Obsah (8)

§ 218§ 187§ 231§ 439§ 164§ 177§ 370§ 373

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 08.07.201

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis määrab vastavalt

§-le 174 lg. 4 kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist

§-is 177 lg. 2 sätestatud korras. Asjaolud J.L. (nüüd V) esitas 11.11.2014 Pärnu Maakohtusse hagi O. L. vastu ühisvara jagamiseks. Pooled sõlmisid XXXXXXXXX riigis abielu XX.XX.XXXX ning XXXXX kolisid Eestisse elama. Abielu ajal soetasid abikaasad ühisvarana kinnistu XXXXX XXX, turuväärtusega on 250 000 krooni; sõiduauto M. P., turuväärtusega 14 000 eurot; kaks mootorratast, kokku turuväärtusega 7200 eurot; haagis väärtusega 450 eurot. Lisaks soetasid pooled vallasasju 7450 euro eest. Hageja palus jagada poolte ühisvara nii, et talle jääb vallasasjadest tolmuimeja, kapp, kummut ja kaks vitriini koguväärtusega 2000 eurot. Kostjale jätta muud abielu ajal soetatud asjad, sh kinnistu, koguväärtusega 277 100 eurot. Kostjalt tuleb mõista välja hageja kasuks hüvitis 137 550 eurot. Samuti tuleb jagada poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid. Pooled, soetades kinnistu, määrasid kindlaks, et kinnistu soetatakse kaasomandisse. Seega on pooled vara jaganud ning arutluse all on ainult hüvitise suurus, kuna hageja on nõus, et kogu kinnistu jääb kostjale. Ühisvaral kohustusi ei lasu. Asjaolu, et pooled võtsid kinnistu soetamiseks AS-ist Swedbank laenu, ei oma ühisvara jagamisel tähtsust. See oli kostja vaba tahe, et ta solidaarvõlgnikuna tasus võetud pangalaenu. Kui kostja leiab, et tal on hageja vastu nõudeõigus tulenevalt sellest, et ta on panga ees kohustuse täinud, siis on tal õigus VÕS § 69 lg 2 alusel pöörduda nõudega hageja vastu, kuid see ei ole ühisvara jagamisega seotud. Kostja vastus ja vastuhagi Kostja nõustus hagiga osaliselt. Kostja esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks 15.12.

