3-15-2762/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2016; Pärnu Haldusasja number 3-15-2762 Haldusasi K. P kaebus Maksu- ja Tolliameti 05.10.2015 korralduse nr 137/590-8 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – K. P, volitatud esindaja advokaat Henrik Kirsimäe; RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu;
2. Lõpetada haldusasja nr 3-15-2762 menetlus sunniraha rakendamist puudutavas osas;
3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata;
4. Menetluskulud jätta poolte endi kanda Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 07.07.
5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. K. P esitas Tallinna Halduskohtule 04.11.2015 kaebuse Maksu- ja Tolliameti 05.10.2015 korralduse nr 13-7/590-8 tühistamise nõudes ja 05.11.2015 ka esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud korralduse nr 13-7/590-8 täitmise peatamiseks. Vaidlustatud korraldusega määrati varasema korralduse nr 13-7/590-7 täitmise uueks tähtajaks 09.10.2015 ning rakendati selle täitmata jätmise sunniraha summas 260 eurot.
7. Tallinna Halduskohtu 12.11.2015 määrusega jäeti K. P esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata esialgse õiguskaitse vajaduse ära langemisel. Maksu- ja Tolliamet kinnitas, et pärast vastutusotsuse projekti väljastamist ei ole vastustajal enam huvi K. P suhtes sunniraha rakendada ja et 02.11.2015 õiendi alusel on vastav sunniraha kanne tühistatud ning palutud vastav kanne maksukohustuslaste registrist kustutada.
8. Tallinna Halduskohtu 01.04.2016 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 61). Maksu- ja Tolliamet vastas kaebusele 03.05.
10. Tallinna Halduskohtu 17.05.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 75).
11. Maksu- ja Tolliamet esitas 03.06.2016 täiendava selgituse (tl 76-78). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
12. Vaidlusalune 05.10.2015 korraldus nr 13-7/590-8 on õigustühine, kuna see põhineb 08.09.2015 korraldusel nr 13-7/590-7, mis on omakorda tühine. Maksuhalduri nõutud teave, vähemalt 08.09.2015 korraldusele lisatud kirjalike seletuste protokolli kohaselt, puudutab kolmandat isikut KHG Projekt OÜ, kellega kaebajal ei ole mistahes puutumust. Seega ei oma korraldus PC Center
13. aasta augustikuu maksukohustuse ja maksustamise ning kaebaja vastutusotsuse seisukohast tähendust. Kaebaja arvates ei ole vaidlustatud haldusaktiga taotletav eesmärk seaduslik. Vaidlusalune korraldus on koostatud õigusvastaselt, kuna see põhineb valedel õiguslikel alustel. VASTUSTAJA SEISUKOHT
14. Vastustaja leiab, et kaebuses esitatud seisukohad ja põhjendused ei anna alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks.
15. Kaebuses viidatud Maksu- ja Tolliameti 08.09.2015 korraldust nr 13-7/590-7 ei ole vaidlustatud ning see on kehtiv. Põhjendused, mis seonduvad Maksu- ja Tolliameti 08.09.2015 korraldusega nr 137/590-7 ei ole asjakohased ning need tuleb jätta arvestamata.
16. Vaidlustatud korraldusega nr 13-7/590-8 andis maksuhaldur 08.09.2015 korralduse täitmiseks uue tähtaja, milleks oli 09.10.
17. Kuna 02.11.2015 oli menetlus jõudnud etappi, kus K. Ple oli väljastamisel vastutusotsuse projekt, puudus Maksu- ja Tolliametil huvi K. P suhtes sunniraha rakendada. Maksuhaldur tühistas 02.11.2015 koostatud õiendi alusel maksukohustuslaste registrist sunniraha kande 03.11.
18. Kaebajale koostatud vastutusotsuse kuuendal leheküljel konstateerib maksuhaldur, et kaebaja ei ole täitnud 08.09.2015 korraldust. Seega ei ole kaebaja vastutusmenetluses järginud kaasaaitamiskohustust. Vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamisel saaks aga järeldada, et kaebajal ei olnudki Maksu- ja Tolliameti 08.09.2015 korralduse täitmise kohustust. Vastustaja leiab, et pärast korralduse tegemist aset leidnud sündmused ja selle kohta esitatud asjaolud ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks. Seega on vaidlustatud 05.10.2015 korraldus, mis seostub varasema korralduse täitmiseks uue tähtaja andmisega, õiguspärane.
19. Täiendavas, 03.06.2016 esitatud, seisukohas toob vastustaja välja, et tema hinnangul ei kohaldu käesolevas vaidluses Riigikohtu 13.11.2014 lahendi nr 3-3-1-44-14 punktis 12 tehtud viide HKMS § 152 lg 1 punktile 4, sest vaidlustatud haldusakt ei ole puudulikult vormistatud, mis tingiks vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamist ning kehtima jääks õiguspärane haldusakt. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas esitanud uusi tõendeid, mis tingiks kestvalt isiku õigusi piirava haldusakti kehtetuks tunnistamise. Juhul kui vastustaja peaks tunnistama kehtetuks õiguspärase haldusakti, võimaldaks see vastustajalt välja mõista menetluskulud. Veelgi enam, vastutusotsuse vaidlustamisel oleks kaebajal võimalus väita, et maksuhaldur on teinud kaebajale põhjendamatult etteheiteid seoses kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega. Kaebuses esitatud seisukohad ja 2 põhjendused ei anna alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks ning vaidlustatud haldusakt ei ole muutnud ainetuks. KOHTU PÕHJENDUSED
20. Kohus, analüüsinud poolte esitatud seisukohti ja tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses, leiab, et haldusasja menetlus tuleb sunniraha rakendamist puudutavas osas lõpetada. 05.10.2015 korraldusega nr 13-7/590-8 antud täiendava tähtaja määramist puudutavas osas jääb aga kaebus rahuldamata.
