← Eesti

3-15-807/27

Obsah (4)§ 26§ 12§ 18§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised ja nende esindajad 3-15-80

) § 18 lg 6 p 1 ja p 3 järgi taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise alused. Süstemaatiline ning valdav investeeringu tahtlik mittesihipärane kasutamine ca 17 kuu jooksul on piisavalt kaalukaks rikkumiseks, et nimetatud alustel taotluse rahuldamise otsus kehtetuks tunnistada. Taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb ka määratud toetus

§ 26lg 1 alusel tagasi nõuda.

  1. Keskkonnatehnika OÜ esitas 29.12.2014 KIK-i 27.11.2014 otsuse nr 1-25/171 peale vaide, mille KIK jättis 27.02.2015 vaideotsusega nr 1-16/22 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei ole vaides esitatud adekvaatseid põhjendusi, mis lükkaks ümber vaidlustatud otsuse motivatsiooni ja alused. Lisaks märgiti vaideotsuses, et toetusraha pole kasutatud sihipäraselt ning seega pole võimalik saavutada ka projekti eesmärki ning see pole võimalik ka tulevikus.
  2. Keskkonnatehnika OÜ esitas 30.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse KIK-i 27.11.2014 otsuse nr 1-25/171 ja 27.02.2015 vaideotsuse nr 1-16/22 tühistamiseks.
  3. Kohus rahuldas 01.04.2015 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas KIK-i 27.11.2014 otsuse nr 1-25/171 täitmise kuni lõpplahendi jõustumiseni käesolevas kohtuasjas. 2

