti andmiseks krediidiasutuse osamakse määramisel, kuid samas puudub pädevus samast määrusest tuleneva soodustava erandi tegemiseks. Kaevatud otsuses viidatud

-i sõnastus ei välista ega piira ning Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusest tulenevalt ei saa piirata otsekohalduvast määrusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, mida kannab kriisilahendusrahastu. Vaatamata sellele, et

-i normid ei korda ei määruse artiklist 10 tulenevat väikeste krediidiasutuste suhtes kehtivat eriregulatsiooni ega 4 artikli 20 lõikest 5 tuleneva erandi kaalumispädevust, ei ole kaebaja hinnangul alust nende kohaldumist eitada. Seega vastustaja kui seadusandja poolt Eesti kriisilahendusrahastuks määratud asutus on pädev täitma kõiki direktiivi ja määruse alusel kriisilahendusrahastu eesmärkide saavutamiseks vajalikke ülesandeid ja osamaksete suuruse määramise käigus hindama ka erandite kohaldamise põhjendatust. Järelikult ei ole kaevatud otsuse motiiv, nagu puuduks vastustajal erandi kohaldamise pädevus tulenevalt määruse sõnastusest, õige. 8.Vastustaja kohustus teostada kohaldatavast EL määrusest tulenevat kaalutluspädevust tuleneb haldusõiguse üldpõhimõtetest. Vastustaja on

§ 3

lg 1 kohaselt asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik, millele on

§ 2

lõikes 1 omistatud pädevus krediidiasutustelt osamaksete kogumiseks ja § 4 lg 1 punkti 5 kohaselt on moodustatud osamaksete alusel kriisilahenduse osafond. FELS § 7 kohaselt on kriisilahenduse osafond kriisilahendusrahastu direktiivi 2014/59/EL mõttes. Sellega on vastustajale omistatud avaliku võimu pädevus täitmaks direktiivi artikli 100 lõikega 3 ja artikli 102 lõikega 1 liikmesriigile pandud kohustust tagada rahastule piisavad rahalised vahendid kehtestatud sihttasemel. Määruse 2015/63 artikkel 20 lg 5 sisaldab kaalutlusõigust, kuna see annab õiguse valida erinevate otsustuste vahel HMS § 4 lg 1 mõttes. Seega peab vastustaja osamakse suuruse määramisel teostama koos muude osamakse suurust puudutavate asjaoludega kaalutlusõigust ka määruse artikkel 20 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise aluste osas. Kaalutluse aluseks on sealjuures kõik olulised asjaolud, millest vastustaja peab määruse 2015/63 ja

