Obsah (5)

§ 14§ 45§ 55§ 50§ 90

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-100 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Kirill Dmitrijenko kaebus hüvitamise nõudes kin

§ 14lg 3 ja VSk

E § 8 lg 2 alusel. Kaebaja viibis lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil vahistatu töötab või õpib. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang õigusaktidest.

1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 224 päeva, millest vaid 61-l päeval jäi talle tagatud põrandapind koos WC-ga arvutatuna alla 3 m2 ja oli 2,98 m
2. Alates 01.01.2014, mil VSkE § 6 lg 6 kohaselt pidi kinnipeetavale kambris olema vähemalt 3 m2 põrandapinda, oli talle tagatud põrandapind vahemikus 3,58-8,15 m
3. Seega puudub Tallinna vangla tegevuses õigusvastasus. Kohtu seisukoht
4. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt.
5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse 2 alandamise ja tervise kahjustamise korral. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHK 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). 13.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m

1. Vaidlusalune periood ulatub nii enne 01.01.2014 kehtinud kui sellest alates kehtiva VSkE § 6 lg 6 mõjualasse.
2. Kaebaja sisustab oma õiguste rikkumise peamiselt kambris vaba põrandapinna vähesusega. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Otsuses Tunis vs Eesti, samuti Jevšik vs Slovenia, jättis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta tualeti alune pind. Seega on vastustaja arvestus elamispinna osas, mis on toodud kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsuses, ebaõige. Selles otsuses on arvestatud ühele kambris viibivale isikule põrandapinna arvestuses pinna hulka ka tualeti alune pind. Samas leiab kohus, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Nii EIK lahendites kui ka VSkE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrisest põrandapinnast iga isiku kohta, mitte kambri sisustusest vabast põrandapinnast. EIK otsuses asjas Tunis vs Eesti p-des 9, 11 ja 46 kui ka 9.01.2014 otsuses asjas Jevšik vs Sloveenia p-des 7, 21 ja 25 on EIK lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetute jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Toodud seisukoht on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga.
3. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (19.03.2013.a otsus nr 7910/10 Blejusca vs Rumeenia, 19.12.2013 otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, 11.02.2010 otsus nr 43589/02 Salakhudtinov vs Venemaa). EIK hinnangul tuleb seejuures arvestada ka muid tingimusi (10.05.2007 otsus nr 1443/05 Modarca vs Moldaavia). Seega saab pidada olukorda, kus kambris on ühe isiku kohta põrandapinda alla 3 m3, EIK praktika kohaselt EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks.
4. Vastustaja otsuse järgi viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites järgmiselt: Kamber Kambris oldud päevad Kambris viibinud kinnipeetavate arv Kambri pind (m2) WC-ta Põrandapind ühe isiku kohta (m2) 133 27 5 (25 päeval) 4 (2 päeval) 14,67 2,93 3,67 3 715 714 2 12 1 (2 päeval) 2 (14 päeval) 11,9 11,7 11,9 5,85 716 13 2 (13 päeval) 11,6 5,8 461 133 232 74 1 3 142 31 129 2 Kokku: 224 6 (61 päeval) 5 (66 päeval) 4 (9 päeval) 3 (1 päeval) 1 (3 päeval) 4 (25 päeval) 3 (5 päeval) 2 (1 päeval) 15,07 7,4 4 (2 päeval) 14,87 16,4 14,57 2,73 3,28 4,01 5,02 7,4 3,64 4,86 7,29 3,72 Vastustaja poolt esitatud andmetest lähtudes järeldub, et kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil ühtegi päeva kambris, kus ühele isikule oleks olnud põrandapinda alla 2,5 m
5. Seega sel perioodil siseriikliku õigusega määratud nõudeid kaebaja suhtes ei rikutud. 86 päeval viibis kaebaja kambrites pinnaga 2,5-2,99 m2 isiku kohta ja vaba pinnaga üle 3,0 m2 isiku kohta 138 päeval.
6. Järgnevalt hindab kohus, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane. Kohtu hinnangul on EIK hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ega pole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Antud asjas viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5-2,99 m2, kokku 86 päeval. 25 päeval viibis kaebaja kambris nr 133, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,93 m2 ja 61 päeval kambris nr 461, kus vaba põrandapinda isiku kohta oli 2,73 m
7. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja viibis kinnises osakonnas, tuleb kinnipidamistingimusi, kus pinda oli ühe isiku kohta alla 3,0 m2, pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Kambri tingimusi põrandapinna suurusest tulenevalt, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, kohus õigusvastaseks ei pea. Põrandapind isiku kohta 3,0 m2 ja enam ületab ka kuni 31.12.2013.a kehtinud VSkE nõude ning EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambreid oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul värskes õhus viibida, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas, kambrid olid valgustatud, ei saa kinnipidamistingimusi sellises olukorras pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Täpsemalt hindab kohus neid asjaolusid edaspidi.
8. Kaebaja on lisaks põrandapinna vähesusele osundanud ka teistele puudustele Tallinna Vangla tingimustes (vt.otsuse p 6). Kohus on seisukohal, et kaebaja väide, et kambrites puudus privaatsus, puudus võimalus tegeleda spordiga, nädalas võimaldati ainult üks 10-minutline dušikord, akendele paigaldatud 4 metallplaadid takistasid õhuvahetust, et reeglina sai viibida vabas õhus ainult 1 tund ööpäevas jalutusboksis, mille suurus oli 2,4x4,7 m2, on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed. Kaebaja ei ole ei vastustajale esitatud kahe leheküljelises kahjunõudes (tlk.14) ega kohtule esitatud kaebuses ühtegi neist väidetest täpsemalt põhjendanud ega ka selgitanud, miks selliste väidetega tuleb kaebaja alles välja rohkem kui aasta hiljem. Tallinna Vangla on kaebaja kahjunõude läbivaatamise lahendis andnud täpse vastuse kõikidele kaebaja poolt esitatud etteheidetele. Nii on vastustaja märkinud, et kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peaks omaette kamber olema privaatsuse tagamiseks. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, millises kambris ja mitme kinnipeetavaga kambris ta soovib karistust kanda. Samas on kaebajale olnud tagatud WC kasutamise privaatsus, kuna kambrites, kus kaebaja on olnud, on WC olnud eraldi ja uksega suletav. 19.

