← Eesti

3-15-2808/14

Obsah (6)§ 121§ 45§ 210§ 37§ 201§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2808 Haldusasi Kaubandu

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ esitas 10.11.2015 halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse ja kaebaja vahel 31.08.1999 sõlmitud halduslepingu lõpetamiseks ja lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede heastamiseks (planeeringuliste eelduste loomiseks kaebajale kuuluva Paavli 8 krundi laiendamiseks endise raudteealuse maaüksuse suuruse ulatuses). Lisaks palus kaebaja kohtul tunnustada tema põhimõttelist hüvitusõigust rahalisele hüvitusele halduslepingu lõppemisel tekitatud kahju eest.
  2. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 11.02.2016 määrusega. Kohtumääruse põhjendused olid järgnevad. 31.08.1999 lepingu eesmärgiks oli Sõle tänava raudteede ülesõidu korrastamine võimalusega raudteid tulevikus kasutusele võtta. Lepingus lepiti kokku, et Tallinna linn algatab Sõle tänava 3-15-2808 raudtee ülesõidukohast Kopli ja linna poole jäävate raudteeharude peremehetu varana arvele võtmise, tagamaks raudteeühenduse Kopli kaubajaamaga (p 1). Kaebaja nõustus lepingu sõlmimise järel temale kuuluva raudteeharu ülesvõtmisega Sõle tänava ülesõidu asfaltkatte remonttööde teostamiseks vajalikus laiuses (p 2). Tallinna linn garanteeris kaebajale linnaga kooskõlastatud projekti alusel raudtee ülesõidu rekonstrueerimise võimaluse kaebaja kulul ja hetkel, millal ülesõidukoha taastamine on kaebaja seisukohalt vajalik (p 3). Lepingu p 3 rikkumisel linna poolt oli kaebajal õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist (p 4). Eelnimetatud lepingu näol ei ole tegemist halduslepinguga. Sellega ei ole kaebajale antud mistahes võimuvolitusi, samuti ei ole lepingus reguleeritud kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega pandud kaebajale avalik-õiguslikke kohustusi. Raudteeülesõidu korrastamisega täitis linn küll avalik-õigusliku iseloomuga ülesannet, kuid kaebajale tulenes sellest üksnes kohustus nõustuda temale vallasvarana kuuluva raudteeharu ülesvõtmisega Sõle tänava ülesõidu asfaltkatte remonttööde teostamiseks vajalikus laiuses. Kaebajale ei pandud lepinguga kohustust ülesõidu korrastamiseks ega ka kohustust korraldada raudtee ülesõidu rekonstrueerimine. Tegemist oli kaebaja eraomandis oleva raudtee haruteega, mis oli vajalik vaid kaebaja erahuvides. Lepingu p-ga 3 garanteeriti kaebajale harutee osaliseks ülesvõtmiseks nõusoleku andmisel võimalus ülesõit tulevikus rekonstrueerida linnaga kooskõlastatud projekti alusel hetkel, mil see on kaebaja seisukohalt vajalik. Lepingut ei muuda halduslepinguks asjaolu, et ülesõidukoha rekonstrueerimine eeldab haldusõiguslikke planeeringu- ja loamenetlusi. Lepinguga ei ole vastustajale pandud kohustust luua kaebajale nn infrastruktuur. Kaebajale on juba 14.07.1999 kirjaga teatatud, et AS Baltex2000 ega Eesti Raudtee ei ole huvitatud raudteeharude taastamisest ja on andnud nõusoleku nende likvideerimiseks. Kaebaja enda 14.06.1999 kirjast saab järeldada, et rööpmepaarid, mis seal olid, kuulusid AS Baltex2000 vara hulka ning kaebaja raudteeharu tegelik kasutamise võimalikkus sõltus AS Baltex või Eesti Raudtee harudest ning nende soovist jätkata seal nende harude edasist kasutamist. Asja läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning kaebus tuleb tagastada

§ 121lg 1 p 1 alusel.

Kaebus kuulub tagastamisele isegi siis, kui lepingu näol oli tegemist halduslepinguga. Kaebaja nõuab lepingu lõpetamist tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 102 lg-st 4, mille kohaselt, kui halduslepingu täitmine on pärast selle sõlmimist muutunud oluliselt raskemaks, võib raskustesse sattunud pool nõuda halduslepingu muutmist vastavalt uutele oludele. Kui see ei ole võimalik või kui teine pool sellest keeldub, võib pöörduda halduskohtusse. Antud juhul ei ole kaebusest ega ühestki muust kohtule esitatud menetlusdokumendist nähtav, et kaebaja oleks eelnimetatud sätte mõttes lepingu täitmisel raskustesse sattunud pooleks. Kaebaja on lepingu täitnud ainuüksi selle allkirjastamisega – nõusoleku andmisega vastavalt lepingu p-le 2. Muid kohustusi ei ole lepingu täitmiseks kehtestatud. Kaebaja kinnitab, et temal ei ole täitmata kohustusi. Lepingu lõpetamise nõue kuulub tagastamisele tulenevalt

§ 121lg 2 p-st 1.

Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ka nõudes tuvastada tema õigus saada lepingu lõppemisel tekitatud kahju eest rahalist hüvitist või tunnustada nn põhimõttelist õigust esitada selline nõue. Õigus kahjunõude esitamiseks on reguleeritud seadustega (riigivastutuse seadus (RVastS), võlaõigusseadus (VÕS), HMS). Vastavad kahju hüvitamise nõude eeldused tuvastatakse kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel ja kahju hüvitamise nõude esitamist ei takista lepingu olemasolu. Kaebajal puudub õigus nõuda sellise õiguse tuvastamist, mis tuleneb seadusest. Kui kaebaja soovib kahju hüvitamist, tuleb kohtule esitada konkreetne nõue kahju väljamõistmiseks, märkides ära tekitatud kahju suuruse ning põhjusliku seose kaebaja rikutud õiguste ja tekkinud kahju vahel. Kaebusest ei ilmne kaebaja tahet tuvastada 2

(5)3-15-2808 kahju tekitanud toimingu, haldusakti või lepingu tuvastamiskaebuse esitamist vastavalt

§ 45lg-le 2.

õigusvastasust, mis õigustaks Kohustamisnõudes taotleb kaebaja lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede heastamiseks kohustamist, käsitledes heastamisena planeeringuliste eelduste loomist maa erastamistoiminguteks kaebaja omandisse kuuluva Paavli 8 krundi laiendamiseks endise raudteealuse maaüksuse suuruse ulatuses. Kaebaja leiab, et on lepinguliste õiguste realiseerimise võimatusega jäänud ilma jooksvast ja perspektiivsest võimalusest kasutada, vallata ja lõpuks ka omandada talle vallasvarana kuulunud raudteed teenindanud maad. Esitatud nõudega ei ole võimalik kaebaja eesmärki saavutada. Lepingu ühestki punktist ei tulene kaebajale mistahes asjaõigust raudteealusele maale ega ka õigust soovitud planeeringulisele lahendusele. Linn on garanteerinud üksnes võimaluse ülesõidukoha taastamiseks, kuid linnaga kooskõlastatud projekti alusel. Kui kaebaja õigusi rikutakse asjakohases planeeringumenetluses või hoonestusõiguse seadmise menetluses, saab kaebuse esitada vastava menetluse raames. Kaebaja on seda õigust ka kasutanud ning hoonestusõigust raudteealusele maale ei ole ta erinevates kohtuvaidlustes saavutanud. Sealjuures on kaebaja vaidlustanud ka erinevaid lepinguga seotud küsimusi. On selge, et kaebaja omandis oleva raudtee alune maa on reformimata riigimaa. Maa erastamine toimub asjakohaste õigusnormide alusel ning ei saagi olla reguleeritud lepingu tingimustes. Tallinna Linnavalitsuse 21.03.2007 korraldusega nr 471-k määrati kaebaja omandis olevate ehitiste teenindamiseks vajalik maa ning nõustuti maa riigi omandisse jätmisega osaühingu kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil. Tallinna Linnavalitsus lõpetas 25.02.2012 korraldusega nr 101-k riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse ning tunnistas korralduse nr 471-k kehtetuks. Haldusasjas nr 3-12-240 jäeti eelnimetatud korraldusele esitatud kaebus rahuldamata, kohtuotsus jõustus 19.06.