21. Sunniraha rakendamise korraldusi on varasemas kohtupraktikas käsitatud haldusaktidena. Samas on ühes Riigikohtu hiljutises lahendis kohtuasjas 3-3-1-72-14 märgitud, et sunniraha tasumise nõue kui dokument ei ole oma olemuselt mitte haldusakt, vaid menetlustoiming, sest sellega teavitatakse adressaati tema vastu alustatud sunniraha rakendamise menetlusest (p 11). Ka käesoleval juhul teavitati vaidlusaluse dokumendiga kaebajat, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ja et sunniraha tasumata jätmise korral nõutakse see sisse vastavalt maksukorralduse seaduse § 128 lõikes 4 sätestatule. Seega võiks vaidlusalust korraldust pidada toiminguks. Siiski tuleb käesoleva haldusasja lahendamisel silmas pidada, et lisaks sunniraha tasumise kohustusele on vaidlusaluse korraldusega antud kaebajale ka täiendav tähtaeg Maksu- ja Tolliameti 08.09.2015 korralduse nr 13-7/590-7 täitmiseks. Seega on vastustaja muutnud kaebaja suhtes eelnevalt kindlaksmääratud kohustust, mistõttu leiab kohus, et vaidlusaluse korralduse nr 13-7/590-8 käsitamine haldusaktina ei ole välistatud. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvesse võttes ei ole sellel aga määravat tähtsust, sest sunniraha rakendamist puudutavas osas tuleb menetlus nagunii lõpetada. Arutlus selle üle, kas asjassepuutuvate otsustuste puhul oli tegemist haldusakti või toiminguga, vaidluse põhiolemust ei muuda.
22. Vastustaja on kohtule kinnitanud ja ka kaebajale 09.11.2015 teada andnud (tl 31), et 05.10.2015 korralduse nr 13-7/590-8 alusel määratud sunniraha tasumise kohustus on tühistatud. Maksu- ja Tolliameti 02.11.2015 õiendist nr 8-11/156 nähtub, et kaebajale määratud sunniraha kustutamise registrist tingis asjaolu, et korraldust ei õnnestunud kaebajale kätte toimetada ning menetlus on jõudnud etappi, kus sunniraha rakendamise suhtes puudub huvi (tl 45). Hiljemalt 09.11.2015 sai sellest teada ka kaebaja (vt vastus, tl 28). Seega esineb sunniraha rakendamist puudutavas osas alus menetluse lõpetamiseks (HKMS § 152 lg 1 p 4). See seostub ka kaebaja eesmärgiga saavutada sunniraha tasumise kohustusest vabanemine, kusjuures kaebaja pidas õigeks esitada sellekohane tühistamiskaebus. Kuivõrd on selge, et kaebajalt sunniraha tasumist ei nõuta, ei ole määravat tähendust sellel, kas lõpetada menetlus seetõttu, et vaidlustatud haldusakt on ühes osas kehtetuks tunnistatud või seetõttu, et nõutav toiming on tehtud. Olukorras, kus kaebaja on vaidluse tulemusena saavutanud vähemalt osaliselt oma eesmärgi, peab kohus võimalikuks selles osas menetlus lõpetada. Arvestades asjaolu, et kaebaja ise ei ole sunniraha maksuhaldurile tasunud ning vastustaja kinnitusel seda enam ka ei nõuta, on ilmne, et menetluse jätkamine lähtuvalt HKMS § 152 lõikes 2 sätestatust ei ole vajalik. Seega lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja nr 3-15-2762 menetluse osas, mis puudutab sunniraha rakendamist.
23. Järgnevalt hindab kohus seda, kas vastustaja 05.10.2015 korraldus nr 13-7/590-8 oli osas, millega kaebajale anti täiendav tähtaeg eelneva korraldusega pandud kohustuse täitmiseks, õiguspärane. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul on maksuhaldur nõudnud kaebajalt teabe esitamist
24. 09.2015 korraldusega nr 13-7/590-
25. Korraldus on kaebajale teatavaks tehtud ning kuigi kaebaja vaidlustas selle vaidemenetluses, ei ole ta kohtumenetluses nimetatud korralduse tühistamist nõudnud. Kuivõrd ka kohtule teadaolevalt ei ole vastustaja nimetatud korraldust kehtetuks tunnistanud, lähtub 3 kohus eeldusest, et nimetatud korraldus on kehtiv. Seega ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel enam sisulist tähendust sellel, kas varasem korraldus teabe esitamiseks oli õiguspärane või mitte ning kohus jätab kaebaja sellekohased väited tähelepanuta. Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja isegi püüdnud nimetatud korraldust täita. Ühtlasi ei saa pidada ka usutavaks, et ühelegi küsimusele polnud võimalik vastata. Olukorras, kus kehtiva haldusakti alusel on kaebajalt maksukorralduse seadusele tuginedes teavet nõutud ning uue korraldusega antakse kaebajale selle täitmiseks täiendav tähtaeg, ei saa vastavat korraldust täiendava tähtaja andmist puudutavas osas õigusvastaseks pidada. Seega tuleb kaebus selles osas rahuldamata jätta.
26. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul on kaebus küll osaliselt rahuldamata jäetud ning osaliselt on menetlus lõpetud, kuid sunniraha nõudmisest loobumine ei olnud asjaoludest nähtuvalt tingitud kaebuse esitamisest. Seega jäävad võimalikud menetluskulud protsessiosaliste endi kanda. Kohtu määratud tähtaja jooksul kumbki menetlusosaline menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ka ei esitanud ning see on menetluskulude protsessiosaliste endi kanda jätmise täiendav alus. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4