§ 55

lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Seda kaebajale võimaldati. Kohus nõustub vastustaja poolt välja toodud seisukohaga, et ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei täpsusta, millises mahus ja milliseid vahendeid kasutades tuleb kehakultuuriga tegelemist tagada. Seejuures puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemist talle meeldival ajal ja sobivas kohas. Kinnipeetaval on võimalik teatud määral kehakultuuriga tegeleda ka jalutuskäigu ajal ja ka kambris. Kõik harjutused ei vaja suurt põrandapinda.

1. Kohus leiab, et kui kambri valgustus oli ebapiisav ning et kui kambris ja jalutuskäikudel mängis pidevalt valju muusika, mis mõjutas psühholoogilist kaebaja heaolu ja selle kaudu tervist, oli kaebajal võimalik koheselt esitada vanglale kas märgukiri või taotlus nende tegurite kõrvaldamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks vaidlusalusel ajal seda teinud, samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, et tema tervis oleks sel ajal või hiljem halvenenud või ta oleks olnud sunnitud arsti poole pöörduma.
2. Vastustaja on kaebaja kahju nõudele esitatud vastustes märkinud, et kambrites on osaline sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon, kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu, samuti on kambrites kütteperioodil keskküte. Kõik need vahendid peaksid tagama optimaalse õhuniiskuse kambrites. Õigusaktides ei ole keelatud pesu kambris kuivatada ega vastustajal kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamiseks. Kohus ei pea ka usutavaks, et kogu Tallinnas Vanglas viibimise ajal olid kambrid, kus kaebaja viibis, pidevalt niisked ja rõsked. Vastustaja on põhjendanud, millistel põhjustel on akendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid – julgeoleku tagamiseks tuleb välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu. Samas ei takista need õhuliikumist. Nagu märgitud, on vanglas ka sundventilatsioon ja õhuhulka on võimalik reguleerida kinnipeetavatel selleks ettenähtud õhutusava kaudu.
3. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega pesemisvõimaluse nõuetele mittevastavuse osas.

