Maksustamist puudutavate andmete õigeaegsel esitamata jätmisel pidi isik aru saama, et sellise tegevusetuse korral ei suuda ta tagada maksuhaldurile edastatavate andmete õigsust ning täielikkust. Teabe esitamine suure hilinemisega tekitas olukorra, kus äriühingul tekkis märkimisväärne maksukohustus ning intressi maksmise kohustus. A. P. pidi teadma oma käitumise õigusvastasust ning seega ette nägema ka õigusvastase tagajärje saabumist. A. P-i käitumise ning maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kui äriühing oleks õigeaegselt täitnud registreerimis- ja deklareerimiskohustust, ei oleks äriühingul tekkinud korraga suurt ning tagasiulatuvat maksukohustust. Kui A. P. ei oleks teinud märkimisväärses summas äriühingu vahenditest ettevõtlusega mitteseotud kulutusi (perioodil jaanuar 2013–august 2013 üle 8000 euro ning ajutise halduri aruandest nähtuvalt perioodil september 2013–detsember 2013 üle 15 000 euro), ei oleks äriühingul tekkinud neilt kuludelt tulumaksu tasumise kohustust ning äriühingule oleks jäänud ka piisavalt vahendeid maksukohustuse täitmiseks. 7. A. P. esitas 19.12.2014 (täiendatud 31.03.2015 ja 24.04.2015) Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 03.12.2014 vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vastutusotsuse tegemine pärast Eventline Eesti OÜ pankrotimenetluse raugemist ei olnud lubatav, sest põhinõuet polnud võimalik enam maksma panna. 2) Vastutusotsus on sisuliselt õigusvastane. Maksuhaldur on rikkunud uurimisprintsiipi. Maksuhaldur ei ole põhjendanud ega tõendanud kaebaja väidetavaid rikkumisi. Kaebajal puudub ülevaade, milliste tehingute tegemist talle kui juhatuse liikmele ette heidetakse. Üksnes maksukohustus, mida äriühing täita ei suuda, ei anna alust järelduseks, et juhatuse liige on hoolsuskohustust rikkunud. Kaebaja tegevuse ja maksukohustuse tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Ka õigeaegselt käibemaksukohustuslaseks registreerimisel poleks äriühing suutnud maksukohustust täita, sest Eventline Eesti OÜ korraldatud ürituse „Pacha World Tour Estonia 2013“ piletitulu jäi oodatust väiksemaks. Kaebaja süü olemasolu on põhjendatud üksnes ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemisega ettevõtte vahenditest, kuid kaebaja on isiklikeks vajadusteks kasutanud vaid 1600 eurot. Ebaselgeks jääb, millise perioodi osas on maksuhaldur kontrolli läbi viinud. 3
lg 1 on vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-ga 4 ning analoogsete ÄS sätetega, mis võimaldavad võlausaldajatel nõuda juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ainult äriühingule, mitte endale. See vastuolu diskrimineerib äriühingu võlausaldajaid võrreldes riigiga, kes saab esitada nõude otse juhatuse liikme vastu.