  1. Seega on hoonestusõigusesse puutuvalt kaebaja õiguste kaitse sobivas korras realiseerinud ning vaidlus selles osas on lõppenud. Ka detailplaneeringumenetluse osas on haldusasjas nr 3-11-2805 10.06.2015 jõustunud 06.09.2013 kohtuotsuses jäetud rahuldamata kaebus Tallinna Linnavalitsuse 02.11.2011 korraldusele nr 1721-k, millega lõpetati vaidlusaluse ala planeeringumenetlus, millega nähti ette raudtee säilitamine. Kaebaja on oma huvide kaitseks esitanud kaebuse ka Sõle 50a ja lähiala detailplaneeringu vaidlustamiseks, mida menetletakse haldusasjas nr 3-10-
  2. Kaebuse andmete ja asja materjalide põhjal on selge, et linn on seadusest tulenevad toimingu ja otsused teinud ning ei nähtu, et mõni kaebaja taotlus oleks senimaani lahendamata. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda asjaolu, et linn ei ole väidetavalt järginud lepingu p-s 1 deklareeritud tegevust algatada Sõle tänava raudtee ülesõidukohast Kopli ja linna poole jäävate raudteeharude peremehetu varana arvele võtmine, tagamaks raudteeühendus Kopli kaubajaamaga. Lepinguga ei saa reguleerida raudtee infrastruktuuri rajamise kohustust ning vastav menetlus saab toimuda üksnes läbi asjakohaste haldusmenetluste. Lepingu eesmärgiks oli raudtee ülesõidu koha asfaltkatte korrastamine koos võimalusega raudtee tulevikus kasutusele võtta, mitte aga selliselt infrastruktuuri loomine eraomanikele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ palub määruskaebuses halduskohtu 11.02.2016 määrus tühistada ning võimaluse korral teha määrus kaebuse menetlusse võtmiseks. Samuti palutakse kaaluda kohtuistungi korraldamist, sest vaidlus on keerukas ning pretsedenti loov (

§ 210lg 4). 3

(5)3-15-2808 31.08.1999 lepingu näol on tegemist halduslepinguga HMS § 95 mõistes. Asjakohane ei ole lähtuda vaid sellest, kas lepinguga on eraõiguslikele isikutele antud avaliku võimu volitusi. Leping oli suunatud kaebajale huvi tekitamiseks Tallinna linna tahte elluviimisel linna ühe magistraaltänava rekonstrueerimisel ja korrastamisel. Seega on tegemist halduslepingulise kokkuleppega tingimustes, mille realiseerimisel allutab üksikisik oma erahuvid kokkulepitud tingimustel avalikele huvidele. Lepingupooled leppisid kokku meetmetes, mis kompenseeriks õigussuhte eraõiguslikust isikust poolele tema huvid. Arusaamatu on määruse seisukoht, et kaebus on ainetu nii haldusmenetluslikus kui ka tsiviilmenetluslikus mõttes, kuna kaebus kuuluvat tagastamisele sõltumata lepingu liigile antavast õiguslikust hinnangust. Kaebuse põhinõudeks on poolte vahel 31.08.1999 sõlmitud lepingu lõpetamine. Kaebaja on lepingupoolena teinud haldusorganile vastava ettepaneku
  1. a juulis, millest viimane on keeldunud, sest kehtiv õigus väidetavalt ei võimalda lepingut lõpetada. Haldusorgan on seisukohal, et leping on kehtiv, kuid mittetäidetav. HMS § 102 lg 4 tagab kaebajale õiguse nõuda lepingu lõpetamist. Kui leping kvalifitseerida eraõiguslikuks, tagab sellise õiguse VÕS § 186 lg
  2. Kaebaja on taotlenud lepingu lõpetamist kokkuleppel, sellest keeldumisel aga kohtulikus korras. Lepingu raames on haldusorgan endale võtnud mitmeid haldusmenetluslikus korras realiseeritavaid kohustusi (peremehetu vara arvelevõtt, projektdokumentatsiooni menetlus), mis viitab lepingu avalik-õiguslikule iseloomule. Seega ei ole vaidlus maakohtu pädevuses. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole lepingu täitmisel sattunud raskustesse. Kaebaja on raskustesse sattunud pool, sest vaatamata korduvatele menetluslikele katsetele lepingu realiseerimiseks asjakohaseid eeldusi luua, on sellised katsed Tallinna linna poolt blokeeritud. Kohtu tõlgendus, mille kohaselt said lepingujärgsed kohustused täidetud lepingule allkirja andmisega, põhineb vääral eeldusel, et haldusleping ei ole kahe võrdväärse lepingupoole vastastikuseid huve arvestav kokkulepe, vaid avaliku võimu tahtest teavitamise vorm. Kaebaja on algatanud mitmeid menetlusi (hoonestusõiguse seadmine, detailplaneeringu menetlus), mille raames oleks saanud lepingulisi kohustusi täita. Kõik sellised katsed blokeeriti haldusorgani poolt. Seega on kaebaja sattunud raskustesse lepinguga tagatud hüvede realiseerimisel. Kaebaja õigust taotleda lepingu lõpetamist on tunnustatud ka jõustunud kohtulahendis asjas 3-12-240 (p 11). Lepingu lõpetamisel on kaebajal RVastS asjakohastest sätetest tulenevalt õigus heastamisnõude esitamiseks. Kaebusega ei ole taotletud kehtiva detailplaneeringuga ette nähtud Paavli 6c hoonestusõiguse seadmise osas uut menetlust. Kaebaja taotleb maakasutusõiguse heastamist vastava planeeringulise lahendiga maa erastamiseks maareformi seaduse § 22 lg 12 korras juurdelõike tegemiseks omandiõiguse alusel vallatavale Paavli 8 krundile. Heastamise sisuks on seega planeeringuline menetlus loomaks tingimusi maakasutuseks ja erastamiseks kaotatud ulatuses. Kaebuse esemeks olev haldusleping ning varasemad hoonestusõiguse seadmist ja planeerimist puudutavad menetlused ei ole vastastikuses seoses. Kohus leidis ebaõigesti, et tuvastamiskaebuse objektiks ei saa olla kahjunõude esitamise võimalus. Määrus möönab ühelt poolt kahjunõude seaduslikku võimalust, samas leitakse, et tsiviilõiguslikel alustel on vastutus välistatud. Kaebuses sisalduvad nõuded on teadlikult asetatud prioriteetide süsteemi, kus esmaselt taotletakse lepingu lõpetamist, selle nõude rahuldamisel heastamist, heastamisest keeldumisel aga kahju hüvitamist. Tuvastades käesolevas asjas kahjunõude esitamise põhimõttelise õiguse, tekib võimalus lepingupoolte vaheliseks kokkuleppemenetluseks, mille käigus otsustatakse hüvitise suurus. Kokkuleppe mittesaavutamisel lihtsustub järgnev kohtumenetlus, milles menetletakse vaid hüvitise 4
(5)3-15-2808 suuruse küsimust.