(14)3-15-807 KIK esitas 19.06.2015 esialgse õiguskaitse määruse muutmise taotluse, paludes muuta 01.04.2015 esialgse õiguskaitse määrust selliselt, et õiguskaitse rakendamise tingimuseks kehtestatakse kaebaja vallasvara (masinad ja seadmed 314 248,77 euro väärtuses) arest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Tallinna Halduskohtu 04.08.2015 määrusega jäeti KIK taotlus esialgse õiguskaitse muutmiseks rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2015 määrusega halduskohtu määrus muutmata. Vastustaja KIK on esitanud kaebusele vastuse 09.05.2015 ja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja on esitanud täiendava seisukoha 19.06.2015 ning vastustaja sellele vastanud 08.07.
  1. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma seniste seisukohtade juurde. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiste väidetega. 7.
  3. Kaebaja tegevus on kooskõlas meetmemäärusega (Keskkonnaministri 03.08.2009 määrus nr 47). Meetme eesmärk on vältida pakendite suunamist mittetaaskasutatavate segajäätmete hulka. Kaebaja taotles projekti rahastamist olukorras, kus suures osas kaupade jaemüügiga tegelenud ettevõtetes puudus võimalus väheväärtuslikke pakendeid efektiivselt käidelda. Väheväärtuslikud pakendid hõlmasid näiteks suuremahulisi pakendijäätmeid, mille transport osutus pressimata kujul ebamõistlikult kalliks (nagu kile) ja määrdunud pakendijäätmeid, mille eraldamiseks ja eraldi üleandmiseks tehnilised võimalused ja oskused puudusid. Lahendusena leiti vertikaalpresside paigutamine pakendiettevõtjate juurde. 7.
  4. Projekt näeb ette taotluse esitamise ajal väheväärtuslikena käsitletud pakendite pressimist, mille üheks alaliigiks on määrdunud pakendid. Määrdunud pakendid ei ole meetmemääruses defineeritud ning tegemist on määratlemata õigusmõistega. Taotluse eesmärgiks on luua ettevõtetele võimalus oma määrdunud pakendid mõistlikul viisil ära anda ja need pärast hilisemat sorteerimist omakorda ringlusse ja taaskasutusse suunata. 7.
  5. Projekt on kaebaja poolt ellu viidud kujul taganud nõuetele vastava jäätmete käitlemise ja suurendanud jäätmete taaskasutamist. Projektile anti toetust meetmemääruse § 5 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud tegevuseks. Projekt nägi ette vertikaalpresside paigaldamise üle-Eestiliselt ettevõtetesse, kes tekitavad kuu keskmisena enam, kui 45 m3 olmejäätmeid. Kaebaja on loonud kooskõlas projekti tingimustega ettevõtetest määrdunud pakendijäätmete kogumise ja ringlusse suunamise süsteemi, paigaldades vertikaalpressid toetuse taotluses piiritletud ettevõtetesse. 7.
  6. KIK-i etteheited ei ole seotud kaebaja tegevusega. Kaebaja on pressid paigaldanud projektijärgsetesse asukohtadesse Vertikaalpresside kasutajateks on jaemüügiettevõtete töötajad. Vaatamata instrueerimisele (mis ei olnud projekti tingimuste kohaselt kaebaja kohustus) võis esineda jäätmete pressimist, mis polnud projekti eesmärgiga kooskõlas, kuid see toimus väljaspool kaebaja mõjusfääri. Projekti keskne eesmärk on süsteemi loomine, millega suunatakse ringlusse rohkem pakendijäätmed (määrdunud pakendijäätmed). Rahastamistaotluse ja projekti teostatavusuuringu järgi moodustavad vertikaalpressid osa pakendijäätmete ringlussevõtu süsteemist ega ole eraldiseisev abinõu määrdunud pakendite kogumiseks. Kasutajate käitumine jäätmete käitlemisel on muutunud. 7.
  7. KIK ei ole korrektselt piiritlenud „madala või puuduva taaskasutusvõimalusega jäätmeid“ ning ei ole tuvastanud ega tõendanud kaebaja tegevuse mittevastavust tingimustele. 7.
  8. KIK on tuginenud projekti tingimuste tõlgendustele ja hinnangutele, mida rahastamistaotluse esitamise ajal ei eksisteerinud. KIK ei ole defineerinud vertikaalpresside kasutamise selgeid ja läbipaistvaid nõudeid. Projekti finantseerimise taotluse lahendamisel vastustaja täpsustavaid nõudeid ei esitanud. KIK on põhjendused esitanud tagantjärele. 3
(14)3-15-807 7.
  1. Rahastamisotsuse muutmiseks puudus vajadus. 7.
  2. KIK-i vaidlustatud otsusel puudub selgelt sõnastatud faktiline ja õiguslik alus. On ebaselge, mida KIK peab investeeringu sihipärase kasutamise nõude rikkumiseks. Kulude abikõlbmatust väites ei ole KIK näidanud õiguslikku alust. 7.
  3. KIK-il on menetluses keskne tõendamiskoormis. Paikvaatlustega ei ole kogutud tõendeid presside pikaajalise kasutamise kohta. Tõendamata on KIK-i keskne väide, et vertikaalpressidega ei pressita valdavalt määrdunud pakendeid. 7.
  4. Tegelikku ärakuulamist ja kaebaja argumentide kaalumist ning võrdlust KIK-i poolt kogutud tõenditega ei ole toiminud. 7.
  5. Vaidlustatud otsus ja vaideotsus on põhjendamata. Toetuse tagasinõudmine on kaalutlusotsus, mille tegemisel pole arvestatud, miks nõutakse tagastamist täies ulatuses ega arvestatud mõjusid. 7.
  6. Vaide lahendajal (KIK vaidekomisjon) puudus selleks pädevus. 7.
  7. 19.06.2015 täiendavates seisukohtades rõhutab kaebaja, et vastustaja on jätnud tähelepanuta presside kasutajate selgitused nende positiivse mõju kohta. Samas märgib kaebaja, et on esitanud eelnevas haldusmenetluses tingimusliku taotluse projekti tingimuste muutmiseks ja väheväärtuslike pakendite pressimise selgesõnaliseks võimaldamiseks. Taotlust esitades ei ole kaebaja nõustunud vastustaja tõlgendusega määrdunud või väheväärtuslike pakendite osas, vaid pidas põhjendatuks tingimuste muutmist, et välistada vastustaja väidetud õigusvastasus.
  8. Vastustaja esitab järgmised seisukohad. 8.
  9. Projekti eesmärk oli „määrdunud pakendite“ pressimine taaskasutusse suunamise eesmärgil. Projektitaotlustes ja selle lisades käsitleti eranditult probleemi määrdunud pakenditega, mitte muid „väheväärtuslikke“ pakendite tüüpe. 8.
  10. Projekt tuleb ellu viia vastavalt taotluses märgitule, seega on taotleja edaspidi seotud enda eesmärgi kirjeldamisel sisustatud mõistete ja määratlustega. Ka vastustaja on lähtunud kaebaja enda definitsioonist määrdunud pakendite piiritlemisel. 8.
  11. Kaebaja väide nn ristmäärdumisest (kuna puhtad pakendid on määrdunud pressimisel, on nende pressimine meetme määruse eesmärgiga kooskõlas) ei ole usutav. Kui see on ka toimunud, poleks see meetme eesmärgiga kooskõlas. Rahastamistaotluses pole ka käsitletud käideldavate jäätmetena selliseid määrdunud „veo-ja rühmapakendeid“, mis projekti tulemusena säilivad puhastena. 8.
  12. Presside kasutamise sihipärasuse tagamine ning muude projekti tingimuste täitmine on kaebaja kohustus ning presside kolmandate isikute valdusse andmine ei saa rikkumisi õigustada. 8.
  13. Vastustaja hinnangul on paikvaatlustel kasutatud meetodid olnud piisavad ning „määrdunud pakendite“ tuvastamisel on lähtutud kaebaja poolt taotlusmaterjalides esitatud mõiste määratlusest. Kaebaja pole põhjendanud, miks ta peab meetodit ekslikuks. 8.
  14. Kaebaja jõudis enne rahastamisotsuse kehtetuks tunnistamist soetada vaid (väiksema) osa Projekti järgselt soetatavatest jäätmepressidest. Seega ei saa projekti pidada „ellu viiduks“. 8.
  15. Väär on kaebaja väide, et projekti muutmist ei taotletudki. 8.
  16. Vaidlustatud otsus vastab haldusakti nõuetele ja kaalutlusreeglitele. 8.
  17. Vaideotsus ei ole antud pädevust rikkudes. Selle on allkirjastanud juhatuse esimees. Vaidekomisjoni nimeline väljatoomine aitab tagada läbipaistvust KIK siseselt. KOHTU SEISUKOHT
  18. Vaidlus asjas on selle üle, kuidas on kaebaja esitatud taotluses, mille vastustaja rahuldas, projektiga hõlmatud jäätmete mõiste määratletud ning kas kaebaja on projekti realiseerides järginud määratlust, millest lähtudes taotlus rahuldati. Sellest oleneb, kas vastustaja on 4
(14)3-15-807 varasema rahastamisotsuse kehtetuks tunnistanud ning nõudnud toetuse tagastamist õiguspäraselt. 10. Kaebaja on taotlenud toetust meetme „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ raames. Kõnealuse toetusmeetme puhul kohaldub