-i alusel osamaksete määramisel lähtuma, sh tõenäosus, et krediidiasutuse makseraskuste korral kriisilahendusrahastut rakendataks. Antud juhul on vastustaja jätnud olulised asjaolud kaalumata, vaid on põhistanud erandi kohaldamatajätmist ainult ebakohase viitega pädevuse puudumisele. Sellega on vastustaja teinud otsuse olulise kaalutlusveaga ning sõltumata sellest, millisele järeldusele oleks vastustaja kaalutluse õiguspärase teostamise korral jõudnud, on kaevatud otsus igal juhul õigusvastane. 9.Isegi juhul, kui saaks jaatada kaevatud otsuse motiivi, et vastustajale ei ole määruse 2015/63 erandi kohaldamise pädevust riigi poolt omistatud, on kaebajal õigus nõuda Euroopa Liidu õigusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamist. Artikkel 20 lõikest 5 tulenev erandi kohaldamise võimalus annab krediidiasutusele aluse nõuda, et avalik võim lähtudes määruse eesmärkidest kaaluks, kas esineb alus kohaldada tema jaoks majanduslikult vähemkoormavat meedet. Erandi kohaldamise võimaluse õiguspärane kaalumine on hõlmatud Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhiõigusega. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb omakorda põhiõigus korraldusele ja menetlusele, mille kohaselt on põhiõiguste tagamine kogu riigivõimu kohustus, hõlmates muu hulgas kohustust luua põhiõiguste kaitseks vajalikud menetluslikud vahendid. Direktiiv 2014/59/EL annab liikmesriigile ulatusliku diskretsiooni nii kriisilahendusasutuste kui kriisilahendusrahastute korraldamisel ja liikmesriigil on võimalik valida, kas täita oma direktiivist tulenevaid kohustusi asutuse kaudu, mis on osa riigi haldusaparaadist, või teise juriidilise isiku kaudu. Põhiõiguse kohaldamisala ega riigi universaalne kohustus tagada võimalus selle kaitseks ei saa õiguspäraselt sõltuda sellest, millisel viisil riik oma tegevust korraldab. Seega isegi, kui saaks jaatada seisukohta, et vastustaja määramisest Eesti kriisilahendusrahastuks ei saa tuletada artikkel 20 lg 5 sätestatud erandi kohaldamise kaalumise pädevuse delegeerimist, peab krediidiasutusel, kellele erand võiks kohalduda, säilima õigus nõuda erandi kohaldamise õiguspärast kaalumist. Kehtivat õigust põhiseaduskonformselt tõlgendades on võimalik jõuda järeldusele, et ka formaalse volitusnormi puudumisel on vastustajal pädevus määruse 2015/63 artikkel 20 lg 5 5 rakendamiseks. Põhiseaduskonformne tõlgendus oleks käesoleval juhul selline, mis võimaldab kõiki asjaolusid arvestades õiguspäraselt kaaluda kaebaja omandiõiguse riive põhjendatust osamakse kehtestamisel ja tagab kaebajale menetlusliku võimaluse selle kaalumist nõuda. Vastupidine tõlgendus, millest vastustaja on kaevatud otsuse tegemisel lähtunud, ei taga kaebaja omandiõiguse riive proportsionaalsust ega selle tõhusa kaitse võimalust. Juhul, kui kohus peaks nõustuma vastustaja seisukohaga, et vastustajal puudub pädevus määruse 2015/63 artikkel 20 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamiseks, palub kaebaja kohtul hinnata erandi kaalumist võimaldava õigusnormi andmatajätmise kooskõla Põhiseadusega. Kuna erandi kohaldamise kaalumise pädevus on olemuslikult osa kriisilahendusrahastu osamaksete kehtestamise pädevusest, oleks seadusandja Euroopa Liidu õigusest tuleneva diskretsiooniõiguse pidanud kaebaja arvates omistama vastustajale. Seega palub kaebaja juhul, kui kohtu hinnangul ei ole vastustajal formaalselt erandi kohaldamise pädevust, kohtul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks volitusnormi andmatajätmine, millega oleks määruse 2015/63 lõikest 5 tulenev diskretsioonivolitus vastustajale delegeeritud ning sisustada õiguslünk asja lahendamisel regulatsiooniga, mille seadusandja oleks pidanud kehtestama. 10.Erandi kohaldamise pädevust eeldades on erandi sisuline kohaldamine eesmärgipärane ja õige. Määrus 2015/63 on antud direktiivi 2014/59/EL täpsustamiseks. Määruse aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikkel 103 lg 7 kohaselt on määruse andmise volituse eesmärk arvestada krediidiasutuse riskipositsiooniga, kriisilahendusmenetluse algatamise tõenäosusega, samuti krediidiasutuse tähtsusega ühe või mitme liikmesriigi või liidu finantssüsteemi või majanduse stabiilsuse jaoks. Määruse preambula kohaselt on selle andmise eesmärkideks muu hulgas proportsionaalsuse tagamine krediidiasutuse osamaksete ning tema suuruse, riskiprofiili, tegevuse ulatuse ja keerukuse vahel. Samuti tuleb arvesse võtta tagajärgi, mida vastava krediidiasutuse maksejõuetus tooks kaasa finantsturgudele, teistele krediidiasutustele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt ning sellest tulenevat tõenäosust kriisilahendusrahastu kasutamiseks (preambul 14). Preambul 16 täiendab, et enamasti ei tekita väikesed krediidiasutused süsteemseid riske, mistõttu kriisilahendusmenetluse ja seega nende heaks kriisilahendusrahastu kasutamise tõenäosus on väiksem. Preambul 6 esitab eesmärgi säilitada liikmesriikide vahel võrdsed tingimused ja tugev siseturg. Nii määruse artiklis 10 sätestatud fikseeritud osamaksetel põhinev eriregulatsioon väikeste krediidiasutuste kohta kui artikkel 20 lg 5 erand mõnevõrra suuremate krediidiasutuste kohta, kellel võib selle alusel lubada arvestada osa osamaksest fikseeritud summana, lähtuvad viidatud eesmärkidest. Eelkõige lähtuvad üldregulatsiooniga võrreldes vähemkoormavad erinormid proportsionaalse ja õiglase panuse nõudest vastavalt tõenäosusele, et antud krediidiasutuse maksejõuetuse korral otsustataks kriisilahendusmenetlust rakendada ja rahastut kasutada. Eesti krediidiasutuste turgu iseloomustab kahe krediidiasutuse väga suur turuosa, kelle võimalike makseraskustega kaasneks oluline oht finantsturu stabiilsusele. Teiste Eesti krediidiasutuste turuosa ja nendega seotud süsteemsed riskid on samas suhteliselt väikesed. Kaebaja poolt vastuvõetud hoiuste maht moodustab umbes 3 % Eesti krediidiasutuste hoiustemahust. Seetõttu oleks kriisilahendusmenetluse algatamine ja kriisilahendusfondi kasutamine kaebaja makseraskuste korral vähetõenäoline, kuna see ei tooks kaasa süsteemseid riske. Kuivõrd kriisilahendusrahastu kasutamine kaebajast tulenevatel põhjustel ei ole tõenäoline, oleks igal juhul vajalik kaaluda kaebaja suhtes võimaliku erandi rakendamist ja selle rakendamine oleks eesmärgipärane. Erandi rakendamise kaalumatajätmine asetab 6 turusituatsiooni arvestades kaebaja ebasoodsamasse olukorda võrreldes krediidiasutustega, kelle varade ja kohustuste maht jääb alla määruse artikkel 10 lg 6 nn väikeste krediidiasutuste piirmäära ja kellele kehtestatud kriisilahendusfondi osamakse on seetõttu kaebajale määratud osamaksest suurusjärgu võrra väiksem, kuid kellega seotud võimalikud süsteemsed riskid ei erine samas oluliselt kaebajaga seotud riskidest. Lisaks oleks erandi kohaldamatajätmine vastuolus ka määruse eesmärgiga tagada liikmesriikide vahel võrdsed võimalused, kuna sarnased krediidiasutused liikmesriikides, kus erandit kohaldatakse, saaksid kaebajaga võrreldes väiksema rahalise kohustuse tõttu ilmse konkurentsieelise. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et vastustaja on kaevatud otsusega kehtestanud kaebajale õigusvastaselt kõrge kriisilahenduse osafondi osamakse. Kooskõlas määruse 2015/63 artikkel 20 lõikega 5 tuleb määruse alusel eesmärgipäraseks pidada igal juhul mitte suuremat osamakse summat kui vastustaja poolt menetluse käigus avaldatud 231 013 eurot. III VASTUSTAJA SEISUKOHT 11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Igal juhul tuleb kaebus jätta vähemalt osaliselt rahuldamata, sest kaebaja ise on välja toonud, et peab otsuse p-i 2 õigusvastaseks sisuliselt üksnes osas, mis ületab

1. aasta kriisilahendusfondi osamakse määramist suuremas summas kui 231 013 eurot, kaebusega aga on taotlenud Otsuse p 2 tervikuna tühistamist, milleks puudub alus. 12.Vastustaja ei nõustu väitega, et otsus on vastuolus määruse 2015/63 art 20 lg-st 5 tuleneva kohustusega kaaluda kooskõlas kaalutluspõhimõtetega kaebaja suhtes erandi kohaldamist ja leiab, et tal puudus määruse 2015/63 art 20 lg 5 alusel kohustus ja õigus teostada kaalutlusõigust erandi kohaldamise või kohaldamata jätmise suhtes Tagatisfond ei nõustu DNB seisukohaga, et vastustajal oli otsuse andmisel kohustus kaaluda DNB suhtes määruse 2015/63 art 20 lg-s 5 sätestatud erandi kohaldamist. Tagatisfondil puudus vastav kaalutlusõigus ja määruse 2015/63 art 20 lg 5 otse kohaldamise pädevus. Tagatisfond küll hindas, kas tal on kõnealuse erandi kohaldamise õigus, kuid jõudis järeldusele, et määruse 2015/63 art 20 lg-s 5 sõnastusest tulenevalt see õigus tal puudub. Vastavad kaalutlused nähtuvad ka otsusest. Määruse 2015/63 art 20 lg-s 5 sätestatud erandi rakendamine on liikmesriigi (Eesti seadusandja) otsustada. 13.Määruse 2015/63 otsekohalduvus ei välista aga, et mõnede määruse sätete rakendamise osas on liikmesriigile jäetud otsustuspädevus. Seega on vaidlus selles, kas määruse 2015/63 art 20 lg 5, mis näeb liikmesriigile ette õiguse kaaluda erandi kohaldamist, on vastustajale siduv ja otsekohalduv. Vastustaja leiab, et Tagatisfondil kui siseriiklikul institutsioonil puudub määruse 2015/63 art 20 lg 5 kohaldamise õigus. Tagatisfondil puudub õigus otsustada, kas erandit Eestis kohaldada ja veel enam õigus otsustada, kas erandit DNB suhtes rakendada. Tegemist ei ole otsekohalduva sättega. Erandi kohaldamise kaalumise otsustamine on liikmesriigi ehk Eesti Vabariigi pädevuses. Ühegi Eesti siseriikliku kehtiva õigusaktiga ei ole seadusandja aga otsustanud Eestis asutatud krediidiasutuste suhtes üleminekuperioodil erandit kohaldada. Reeglina paneb Euroopa Liidu määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103). Seega teatud juhtudel võib olla vajalik võtta EL määruse rakendamiseks vastu siseriiklikke õigusakte Järelikult määruse 7 regulatsioonil ei ole vahetut õigusmõju, kui liikmesriigile on määrusega antud kaalutlusõigus. Euroopa Kohus on ka hiljem kinnitanud, et määruste mõnede sätete puhul võib nende rakendamiseks siiski vaja olla liikmesriikide poolne rakendusmeetmete vastuvõtmine (vt Euroopa Kohtu 24.06.2004 otsus asjas C-278/02: Herbert Handlbauer GmbH, p 25; Euroopa Kohtu 7.07.2011 otsus asjas C-523/09; Rakvere Piim ja Maag Piimatööstus, p 18) Seda just nimelt juhtudel, kus määrusega on liikmesriigile antud kaalutlusõigus. Kui liikmesriigile on määrusega antud kaalutlusõigus erandi kohaldamiseks, siis saab see toimuda üksnes siseriikliku õigusakti kehtestamise kaudu. Ilma õigusaktita ei ole siseriiklikul institutsioonil, milleks on ka TF, õigus määruses sätestatud kaalutlust ise teostada. 14.Määruse art 20 lg 5 ütleb sõnaselgelt, et annab kaalutlusotsuse tegemise õiguse „liikmesriigile“ – mitte „kriisilahendusasutusele“ või „kriisilahendusrahastule“. Ühelgi juhul ei saa väita, et TF-i peaks käsitlema selles kontekstis „liikmesriigina“ nagu DNB püüab väita. Selline loogika ei ole ühegi õigusaktiga kooskõlas. Kui määruse koostaja oleks tahtnud anda otsustuspädevuse „kriisilahendusasutusele“ või „kriisilahendusrahastule“, siis oleks neid mõisteid määrus art 20 lg-s 5 ka kasutatud. Asjakohatu on kaebuses toodud käsitlus pädevuse osas mõistete „kriisilahendusasutus“, „kriisilahendusrahastu“ ja „liikmesriik“ tõlgendamisel, millest DNB on tuletanud Tagatisfondile volitused erandi kohaldamiseks. . Tagatisfondi näol ei ole tegemist kriisilahendusrahastuga,Määruse 2015/63 ja tagatisfondi seaduse tähenduses on kriisilahendusrahastu varakogum/osafond . Tagatisfond on aga avalik-õiguslik juriidiline isik, mille eesmärgiks on mh koguda vahendeid kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamise rahastamiseks.Seega on Tagatisfond kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamise rahastamiseks vahendite kogumise osas Määruse 2015/63 mõistes kriisilahendusasutus ja seda paralleelselt Finantsinspektsiooniga. Erandi kohaldamise otsustamise diskretsioon on määruse art 20 lg 5 sõnastuse kohaselt selgelt üksnes ja ainult liikmesriigil. 15.Erandi kohaldamise otsustamise õigus on üksnes liikmesriigil, Eestil, ja kuna Eesti õigusaktidega ei ole erandi kohaldamist otsustatud, siis puudus Tagatisfondil erandi kohaldamiseks õiguslik alus. Kui kaalutlusõiguse teostamiseks puudub alus, nagu antud juhul, siis ei saa rääkida kaalutlusõiguse rikkumisest. Määruse 2015/63 art 20 lg 5 kohaselt on randi rakendamise kaalutlusõigus delegeeritud selgelt liikmesriikidele, sh Eestile. Erandi kohaldamise otsustamise õigust ei ole delegeeritud kriisilahendusasutusele. Kuna tegemist on muuhulgas suuresti finantspoliitilise otsusega, mistõttu on loogiline, et sellist otsust ei saa langetada Tagatisfond kui avalik-õiguslik juriidiline isik. Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Siseriiklikult kehtestatakse õigusi ja kohustusi eelkõige seaduse tasandil. Määruse võib HMS § 90 lõikest 1 tulenevalt anda üksnes seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Järelikult üksnes juhul, kui seadus sisaldab vastavat volitusnormi, siis on Vabariigi Valitsusel, vastutava valdkonna ministril jne õigus või kohustus kehtestada kooskõlas HMS
2. peatükis sätestatuga seaduse või seaduse ja EL-i õigusakti rakendamiseks määrus. Vastavas volitusnormis esitatakse volituse selge sisu ja ulatus. Volituse saaja võib HMS § 91 lõikest 1 tulenevalt määruse andmise edasi anda üksnes juhul, kui selline võimalus on volitusnormis selgelt ette nähtud. Üheski Eesti Vabariigi õigusaktis ei ole sätet, millest nähtuks seadusandja selge tahe Eestis kõnealust erandit kohaldada. Samuti ei nähtu tagatisfondi seadusest (