1. Poolte ühisvara tuleb jagada arvestusega, et XXXXXX asuv kinnistu on soetatud 100% kostja lahusvara arvel. Seega tuleb kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Kinnistu tuleb jätta O. L. ainuomandisse hagejale hüvitist määramata. Kostja lahusvaraks, mille arvelt kinnistu soetati, oli kostja emalt kingitusena saadud raha, kostja poolt enne abielu soetatud nelja auto ja nelja mootorratta müügist saadud raha, kostja poolt enne abiellumist soetatud Norra maja müügist ja üürist saadud raha. Kostja palus jagada poolte ühisvarasse kuuluvad vallasasjad, mida hageja hagis ei nimetanud. Kostja ei vaielnud vastu hageja nõudele vallasjasade esemelisele jagamisele osas, mida hageja soovis endale jätta. Kostja nõustus, et jagada tuleb poolte arvelduskontodel olev raha võrdsetes osades. Maakohtu otsus 2 Pärnu Maakohus rahuldas 11.12.2015 otsusega J. V-i hagi ja O. L. vastuhagi. Kohus jagas poolte ühisvara alljärgnevalt: J. V-i ainuomandisse tolmuimeja, üks kapp, kummut, kaks vitriinkappi, kaks käterätti, kaks voodipesukomplekti, vaip, elektrooniline munakeetja, aiadekoratsioon, mootorratta varustus. O. L. ainuomandisse sõiduauto M. P., registreerimismärgiga XXXXXX. Jätta O. L. ainuomandisse haagis B-T., registreerimismärgiga XXXXX, mootorratas B., mootorratas H., televiisor L, nahkdiivanite komplekt (3+2+1), diivanikomplekt (3+1+1), diivan, nõudepesumasin, arvuti ja monitor, kaks stereosüsteemi, kuus vaipa, kogu maja kardinad 13 tükki, tööriistakomplekt, muruniiduk, tammepuust laud ja 6 tooli, kaks kappi. J. V. omandisse jättis kohus tema Swedbank AS kontol XXXXXXXXXXXXXX rahalised vahendid 113,92 eurot. O. L. omandisse tema Swedbank AS kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXX rahalised vahendid 459,62 eurot, SpareBank kontol nr XXXXXXXXXXXX olevad rahalised vahendid 3016,21 eurot, SpareBank kogumiskontol nr XXXXXXXXXXXX olevad rahalised vahendid 11 832,27 eurot. Kohus mõistis O. L.lt J. V-i kasuks rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara eest 19 372,59 eurot. Kohus määras lõpetada J. V-i (endine L.) ja O. L. kaasomandi kinnisasjale, mis kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX, asukohaga XXX. Kaasomandi lõpetamisel tunnistada O. L. ainuomandiõigust kinnistule. Kohus tuvastas J. V. tahteavalduse anda nõusolek kinnistusraamatus alljärgnevate kannete tegemiseks: kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXX II jakku sisse kantud omanikud - O. L. ½ kaasomandist, J. L.. 1/2 kaasomandist. Kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX II jakku sisse ainuomanikuna O. L.. Kohus jättis rahuldamata O. L. vastuhagi J. V-i vastu osas, milles O. L. taotles sõiduauto M. P., reg.nr XXXXXX ja mootorratta B. O. L. lahusvaraks tunnistamist. Kohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskuludest 50% kostja kanda ja 50% hageja kanda. Kohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-tele 1 ja 2, §-le 25, § 27 lg 2 p-le
2. Kohus leidis, et poolte abielu lahutati kohtuotsusega 03.03.
3. Kohtuotsus jõustus 07.04.
4. Kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX on 03.10.2006 kaasomanikena 04.09.2006 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud O. L. ½ kaasomanikuna ja J. L. ½ kaasomanikuna. Kohus ei nõustunud hageja väitega selles, et kuna kinnistusraamatusse on kantud pooled kaasomanikena, siis ei ole tegemist ühisvaraga. Kummagi abikaasa kaasomandis olev osa on ühisvara, seega kuulub kinnistu poolte ühisvarasse. Eksperthinnang tõendas, et kinnistu turuväärtus on 200 000 eurot ning selle üle pooled ei vaielnud. Poolte ühisvarasse kuulub sõiduauto M. P., mootorratas BMW, mootorratas Honda Goldwin Interstate 1200 ja haagis. Kostja leidis, et sõiduauto M. P. ja mootorratas BMW on soetatud abielu ajal, kuid kostja lahusvara – emalt kingitusena saadud raha, arvelt. Tõendeid, mis kinnitaksid kostja väiteid, esitatud ei ole. Maanteeameti tõendi kohaselt on alates 22.11.2013 J. L. nimele registreeritud M. P., registreerimismärgiga XXX XXX, alates 11.04.2008 Brentex-Trailer Bren250, registreerimismärgiga XXXXX. Mootorratta BMW LT osas kostja ei tõendanud, et tegemist on tema lahusvaraga, mistõttu tuleb mootorratas arvata poolte ühisvarasse. Vaidlust ei olnud, et mootorratas Honda Goldwing Interstate 1200 ja järelhaagis kuuluvad poolte ühisvara hulka. Mootorratta väärtuse osas vaidlust ei olnud. Haagise osas jõudsid pooled kokkuleppele, et selle väärtus on 425 eurot. 3 Eeltoodud asjaoludest ja tõenditest tulenevalt luges kohus tõendatuks, et poolte ühisvarasse kuulub mootorsõidukitest M. P., registreerimismärgiga XXX XXX, väärtusega 14 000 eurot, Brentex-Trailer Bren 250, registreerimismärgiga XXXXX, väärtusega 425 eurot, mootorratas BMW LT väärtusega 5500 eurot ja mootorratas Honda Goldwing Interstate 1200 väärtusega 2500 eurot. Kokku on ühisvarasse kuuluvate mootorsõidukite väärtus 22 425 eurot. Hageja palus kõik sõidukid jätta kostjale ning kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Poolte ühisvarasse kuuluvate vallasasjade osas said pooled alljärgnevale kokkuleppele: ühisvarasse kuuluvad televiisor LG -350 eurot, nahkdiivanite komplekt (3+2+1) - 450 eurot, diivanikomplekt (3+1+1) - 150 eurot, diivan - 75 eurot, nõudepesumasin - 150 eurot, arvuti ja monitor - 100 eurot, 2 stereosüsteemi - 300 eurot, 6 vaipa - 200 eurot, kogu maja kardinad 13 aknal - 175 eurot, tööriistakomplekt - 350 eurot, muruniiduk - 200 eurot, tammepuust laud ja 6 tooli - 650 eurot, 3 kappi - 150 eurot, tolmuimeja - 1500 eurot, kummut - 150 eurot, 2 vitriinkappi - 300 eurot. Hagis nimetatud vallasasjade väärtus kokku on 5250 eurot. Nimetatud asjadest jäävad poolte kokkuleppe kohaselt hagejale tolmuimeja, kummut, üks kapp ja kaks vitriinkappi, koguväärtusega 2000 eurot. Vastuhagis toodud vallasasjade osas saavutasid pooled alljärgneva kokkuleppe: ühisvarasse kuuluvad 2 käterätti - 4 eurot, 2 voodipesukomplekti - 10 eurot, vaip - 20 eurot, elektrooniline munakeetja - 20 eurot, aiadekoratsioon - 20 eurot, mootorratta varustus - 50 eurot. Kokku vallasasjade väärtus 124 eurot. Pooled nõustusid, et kõik eelpool nimetatud vallasasjad jäävad hagejale ning kostjale mõistetakse välja hüvitis. Kostja nõustus, et ta ei ole esitanud tõendeid, et ülejäänud vastuhagi p 2.
5. nimetatud vallasasjad kuuluvad poolte ühisvara koosseisu. Eeltoodu alusel leidis kohus, et poolte ühisvarasse kuulvad vallasjad koguväärtusega on 5374 eurot. Vaidlust ei olnud selles, et ühisvarana tuleb käsitleda kummagi poole arveldusarvetel olevaid rahalisi vahendeid varasuhte lõppemise seisuga 07.04.
6. Hageja kontol seisuga 07.04.2015 oli jääk 113,92 eurot. Kostja Swedbank AS arveldusarve konto jääk seisuga 07.04.2015 oli 459,62 eurot, arveldusarve nr 43191058217 jääk Norra pangas SpareBank oli 25 686,01 norra krooni ehk 3016,21 eurot; kogumisarve jääk seisuga 07.04.2015 SpareBank oli 100 763,60 norra krooni ehk 11 832,27 eurot. Kostja on konto jäägi eurodes arvutanud Eesti Panga poolt avaldatud euro päevakursi alusel, millele hageja vastuväiteid ei esitanud. Seega on kostja kontodel raha kokku 15 308,10 eurot. Poolte oli vaidlus, kas kinnistu XXXXXXX soetati ühisvara arvel või kostja lahusvara arvel. Kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX kohaselt on mõlemad pooled kantud kinnistusraamatusse ½ kaasomandi osa omanikuna 03.10.
7. 30.05.2006 sõlmitud eellepingu kohaselt olid ostjad O. ja J. L... Lepingu p 4.
8. järgi oli kinnistu müügihind 2 970 000 krooni. Lepingu p 4.
9. kohaselt oli enne lepingu sõlmimist kantud notari notarikontole 120 000 krooni. Haapsalu notar Marika Kiiveri vastus 21.04.2015 nr 98, notari deposiidikonto väljavõte ning maksekorraldused välislaekumiste kohta kinnitasid, et O. L. tasus 23.05.2006 XXX maja eest 120 000 krooni ja 14.08.2006 - 550 000 krooni. Kostja SpareBank konto väljavõttest ajavahemikus 01.
10. - 31.05.2006 nähtub, et 03.05.2006 laekus kostja kontole 253 096 norra krooni. Omakäeliselt tegi kostja märkuse, et tegemist oli emalt saadud kingitusega. Väljavõttest olevalt selgituselt nähtub, et tegemist on laenuga O. L.lt. Kostja konto väljavõte tõendas, et tegemist oli laenuga, mitte emalt saadud kingitusega. 12.05.2006 on tehtud välismaale ülekanne 59 390 norra krooni. Vastavalt eesti krooni ja norra 4 krooni kursile oli summa, mis laekus kostja eesti pangakontole ca 119 664 krooni. Kohus leidis, et 120 000 krooni, mis tasuti notari deposiiti, tasuti laenu arvelt, sest kohtul ei ole alust kahelda maksekorralduse selgituses, milleks on märgitud laen. Kostja väidetel kuulus talle enne abiellumist 4 autot: Jeep Cherokee, Jeep Grand Chrico, Opel Astra, Mercedes Benz CDI 2,2 ja 4 mootorratast: Yamaha, 2 Hondat ja K-
11. SpareBank tõendi kohaselt olid kostjale kuuluvad sõidukid ajavahemikus 2004 - 2006 kindlustatud SpareBankis. Vaidlus puudus selles, et tõendis märgitud sõidukid Jeep Cherokee, BMW MC sja Honda MC olid kostja omandis enne abiellumist, s.t tegemist oli kostja lahusvaraga. Hageja väidetel ei ole kostja tõendanud, et ülejäänud sõidukite puhul on tegemist kostja lahusvaraga. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud, et tegemist oli poolte ühisvaraga. Hageja märkis hagis ühisvarana ühe sõiduauto, kaks mootorratast ja haagise. Ka vastuhagis ei ole ülejäänud SpareBank tõendis märgitud sõidukeid määratletud kui poolte ühisvara. Hageja ei tuginenud asjaolule, et sõidukid Opel Astra, Daelim mopeed, Mercedes, Ural Veteran, Mercedes Vito ja mootorpaat olid poolte ühisvara ning ei palunud nimetatud sõidukeid ühisvarana jagada. Kohus ei saa ületada nõude piire, seetõttu ei lugenud kohus sõidukeid Opel Astra, Daelim mopeed, Mercedes, Ural Veteran, Mercedes Vito ja mootorpaati poolte ühisvaraks. Arvestades kostja poolt esitatud SpareBank tõendit, oli Opel Astra, Daelim mopeed, Mercedes, Ural Veteran, Mercedes Vito ja mootorpaat kostja lahusvara. Kostjale tasus O. B. B. sõiduki Mercedes 2000 mudel CDI 2,2 eest 188 000 norra krooni 05.07.2006, ehk 369 720,80 eesti krooni. Kontole laekus mootorratta Ural müügist 10 000 norra krooni 11.07.2006, mis on 19 656 krooni. 18.07.2006 laekus kostja kontole mootorratta Honda Cx 500 müügist 25 000 norra krooni, mis on 49 300 eesti krooni. Mootorratta Honda müügist laekus 11.08.2006 kostja kontole A-L. T-lit 35 000 norra krooni - 68 862,50 eesti krooni ning sõiduauto Opel Astra müügist 54 000 norra krooni - 105 640,20 eesti krooni 16.08.
12. Mootorratta Dnepr müügist laekus kostjale sularahas 10 000 norra krooni, mis teeb 19 681 eesti krooni. Kostja selgitas, et lepingus oleva mootorratta ja haagise vahel jagunes ostuhind nii, et mootorratta eest sai ta 10 000 norra krooni ja haagise eest 50 000 krooni. Kokku kostja lahusvaraks olnud sõidukite müügist laekus kostja arvele 322 000 norra krooni, mis arvestades päevakursse on 632 860,50 eesti krooni. Kostja tegi kaks ülekannet välismaale 07.08.2006 kokku 378 187,5 norra krooni ja 15.08.2006 - 156 453,40 norra krooni. Arvestades eesti krooni ja norra krooni kurssi 07.08.2006 oli ülekantud summa 750 324 eesti krooni ja 15.08.2006 ülekantud summa 304 646,06 eesti krooni. Kuna kostja tasus 14.08.2006 notari deposiiti 550 000 eesti krooni, siis kohus leidis, et raha, mis kanti notari deposiiti, kanti kostja lahusvara arvelt. J. L., O. L. ja AS Hansapank vahel sõlmiti 04.09.2006 laenuleping nr 06-139247-EL, mille kohaselt said pooled laenu 147 090 eurot. Lepingu p 2.
13. järgi anti laenu kinnistu, mis asub XXXXXX ,XXX, ostmiseks. Laenulepingu lisa kohaselt oli laenu limiit seisuga 25.03.2008 42 786,72 eurot ning laenu kasutusotstarve oli samuti kinnistu ost. Vaidlust ei olnud, et laen on tagastatud ning ühisvaral lasuva kohustusena pooled seda jagada ei soovi. Pooled ostsid kinnistu 2 970 000 krooni eest. 670 000 krooni oli kantud enne 04.09.2006 sõlmitud kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist notari notarikontole, vastavalt lepingu p
14. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et ülejäänud summa 2 300 000 krooni tasuti pangalaenu arvelt. Kostja leidis, et pangalaen tagastati 100% tema lahusvara arvelt, mistõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kinnistu on soetatud kostja lahusvara arvelt. 5 Hageja pangakonto väljavõte kinnitab, et hageja kontole laekus 06.09.2006 - 2 299 987,49 krooni. 2 300 000 krooni kanti kinnistu müüja arvele kinnistu müügihinna tasumiseks 06.09.
15. Hageja võttis 23.11.2015 toimunud kohtuistungil omaks, et 950 000 krooni, mis laekus tema pangaarvele 17.12.2007 oli laekumine kostja lahusvara arvelt ning sellega tasuti pangalaenu. Kohus leidis, et tegemist on omaksvõtuga vastavalt

§ 231lg 2.

Seega pangalaenust, mis võeti kinnistu soetamiseks, tasuti 950 000 krooni kostja lahusvara arvelt. Hageja konto väljavõttest nähtub, et kostja tegi talle aastate jooksul hulgaliselt ülekandeid, kuid osadel ülekannetel on selgitus XXX. Arvestades, et pooltel oli pangalaen ning asjaolu, et samasisulise selgitusega ülekande osas võttis hageja omaks, et tegemist oli kostja lahusvaraga, mida kasutati laenu tagastamiseks, leidis kohus, et hageja kontol kajastuvad ülekanded, kus maksjaks on kostja ning selgitus XXX on tehtud kostja lahusvara arvelt laenu tagasimakseks. Ülekanded on alljärgnevad: 03.01.2007 - 55 000 krooni, 04.12.2007 - 40 000 krooni, 27.12.2007 - 650 000 krooni, 13.02.2008 - 30 000 krooni, 28.02.2008 - 35 000 krooni, 27.03.2008 - 30 000 krooni, 22.04.2008 - 40 000 krooni, 04.06.2008 - 20 000 krooni, 10.07.2008 - 20 000 krooni, 10.09.2008 - 15 000 krooni, 16.10.2008 - 20 000 krooni, 12.11.2008 - 20 000 krooni, 27.11.2008 - 25 000 krooni, 12.02.2009 - 20 000 krooni, 13.03.2009 - 15 000 krooni, 06.04.2009 - 30 000 krooni, 23.04.2009 - 10 000 krooni, 11.05.2009 - 10 000 krooni, 19.06.2009 - 15 000 krooni, 16.07.2009 - 10 000 krooni, 18.08.2009 - 15 000 krooni, 20.05.2010 - 118 343,20 krooni, 13.09.2011 – 24 200 krooni. Kokku laekus kostjalt hageja arvele 1 267 343,20 krooni. Arvestades ka ülekannet 950 000 krooni, on kostja arvelt tehtud hageja arvele ülekandeid märksõna XXX alusel 2 217 343,20 eurot. Ülekannete tegemist kostja poolt kostja lahusvara arvelt kinnitavad alljärgnevad asjaolud ja tõendid. Enne abiellumist oli kostja konto jääk seisuga 28.02.2005 - 38 0000,06 norra krooni ehk 72 283,71 eesti krooni, 4619,77 eurot. Pooled ei vaielnud, et kostjale kuulus enne abiellumist XXXXXX kinnistu. Seega on tegemist kinnistu puhul kostja lahusvaraga. Kostja väidetel võõrandas ta kinnistu pärast hagejaga abiellumist. Hageja esitas kostjale kuulunud Norra kinnistu võõrandamise osas vastuolulisi väiteid ja seisukohti. Hageja tunnistas, et kinnistu võõrandamisest saadud rahast tasuti pangalaenu, samas leidis, et kuna kostja ei ole esitanud notariaalselt tõendatud võõrandamislepingut, siis ei saa arvestada üldse kinnistu võõrandamisega. Samuti esitas hageja tõendamata väiteid selle kohta, et kinnistu müügihind oli oluliselt väiksem kui kostja seda väidab. Kostja esitas XXXXX Kaartsüsteemi Ametiasutuse info, mille kohaselt ei ole XXXXXX riigis kohustuslik müügilepingu notariaalne vorm, millega kinnisvara müüakse. Kuna hageja ei esitanud vastupidiseid tõendeid, mis tema väiteid kinnitaks, et kohustuslik on kinnistu müügil notariaalne vorm leidis kohus, et kostja tõendas talle kuulunud kinnistu müügi. Kostja esitas kinnistu müügikuulutuse 28.04.

