KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-15-1898

) § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega ei tohtinud kuni 31.12.2015 igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 195 eurot ja 2 alates 01.01.2016 ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 215 eurot. 21.01.2016 kohtuistungil täpsustasid hagejad oma nõuet, paludes kostjalt elatisena välja mõista 150 eurot kuus hageja kohta, kokku seega 450 eurot kuus. Lapse ülalpidamisel saavad vanemad lähtuda oma varalisest seisundist, eelkõige sissetulekust, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral ka vanema muust varast, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Kohus tegi kostja varalise seisundi hindamiseks päringud vastavatesse registritesse, kust nähtub, et kostjal ei ole vallasega kinnisvara, mille arvel täita hagejate ülalpidamise kohustust. Perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanemal lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike.

§-st 102 tuleneb, et juhul, kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Arvestades, et kostja on töövõimeline isik, oli kohus seisukohal, et kostja on XXXXXX elades võimeline teenima sissetulekut vähemalt kuupalga alammäära ulatuses, s.o 430 eurot kuus (bruto). Pärast maksude mahaarvamist jääks kostja käsutusse rahalisi vahendeid 365,62 eurot (neto), mida kostja peaks kasutama enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Eeltoodust tulenevalt on elatise põhjendatud suurus hageja kohta 91,40 eurot kuus (365,62 eurot ÷4). Kuigi igakuine elatis summas 91,40 eurot katab vaid hagejate elementaarsed hädapärased vajadused, vastab kostjalt hagejate kasuks väljamõistetav elatis kohtu hinnangul hetkel kohustatud vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda ning kostjal säilib minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kohtu arvates on kostja suuteline antud kohtuotsust täitma ja väljamõistetav elatis ei ole kostjale ebamõistlikult koormav. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. A, B ja C esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 otsuse tühistamist osaliselt, s.o väljamõistetud elatise suuruse osas, ning uue otsuse tegemist, millega mõista J.J.lt välja elatis alates 17. detsembrist 2015 igale hagejale 150 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus ebaõigesti

§ 101

ja § 102 norme.

§ 101

lg 1 järgi ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagejad vähendasid oma nõuet 150 euroni ühe lapse kohta, s.o rohkem kui ¼ ulatuses seaduses sätestatud miinimummäärast. Kohtul puudus seaduslik alus nimetatud summa vähendamiseks.

§ 102

lg 2 sätestab juhud, millal kohus võib vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra. Kostja puhul ei ole tuvastatud asjaolu, et ta oleks töövõimetu, samuti ei ole tal rohkem ülalpeetavaid; 2) ei saa tulenevalt Riigikohtu seisukohast (3-2-1-118-12) väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda sellest, et kostja võiks eelduslikult teeninda alammääras kuupalka, vaid kostja töövõimelise isikuna on kohustatud teenima sellist sissetulekut, et ta oleks suuteline täitma alaealiste laste ülalpidamise kohustust. Hagejad on olnud nõus oluliselt väiksema summaga kui seadus ette näeb ning asjaolu, et kostjal puudub vara ja sissetulek, ei anna alust selle summa vähendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 03.02.2016 otsus muutmata.
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hagejad, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o väljamõistetud elatise suuruse osas, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja elatis alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni igale hagejale 150 eurot kuus. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas, st kas on alust maakohtu määratud elatist 91,40 eurot ühe lapse kohta, kokku 274,20 eurot kuus, suurendada 150 euroni lapse kohta (kokku 450 eurot kuus).
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes kõigi esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid oma otsuses korrata.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide seisukohaga, et

§ 102

lg-st 2 tulenevalt peaks hagejate nõutud 150-eurosest elatisest lapse kohta väiksema elatise väljamõistmiseks olema tuvastatud, et kostja on töövõimetu või et hagejatele nõutud summas elatise maksmine jätaks kostja teise(d) lapse(d) varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed.

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on 28.10.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 (p 15) selgitanud, et

§ 102

lg 2 neljandas lauses on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Selleks, et maksta kolmele lapsele elatist kokku 450 eurot kuus, peaks kostja saama vähemalt 600-eurost netosissetulekut (üle 700-eurost brutotöötasu). Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et antud juhul tuleb arvestada, et kostja elukoht asub XXXXXXXXXX, suurematest keskustest kaugel, kus on isegi piisava hoolsuse korral võimalused sissetuleku teenimiseks väiksemad kui oleks suuremates asulates. Seega on põhjendatud lähtuda eeldusest, et kostja töövõimelise isikuna on võimeline leidma endale vähemalt miinimumtöötasuga töökoha. Maakohtu määratud elatisesumma on küll oluliselt väiksem kui taotletud 150 eurot kuus lapse kohta, kuid ringkonnakohus peab mõistlikuks arvestada tegeliku olukorraga. Hagejad ei ole vaidlustanud maakohtu poolt kindlaks tehtud asjaolu, et kostjal puudub muu vara, mille arvelt oleks võimalik saada vahendeid laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks, ega väitnud, et kostja reaalselt saab sissetulekut, millest oleks võimalik hagejate nõutud summas elatist maksta. Ringkonnakohus märgib, et kui elatise suurust mõjutavad asjaolud muutuvad (nt saab üks hagejatest 2017. a täisealiseks ja kostja ülalpidamiskohustus sellest tulenevalt väheneb), on elatist saama õigustatud isikutel õigus esitada TsMS § 459 alusel hagi väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellantide (hagejate) kanda. 4 Kostja apellatsiooniastmes kohtule ei vastanud, seega kostjal menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja