) § 96 järgi on ülalpidamist andma kohustatud isikuteks täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.
lg 2 järgi annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. Asenduskohustust reguleerib
, millise sätte mõtteks on tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Seega on kostjate arvates hagejatel võimalik nende vastu esitada ülalpidamise nõue
lg-tes 1 ja 4 sätestatud viisil, st perioodiliste maksetena iga kalendrikuu eest ette. Hagejad on esitanud kostjate vastu elatise võlgnevuse nõude, millise täitmise kohustust kostjatel ei ole. Lisaks märkisid kostjad, et hagejate seaduslik esindaja ei ole kohtule esitanud kõiki andmeid hagejate ülalpidamiseks saadud elatise kohta. Kostjatele teadaolevalt on hagejatele tasutud ülalpidamiseks 16.11.2014 200 eurot ning 13.12.2014 200 eurot (lisa 1 maksekorraldused). Hagejad ei ole esitanud kohtule ka tõendeid selle kohta, kui palju ja millises summas on hagejad täitemenetluse vahendusel ülalpidamist saanud ning et täitemenetluse abil ei õnnestu lastele ülalpidamist vajalikus ulatuses saada seoses asjaoluga, et laste isal ei ole sissetulekut või vara, mille arvelt saaks kohtuotsust täita. Kostjatele teadaolevalt kuulub hagejate isale ettevõte ning kostjatele teadaolevalt ei ole hagejate isa olnud töötu. 2014. aastal on kostja II tasunud hagejate isale kaks korda võlgnevust, kokku summas 7458 eurot (lisa 2 – 27.01.2014 ja 14.05.2014 maksekorraldused). Seega on kostjate arvates hagejate isal piisavalt nii rahalisi vahendeid kui ka vara enda ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 p-s 12
osas selgitanud, et „Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätte mõtteks kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates.“ Kostjad on hagejaid alates nende sündimisest vabatahtlikult toetanud vastavalt tegelikule vajadusele nii rahaliselt kui ka vajalikke esemeid ostes. Kostjad on alati valmis hagejate eest hoolitsema, on võtnud hagejad endaga kaasa reisile (28.09.- 08.10.13 käisid kostjad koos Iga Türgis puhkamas, 03.01.-15.01.2015 käis K koos kostjaga I Venemaal). August 2015 ostsid kostjad hagejale I kõik neile teadaolevad vajalikud asjad kooliminekuks, kusjuures rahalise ülekande hageja I õppimises järeleaitajale tasumiseks hagejate seaduslik esindaja tagastas (lisa 3 – 04.08.2015 ja 10.08.2015 maksekorraldused). Seega andis hagejate seaduslik esindaja kostjatele oma käitumisega mõista, et hagejatel puudub tegelik vajadus rahalise abi järele. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kostjad käesoleval ajahetkel vajalikuks enda sissetulekute, varalise seisundi ja kohustuste osas selgitusi anda ja tõendeid esitada, et mitte koormata kohtutoimikut hetkel ebavajalike dokumentidega. 3 Maakohtu otsus 07.04.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis välja igakuiselt kostjalt I 100 eurot ja kostjalt II hagejate ülalpidamiseks ja hageja II kasuks ning hageja I kasuks kummalegi 100 eurot kuus, alates 01.01.2016 kuni laste täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. 01.07.2010 jõustunud
järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning
järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb
lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse
lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Eraldi rakendussäte on ette nähtud lahutatud abikaasa ülalpidamise puhuks (
Ülalviidatud sätetest järeldub, et kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne 01.07.2010, saab kohus 01.07.2010 jõustunud
lg 2 järgi mõista kuni 01.07.2010 elatise välja enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 01.07.2010 tuleb
lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada kehtivat perekonnaseadust ning mõista elatis välja kehtiva seaduse sätete alusel. Enne 01.07.2010 reguleeris vanavanemalt lapselapsele elatise välja mõistmist
, mille kohaselt olid vanavanemad, kellel varaline seisund seda võimaldab, kohustatud ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada. Kehtivas seaduses sätestab vastava regulatsiooni
ja § 105 mille kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma teiste hulgas ka teise astme ülenejad sugulased. Sarnaselt enne 01.07.2010 kehtinud
§-le 65, tuleb ka kehtiva
§-de 99 ja 102 kohaselt elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda lapse vajadustest ja ülalpidamiskohuslase varalisest seisundist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad laste vanavanematena laste ülalpidamiseks elatist maksma. Riigikohus on lahendis 3-2-1-75-11 märkinud, et
lg 2 esimeses lauses on kolleegiumi arvates sätestatud lisaalused, millal tekib sugulastel asenduskohustus. Seega tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada nimetatud sätet selliselt, et sugulasel tekib
lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest
lg 1 järgi küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Selline tõlgendus on kolleegiumi arvates kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamisõiguse üldise mõttega.
lg 2 pelgalt grammatiline tõlgendamine viiks olukorrani, kus vanavanematel tekib küll asenduskohustus täisealiseks saanud lapse ülalpidamiseks, kuid mitte alaealise lapse ülalpidamiseks, sest vanemad alaealise lapse ülalpidamise kohustusest
Viimane oleks aga selges vastuolus alaealise lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ega tagaks alaealisele lapsele piisavat kaitset. Ülaltoodud põhjustel leidis kolleegium, et vanavanemal võib
lg 2 esimese lause järgi tekkida oma alaealise lapse ülalpidamiseks asenduskohustus. Selline asenduskohustus tekib vanavanemal
lg 2 järgi juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada. Hoolimata
lg 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole 4 ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Olukorras, et kui
lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue
lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel
lg 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on IBilt kohtutäituri vahendusel täitedokumendiks 04.07.2014 kohtuasi 2-13-56672, sissenõudja IB nõude summa seisuga 30.10.2015 6295,12 eurot, (01.10.2014-30.11.2015) nõude sisuks oli võlg 2427,50 eurot (I kd tl 64-65, 64-68). 26.01.2016 kohtuistungil hageja kinnitab, et laste isa poolt oktoober 2014 elatise maksmist ei toimunud (Ikd lk 69). Tõendist nähtuvalt on hagejate isa võlg seisuga 31.01.2016 6967,62 eurot (Ikd tl 75). Nii enne 01.07.2010 kehtinud
kui kehtiva
mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Kuna laste isa pikaajaliselt ei ole lastele elatist maksnud, on hagejad kohtu hinnangul õigustatult esitanud elatise nõude lapse vanavanemate vastu. Tegemist on kestava olukorraga, kus lastel ei ole võimalik toimetulekuks vajalikus ulatuses oma isalt ülalpidamist saada Vastavalt
on ülalpidamist andma kohustatud isikud täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostjad on laste vanavanemad. Lapsed elavad koos emaga. Tsiviilasjas 2-13-56672 on laste isalt IBilt välja mõistetud elatis laste ülalpidamiseks, kuid laste isalt ei ole õnnestunud ka täitemenetluse abil lastele ülalpidamist saada, sest laste isal ei ole vara, mille arvel saaks kohtuotsust täita. Arvestades nimetatud asjaolusid ja ülalmärgitud põhjendusi, on kostjatel tekkinud
lg 2 järgne kohustus anda lapselastele laste isa asemel ülalpidamist, arvestades muuhulgas kostjate varalist seisundit (
Kostja GB on FIE registrikoodiga XXXXXXX, tegevusalaks kauba müük kioskites ja turgudel ning kostja VB on FIE registrikoodiga XXXXXXX tegevusalaks kaubavedu maanteel (Ikd tl 87-89). Lisaks sellele on kostja GB kinnistu XXXXXXX (I kd lk 94-95) omanik ja kostjad mõlemad on kinnistute XXXXXXX (I kd lk 93-94) ja XXXXXXXX (I kd tl 95-100) omanikud. Kohus ühines hagejate väitega, et kostjate nimele on registreeritud kolm kinnisvara. Maakohus leidis, et kostjad on võimelised laste ülalpidamises osalema. Kostjad on pensionärid, kostja G töövõimetus on 60%, kuid kostja VB töötab ja enda kinnitusel annab ka ülalpidamist kostja GBle. GB töövõimetuspension on 180,97 eurot ja nagu kostjad on ise kinnitanud, et VB annab lisaks veel töövõimetuspensionile oma abikaasale ka ülalpidamist. 5 Kostjate ülalpidamisvõimelisust kinnitavad kostjad 15.03.2016 kohtuistungil, et nad on lastele kõik kooliks vajaliku ostnud, on maksnud abiõpetajale. Vanavanemad on nõus lapselapsi aitama, nad on nõus kandma mingeid lastega seotud kulusid kuid laste emale see ei sobi. Kostjad oma vastuses kohtule on märkinud, et on vabatahtlikult toetanud lapsi, on käinud koos Iga Türgis puhkamas ja VB käis koos KBga Venemaal Ikd tl 52). Hagejate väitel kuni 26.03.2015 kuulus IBile XXXXXXX OÜ osak, millise IB on võõrandanud enda abikaasale VBle. XXXXXXX OÜ on ettevõte, mille kaudu IB tegutseb ja transporditeenust osutab. Eelnimetatust kostjad ei ole teadlikud ning ka notari poolt ei ole välja selgitatud nimetatud vara olemasolu, mille arvel oleks võimalik elatise nõuet täita. Kostjad on vastuväidetes toonud välja oma igapäevased kulutused: kostjatel ei ole rohkem regulaarseid sissetulekuid, kui kostja I töövõimetuspension summas 180,97 eurot. Kontodelt nähtub, et kostjad on pidanud enda ülalpidamiseks võtma ka võlgu. Kostjatel kulub enda ülalpidamiseks kuus ca 506 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Söök-jook ca 136,84 eurot, ühele isikule 68,42 eurot*; Kommunaalkulud (saaja KÜ XXXXXX) ca 89,20 eurot, ühele isikule 44,60 eurot; Elekter (saaja Eesti Energia AS) ca 23,56 eurot, ühele isikule 11,78 eurot; Jalanõudele ja riietele ca 37,52 eurot, ühele isikule 18,76 eurot*; Muud majapidamiskulud ca 32,96 eurot, ühele isikule 16,48 eurot*; Transport ca 69,68 eurot, ühele isikule 34,84*; Sideteenused (saaja AS STV, Telia Eesti AS, Elisa Eesti AS) ca 77 eurot, ühele isikule 38,50 eurot6; Muud ettenägematud kulutused ca 14,08 eurot, ühele isikule 7,04 eurot*; Tervishoid ca 25,16 eurot, kostja I kulu on ca 15,14 eurot (vt lisa 10) ja kostja II kulu on 10,02 eurot*; Kostja II keskmine sissetulek seoses ettevõtlusega on ca 350 eurot kuus. Põhjendatud ei ole kostjate arusaam, et neilt ei ole õige elatist välja mõista seetõttu, et laste kasuks on juba jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, st on olemas täitedokument, mida on ka osaliselt täidetud. Kohus leidis, et kui vanavanemad täidavad
lg 2 järgi vanema ülalpidamiskohustust ja kuna neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Täitemenetluse seadustiku § 48 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kohtu hinnangul saab kohtutäitur lõpetada viidatud sätte alusel täitemenetluse ka osaliselt, s.o osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
lg 2 järgne vanavanemate kohustus anda oma lapselapsele ülalpidamist käib lapse kõigi elusolevate vanavanemate kohta ning neil kõigil tekib osavastutus. Iseenesest on õige kostjate arusaam, et vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad
lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil
6 Kuna lapse üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib
lg 2 järgi sugulussuhteid arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel. Ülaltoodut arvestades pidas kohus kostjatele jõukohaseks mõista kummaltki kostjalt lapselapse ülalpidamiseks elatisena välja igakuiselt kummalegi lapsele 100 krooni. Kohus märkis, et arvestab elatise väljamõistmisel muuhulgas ka asjaoluga, et kostjatel on igapäevaste kulutuste kõrval olnud võimalik lapselastega käia reisimas ning kanda reisikulud ja neil on ka olnud võimalus lastele osta kooliks vajalik. Ülalpidamise nõue on seotud selle eesmärgiga, mis tähendab, et ka vanavanemate elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel peavad lapse huvid olema tähelepanu keskmes (enne 01.07.2010 kehtinud
ja kehtiva
). Seaduseandja selline tahe on seletatav ülalpidamiskohuslaste kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku elatise. Ülalpidamiskohuslase ülesanne lapse eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. Kui kaaluda kõnealusel juhul laste huve saada kostjatelt ülalpidamist ning kostjate huvi säilitada praegust sissetuleku jaotust, mille järgi katab VB üksi mõlema kostja toidukulud ja mõlemal kostjal on tulevikus kinnistule koduna maja, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes ei saa ise oma elu-oluliste vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täiel määral ülalpidamiskohuslastest, s.h kostjatest. Erinevalt varemkehtinud perekonnaseadusest ei näe kehtiv perekonnaseadus ette võimalust, et alaealise lapse ülalpidamiseks vajalik elatis mõistetaks välja alaealise lapse vanema kasuks. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab elatisenõude esitada alaealine laps ise, kes elatise vaidluses saab tegutseda oma seadusliku esindaja (vanema) kaudu. Kuna Harju Maakohus lahendab asja uue seaduse kehtivuse ajal, siis tuleb lähtuda selles seaduses sätestatust. Tsiviilasja toimikumaterjalidest saab järeldada, et RB, kes on alaealiste laste seaduslik esindaja, soovis elatishagi esitada selliselt, et selle saaks ka praegu kehtiva õiguse kohaselt rahuldada ja alates 01.01.2016 mõistetaks elatis välja laste ülalpidamiseks. Eespool toodust tulenevalt tuleb alates 01.07.2010 lugeda lapsed käesolevas tsiviilasjas hagejaks (RKTK 28.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10 p-d 14 ja 18). Erinevalt kehtiva