§ 37

lg 2 p 6 annab kaebajale õiguse nõuda avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Seda kujutab endast ka avalik-õiguslikust suhtest tulenevate lepinguliste kohustuste täitmatajätmisega kaasneva võimaliku põhimõttelise kahju tuvastamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 201lg 4, § 203 lg 2).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Põhjendatud ei ole määruskaebuse läbivaatamine kohtuistungil. Tegemist on õigusliku küsimusega kaebuse lubatavuse üle ning faktilised asjaolud on selged. Seega on asi võimalik lahendada kirjalikus menetluses.
  2. Ringkonnakohus toetab halduskohtu seisukohta, et 31.08.1999 lepingu näol ei ole tegemist halduslepinguga. Aga isegi juhul, kui seda halduslepinguks lugeda, puudub õiguslik alus, mis annaks kaebajale õiguse nõuda lepingu lõpetamist. HMS § 102 lg 4 kohaldamine eeldab, et lepingu täitmine on muutunud kaebaja jaoks oluliselt raskemaks ning seejuures ei ole lepingu muutmine uutele oludele vastavaks võimalik või teine pool keeldub sellest. Halduskohus on õigesti leidnud, et antud juhul ei ole kaebaja olukorras, kus ta on lepingu täitmisel raskustesse sattunud. Raskustesse sattumiseks ei saa pidada olukorda, kus lepingu teine pool väidetavalt hoidub oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Kaebaja on lepingu omalt poolt täitnud ning nõustunud talle kuuluva raudteeharu ülesvõtmisega, rohkemat leping kaebajalt ei nõua. Kaebuse väiteid silmas pidades saab väita, et kaebaja leiab hoopis, et Tallinna linn ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud ega teinud lubatud toiminguid. Sellist olukorda reguleerib lepingu p 4, mis näeb kaebajale ette kahju hüvitamise nõude esitamise. Seega saab kaebaja nõuda kas kahju hüvitamist või lepingu täitmist. Lepingu lõpetamise nõude alused puuduvad. Kahjunõuet pole kaebaja soovinud esitada, vaid taotleb kahjunõude olemasolu tuvastamist. Selline nõue ei ole lubatav. Kahjunõude olemasolu tuvastamist ei saa võrdsustada

§ 37

lg 2 p-s 6 nimetatud avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemise nõudega. Kui kaebaja soovib teada saada, kas kahju on talle üldse tekkinud, tuleb siiski esitada kohtule kahjunõue ning vastavate eelduste olemasolul taotleda vaheotsuse tegemist (

§ 171lg 1).

7. Kuna lepingu lõpetamise nõue ei ole antud juhul võimalik, puudub vajadus pikemalt analüüsida teisi, alternatiivselt esitatud hüvitamisnõudeid. Ringkonnakohus märgib üksnes, et lepingu lõpetamise korral ei saa heastamine kuidagi seisneda haldusorgani poolsetes haldusmenetluse toimingutes, mis on suunatud maakasutusõiguse tekkimisele või maa erastamisele, sest 31.08.1999 leping ei olnud sellisele eesmärgile suunatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.