§ 12

lg 4 alusel antud keskkonnaministri 03.08.2009 määrus nr 47 „Meetme „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine” tingimused“ (edaspidi Meetmemäärus). Meetmemääruse § 3 kohaselt on selle alusel antava toetuse andmise eesmärk tagada nõuetele vastav jäätmete käitlemine ning suurendada jäätmete taaskasutamist. Meetmemääruse § 5 lg 1 kohaselt antakse toetust tegevuseks, mis on kooskõlas riigi jäätmekavas 2008–2013 määratletud tegevustega jäätmete taaskasutamise arendamiseks. Määruse § 5 lg 2 p 3 kohaselt on üheks tegevuseks, milleks toetust antakse, jäätmete, mille taaskasutusvõimalus on puudunud või on madal, ringlussevõtu arendamine, mis on seotud õigusaktidega kehtestatud jäätmete taas- ja korduskasutamise sihtarvude täitmisega. 11. Vastustaja on toetustaotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamisel tuginenud

§ 18

lg 6 p-dele 1, 3 ja 5.

§ 18

lg 6 kohaselt võib taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistada, kui esineb vähemalt üks selles lõikes loetletud asjaoludest. Kaebaja tugineb järgmistele kehtetuks tunnistamise alustele: ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud (p 1); toetuse saaja ei täida taotluse rahuldamise otsuses või õigusaktides sätestatut või ei kasuta toetust ettenähtud tingimustel (p 3) ning toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmise kohta ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel võimalik jätkata (p 5).

  1. KIK leidis toetuse kasutamise sihipärasuse kontrollimise tulemusena, et valdavalt pressitakse pakendijäätmeid, mis ei vasta projektile (tegemist ei ole määrdunud pakendijäätmetega). KIK on vaidlustatud otsuse punktides 7-10 selgitanud, et presse kasutatakse süstemaatiliselt mittesihipäraselt ning vaid vähem kui 10% pressides käideldavast materjalist vastab taotluses kirjeldatud määrdunud pakendile.
  2. Vaidlus on esmalt selle üle, milliseid pakendeid hõlmab projekt, mille jaoks toetust anti. Taotluse p-s 8 (I kd, tl 12 pöördel) on märgitud projekti eesmärgina „[--- ] luua ettevõtetest määrdunud pakendijäätmete kogumise ja ringlussesuunamise süsteem. Selleks soetatakse kaubanduskeskuste ja tootmisettevõtete juurde paigutamiseks 200 jäätmepressi, millega hakatakse kokku pressima ja pakkima väheväärtuslikku määrdunud pakendimaterjali, mis seni on läinud olmeprügina masspõletamisse või ladestamisele. Seejärel korraldab Keskkonnatehnika OÜ pressitud jäätmete kogumise ettevõtetest ning transpordi käitluskeskustesse, kus neist eraldatakse ringlussesuunatavad materjalid (erinevad plastid, kile, alumiinium, paber ja puit). Hinnanguliselt suunatakse taaskasutusse 98% kokkukogutud pakendijäätmetest.“ Taotluses on kasutatud terminit „väheväärtuslik määrdunud pakendimaterjal“. Taotluse p-st 9 nähtub, et projekt kavandati ellu viia üle-Eestilisena. Kaubanduskeskuste ja tootmisettevõtete juurde kavatseti hangetega soetada 200 jäätmepressi ja 70 tsingist kerehitist. Välja kavatseti valida need ettevõtted, kes tekitavad kuus keskmiselt enam kui 45 m3 olmejäätmeid (puhta pakendi välja sorteerimise järel). Eelnevast nähtub, et projekti raames ei peetud silmas puhast pakendit. 5