) seadusandja selget tahet anda erandi kohaldamise otsuse tegemiseks volitus Tagatisfondile, vastutava valdkonna ministrile vms. Ka kaebuses ei ole vastavat õigusnormi välja toodud. Seda ei saagi välja tuua, kuna seda ei eksisteeri. 8 16.Määruse 2015/63 artikkel 4 sätestab, et iga krediidiasutuse või investeerimisühingu aasta osamakse suuruse määrab kindlaks kriisilahendusasutus. Sellele vastab

§ 7319lg 1, mille kohaselt kehtestab korralise osamakse suuruse Tagatisfondi nõukogu.

Lisaks on määruses 2015/63 ja

§ 2

lõikes 42 sätestatud Tagatisfondi kohustus koguda kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamiseks vajalikke vahendeid, sh kriisilahenduse osafondi korralisi osamakseid. Viidatud õigusnormidest ei saa aga välja lugeda otsust kohaldada Eestis erandit. Erandi kohaldamise otsustamine ei ole ilmselgelt käsitletav osamakse suuruse otsustamisena ega osamakse kogumisena, mis on Tagatisfondi pädevuses. Ilmselgelt ei ole põhjendatud sätestada ja normitehniliselt ei ole ka ette nähtud kehtestada seaduses nö negatiivset regulatsiooni. Kui seadusandja oleks soovinud erandit lubada, siis oleks erandi kohaldamise pidanud sätestama

-s või andma

-s erandi kohaldamist reguleeriva määruse kehtestamiseks vastava selge volitusnormi. Antud juhul ei sisalda

kumbagi alternatiivi. 17.Arusaamatuks jääb kaebuse p-s 44 esitatud taotluse tunnistada määruse 2015/63 art 20 lgst 5 tuleneva kaalutlusõiguse tagamata jätmine Põhiseadusega vastuolus olevaks, eesmärk. DNB viitab PSJKS § 9 lg 1, mille kohaselt võib kohus tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. Antud juhul, isegi kui Riigikohus peaks tuvastama põhiseadusega vastuolu, ei muudaks see olukorda. See võib anda aluse RVS alusel riigi vastu nõude esitamiseks, kuid ei tekitaks mitte mingil moel Tagatisfondile õiguslikku alust kaaluda määruse 2015/63 art 20 lg-s 5 sätestatud erandi kohaldamist. Riigikohus saaks teoreetiliselt tuvastada, et siseriikliku õigusakti kehtestamata jätmine on põhiseadusega vastuolus ja see oleks tulnud kehtestada (millega Tagatisfond ei nõustu), kuid Riigikohus ei saa astuda ise seadusandja asemele ja anda Tagatisfondile volituse/pädevuse erandi kohaldamise kaalumiseks otse määruse 2015/63 alusel. 18.Vastustaja ei ole haldusmenetluse kestel andnud DNB-le mõista, et DNB suhtes kaalutakse erandi kohaldamist nagu on püütud väita kaebuse p-s

