KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 18.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3137 M. S. kaebus Tallinna linna tegevuse peale korteri erastamise avalduse lahendamisel Kaebaja – M. S., volitatud esindaja Ilja Malštšukov Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste Haldusasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17.03.2016 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus M. S. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta M. S. määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.03.2016 määrus haldusasjas nr 3-15-3137 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- V. S. esitas 24.01.1995 Nõmme linnaosa valitsusele avalduse Tallinnas XXX-1a asuva eluruumi erastamiseks. Avalduse kohaselt on eluruumi sisse registreeritud üürnik M. S. ja tema poeg V. S.. Nõmme Kinnisvarahoolduse ME teatas 30.12.1996 mh V. S-ile, et elamu aadressil XXX on tagastatud õigusjärgsele omanikule 16.12.1996 aktiga nr 346 ning seega ei ole võimalik eluruumi erastamise avaldust rahuldada.
- ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges 15.04.1996 otsusega nr 7348 Tallinnas XXX asunud ehitised ja krundi suurusega 1765 m2 omandireformi objektiks ning tunnistas eelnimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks IEE. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 19.06.1998 otsusega nr 10093 oma 15.04.1996 otsuse nr 7348 ja jättis avaldused XXX ehitiste ja maa tagastamiseks rahuldamata, kuna Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud 3-15-3137 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.
- Tallinna Linnavalitsus andis 27.05.2009 korraldusega nr 885-k M. S.le koos poja V. S.iga viieks aastaks üürile 2-toalise korteri aadressil XXX tingimusel, et nad vabastavad nende poolt seni kasutatava eluruumi aadressil XXX-1a. Üürileping XXX eluruumi kasutamiseks sõlmiti kaebajaga 07.07.
- Kaebaja andis 24.07.2009 XXX-1a eluruumi valduse üle Nõmme linnaosa valitsusele.
- ÕVVTK Harju maakonnakomisjon tunnistas 21.07.2011 otsusega nr 12382 omandireformi objektiks Tallinnas XXX endisel kinnistul nr 3440 asunud ehitised ja 1765 m2 maad; luges tõendatuks, et nimetatud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal võrdsetes mõttelistes osades IEE le ja WJE le ning tunnistas omandireformi õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes I. E. E.. Tallinna Linnavalitsuse 29.04.2013 korraldusega nr 573-k tagastati XXX, endisel kinnistul nr 3440 asuvad ehitised (elamu, majandushoone ja kaks kuuri) ning Tallinna Linnavalitsuse 20.11.2013 korraldusega nr 1589-k XXX maa I. E. E. pärijatele P. G. E. ja I. R. E.. Maakonnakomisjon tugines Riigikohtu 10.03.2008 otsuses nr 33-2-1-07 avaldatud seisukohale (p-d 35 ja 43), et kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on alates 12.10.2006 kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
- M. S. esitas 22.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 21.07.2011 otsuse nr 12382, Tallinna Linnavalitsuse 29.04.2013 korralduse nr 573-k ja Tallinna Linnavalitsuse 20.11.2013 korralduse nr 1589-k tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus tagastas 24.10.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-50887 kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10.12.2014 määrusega M. S. määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus jättis 03.06.2015 määrusega M. S. määruskaebuse menetlusse võtmata.
- M. S. esitas 15.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna Linnavalitsust lahendama mõistliku aja jooksul haldusaktiga avaldus, mis esitati 24.01.1995 XXX-1a asuva eluruumi erastamiseks. Samuti palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse erastamisavalduse menetlemisel. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole tänaseni vastu võetud korrektset haldusakti, millega lahendatakse kaebaja ja tema poja avaldus eluruumi erastamiseks. 30.12.1996 kiri ei vasta haldusakti tunnustele. Tallinna linn jättis õigel ajal välja selgitamata, kas hoone endistele omanikele on Saksamaal makstud mahajäetud vara eest kompensatsiooni. Endine omanik suri 09.07.2006, pärast mida kehtib Saksamaal 30 aastat piirang teda puudutavate arhiiviandmete saamiseks. Tallinna linn pidanuks kaebajale selgitama, et kui kaebaja sõlmib üürilepingu XXX korteri suhtes, kaotab ta kahju hüvitamise nõudeõiguse, mis tuleneb XXX-1a asuva eluruumi erastamata jätmisest. Kui linn poleks selgitamiskohustust ja hea halduse põhimõtet rikkunud, võiks kaebaja olla jätkuvalt XXX-1a asuva eluruumi üürnik.