(14)3-15-807
  1. Kaebaja väidab kaebuses ning kinnitas kohtuistungil, et silmas on peetud nii määrdunud kui ka muud väheväärtuslikku pakendit ning määrdunud pakendid on üheks väheväärtusliku pakendi alaliigiks. Kaebaja nimetab kaebuses projekti eesmärgiga kooskõlas olevana lisaks määrdunud pakenditele ka suuremahulisi pakendijäätmeid, mille transport pressimata kujul on ebamõistlikult kallis (kile). Vastustaja on seisukohal, et toetus on antud projektile, mille eesmärgiks oli määrdunud pakendite pressimine ning silmas pole peetud muud väheväärtuslikku pakendmaterjali. Vastustaja väidab, et on tuginenud kaebaja enda poolt taotluses märgitud määratlusele. Projekti eesmärki ja taotlusdokumentides kasutatud sõnastust arvestades ei ole kaebaja vastustaja hinnangul käsitlenud ainult probleemi määrdunud pakenditega, mitte aga muude väheväärtuslike pakenditega.
  2. Taotluse p-s 8 esitatud sõnakasutus viitab ka kohtu hinnangul sellele, et silmas on peetud määrdunud pakendit, mis ühtaegu on väheväärtuslik ning väheväärtuslikud on pakendid just oma määrdumise tõttu. Sellepärast puudub võimalus neid muul moel pakendina taaskasutusse anda. Ka toetuse muudes alaosades kasutatakse termineid „määrdunud pakend“ või „väheväärtuslik määrdunud pakend“ (p-d 7, 10, 12, 13) nähtub selgelt, et probleem ja projekti vajalikkus tuleneb sellest, et määrdunud pakendeid pole võimalik taaskasutusse suunata, vaid need lähevad olmeprügina ladustamisele või põletamisele. Ka projekti teostatavusuuringust (I kd, tl 20–38; ettepanekud teostatavusuuringu täpsustamiseks 29.03.2011 kirjas I kd, tl 139–141) ei nähtu, et mõistet „väheväärtuslik“ kasutataks lahus sõnast „määrdunud“. Teostatavusuuringu lk-l 26 on küll märgitud: „Järgmise sammuna on eesmärk laiendada seda tegevust muudele väheväärtuslikele pakendijäätmetele ettevõtetes, millele praegu taaskasutusvõimalus puudub“, kuid kogu tasuvusuuringu p 6 sisu ja konteksti arvestades puudutab analüüs just määrdunud pakendite äraandmise võimaluse loomist ning tsiteeritud lause käsitleb olukorda, kus taotleja ja MTÜ Pakendiringlus koostöö on juba sujunud mõnede pakendiliikide osas (paber- ja kartongjäätmed) ning taotleja nimetab edasise koostöö võimalust muude vähemväärtuslike pakendite kogumisel.
  3. Meetmemääruse § 11 lg 7 kohaselt on rakendusüksusel (Sihtasutus KIK vastavalt meetmemääruse § 4 lg-le 2) õigus taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse hindamiseks nõuda taotlejalt täiendavat infot. Oma 29.03.2011 kirjas (I kd, tl 139–141) on kaebaja samuti selgitanud oma seisukohti, teinud ettepanekud esialgselt esitatud taotluse ja teostatavusuuringu täpsustamiseks ja sellest nähtub, et mõeldakse vaid määrdunud pakendeid. Seega ei nähtu toetustaotluse dokumentidest, et taotleja oleks märkinud muid väheväärtuslikke pakendeid peale määrdunud pakendite, mida hakatakse koguma kaubandus- ja tootmisettevõtete juures. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja (taotleja) on mõistet „väheväärtuslik“ taotluse menetluses kasutanud ainult määrdunud pakendite kontekstis.
  4. Mõlemad menetlusosalised möönavad, et termin „määrdunud pakend“ pole defineeritud ei kehtivas õiguses ega kohtupraktikas. Vastustaja märgib, et on tuginenud projekti sihipärase elluviimise hindamisel kaebaja enda poolt toetuse taotlemisel määratletud eesmärgist ja terminoloogiast („määrdunud pakendid“). Kuna toetus antakse projekti eesmärgipäraseks elluviimiseks, nõustub kohus vastustajaga, et ka kaebaja ise oli seotud enda poolt taotluses määratletud eesmärgi ja sõnastusega.
  5. Vastustaja on selgitanud (08.05.2015 vastuse p 2.2), et rahastamisotsust tehes kiidab vastustaja taotluse heaks selles esitatud sõnastuses. KIK-i 21.07.2011 otsuse nr 1-25/235 6
(14)3-15-807 (toetustaotluse rahuldamine; I kd, tl 108) p-ga 4 on nii taotleja kui taotlus tunnistatud nõuetele vastavaks ning määratud ning otsustatud toetuse maksimaalne summa (p 7) ning omafinantseeringu suurus (p 8). Rahastamisotsuses ei käsitleta detailsemalt projekti sisu ega mõisteaparaati. Vastustaja on ka selgitanud, et rakendusüksus kontrollib pärast taotluse registreerimist taotleja ja taotluse nõuetele vastavust (meetmemääruse §-d 13 ja 14). Tegemist on põhjaliku sisulise protsessiga, mille käigus muuhulgas kontrollitakse, kas projekti tegevused on teostatavad ning on võimalik küsida lisaandmeid ja selgitusi (meetme määrus § 11 lg 7). Projekti sisu ja sh ka mõistete täpsustamiseks on seega võimalus rahuldamisotsusele eelnevas haldusmenetluses. Taotleja on 29.03.2011 vastuses KIK-le selgitanud projekti teostatavust ja eelarvet (I kd, tl 139– 141) ning et projekti objektiks on määrdunud pakendite kogumine, millel puudub nö positiivne hind. Nende madala kvaliteedi tingib just nende määrdunud olek. Pakendid on segunenud ja määrdunud ning vajavad hilisemat töötlust ja sorteerimist. Samast nähtub, et taotleja eristab selgelt määrdunud pakenditest puhtaid sorteeritud pakendijäätmeid. Projekti taotluse p-st 9 nähtub, et probleemseteks pakenditeks, mida projekti raames taaskastusse soovitakse suunata, on jäätmed, mis jäävad järele pärast puhta pakendi väljasorteerimist. Teostatavusuuringus p 7.2 all (I kd, tl 35) on märgitud, et jäätmetekitaja lisab oma pakendijäätmetega tegelevatele töötajatele tööülesande sorteerida tekkiv olmeprügi määrdunud pakendijäätmeteks ning muuks olmeprügiks. 19. Kaebaja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuses tuginenud tingimuste tõlgendustele ja hinnangutele, mida taotluse esitamise ajal ei eksisteerinud. Kaebaja on ka seisukohal, et vastustaja ise pole defineerinud selgeid ja läbipaistvaid nõudeid, kuidas presse kasutada. Samuti leiab ta, et KIK ei ole korrektselt piiritlenud „madala või puuduva taaskasutusvõimalusega jäätmeid“. Kohus märgib, et termini „madala või puuduva taaskasutusvõimalusega jäätmed“ (meetmemääruse § 5 lg 2 p 3) on konkreetsel juhul sisustanud kaebaja ise taotlusdokumentides, piiritledes projekti raames kogutavad jäätmed „määrdunud pakendi“ mõistega ja eristanud seda muudest pakendiliikidest. Samuti on kaebaja selgitanud, milles seisneb probleem - projektiga hõlmatud jäätmeid pole varem olnud võimalik eraldi koguda ning taaskasutusse suunata. 20. Toetuse saaja on kohustatud projekti teostama taotluse rahuldamise otsuses sätestatud tingimustel (meetmemääruse § 15 lg 9;

§ 18lg-d 2 ja 3 ning § 22 p-d 2, 6 ja 7).