1. Kinnistusraamatu kinnitatud väljavõtte kohaselt oli O. L. alates 30.07.1990 kinnistu, mis asus XXX. Alates 10.09.2007 on kinnistu omanikuks XXXXX AS. Võõrandamisakti kohaselt müüdi kinnistu hinnaga 1 800 000 norra krooni. P. A. H. kinnitas, et A-J. E. tema isikus ostis kinnistu, mis asub XXX. 21.05.2007 müügilepingu kohaselt A-J. E. ostis kinnistu XXX. Kinnisvara ostusumma 1 775 294 norra krooni. Ostusumma tasumise tähtaeg 01.11.
2. Kehtiv rendileping anti üle alates 21.05.
3. Kostja SpareBank konto väljavõte tõendas, et kostja arvele laekus 1 053 411 norra krooni AJ. E. T. 23.10.
4. Hageja võttis 30.09.2015 kohtuistungil õigeks kostja väited, et XXXXXX asuva maja müügist saadud raha 1 053 401 norra krooni läks kõik laenu tagasimakseks, seetõttu 6 luges kohus tõendatuks, et kostja lahusvara müügi arvelt on tasutud poolte ühisvarasse kuuluva kinnistu ostuks võetud pangalaenust vähemalt 2 135 790 eesti krooni. Kostja tegi hageja arvele ülekandeid märksõna XXX all 2 217 343,20 krooni. Kinnistu osteti hinnaga 2 970 000 eesti krooni. Hageja võttis omaks, et 2 135 790 krooni tasuti pangalaenu katteks kostja lahusvara müügist saadud vara arvelt. Kohus tuvastas, et 550 000 krooni, mis tasuti notari deposiiti 14.08.2006, tasuti kostja lahusvaraks olnud sõidukite müügist saadud raha arvelt. 120 000 krooni, mis tasuti notari deposiiti 23.05.2006 on samuti tasutud kostja lahusvara arvelt. Kostja kontole laekus 03.05.2006 253 096 norra krooni, selgitusega laen O. L.lt. Kostja selgitas, et XXXXX kinnistu müüdi hinnaga 1 800 000 norra krooni. Kogu summat ei kantud kostja kontole seepärast, et kostjal oli võetud XXXXX pangast laenu. Ostja A-J. E. kandis osa kinnistu ostuhinnast kostja laenu tagasimakseks XXXXX pangale ja kostjale endale kanti 1 053 401 norra krooni. Laenu olemasolu kinnitas ka hageja. Hageja väidetel enne XXXXXX kinnistu ostmist, võttis kostja ettemaksu tegemiseks laenu XXXXX pangast. Kohus leidis, et 03.05.2006 kostja kontole laekunud raha ei olnud kingitus emalt, vaid laen. Kostja konto jääk seisuga 30.04.2006 oli 18 131, 06 norra krooni ehk 36 552,21 eesti krooni, mis oli ebapiisav, et teha kinnistu ostu eest ettemakse 120 000 krooni. Asjaolu, et kostja võttis laenu, on tõendatud ka kinnistusraamatu väljavõttega, kust nähtub, et 08.05.2006 on kantud sisse hüpoteekkiri 500 000 norra krooni. Kuna kostja pärast XXXXX kinnistu võõrandamist, mis oli tema lahusvara, tasus SpareBankile ka laenu, millest tasuti ettemaksu 120 000 eesti krooni, siis leidis tõendamist, et kostja lahusvara arvelt tasuti XXXXXX kinnistu eest tehtud esimene ülekanne 120 000 krooni 2006.a mais. Kostja tõendas, et talle lahusvarana kuulunud sõidukite müügist sai ta 632 860, 50 krooni. Hageja võttis õigeks, et kogu XXXXXX kinnistu müügist saadud raha, mis kanti kostja kontole, läks Swedbank laenu tagasimakseks, ehk siis 2 135 790 krooni. Kostja tegi hagejale laenu tagasimakse eesmärgil ülekandeid selgitusega XXX - 2 217 343,20 krooni. Arvestades, et kostja XXXXXXX kinnistu müügist saadud rahast tasus kostja ka laenuks võetud 120 000 krooni, mis tehti ettemaksuna mais 2006, tõendas kostja, et XXXXXXX asuv kinnistu on soetatud tema lahusvara arvelt. Ekspertiisiakt tõendas, et kinnistul paiknev elamu on ehitatud 1997.a, garaaž 2000.a. Krundil paiknevad veel grillimaja ning varjualune, elamu esiküljel klaas-kasvuhoone. Hageja ei tõendanud, et kinnisasjale oleks tehtud parendusi poolte abielu ajal, mis annaks aluse arvata, et seoses sellega on tõusnud kinnisasja väärtus. Hageja esitas väited, et majas tehti remonti, korrastati aed, istuti juurde puid ja põõsaid. Kostja nõustus, et hageja tegi aiatöid. Kuna hageja ei esitanud konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et kinnistu väärtus on suurenenud poolte abielu ajal tehtud parenduste tõttu, siis ei saa kohus tulenevalt

§ 439nõude piire ületada.

Hageja tugines vaid asjaolule, et kinnistu soetati poolte ühisvara arvel. Kohus tuvastas, et kinnistu on omandatud kostja lahusvara arvelt. Kostja toetus vastuhagis asjaolule, et hageja ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kostja võttis 25.05.2015 kohtuistungil omaks, et hageja teenindas turiste 2007.a, teostas kodutöid, kui maja välja renditi, samuti osales aiatöödel. Kostja tugines asjaolule, et sai emalt kingituseks sularaha, mille arvelt soetasid pooled ühisvara. Kostja esitas pärandiosa ja kinke kohta tõendid, et kostja sai kingituseks 27.11.2004 sularaha 250 000 norra krooni. Samuti sai ta igal aastal emalt 30 000 norra krooni pärandi ettemaksuna. Kostja esitas tõendi, et talle laekus 133 000 norra krooni sõiduauto Jeep Cherokee müügist. Kohus leidis, et mõlemad pooled panustasid igapäevasesse majapidamisse. Hageja kontolt tasuti igapäevaseid majandamiskulusid. Kontole laekus raha mõlemalt abikaasalt igapäevaste 7 kulude katteks. Kostja tõendas, et talle lahusvarana kuulunud sõidukite ja kinnistu müügist on soetatud poolte ühisvarasse kuuluv kinnistu. Kuna mõlemad pooled panustasid muu ühisvara soetamisse abielu ajal ning kostja ei tõendanud, et hageja ei ole osa võtnud muude ühisvarasse kuuluvate asjade soetamisest, siis ei ole põhjendatud arvestada, et hageja ei andnud teiste ühisvarasse kuuluvate asjade - mootorsõidukite ja vallasasjade, soetamiseks oma osalust. Kostja tõendas kinnistu omandamise tema lahusvara arvelt enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. Seda tuleb arvestada poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel. Ühisvara jagamisel tuleb samuti arvestada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Kohus leidis, et kinnistu tuleb jätta kostja ainuomandisse hagejale hüvitist määramata. PKS § 37 lg 3 kohaselt tuleb ühisvara jagamisel kohaldada kaasomandi lõpetamise sätteid. Kohtuotsus asendab J. V-i tahteavaldusi, mis on vajalikud kinnistusraamatus vastavate kannete tegemiseks. Kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX II jaos tuleb kustutada senine kanne J. V-i ja O. L. kaasomandi kohta ning kinnistusraamatusse tuleb kanda O. L. XXX ainuomanikuna. Kohus leidis, et kontodel olev raha ja mootorsõidukid ning vallasjad tuleb jadaga nii nagu pooled menetluse käigus kokku leppisid. Pooltel on ühisvara kokku 43 221,02 euro eest. Arvestades poolte osade võrdsuse põhimõtet vastavalt PKS § 37 lg 3, on kummagi poolel õigus ühisvarale 21 610,51 eurot. Hagejale jääb asjadena vara 2124 eurot ning arvelduskontol olev raha 113,92 eurot, kokku vara väärtuses 2237,92 eurot. Kostjale jäävad mootorsõidukid 22 425 eurot, vallasasjad 3250 eurot ning kostja kontodel on raha 15 308,10 eurot. Kuna hagejale jääva vara väärtus on 2237,92 eurot ja tal õigus on ühisvarale 21 610,51 eurot, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest hüvitis 19 372,59 eurot. Hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kostja palus kohaldada

§ 164

lg 2, leides, et hageja on põhjustanud talle tarbetut kohtuskäimist, teades, et XXXXXX kinnistu on omandatud kostja lahusvara arvelt. Kohus nõustus kostjaga, et suur osa menetlusest on seotud sellega, kas XXX asuv kinnistu oli soetatud kostja lahusvara arvelt või poolte ühisvara arvelt ning seoses sellega kandsid pooled suures osas menetluskulusid. Kuna kohus tuvastas, et XXX kinnistu soetati kostja lahusvara arvelt, siis on põhjendatud jätta hageja menetluskulud tema enda kanda ning kostja menetluskuludest tuleb jätta hageja kanda 50%. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt

§ 177lg 1 p 2.

Apellatsioonkaebus Hageja J. V. palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis välja mõistmata kostjalt hüvitise tema omandisse jääva apellandi osa eest kaasomandis oleva XXX kinnistu eest ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja apellandi kasuks 100 000 eurot. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on mõlemad pooled kantud kinnistusraamatusse ½ kaasomandi osa omanikuna. Seega kinnistu tervikuna on mitte ühis-, vaid kaasomand. Vastavalt puudub alus selle jagamiseks ühisvara jagamiseks ettenähtud aluste kohaldamisega, kaasa arvatud kinnisturaamatusse kantud osa suuruse vähendamiseks, arvestades teise kaasomaniku osalust selle soetamisel. Kinnistu omandamise ajal kehtinud PKS § 18 lg 1 lubas jagada abikaasade ühisvara abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda, § 19 lg 3 lähtuvalt kinnisvara jagamine võis seisneda tol ajal selles kummalegi abikaasale jääva kaasomandi osa kindlaksmääramisel, millega loeti sel moel kinnisvara jagamine toimunuks. PKS § 8 lg 1 lähtuvalt võisid abikaasad määrata 8 kindlaks vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt seaduse PKS § 14 lg 1 sättest, mille kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, sõlmides selleks notariaalselt tõestatud abieluvaralepinguks nimetatava kokkuleppe (PKS § 10 lg 4). Praegusel juhul sellise notariaalse kokkuleppena (abieluvara lepinguna) on käsitletav poolte vahel notariaalselt tõestatud poolte avaldus nende kandmisest kinnistusraamatusse kinnistu kaasomanikena võrdsetes osades. Esimese astme kohtu käsitlus, millest tulenevalt jäävad abielu kestel sõlmitud abieluvara lepingu tulemusel kummagi poole poolt saadud osad kinnistus ikka ühis-, mitte lahusvaraks, tähendaks võimatust jagada kinnistut abielu kestel selles kummalegi poolele kuuluvate osade kindlaksmääramisega, mis on aga vastuolus tol ajal kehtinud seadusega. Selles seisneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mille tulemusel oli apellandilt, vastuolus PS § 32, ära võetud omand ilma selle omandajalt ehk siis kostjalt õiglase hüvitise väljamõistmiseta. Asja menetlusse võtmise staadiumis võimaldasid hagi põhistamiseks esitatud kinnistusraamatu väljavõte ning kinnistu jagamise nõude faktilise alusena esile toodud selgitused järeldada, et tegemist on kahe iseseisva nõudega hagiga (

§ 370lg 1).

Vastavalt pidi kohus kas eraldama iseseisvasse menetlusse kaasomandi lõpetamise ning jagamise nõude ühisvara jagamise nõudest või siis keelduma vastuhagi menetlusse võtmisest osas, milles kostja taotles kaasomandi jagamist kõrvalekaldumisega tema kasuks. AÕS sätted ei näe ette kaasomanikule osa vähendamist mistahes asjaolusid arvestades. Ka ei vasta vastuhagi selles osas

§ 373lg 1 sätestatud nõuetele.