- Tallinna Halduskohus tagastas 17.03.2016 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p-st 4 ei olnud kaebajale võimalik tema üürnikuks olemise ajal erastada tema kasutuses olnud eluruumi. Tähtsust ei oma see, kas Nõmme Kinnisvarahoolduse ME 30.12.1996 kiri tuleks kvalifitseerida haldusaktiks või mitte. Haldusasjas nr 3-14-50887 leiti, et kaebajal ei ole kaebeõigust XXX-1a eluruumi omandireformi õigustatud subjektile tagastamise ning selle kaebajale erastamata jätmise 2
(5)3-15-3137 vaidlustamiseks. Kaebaja õigused XXX-1a korteri suhtes lõppesid
- aastal ning erastamisest keeldumise kohta uue ja motiveerituma haldusakti andmine ei muudaks olukorda. Ehitised ja maa on õigustatud subjektile tagastatud kehtivate haldusaktidega ja nende tühistamiseks esitatud kaebus tagastati kaebajale, mistõttu oleks hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebajal ei ole kaebeõigust erastamismenetluses tehtud toimingute vaidlustamiseks lahus menetluse lõpptulemuse vaidlustamisest.
- M. S. esitas halduskohtu määruse peale 05.04.2016 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 12.04.2016 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- M. S. palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 17.03.2016 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse või saata kaebus menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi halduskohtule. Tallinna linn oli kohustatud õigeaegselt (ajavahemikus 24.01.1995–09.07.2006) koguma erastamisavalduse lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid, sh selle kohta, kas vara eest on kompensatsiooni makstud või mitte. Pärast endise omaniku surma 09.07.2006 pole tõendite kogumine Saksamaal enam võimalik. Vastustaja õiguspärase käitumise korral oleks võimalik, et eluruum oleks kaebajale erastatud. Õige on väide, et võimalik menetlusnormide rikkumine tagastamismenetluses ei puudutanud kaebajat, kuid kaebajat puudutab menetlusnormide rikkumine erastamisavalduse menetlemisel, sh erastamiskohustusega seonduvate asjaolude väljaselgitamisel. Erastamisavalduse lahendamise menetlust ei ole siiamaani lõpetatud haldusakti korrektselt teatavakstegemisega. See, et vara tagastamise kohta vastu võetud kehtivate haldusaktide tühistamiseks esitatud kaebus tagastati kaebajale, ei välista hilisema hüvitamiskaebuse rahuldamist. Haldusaktide tühistamiseks kaebuse esitamine näitab kaebaja pingutusi esmaste õiguskaitsevahendite ammendamisel. Kaebaja ei kavatse tulevikus nõuda XXX-1a asuva korteri erastamist, vaid kahju hüvitamist eluruumi erastamisõiguse võimaliku kaotamise eest. Hilisema hüvitamiskaebuse rahuldamine ei ole välistatud.
- Tallinna linn palub kirjalikus vastuses määruskaebus rahuldamata jätta. Kaebusest nähtuvalt on XXX-1a korteri erastamise avalduse esitanud kaebaja poeg V. S.. Kaebajal puudub seetõttu õigus nõuda selle avalduse lahendamist ja selle menetluse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja teadis juba
- aasta lõpus, et korteri erastamine ei ole võimalik, kuna tegemist on õigusvastaselt võõrandatud eluruumiga, mille tagastamiseks on esitatud tagastamise avaldus. Põhjendamatu on kaebaja arvamus, et vara tagastamise menetluse toimingutega on kaebajale põhjustatud kahju. Arvestades asjaolu, et kaebajal puudub alates
- aastast üürisuhe, pole kaebajal ei õiguslikku ega faktilist puutumust tagastamisele kuuluva varaga, seetõttu ei saa tagastamismenetluse toimingud rikkuda kaebaja õigusi. Kavatsus esitada hiljem hüvitamiskaebus ei anna õigust esitada nõuet korteri erastamismenetluses sooritatud toimingute õigusvastaseks tuvastamiseks, sest hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas nr 314-50887, et tagastamistaotluse esitamise ajal kehtinud üürisuhe ei anna kaebajale õigust nõuda erastamisõigusest ilmajäämise tõttu tekitatud kahju hüvitamist, sest kaebaja üürisuhe lõppes
- aastal. Erastamisavalduse positiivne lahendamine pole pärast üürisuhte lõppemist võimalik, sest kaebaja ei vasta enam EES § 4 p-s 1 sätestatud erastamise õigustatud subjekti tunnustele. 3
(5)3-15-3137 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Halduskohus tagastas kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
- Vaatamata asjaolule, et 24.01.1995 esitas avalduse XXX-1a asuva eluruumi erastamiseks mitte kaebaja ise, vaid tema samasse korterisse sisse kirjutatud poeg V. S., lähtub ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel eeldusest, et korter oleks erastamist välistavate asjaolude puudumise korral erastatud kaebajale perekonnaliikmete omavahelisel kokkuleppel vastavalt EES § 4 p-le 1 ja § 5 lg 1 p-dele 1 ja
- Riigikohtu üldkogu leidis 10.03.2008 otsuses asjas nr 3-3-2-1-07, et ORAS § 7 lg 3 sätestas koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause (otsuse p 30). Keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni p 2 (otsuse p 35). Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (otsuse p 43). Nendest õiguslikest põhjendustest järeldub, et ajavahemikus 24.01.1995– 09.07.2006, mil vastustaja pidanuks kaebaja väidete kohaselt koguma tõendeid endisele omanikule Saksamaal makstud kompensatsiooni kohta, oli keelatud nii tagastamis- kui erastamistaotluste menetlemine ja Tallinna linn ei saanud teha toiminguid, mille tegemata jätmist kaebaja talle ette heidab. Järelikult on kaebaja taolisele väitele põhinev kahjunõue õiguslikult ilmselgelt perspektiivitu ning kaebajal puudub HKMS § 45 lg 2 kolmanda lause kohaselt kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Täiendavalt tuleb märkida, et kaebaja pole tegelikult väitnudki, et endised omanikud või nende pärijad oleksid saanud mahajäetud vara eest Saksamaal kompensatsiooni, mis välistaks ORAS § 17 lg 5 järgi vara tagastamise. Erastamisõigusest ilmajäämise alusel esitatud kahjunõue ei saa tugineda spekulatsioonile, et kui linn oleks enne 09.07.2006 kogunud tõendeid kompensatsiooni maksmise kohta, oleks ehk ilmnenud ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud asjaolud.
- Ringkonnakohus leiab, et Tallinna linnal ei olnud kehtivast õigusest tulenevat kohustust selgitada kaebajale kui omandireformi objektiks olevas eluruumis elavale üürnikule enne talle teise üüripinna pakkumist, et seniselt üüripinnalt väljakolimine muudab tulevikus võimatuks kahjunõude esitamise erastamise õigusest ilmajäämise motiivil, kui peaksid ilmnema omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamist välistavad asjaolud (sh ORAS § 17 lg 5). Kuni tagastamise küsimus ei ole lahendatud, pole vaidlusaluse vara puhul tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga ja üürnikul pole eluruumi ostueesõigusega erastamise õigust tekkinud (EES § 3 lg 5 p 4 ja § 5 lg 1 p 5, Riigikohtu 02.03.2005 otsus nr 3-3-1-92-04, p 25). Ringkonnakohus juhib lisaks tähelepanu, et alates 12.10.2006, mil tuli jätkata vara tagastamise avalduse menetlemist, kuni kaebaja üürisuhte lõppemiseni XXX-1a korteris
- aastal, polnud ka kaebaja enda väidete kohaselt enam võimalik saada Saksa arhiividest tõendeid endistele omanikele või nende pärijatele kompensatsiooni maksmise kohta.
- Haldusakti andmine erastamisavalduse rahuldamata jätmise kohta ei muudaks kaebaja olukorda, kuna tal puudub subjektiivne õigus korteri erastamiseks. Nagu eespool selgitatud, ei olnud kaebajal ega temaga koos elanud perekonnaliikmetel tulenevalt EES § 3 lg 5 p-st 4 ja § 4
(5)3-15-3137 5 lg 1 p-st 5 algusest peale tekkinud õigust nõuda endale korteri erastamist. Lisaks kinnitab kaebaja määruskaebuses, et tema eesmärgiks pole saavutada tulevikus korteri erastamine. 16. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.03.2016 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 5
(5)