§ 50

lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš vähemalt kord nädalas. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. VSkE § 7 lg 7 sätestab, et kambri sisustuses on pesemiskoht võimalusel. Seega spetsiaalne pesemiskoht kambris on küll soovituslik, kuid spetsiaalse sooja veega pesemiskoha puudumine kambris ei ole käsitatav kaebaja õiguste piiramisega. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise võimalus kambris. Euroopa Vanglareeglistikus toodud seisukohad on soovituslikud, mitte täitmiseks kohustuslikud.

1. Vastustaja kinnitusel, oli kambrites, kus kaebaja viibis nii kunstlik valgustus kui ka 5 loomulik valgustus, mis kindlustab kambrite piisava valgustatuse. Kaebaja poolt ühtegi etteheidet kambri valgustatuse osas sel perioodil esitatud ei ole. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, milles täpselt ebapiisav kunstlik valgustus seisnes, ning kas ja milliseid tagajärgi see kaebajale põhjustas.
2. Kaebaja on märkinud, et kambrist väljaspool sai ta liikuda ainult 1 tunni seoses jalutuskäikudega boksis, mille suurus oli 2,4x4,7 m. Rohkem selgitusi või põhjendusi kaebaja esitanud ei ole. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tegutsenud kaebaja suhtes selles osas õigusvastaselt, kui hoidis kaebuse esitajat 23 tundi lukustatud kambris.

§ 90

lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kogu vaidlusaluse perioodi oli kaebaja vahistatu staatuses ja seega vangla tegevus ei olnud selles osas kehtiva õigusega vastuolus. Hüvitis ja selle suurus

1. Kaebaja loeb kohaseks hüvitiseks mittevaralise kahju tekitamise eest kinnipidamisel mittenõuetekohases kambris 14 eurot päevas. Kuna kaebaja taotleb kahju hüvitamist kogu kaebuses näidatud perioodi osas, so 224 päeva eest, moodustab kaebaja rahaline nõue 3136 eurot. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika).
2. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on EIK lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13). Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste kohus (10.01.2012 otsus asjas nr 60800/08 Ananyev jt. vs Venemaa).
3. Kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaolust, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Saab järeldada, et kahju hüvitamise taotluse esitamise ajendiks on olnud EIK lahend Tunis vs Eesti. Eeltoodu ei vähenda kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel.
4. Kohus on seisukohal, et rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult periood, millal kaebaja viibis kinnises osakonnas kambris nr 461, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 2,73 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kokku
5. Kohtu hinnangul on siin tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi. Kaebaja viibimisel tingimustes, kus põrandapinna suuruseks isiku kohta oli 25 päeval 2,93 m2, ei olnud kaebaja 6 õiguste rikkumine sedavõrd intensiivne, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Seda, et põrandapinna suurus isiku kohta oli sel ajal 0,07 m2 alla 3 m2, saab lugeda minimaalseks.
6. Eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 2 eurot päeva eest. Seega kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele mittevaraline kahju hüvitis kokku summas 122 eurot (61x2). Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei ole alati olnud pikaajalised. Kohus arvestab seejuures ka sellega, et kohtulahendites, mis puudutavad kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas aastatel 2013-2014, on välja toonud, et ka vahistatutel oli Tallinna Vanglas tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, samuti väljastati nende kambritesse isikikke raadioid ja televiisoreid, võimalus oli saada pakke. Sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus, võimaluste piires võimaldati ka vahistatule hõivetegevust. Vahistatute käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Nagu märgitud, ei tuvastanud kohus eelnevalt muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kohus arvestab ka senist riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades.
7. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. Riigikohtu halduskolleegium on 10.09.
8. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 (p 9) selgitanud, et kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muuhulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Samas ei nähtu kohtule ka, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seetõttu leiab kohus, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitusnõude rahuldamist. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna vanglalt Kirill Dmitrijenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 122 eurot. Ülejäänud oas jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja on kaebuses taotlenud väljamõistetud hüvitise kandmist tema vanglasisesele arvelduskontole. Kuna kaebaja on vanglast vabanenud, tuleb kaebajal otsuse jõustumisel teatada vastustajale andmed, kuhu on võimalik väljamõistetud summa üle kanda. Menetluskulud
9. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kumbki pool ei ole kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 7