Arvestades poolte nõusolekut, et vara jagamise hetkeks laenukohustus enam ühisvara koosseisu ei kuulunud, samuti seda, et kinnistu ei olnud poolte ühisvara, puudus ka alus laenulepingu kummagi poole poolt täitmise määra kindlakstegemiseks. Kuna tegemist on nii seadusest kui ka laenulepingu p 14.1 tulenevalt solidaarkohustusega, siis, kui kostja leiab, et on täitnud kohustuse oma lahusvara arvel osas, mis ületab talle endale langevat osa, siis võib tal tekkida VÕS § 69 lg 2, samuti Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-38-14 ning nr 3-2-1-33-03 antud seletustel põhinev tagasinõue apellandi vastu, mis on aga eraldi menetluse esemeks. Sellega, et poolte avaldus nende kinnistu kaasomanikena võrdsetes osades kandmiseks oli tehtud juba pärast kinnistu ostuhinna osalist tasumist, ning kostja väitel ka see tasu oli tehtud tema lahusvara arvelt, tõendatakse poolte kokkulepet mitte seostada nende osade suurust kummagi poole poolt tasutud ostuhinnaga. Apellant on seisukohal, et laenulepingu ennetähtaegsest täitmisest tuleneva tagasinõude arutamine eraldi menetluses lubaks määrata kindlaks õiglase, vastavuses põhivõlausaldaja nõude täitmise tingimustega, ka kostja võimaliku tagasinõude apellandi poolt täitmise korra. Isegi kui lugeda põhjendatuks abikaasadele kuuluva kaasomandi lõpetamiseks ühisvara jagamiseks ettenähtud aluste kohaldamise ühele abikaasale kaasomandis kuuluva osa vähendamiseks, siis ikkagi sellise aluse olemasolu, s.t see, et laenu kustutati vaid kostja lahusvara arvel, on jäänud käesolevas menetluses tõendamata. Kõik arvestused, kaasa arvatud ühise majapidamisega seotud arvestused, maksed seoses kinnistu parendamisega, ostud jne. ning ka laenu tagastamist teostati hageja nimele avatud kontolt, kuhu laekus erinevatest allikatest ka perekonna ühine sissetulek. See asjaolu, et kostja poolt oma lahusvarana saadud raha kasutati just nimelt laenu kustutamiseks, mitte ostude tegemiseks, majapidamiseks, jne. jäi apellandi arvates menetluses tõendamata. See aga tähendab aluse puudumist võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. 9 Käive hageja kontol, millest tagastati ka laenu, ületab tunduvalt kostja poolt oma lahusvara võõrandamisest saadud tulu suurust. Vaidlustatava otsusega on tuvastatud, et sellelt kontolt teostati ka perekonna ühise majapidamisega seotud ja muud tasud. Samuti tasuti sellelt erinevate ostude eest. Ka teostati kontole sissemakseid sularahas, mille suhtes hageja seletas, et tegemist on jagatava maja külastavate turistide poolt teostatud maksetega, sinna laekus üür hagejale kuuluva korteri üürile andmisest, ning hagejale makstav peretoetus. Samuti on kostja teinud oma kontole, millelt teostas ülekandeid hageja nimele avatud kontole, samu sissemakseid sularahas ning kandis neid edasi üle hagejale. Kostja sai pensionit, suuruses ligikaudselt 2000 eurot igakuiselt, mis on aga poolte ühisvara. Ka selle raha kandis kostja üle hageja nimele avatud kontole. Sellises olukorras, arvestades norra kinnistu väidetavast müügist raha saamisest 2007.a ja kuni laenu tagasimaksete tegemiseni 2008.a märtsi kuu lõpus möödunud aega, s.t viis kuud, on alusetu väide, mille kohaselt kasutati kostjale Norras kuuluva kinnistu võõrandamisest saadud vahendeid just nimelt laenu tagastamiseks, mitte aga ostude tegemiseks või majapidamiseks. Kohus jättis tähelepanuta tasud, mis teostati koheselt või lühikese aja möödudes pärast kostjalt tulnud ülekannete hageja kontole laekumist. Näitena: 03.01.2007 laekus hageja kontole kostja kontolt 55 000 krooni, 12.01.2007 tasutakse sama kontolt OÜ-le XXXXX 17 400 krooni, enne võetakse ka sularahas välja peaaegu viis ja pool tuhat krooni, hiljem tasutakse kindlustusmaksed, tasu elektri eest, jälle võetakse välja sularaha jne; 04.12.2007 laekub kostjalt hageja kontole 40 000 krooni, 05.12.2007 tasutakse samalt kontolt J. V. ( firma P-A) 27 400 krooni, 06.12.2007 - 2325 krooni ehitusmaterjalide eest, 07.12.2007 – 985,15 krooni ehitusmaterjalide eest, 09.12.2007 - 3550 krooni mööbli eest, võetakse välja sularaha, toestatakse teisi makseid jne. Kostjalt 25.10.2007 laekunud 400 000 kroonist, mida peab kohus kasutatuks laenu tagastamiseks, tegelikult 296 000 krooni oli tasutud samal kuupäeval OÜ-le XXXXX, ülejäänud osa aga teiste ostude sooritamiseks ning oli võetud välja sularahas. Nendest asjaoludest tulenevalt jäi menetluses tõendamata, et kostja lahusvara kasutati just nimelt ja ainult laenu tagastamiseks. Hageja poolt istungil selle asjaolu omaksvõtt, et 950 000 eesti krooni XXXXX kinnistu müügist saadud rahast kasutati laenu tagastamiseks, ei tähenda kinnistu kostja lahusvara arvel soetamise omaksvõttu. Põhjendamatult suure tähenduse annab kohus hageja arvates kostja poolt tehtud ülekannete selgitusele, järeldades, et selgitus „XXX“ tõendab, et raha kasutati laenu tagastamiseks. Esiteks, makse teostaja poolt ülekande tegemisel tehtud selgitus ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Teiseks, isegi juhul, kui kostja kavatses kasutada ülekantavat raha laenu tagastamiseks, ei tähenda see, et edaspidi just nimelt sellel eesmärgil on abikaasad raha tegelikult kasutanud. Esitatud tõenditel ei põhine kohtu järeldus kinnistu eest ettemaksu tegemisest kostja lahusvara arvel. Kohus pidas notari deposiitkontole 14.08.2006 ettemaksu tasutuks kostja poolt 15.08.2006 ülekantud summat, mis õige olla ei saa. Täiesti väär ning vastuolus esitatud tõenditega, eeskätt hageja pangakonto väljavõttega, samuti poolte seletustega, mille kohaselt oli tasutud kinnistu ostuhind pangalt saadud laenust, on kohtu järeldus, et kinnistu soetati kostja lahusvara arvel. Vastustaja seisukoht O. L. palub jätta maakohtu otsuse muutmata. 10 Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme, teinud tõenditest õiged järeldused ning ei ole rikkunud menetlusnorme. Maakohus on otsust põhjendades järginud