1. Tagatisfond küll hindas, kas tal on erandi kohaldamise õigus ja kas erandit saaks teoreetiliselt mõne turuosalise (nt DNB) suhtes kohaldada või mitte, aga jõudis järeldusele, et TF-l puudub õigus erandit ise kohaldada. Seetõttu saadeti otsuse projektid turuosalistele (sh DNB-le) 20.11.2015 välja ka selliselt, et erandit ei kohaldatud. Tagatisfond on teinud osamaksete erinevaid arvutusi hindamaks
2. a osamakse kogusumma võimalikke teoreetilisi jaotusi krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel. Kordagi ei ole vastustaja aga andud haldusmenetluse käigus DNB-le mõista, et tema suhtes kaalutakse määruse 2015/63 art 20 lg-s 5 sätestatud erandi kohaldamist või teinud turuosalistele ettepaneku erandi kohaldamiseks. Vastustaja on läbivalt olnud seisukohal, et tal puudub erandi kohaldamiseks õiguslik alus. DNB-l ei saanud tekkida mistahes ootust erandi kohaldamiseks. DNB esitas oma 12.11.2015 kirjaga TF-le erandi kohaldamise osas seisukoha leides, et TF on kohustatud erandit kohaldama. Sooviga anda DNB seisukohale õiguslik hinnang ja veenduda oma senise seisukoha õigsuses tellis TF erandi kohaldamise õiguse osas õigusliku arvamuse advokaadibüroolt Tark Grunte Sutkiene, milles jõuti õigusliku analüüsi alusel tulemusele, et Tagatisfondi nõukogul puudub pädevus otsustada määruse 2015/63 art 20 lg 5 rakendamise üle, kuivõrd ei määruse 2015/63 art 20 lg-st 5 ega muudest õigusaktidest ei tulene Tagatisfondi välist pädevust viidatud regulatsiooni kohaldamiseks. Tagatisfond ei ole kaebuse lisana 2 esitatud dokumenti pealkirjaga „Päevakorrapunkt nr 2“ DNB-le tutvumiseks esitanud nagu DNB ebaõigesti väidab. Kõnealuse dokumendi näol on tegemist ainult Tagatisfondi nõukogu liikmetele sisemiseks kasutamiseks 18.11.2015 saadetud töödokumendiga, mis ei ole saanud jõuda DNB valdusesse õiguspäraselt ja on põhjust arvata, et DNB on saanud dokumendi põhiõigusi rikkudes. Samas kinnitab ka kõnealuses kaebuse lisas 2 „Päevakorrapunkt 2“ toodu, et TF ei ole pidanud võimalikuks määruse 2015/63 art 20 lg 5 9 erandi kohaldamist. Kaebuse lisa 2 lk-l 5 toodud „Variant B“ juures on selgelt väljendatud, et kui TF nõukogul oleks õigus rakendada Eestis komisjoni delegeeritud määruse art 20 lg 5 toodud erandit, siis DNB puhul oleks makse /…/, mis kinnitab, et TF ei ole pidanud erandi kohaldamist võimalikuks. Vastustaja selgitab lisaks kaebuse p-s 14 esitatud ebatäpsust. Kaebuse p-s 14 on leitud, et vaidlus puudub selles, et kaebaja varade maht määruse 2015/63 art 20 lg 4 sätestatud väärtuspäeval (31.07.2015), mida vastustaja arvestas osamakse määramisel, oli alla 3 mlrd euro ja seega võimaldas määruse 2015/63 art 20 lg 5 erandi kohaldamist. Ebakohane on rääkida varade mahu väärtuspäevast 31.07.
3. Väärtuspäev 31.07.2015 ei ole varade kontekstis asjakohane, kuna seda kasutati üksnes tagatud hoiuste summa arvestamisel. Andmed, mille alusel arvutati
4. aasta osamakse, võeti krediidiasutuste
5. a finantsaruandest ja krediidiasutused olid kohustatud esitama osamakse arvutamise aluseks olevad andmed 31.12.2013 seisuga (täpsemalt selgitatud all p-s 2.3.4 jj). Küll aga tuli määruse 2015/63 art 20 lg 4 alusel tagatud hoiuste summa kohta esitada andmed seisuga 31.07.2015 ja vastavad krediidiasutuste poolt antud andmed võeti aluseks
6. a sihttaseme arvutamise aluseks (Otsuse lk 5 esimene lõik). Siiski, sõltumata väärtuspäevast oli DNB varade maht kõnealusel perioodil alla 3 mlrd euro ja erandi eeldused oleksid varade mõttes olnud täidetud. IV KOHTU PÕHJENDUSED 19.Kohus leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja rahuldamisele ei kuulu. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. 20.Kohus nõustub vastustajaga selles, et otsuse andmisel puudus tal kaalutlusõigus kaebaja suhtes 2015/63 art 20 lg-s 5 sätestatud erandi kohaldamise üle kaalumiseks ning samuti määruse 2015/63 art 20 lg 5 otse kohaldamise pädevus. Vaidlustatud otsusega ei ole kaebajale kehtestatud õigusvastaselt kõrge kriisilahenduse osafondi osamakse 21.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et määrus 2015/63 on otsekohalduv. Samas ei saa ainuüksi eeltoodust järeldada kõigi sätete vahetut õigusmõju. Riigikohus on kohtulahendis 3-3-1-79-08 selgitanud: Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes. Kuid määruse vahetu kohaldatavus ei tähenda iseenesest veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (Euroopa Kohtu