lg-st 1, ei sätestanud enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus vanavanematelt elatise välja mõistmise puhuks miinimumsummat, millele väljamõistetav elatis pidi vastama. Kehtiv perekonnaseadus elatise miinimumsuuruse osas kohustatud subjektidel vahet ei tee ja näeb § 101 lg-s 1 kõigi ülapidamiskohuslaste osas ühtviisi ette nõude, et elatis alaealisele lapsele ei tohi olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Õigustuse mõista kostjatelt alates 01.01.2016 välja elatis väiksemas summas kui seaduse poolt ettenähtud elatise miinimumsuurus, annab kõnealusel juhul kehtiva
lg 1, mis sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kuna kummaltki kostjalt välja mõistetava elatise summa jääb pärast 01.07.2010 algava perioodi osas oluliselt alla kehtiva
lg-s 1 ettenähtud elatise miinimumsuurust, pidas kohus liigseks lapse vajaduste põhjendatust eraldi tuvastada. Hageja poolt esitatud arvestuse kohaselt kulub lapse ülalpidamiseks vähemalt miinimumelatis ning see on kõnealuse perioodi elukallidust silmas pidades kohtu hinnangul usutav. Kohus leidis, et eeltoodu alusel on hagi osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. 7 Apellatsioonkaebus 05.05.2016 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Samuti paluvad kostjad võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Kaebuse kohaselt ei ole kohtuotsuse resolutsioon kostjatele arusaadav ega selge. Riigikohus asus otsuse nr 3-2-1-64-15 p-s 10 seisukohale, et kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kostjad leiavad, et kohtuotsuse resolutsioon on mitmeti tõlgendatav ning võib tekitada segadust täitmise osas, kuna resolutiivosas puudub täpne sõnastus ja selge arusaam, kui palju iga kostja peab tasuma igakuiselt laste ülalpidamiseks. Asja õige lahendamise eesmärgil kohustub kohus, tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1, hindama asjas kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning sama paragrahvi lõikes 2 on toodud, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus ei ole tsiviilasjas kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis hinnanud. Kohus leidis otsuses, et kostjatel on tekkinud
lg 2 järgne kohustus anda lapselastele laste isa asemel ülalpidamist, arvestades muuhulgas kostjate varalist seisundit (
Samuti leidis kohus otsuses, et kuna laste isa pikaajaliselt ei ole lastele elatist maksnud, on hagejad kohtu hinnangul õigustatult esitanud elatise nõude lapse vanavanemate vastu. Tegemist on kestava olukorraga, kus lastel ei ole võimalik toimetulekuks vajalikus ulatuses oma isalt ülalpidamist saada. Kostjad ei jaga kohtu järeldusi ning on seisukohal, et kohus otsuse tegemisel ei uurinud põhjalikult esitatud tõendeid ning ei võtnud arvesse kostjate poolt esitatud väiteid ja eelkõige ei lähtunud kohus sellest, et tuleb arvestada muuhulgas kostjate varalist seisundit (
Ka ei ole õiged kohtu järeldused kestva olukorra osas. Hagejad on saanud täitemenetluse raames laste isalt elatist ja kohtule hagejate poolt esitatud tõendist kohtutäitur Rocki Alberti poolt koostatud teatest elatise tasumise kohta seisuga 03.12.2015 tuleneb, et viimane laekumine oli 16.11.2015 summas 70 eurot, millest on sissenõudjale 20.11.2015 välja makstud 53,60 eurot. Samuti 15.03.2016 toimunud kohtuistungil hagejate esindaja kinnitas, et viimati laekus kohtutäiturilt veebruari lõpus 2016 260 eurot ja jaanuaris 2016 summat ei laekunud. Seega ei saa väita, et tegemist on kestva olukorraga ja hagejatel ei ole võimalik aastate jooksul täitemenetluse raames elatist saada. Samuti tuleb arvestada seda, et kuna jõustunud otsus on täitemenetluses, siis ei saa välistada, et hagejad saavad käesoleval ajal ka mingeid rahasummasid kohtutäituri vahendusel. Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-75-11 p-s 17 seisukohale, et sugulasel tekib
lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest
lg 1 järgi küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Arvestades ülaltoodut on tegemist olukorraga, kus hagejad ikkagi saavad laste isalt ülalpidamist, mistõttu ei ole õige väita, et täitemenetlus üldse ei anna tulemust ning on perspektiivitu. Samuti kostjad oma 08.03.2016 kohtule esitatud seisukoha p-s 12 teatasid, et vastavalt äriregistri väljatrükile (vastav tõend oli lisatud 08.03.2015 esitatud seisukoha juurde) nähtub, et kuni 26.03.2015 kuulus IBile (laste isale) XXXXXXX OÜ osak, mis oli võõrandatud IBi abikaasale VBle. Selle äriühingu kaudu IB tegutseb, osutab transporditeenust ning omab sissetulekut. Seega on hagejatel võimalus TMS § 188 lg 1 alusel esitada kohtusse tagasivõtmise hagi ning võõrandada laste isale kuuluv osak täitemenetluse kaudu. Kostjad on seisukohal, et asenduskohustuse kohaldamine peab olema rakendatud ainult sel juhul, kui on ilmselge, et kohustatud isiku elukoht või viibimiskoht on teadmata, kui isikul puudub vara ja kui täitemenetlus pika aja jooksul ei andnud tulemusi. Käesolevas asjas ei ole hagejate poolt tõendatud, et olid tehtud kõik vajalikud toimingud ning on kasutatud kõiki seadusega ettenähtud võimalusi elatise laste isalt saamiseks. Seega on 8 kostjad seisukohal, et asenduskohustuste kohaldamiseks ei olnud täidetud kõik eeldused, mistõttu ei olnud alust hagiavalduse rahuldamiseks. Kostjate hinnangul ei ole õige kohtu järeldus, et kostjad on võimelised täitma asenduskohustust ning ülal pidama hagejaid määratud ulatuses. Kohus on valesti hinnanud kostjate võimekust lapsi ülal pidada ilma et kannataks nende elukvaliteet. Kuna tegemist on asenduskohustusega, siis sellega tuleb kindlasti arvestada. Tuleb arvesse võtta ka vanavanemate vanust ning majanduslikke võimalusi. Kostjad märgivad, et tõepoolest on tegemist vanemavanematega, kes on alati tundnud huvi oma lapselaste vastu, on suhelnud oma lapselastega ning on aidanud lapsi, kuid sellest ei pea tulenema automaatselt, et kostjad on võimelised täitma laste isa kohustusi ja ülal pidama lapsi igakuiselt määratud suuruses. Kohus ei võtnud elatise arvestamisel arvesse juba tasutud summasid. Vastavalt 15.03.2016 kohtuistungi protokollile hagejate esindaja kinnitas, et viimati laekus kohtutäiturilt veebruari lõpus 2016 260 eurot. Laste ema poolt esitatud väited on kohus jätnud otsuse tegemisel ning elatise väljamõistmisel tähelepanuta ja arvestamata. Kostjad on seisukohal, et kui hagejad nõuavad elatise tasumist alates 01.01.2016 ning menetluse käigus selgus, et laste isa poolt oli kohtutäituri vahendusel tasutud veebruaris 2016 260 eurot, siis see summa pidi olema tasaarvestatud kohtu poolt otsuse tegemisel. Kohtu järeldused kostjate majandusliku seisundi kohta on ebaõiged. Kohus pidi otsuse tegemisel arvestama kostja GB majanduslikku seisundit, kuna kostja oma sissetuleku alusel ei ole võimeline oma lapselastele ülalpidamist andma kahjustamata enda tavalist ülalpidamist. Puudutavalt väidet, et kostja GB on FIE registrikoodiga XXXXXX, siis GB on esitanud kohtule (08.03.2016 lisatud seisukohale lisa nr 2)
lg 1 kohaselt, kui isik on käesoleva seaduse § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt võib vanavanemal
lg 2 esimese lause järgi tekkida oma alaealise lapselapse ülalpidamiseks asenduskohustus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-75-11 leidnud: «Selline asenduskohustus tekib vanavanemal
lg 2 järgi juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada. Hoolimata
lg 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud». Olukorras, et kui
lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue
lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib 10 ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel
lg 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Kuna lapse üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib
lg 2 järgi sugulussuhteid arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ning otsuses piisavalt põhjendanud, miks hagi kuulub rahuldamisele osaliselt mõlema kostja osas 100 euro ulatuses. Ka on maakohus tuvastanud asjas esitatud tõendite alusel põhjendatult, et laste isa ei täida ülalpidamiskohustust ning et vanavanemate varanduslik seis võimaldab lastelaste ülalpidamist 100 euro ulatuses kuus osaliselt toetada. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Vastates apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei võtnud põhjendatult arvesse laste isa poolt veebruaris 2016 tasutud 260 eurot kokku kahele lapsele. IBilt on Harju Maakohtu 04.07.2014 otsusega välja mõistetud igakuuliselt elatis ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummagi lapse kasuks. Seega ei ole IB laste vanemana täitnud täielikult ülalpidamiskohustust ka veebruaris 2016. Ülaltoodu alusel ei kuulu kostjate apellatsioonkaebus rahuldamisele. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 442 lg 5 alusel lahendab ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsiooniga ka kostjate seni lahendamata taotlused. Apellatsioonkaebuses taotlesid kostjad võtta tsiviilasja nr 2-1512030 materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid – 18.03.2016 sõlmitud laenulepingu ja laenu tagastamise graafiku ja maaklerilepingu kostjate elukohana kasutatava korteriomandi asukohaga XXXXXXX võõrandamiseks. Nimetatud tõenditega soovivad kostjad apellatsioonkaebusest nähtuvalt tõendada asjaolu, et kostjatel ei ole piisaval määral vahendeid täitmaks oma ülalpidamiskohustust lapselaste ees kohtu määratud ulatuses. Kostjad põhejndavad taotletud tõendite vastuvõtmist sellega, et kaebuses kirjeldatud asjaolusid varem ei olnud. Tegemist on uute asjaoludega, mida kostjad soovivad tõendada uute tõenditega. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ning kostjate 05.05.2016 apellatsioonkaebusele lisatud tõenditega, leiab, et taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest nähtuvalt on tõendid tekkinud märtsikuus 2016, s.o enne asja lahendava maakohtu otsuse tegemist. Kostjate taotlusest ei selgu, millisel põhjusel oli kostjatel takistatud vastavate tõendite esitamine maakohtu menetluses. Seega ei ole kostjad toonud taotluses esile asjaolusid, mis annaksid aluse apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kuivõrd apellatsioonkaebusele lisatud tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks. 11 13.06.2016 esitatud menetlusdokumendis esitasid kostjad taotluse tõendite kogumiseks, paludes teha kohtutäitur Rocki Albertile järelpärimine eesmärgiga selgitada välja, millised rahasummad on IB hagejatele ja RBle tasunud Harju Maakohtu 04.07.2014 kohtuotsuse nr 213-56672 alusel alates 01.12.2015 kuni käesoleva ajani. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul seaduses sätestatud aluseid tõendi kogumiseks apellatsioonimenetluses. TsMS 236 lg 2 kohaselt, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjate taotlus tõendite kogumiseks ei ole põhjendatud. Kostjate taotletud tõend selle kohta, millises ulatuses on laste isa tasunud lastele kohtutäituri vahendusel elatist, ei ole antud juhul vanavanematelt asenduskohustusena ülalpidamise andmise osas TsMS § 238 mõttes asjakohane. Kostjate poolt taotluses esiletoodud asjaolu, et laste isa on kohtutäituri vahendusel osaliselt maksnud temalt otsusega hagejate kasuks välja mõistetud elatist, ei vabasta kostjaid vanavanematena ülalpidamiskohustusest, kuivõrd lapse isalt elatise väljamõistmise kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni. Lisaks nähtub kohtule esitatud hagejate elatise arvestusest (kd I tl 113), et detsembris 2015 ja jaanuaris 2016 ei ole laste isa elatise maksmise kohustust täitnud. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. Vastavalt TsMS-i § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hagejad apellatsioonimenetluses osalenud seadusliku esindaja vahendusel, mistõttu puuduvad hagejatel kulud lepingulisele esindajale. Ka ei nähtu toimiku materjalidest, et hagejad oleksid apellatsioonimenetluses kandnud muid kulusid. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsioonimenetluses kantud hagejate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.