lg 1 sõnastusest ei nähtu selgelt, kelle kasuks võib vastutusotsuse alusel sissenõude esitada. Sätet tuleks tõlgendada ÄS § 187 lg-ga 4 kooskõlas selliselt, et ka
Selline tõlgendus tagaks võlausaldajate võrdse kohtlemise. 4) Ajutise halduri aruandest nähtuvalt oli maksejõuetuse tekkimise põhjuseks muu asjaolu pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 5 mõttes, mitte raske juhtimisviga PankrS § 28 lg 2 mõttes. PankrS § 29 lg-st 1 tulenevalt lõppes äriühingu juhtorgani liikme vastutus kohtu poolt pankroti raugemise määruse kinnitamisega. Jõustunud kohtulahend, millega on tuvastatud, et juhatuse liige ei ole oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud, on asjaoluks, mis on käsitatav muu seaduses sätestatud juhuna
8. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. 1) Eventline Eesti OÜ oli vastutusotsuse tegemise ajal äriregistris registreeritud, tema maksukohustus ei olnud lõppenud ning maksuvõlg oli kehtiv. Pankroti raugemine ei tähenda õigusvõime lõppemist, sest PankrS § 29 lg 8 võimaldab just huvitatud isiku nõuete maksmapaneku tagamiseks kohtul pikendada äriühingu likvideerimise tähtaega kuni kuue kuuni. Seletuskirjast seaduseelnõu 763 SE II juurde, millega muudeti mh PankrS §-i 29, tuleneb selgelt, et nõuded, sh
§-s 96 reguleeritud vastutusotsusel põhinev nõue kolmanda isiku vastu, lõppevad likvideerimisega ning mitte pankrotimenetluse raugemisega. Raske juhtimisvea või selle puudumise tuvastamine pankrotimenetluses ei ole samastatav maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumise tahtluse olemasolu tuvastamisega. Erinevus ÄS regulatsiooniga ei tähenda
2) Eventline Eesti OÜ maksukohustus tekkis äriühingu enda poolt esitatud deklaratsioonide tulemusel ning nendes esitatud andmete põhjal. Seetõttu ei olnud täiendav kontroll vajalik. Tõendatud on Eventline Eesti OÜ poolt registreerimis-, deklareerimis- ning tasumise kohustuse rikkumine, mille eest vastutas äriühingu seadusjärgne esindaja A. P.. A. P. rikkus esindatava äriühingu maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise tagamise kohustust tahtlikult ning tema tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos. 9. Tallinna Halduskohus jättis 27.08.2015 otsusega A. P-i kaebuse rahuldamata. 1) PankrS § 29 lg 1, mis sätestab, et pankrotti ei kuulutata välja mh juhul, kui puudub võimalus esitada nõue äriühingu juhtorgani liikme vastu, ei välista maksuhalduri võimalust esitada juhtorgani liikme vastu maksunõuet. Seega oli vastutusotsuse tegemine 03.12.2014 lubatud, sest Eventline Eesti OÜ õigusvõime ei olnud selleks ajaks lõppenud. 2) Maksuhaldur ei ole rikkunud uurimispõhimõtet.
kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest ning kogub täiendavaid tõendeid juhul, kui tal tekib kahtlus esitatud andmete õigsuses. Uurimispõhimõttega seondub ka maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus. Kaebaja on olnud teadlik nii äriühingu kontrollimisest kui ka vastutusotsuse andmise menetlusest ning talle oli tagatud ärakuulamisõigus. Ajutise pankrotihalduri aruandele kui ühele tõendile tuginemine vastutusotsuses oli lubatav. 4
lg 1 kohaselt lasub maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamisel maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja seda tõendanud ei ole. 4) Vastutusotsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust. Vastutusotsuses on piisavalt põhjendatud kaebaja kohustuse rikkumine, tahtlus ning maksuvõla tekitamine. Arvestades kaebaja varasemat äriühingute juhtimise kogemust, ei ole usutav, et ta teadmatusest või hooletusest jättis täitmata kohustuse registreerida äriühing käibemaksukohustuslaseks ning maksude deklareerimise ning tasumise kohustused. Hooletusest ei saanud toimuda isiklike kulude katmine äriühingu arvel. Hooletusest ei saanud toimuda ka äriühingu raha andmine kolmandatele isikutele ning selle deklareerimata jätmine olukorras, kus raha tagastati kaebajale isiklikult või tema teistele äriühingutele. Seega oli tegu kaebaja teadliku ja tahtliku tegevusega. Arusaamatu on väide, et nimetatud asjaolud ei viinud äriühingu maksejõuetuse tekkimiseni. Kui kaebaja oleks oma kohustused korrektselt täitnud ning äriühingu rahalisi vahendeid sihipäraselt kasutanud, olnuks võimalik ka maksude tasumise kohustus täita. Seega on alusetu kaebaja väide põhjusliku seose puudumisest. 5) ÄS ei reguleeri maksukohustuse täitmist ega maksuvõlgade sissenõudmist. Kaebaja väide võrdsuspõhimõtte rikkumisest on asjassepuutumatu, sest kaebaja ei saa kohtusse pöörduda määramatu hulga teiste võlausaldajate huvides. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega põhiseadusvastasuse puudumise osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. A. P. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1) Halduskohus leidis ekslikult, et PankrS § 29 lg 1 ei välista praegusel juhul juhatuse liikme vastutust.