7. jaanuari
8. a otsus asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (Euroopa Kohtu
9. septembri
10. a otsus asjas C253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et teatud juhtudel võib olla vajalik Euroopa Liidu määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte Euroopa kohus on ka hiljem viitega Euroopa Kohtu
11. jaanuari
12. a otsuse asjas C403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103 p.-le 26 selgitanud et kui oma olemuse ja ülesande tõttu ühenduse õiguse allikate süsteemis on määruse sätetel tavaliselt siseriiklikes õiguskordades vahetu mõju, ilma et siseriiklikel võimudel oleks vaja rakendusmeetmeid võtta, siis määruste mõnede sätete puhul võib nende rakendamiseks olla vajalik liikmesriikide poolne rakendusmeetmete vastuvõtmine ( Euroopa Kohtu otsus asjas C278/02 Herbert Handblauer GmbH p.25-26). Viimatimärgitud lahendist tulenevalt on määruse 10 sättes liikmesriikidele kaalutlusõiguse andmine faktoriks, mis välistab määruse vastava sätte vahetu mõju. Eeltoodud seisukohti , sh.et määruste teatavate sätete puhul võib nende rakendamiseks olla vajalik liikmesriikide poolt rakendusmeetmete võtmine, on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 7.07.2011 otsuses kohtuasjas C-523/09 Rakvere Piim ja Maag Piimatööstus AS asjas ( p.18) Viimatimärgitud lahenditest tulenevalt on määruse vastava sätte vahetu mõju välistatud määruse sättes liikmesriikidele kaalutlusõiguse andmisega. 22.Määruse 2015/63 artikkel 20 lg 5 sätestab: „Kuni määruse (EL) nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 osutatud algse perioodi lõpuni võivad liikmesriigid lubada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kelle kohustuste kogusumma ilma omavahendite ja tagatud hoiusteta on suurem kui 300 000 000 eurot ja kelle koguvarad on 3 000 000 000 eurot või väiksemad, teha kohustuste kogusumma (v.a omavahendid ja tagatud hoiused) esimese 300 000 000 euro eest ühekordse makse summas 50 000 eurot. 300 000 000 eurot ületava kohustuste kogusumma (ilma omavahendite ja tagatud hoiusteta) eest teevad need krediidiasutused ja investeerimisühingud osamakse vastavalt käesoleva määruse artiklitele 4–9.“ Vaidlust ei saa olla selles, et ülaltsiteeritud sättes on üheselt mõistetavalt antud kaalutlusotsuse tegemise õigus liikmesriigile –„/../ võivad liikmesriigid lubada/../“. Kohus jagab vastustaja seisukohta , et Määruse 2015/63 artikkel 20 lg 5 ei ole otsekohalduvaks sätteks. Määrusega on antud kaalutlusõigus erandi kohaldamiseks liikmesriigile ning vastustajal selleks pädevus puudub. Vaidlust ei ole selles, et Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 sätestatud erandi kohaldamist ei ole ühegi Eesti siseriikliku õigusaktiga otsustatud, samuti ei sisaldu üheski Eesti õigusaktis volitusnormi, millega oleks volitatud erandi kohaldamise otsuse tegemiseks vastustajat või kedagi teist selleks asjaomast institutsiooni. 23.Kaebuse käsitlus pädevuse osas mõistete „kriisilahendusasutus“, „kriisilahendusrahastu“ ja „liikmesriik“ tõlgendamisel, millest kaebaja on tuletanud vastustajale volitused erandi kohaldamiseks, asudes lõppjäreldusena seisukohale, et Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 tuleb liikmesriigina mõista Tagatisfondi, on ekslik. Vastustaja on sealjuures kohtumenetluses põhjendatult juhtinud tähelepanu, et Tagatisfond on avalik-õiguslik juriidiline isik(