§-de 436 ja 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

õ 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on tuvastanud, et XXXXXX XXX kinnistu on poolte ühisvaraks ning et kinnistu on tervikuna soetatud kostja lahusvara arvel. Maakohus ühisvara jagamisel õigesti kaldunud kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 01.07.2010 kehtinud PkS § 19 lg. 2 alusel kostja kasuks, jättes kinnistu ainuomandisse ilma hagejale kinnistu eest hüvitist määramata. Ebaõiged on hageja apellatsioonkaebuse väited, et hageja ja kostja on kinnistu selle soetamisel ära jaganud ning seetõttu ei saa kinnistu omandit lõpetada ühisvara jagamiseks ettenähtud aluste kohaldamisega. Maakohus on õigesti ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel kohaldanud enne 01.07.2010 kehtinud PkS, mille § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kuni 01.07.2010 kehtinud PkS § 9 lg 1 p 2 järgi võidakse abieluvaralepinguga kindlaks määrata, milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara ning PkS § 10 lg 3 kohaselt tuleb abieluvaraleping tõestada notariaalselt. Käesoleval juhul ei ole hageja ja kostja sõlminud notariaalselt tõestatud abieluvaralepingut ning hageja ei ole ka vastava kokkuleppe sõlmimist tõendanud. Seega on kinnistu poolte ühisvaraks. Usutav on kostja selgitus põhjuse kohta, miks kanti hageja ja kostja kinnistusraamatusse kinnistu kaasomanikena: Kostjal ei õnnestunud kinnistu soetamise eelselt oma lahusvara (XXXXX maja) soovitud hinnaga müüa ning välisriigi kodanikuna ei saanud kostja Eesti pangast ainuisikuliselt laenu, mistõttu astus hageja abikaasana laenusaajaks ning kanti ka kaasomanikuna kinnistusraamatusse. Samas ei ole hageja kinnistu soetamisel ega laenusumma tagasimaksmisel sellesse rahaliselt panustanud. Kinnistu soetamisel tasutud ettemaks tasuti tervikuna kostja lahusvarast ning kostja lahusvaraks oleva XXXXX maja müümisel tasuti laekunud raha arvel kinnistu soetamiseks võetud pangalaen. Hageja väide, et poolte avaldus kinnistusosakonnale kinnistu omanikukande tegemiseks on olemuselt käsitletav abieluvaralepinguna, on meelevaldne ega ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. 04.09.2006 kinnistu omandamise lepingust (sh selle osaks olevast asjaõiguslepingust) ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud abieluvaralepingu, s.o. otsustanud, et kinnistu on kaasomandi osades poolte lahusvaraks. Selline kokkulepe ei tulene 04.09.2006 lepingu tekstist ega ole tuletatav ka lepingu olemusest. Hageja ise on maakohtu menetluses läbivalt väitnud, et kinnistu on jätkuvalt poolte ühisvaraks (vt mh 11.11.2014 hagi (I kd lk 55-59); 10.02.2015 vastus vastuhagile (II kd tl 76-81); 25.05.2015 istungi protokolli lk 2, II lõik). Apellatsioonkaebuse väide, et puudub alus vara jagamisel kõrvalekaldumiseks kostja kasuks, kuna kinnistuga seotud laenukohustuse täitmine toimus kostja lahusvara arvel enne laenukohustuse sissenõutavaks muutumist on ekslik – ühisvara jagamisel omab tähtsust üksnes see, kas abikaasa on ühisvara oma lahusvara arvelt suurendanud või mitte (omamata tähtsust, kas tasumine toimus ennetähtaegselt või viivitusega). 11 Maakohus on otsuse p.-des 11-12 ning p.-des 15-27 põhjalikult põhistanud, miks kohus on leidnud, et kinnistu on soetatud tervikuna kostja lahusvara arvel ning miks tuleb ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks. Maakohtu järeldused on sisult õiged ja tuginevad otseselt asjas kogutud tõenditele. Kinnistu ostuhind oli 2 970 000 EEK, millest 670 000 EEK oli kantud enne kinnistu müügilepingu sõlmimist notarikontole ja ülejäänud summa 2 300 000 EEK tasuti pangalaenu arvelt (vt mh I kd tl 95 p.6.2-6.5). Kostja on tõendanud, et enne kinnistu müügilepingu sõlmimist tasus kostja oma lahusvara arvelt kinnistu soetamiseks 12.05.2006 120 000 EEK (I kd tl 157; III kd tl 151, 152) ja 14.08.2006 550 000 EEK (I kd tl 173; III kd tl 151, 153). Pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist tasuti kostja lahusvara arvel (XXXXX maja müügist laekunud raha) laenujääk Swedbank ees (I kd tl 203-204, hageja poolt kohtule 01.11.2015 esitatud konto väljavõte, hageja omaksvõtt 04.05.2015 istungil ja 30.09.2015 istungil). Asjakohatu on apellatsioonkaebuse väide, et hageja omaksvõtt selle kohta, et kostja lahusvaraks oleva kinnistu müügist laekunud raha ehk lahusvara 950 000 EEK kasutati laenu tagastamiseks, ei tähenda kinnistu kostja lahusvara arvel soetamise omaksvõttu. Hageja on 04.05.2015 istungil (protokolli lk 6) ja 30.09.2015 istungil (protokolli lk 5) selgesõnaliselt kinnitanud, et kostja lahusvaraks olnud XXXXX maja müügist laekunud raha summas 1 053 411 NOK e. 2 135 800 EEK arvel tasuti tagasi kinnistu soetamiseks võetud Swedbank pangalaen. Samuti on hageja 30.09.2015 istungil võtnud omaks, et kostja lahusvara 37 730,06 NOK on kasutatud kinnistu soetamiseks (protokolli lk 2). Tegemist on asjaolu omaksvõtuga

§ 231

lg 2 mõistes, mis ei vaja seega täiendavat tõendamist.

§ 231lg 3 kohaselt ei ole poole omaksvõtt ka tagasivõetav.

Eksitavad on hageja apellatsioonkaebuse väited, justkui kinnistu ettemaksu tegemine ei saanud toimuda kostja lahusvara arvelt, kuna ülekanne notari deposiiti tehti 14.08.2006 ja kostja tegi ülekande alles 15.08.2006. Vaidlustatud maakohtu otsuse p.15 põhjendustest nähtub otseselt ja üheselt mõistetavalt, et 07.08.2006 tegi kostja enda teisele arvele ülekande summas, mis vastab summale 750 324 EEK ja ületab seega märkimisväärselt 14.08.2006 kostja poolt notari deposiiti makstud ettemakset 550 000 EEK. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud apellandi kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, otsustab menetluskulude rahalise suurus ja väljamõistmise maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Tiit Kollom Ulvi Loonurm 12