lg-s 6 sätestatud vastutust välistavaks asjaoluks kvalifitseerub mistahes õigusnormis, st nii maksuseaduses kui ka muus seaduses sisalduv välistus. PankrS § 29 lg 1 koostoimes
lg-ga 6 välistab võimaluse vastutusotsuse tegemiseks, sest jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebaja ei ole juhtorgani liikme hoolsuskohustust rikkunud. Kohus on PankrS § 29 lg-d 1 tõlgendanud kitsalt. Kohtu tõlgendus kahjustab kaebaja subjektiivseid õigusi, võimaldades talle inkrimineerida hoolsuskohustuse rikkumist, ehkki varasemas tsiviilkohtumenetluses on tuvastatud sellise rikkumise puudumine. 2) Vastutusotsuse tegemise ajaks oli vastutusotsuse tegemise võimalus
ja § 96 lg 6 alusel lõppenud, sest maksunõue oli lõppenud.
lg 3 p-st 6 tulenevalt lõppeb maksunõue mistahes seaduses sätestatud nõuet lõpetaval alusel. Harju Maakohtu 12.05.2014 määrusega, mis jõustus 13.10.2014, on Eventline Eesti OÜ pankrot lõpetatud raugemise tõttu ning sellega on mh tuvastatud, et puudub võimalus esitada nõuet juhtorgani liikme vastu. Seega lõppesid pankroti raugemise määruse jõustumisega ka kõik maksunõuded võlgnikust ühingu juhtorgani liikme vastu. Muu hulgas lõpetas
3) Maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet ning tegi peale kõigest vähem kui pool aastat väldanud menetlust kiirustades vastutusotsuse. Kaebajale ei saa sellises olukorras ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Maksuhaldur ei ole suutnud kirjeldada tehinguid ja toiminguid, mille põhjal on maksuvõlg süüliselt tekkinud. Maksuhaldur käsitas õigusvastase käitumisaktina käibemaksukohustuslaseks registreerimata jätmist, maksudeklaratsioonide esitamist ja maksusumma tasumata jätmist. Deklaratsiooni esitamine ei saa olla õigusvastane või hoolsuskohustust rikkuv tegevus ning deklaratsioonides on valdavalt kajastatud tavapärase 5
Erinevalt ÄS §-de 187, 315 ja 327 regulatsioonist võimaldab see maksuhalduril esitada nõue otse juhtorgani liikme vastu ning nõuda kohustuse täitmist endale. Halduskohus on valesti leidnud, et
lg 1 põhiseaduspärasus ei mõjuta kaebaja õigusi, kuivõrd vastutusotsus on antud
lg 1 alusel.
lg 1 tuleb põhiseadusega vastuolu tõttu jätta kohaldamata ja vastutusotsus sellest tulenevalt tühistada. 11. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 1) PankrS § 29 lg 8 eesmärgiks on võimaldada likvideerimistähtaja pikendamise kaudu maksma panna mh vastutusotsusest tulenevaid nõudeid. Maksunõue ei lõppe iseenesest, vaid
Ka Riigikohtu praktika kohaselt on maksukohustuse lõppemise aluseks just õigusvõime lõppemine. 2) Maksuhaldur ei pidanud kirjeldama tehinguid ja toiminguid, mille põhjal maksuvõlg tekkis, sest maksuvõlg tekkis mitte maksuotsuse tegemisega, vaid äriühingu poolt deklaratsioonides esitatud andmete põhjal, mille õigsust maksuhaldur eeldas. 3) Kaebaja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kaebaja selgitustest äriühingu raha kasutamise kohta isiklike kulutuste katmisel nähtub tema ükskõikne suhtumine oma kohustuste täitmisesse. Ka ajutise pankrotihalduri aruande p-st 8 nähtub äriühingu arveldusarvelt 15 870,87 euro ulatuses väljamaksete tegemine äriühingu igapäevase majandustegevusega mitteseotud eesmärkidel, samuti ebaselge sisuga väljamaksete tegemine kaebaja teistele äriühingutele. Ka põhjuslik seos on tõendatud. 12. A. P. esitas 04.04.2016 täiendavad seisukohad, milles märgib, et maksuhaldur ei ole suutnud tõendada põhjuslikku seost täitmata maksukohustuse ja kaebaja süülise käitumise vahel. Ka kaebaja süü ei ole piisavalt põhjendatud. Maksuhaldur on õigusvastaselt jätnud välja arvutamata juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega, st isiklikes huvides tehtud tehingutega seonduva maksukohustuse ulatuse. ÄS ja
regulatsioonidest tulenevat 6
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
S § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Halduskohus on õigesti märkinud, et PankrS § 29 lg-s 1 toodud tingimused on küll pankroti välja kuulutamata jätmise aluseks, kuid neist ei saa tuletada keeldu maksuhaldurile äriühingu juhtorgani liikme vastu maksunõude esitamiseks. Üksnes asjaolust, et pankrotimenetlust raugemise tõttu lõpetavas määruses on märgitud, et puudub võimalus esitada nõuet juhtorgani liikme vastu, ei saa järeldada ka kõigi juhatuse liikme vastu esitatavate maksunõuete lõppemist (vt ka 14.02.2011 seletuskirja seaduseelnõu 763 SE II muudatusettepaneku nr 9 juurde). Ka Riigikohtu 27.11.2012 määrusest haldusasjas nr 3-3-115-12 (p 50) ning 04.12.2009 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-75-09 (p 11) tulenevalt peab
lg-st 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust rakendada sooviv maksuhaldur tegema vastutusotsuse enne juriidilise isiku õigusvõime lõppemist. Juriidilise isiku õigusvõime lõppemine võib pankrotimenetluse raugemise korral aga toimuda pankrotimenetlust lõpetava määruse jõustumisest ajaliselt kuni kuus kuud hiljem. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima. 15. Niisamuti ei ole tsiviilkohtumenetluses tehtud määruses sisalduv viide hoolsuskohustuse täitmise kohta ülekantav juhatuse liikme maksuõiguslike kohustuste täitmisele. Vastutusotsuse tegemine on maksuhalduri pädevuses ning tulenevalt
lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tuvastab maksuhaldur äriühingu juhatuse liikme vastutuse hindamisel juhatuse liikme süü vormi
§-s 8 loetletud kohustuste rikkumisel. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastusotsuse tegemine on välistatud põhjusel, et jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebaja ei ole juhtorgani liikme hoolsuskohustust süüliselt rikkunud. 16. Ka kaebaja väide põhivõla kehtivuse lõppemisest
Nimetatud sätte kohaselt lõppevad maksuseadusest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused muudel seadusega sätestatud juhtudel. PankrS § 29 lg 1 alusel tehtava pankrotimenetlust lõpetava määruse tagajärjeks ei ole äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavate maksunõuete lõppemine. 17. Seega ei esine praeguses asjas
lg-s 6 nimetatud aluseid, mis oleksid välistanud vastutusotsuse tegemise ning Eventline Eesti OÜ maksuvõlg oli kehtiv. 18. Kaebaja leiab, et
lg 1 tõlgendus, mis võimaldab maksuhalduril erinevalt teistest äriühingu võlausaldajatest esitada pankrotimenetluse raugemisel otsenõude juhatuse liikme vastu, selmet nõuda täitmist äriühingule, rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja taotleb sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist. Apellatsioonkaebuses nimetatud ÄS 7
lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustust tagada esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste (
-st, tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest ja käibemaksuseadusest tulenev deklareerimiskohustus,
-st ja käibemaksuseadusest tulenev registreerimiskohustus ning
-st tulenev maksude tasumise kohustus) tähtaegne ning täielik täitmine ning põhjustas seeläbi äriühingu maksuvõla tekkimise, mida maksuhalduril ei ole olnud võimalik Eventline Eesti OÜ-lt sisse nõuda. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajale kui äriühingu ainsale ning ettevõtluses kogenud juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata kohustus deklareerida käibemaksu, töötasu maksmisega seotud kulusid ning ettevõtlusega mitteseotud kulusid. Samuti pidi kaebaja teadma nende deklareerimata jätmise õigusvastasust. Kaebaja süüd ei välista asjaolu, et äriühing esitas kontrollimenetluse lõppjärgus tagasiulatuvalt korrektsete andmetega maksudeklaratsioonid. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, et kaebaja tahtlusele viitavad ka äriühingu tegevusega mitteseotud maksete tegemine ning deklaratsioonide õigeaegselt esitamata 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.