§ 3

lg 1 ) , mille eesmärgiks on muuhulgas koguda vahendeid kriisilahendusmeetmete ja –õiguste rakendamise rahastamiseks, suurendades seeläbi finantssektori usaldusväärsust ja stabiilsust (

§ 2

lg 1 ) ning et Tagatisfond on kriisilahendusasutuseks (Määruse 2015/63 art 3 p 7) mitte aga Eesti kriisilahendusrahastuks, sealjuures kriisilahendusasutuseks on Tagatisfond paralleelselt Finantsinspektsiooniga. 24.Tagatisfondi pädevuses on otsustada osamakse suurus (Määruse 2015/63 artikkel 4,

§ 7319

) ning koguda kriisilahenduse osafondi korralisi osamakseid (Määrus 2015/63,

§ 2lg 4 2 ).

Vastustajale kriisilahendusasutusena antud pädevusest ei tulene Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 sõnaselgelt liikmesriigile antud pädevust otsustada erandi kohaldamise üle. Asjaolu, et otsustus lubada Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 sätestatud erandit Eestis kohaldada võiks avaldada mõju Tagatisfondi kehtestatavate osamaksete suurusele, ei tähenda, et erandi kohaldamise pädevus oleks osaks Tagatisfondi osamaksete kehtestamise pädevusest. Kuivõrd erandi kohaldamise kaalumine ei ole olemuslikult osa osamaksete kehtestamise pädevusest, siis on ekslik ka kaebuse käsitlus, mille kohaselt pidanuks seadusandja diskretsiooniõiguse omistama vastustajale ning vastava volitusnormi andmatajätmise vastuolu Põhiseadusega . Lisaks märgib kohus, et kaebajal puudub alus eeldada seadusandja poolt diskretsiooniõiguse teostamata jätmist seonduvalt Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-ga 5, vastustaja on asjakohaselt juhtinud tähelepanu, et seaduses n.ö. negatiivse regulatsiooni 11 kehtestamine oleks ilmselgelt põhjendamatu ning sellist lahendust ei ole ka normitehniliselt ette nähtud. Tagatisfondil kriisilahendusasutusena ei ole Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 liikmesriigile antud pädevust otsustada erandi kohaldamise üle. 25.Kuivõrd Eesti seadusandja ei ole pidanud vajalikuks Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 sätestatud kaalutlusõiguse alusel kõnealuse erandi kehtestamist seadusega ega ka andnud selleks kellelegi vastavaid volitusi, ei saa nõustuda kaebajaga , et vastustajal lasus kohustus osamakse suuruse määramisel teostada koos muude osamakse suurust puudutavate asjaoludega kaalutlusõigust ka Määruse 2015/63 artikkel 20 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise aluste osas ning et oluliste asjaolude kaalumatajätmine on toonud kaasa kaalutlusveaga otsuse tegemise. Vaidlustatud otsuses on esitatud põhjendused, miks Tagatisfond korraliste osamaksete määramisel Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 sätestatud alternatiivset arvutusmeetodit AS-i DNB Pank ega ka ühegi teise krediidiasutuse ega investeerimisühingu puhul kasutanud ei ole, leides põhjendatult, et kaalutluse teostamiseks määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 alusel puudus Tagatisfondil pädevus, vastav pädevus on liikmesriigil. Samuti on vaidlustatud otsuses vastustaja leidnud, et

§ 7319

lg 1 annab tagatisfondile õiguse kehtestada osamaksete suurused üksnes

-is ja Määruses 2015/63kehtestatud tingimustel ( s.o. eristades väikeseid ja suuri turuosalisi), kuid ei anna õigust otsustada seadusandja eest Määruse 2015/63 artikkel 20 lg-s 5 sätestatud alternatiivi lubamist. 26.Vaidlustatud otsuse õigusvastasuse väite tõenduseks on kaebaja esitanud kohtule Tagatisfondi 29.04.2016 kirja nr 2.1-3/20-2 koos selle lisana 2 saadetud ühtse kriisilahendusnõukogu (SRB) selgitava kirjaga ühtse kriisilahendusfondi 2016.a. osamaksete arvutamise kohta. SRB on kohaldanud kaebaja suhtes Euroopa Liidu nõukogu rakendusmääruse 2015/81 artikkel 8 lõikest 5 tulenevat erandit, mis on analoogne määruse 2015/63 artikli 20 lõikes 5 sätestatud erandiga. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on seega jätnud ebaõigesti Määruse 2015/63 artikkel 20 lõike 5 kohaldamata. Vaidlust ei ole selles, et Euroopa Liidu nõukogu rakendusmäärus EL 2015/81 kehtib alates 01.01.2016 , käesolevas haldusasjas on vaidlus tõusetunud Euroopa Liidu komisjoni määruse 2015/63 rakendamisest, mille alusel toimus osamaksete arvutamine 2015.a. Seega on osamaksete arvutamise aluseks 2015.a. ja 2016.a. erinevad regulatsioonid. Kohus on eespool tsiteerinud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 20 lõiget 5, võrdlusena toob kohus rakendusmääruse EL 2015/81 art 8 lg 5 sõnastuse“ Ilma, et see piiraks delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 10 kohaldamist, teevad krediidiasutused ja investeerimisühingud, kelle varade koguväärtus on 3 000 000 000 eurot või väiksem, määruse (EL) nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 osutatud algse perioodi jooksul kohustuste kogusumma ( ilma omavahendite ja tagatud hoiusteta) esimese 300 000 000 euro eest ühekordse makse summas 50 000 eurot . 300 000 000 eurot ületava kohustuste kogusumma ( ilma omavahendite ja tagatud hoiusteta) eest teevad need krediidiasutused ja investeerimisühingud osamakse vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artiklitele 4-9.“. Viimatitsiteeritud sättest nähtuvalt ei näe see ette liikmesriigi õigust otsustada erandi kohaldamise üle ( nagu on sätestatud 2015/63 artikli 20 lg-s 5). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka kaebaja poolt esile toodud analoogia erandite osas ülalnimetatud määrustes ei tõenda ebavõrdset kohtlamist , samuti vaidlustatud otsuse õigusvastasust. 27.Kaebuse lisana 2 esitatud dokumendi „Päevakorrapunkt nr 2“ näol on vastustaja kinnitusel tegemist ainult Tagatisfondi nõukogu liikmetele sisemiseks kasutamiseks saadetud töödokumendiga, asjas ei ole leidnud kinnitust, nagu oleks osundatud töödokument saadetud 12 kaebuse esitajale tutvumiseks. Kaebuse esitajale saadeti otsuse projekt, milles vastustaja on seisukohal, et tal puudub erandi kohaldamiseks õiguslik alus. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kaebuse esitajal tema suhtes erandi kohaldamiseks kaitstavat ootust tekkida ei saanud , selleks ei andnud alust Tagatisfondi tehtud arvutused ( alternatiiv B) töödokumendis. 28. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. . Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja taotleb kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmist summas 10 518, 24 eurot (käibemaksuga), mis seisnevad volitatud esindaja kuludes. Ülalnimetatud kulu kandmine on tõendatud advokaadibüroo COBALT arvetega ja nende arvete tasumist kinnitavate maksekorraldustega ( tl 121-128). Kulude koosseis ja osutatud õigusabi sisu on kajastatud iga arve juurde lisatud spetsifikatsioonis. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ( vt. kohtuasi nr 3-3-1-28-09, p 11; nr 3-3-1-29-12, p 29, nr 3-3-1-67-14 .32.1). Kohus leiab, et kulud on põhjendatud ja vajalikud ning kulude kandmine tõendatud. Riigikohtu praktikas (otsus haldusasjas nr 3-3-1-58-07, p-d 15 ja 16) on leitud, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga ning Riigikohus on hilisemalt kinnitanud ( otsus haldusasjas 3-3-1-54-12), et see seisukoht on halduskohtumenetluses jätkuvalt kohaldatav. Tagatisfond on avalik-õiguslik juriidiline isik. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole teatud juhtudel välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. (vt Riigikohtu lahendid asjas nr 3-3-1-62-08 p 15, asjas nr 3-3-1-1607 p 13, asjas nr 3-3-1-49-04 p 10). Käesoleval juhul peab kohus vastustaja menetluskulude välja mõistmist õigustavaks asjaoluks seda, et Tagatisfondi ühelgi kolmest töötajast ei ole õigusalast haridust, seega ei saa eeldada, et vastustaja töötajate kvalifikatsioon pidi olema piisav kohtumenetluses osalemiseks, seda eriti olukorras, kus kaebaja osaleb kohtumenetluses professionaalse õigusabi osutaja kaudu. Ülaltoodud põhjendustel leiab kohus, et Tagatisfondi taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik 13