Eelnevast nähtuvalt ei ole projekti eesmärgiks puhta pakendi või muu sellise materjali pressimine, mille taaskasutusse andmiseks on võimalused olemas.

  1. Kaebaja väitel ei ole KIK-i etteheited presside mittesihipärasest kasutamisest seotud kaebaja tegevusega, vaid on tingitud otseste kasutajate tegevusest ettevõtetes kohapeal. Projekti teostatavusuuringus p 7.2 all (I kd, tl 35) on märgitud, et pressitavate jäätmete sorteerimine jääb pressi kasutava ettevõtte ülesandeks, kuid Keskkonnatehnika OÜ esindaja viib läbi vastava väljaõppe. Kohus nõustub vastustajaga, et projekti eesmärgipärase lõpptulemuse saavutamine on ikkagi toetuse saaja kohustus ning tema ülesandeks on tagada, et presse ei kasutataks vastuolus eesmärgiga. Valik, kuidas seda koostöös presside kasutajatega teha, jääb toetuse saajale.
  2. Vastustaja on vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses leidnud, et kuna presse ei kasutata sihipäraselt, pole võimalik ka projekti eesmärgi saavutamine ning see pole võimalik ka tulevikus. Asjaolule, et projekt on osutunud realiseerimatuks viitab ka kaebaja taotlus vastustajale (27.04.2014) projektitaotluse muutmiseks. 7

(14)3-15-807
  1. Algselt taotlusega planeeritud 200 pressi ei ole projekti teostamise käigus suudetud paigaldada. Kohtuistungil möönis vastustaja esindaja, et nende arv kokku on umbes 70 (–73). Samuti kinnitasid kohtuistungil nii kaebaja kui ka vastustaja esindaja, et projektiga ette nähtud mahus selliseid määrdunud pakendeid ei pruugigi olla realistlik kokku koguda. Kohtu hinnangul ei saa piisava koguse taotluses määratletud jäätmete (määrdunud pakendid) puudumine õigustada, et määrdunud pakenditega koos pressitakse ka selliseid jäätmeid, mis taotluse määratlusele ei vasta. Nagu ka kaebaja on taotlusdokumentides kirjeldanud, on projekt ajendatud olukorrast, kus puudub võimalus olmejäätmetest eraldi anda selliseid pakendeid, millel positiivne väärtus puudub. Meetme raames tervikuna on toetuse eesmärk nõuetele vastavate jäätmete käitlemine ning suurendada jäätmete taaskasutamist (meetmemäärus § 3). Jäätmepressidele piisava hulga käideldavate jäätmete tagamisel ei saa meetme eesmärgiga olla kooskõlas, et määrdunud jäätmetega koos pressida ka neid jäätmeid, mille kogumiseks ja taaskasutmisse suunamiseks on tegelikult võimalused olemas. Kohtu hinnangul ei saa eesmärgiks olla kunstlikult jäätmete hulga suurendamine, et näidata projekti eesmärgipärast teostamist ja seejuures välistada puhta pakendi kogumine ja taaskasutus kindlaksmääratud viisil.
  2. Vastustaja on tuvastanud, et nõuetekohased määrdunud pakendid moodustavad pressitud jäätmetest kokku kuni 10% . Vastustaja peab seda näitajat ebaõigeks ja tõendamatuks. Vastustaja möönis kohtuistungil, et projekti sihipärase teostamise eelduseks ei pea olema kindlasti 100% ulatuses määrdunud pakendi pressimine. Kohus peab sellist lähenemist õigeks. Ettevõtete igapäevatöös oleks mõistlik möönda, et määrdunud jäätmete hulka satuvad vahel puhtad jäätmed ka juhuslikult eksimuse tõttu või ei ole eristamine alati üheselt selge. Selle lubatava eksimise hulka saaks mahtuda ka presside tegelike kasutajate (ettevõtete, kus pressid asuvad, töötajate teadmatus, lohakus vms). Praegusel juhul on aga vastustaja tuvastanud määrdunud jäätmete pressimise äärmiselt väheses ulatuses.
  3. Kaebaja on väljendanud seisukohta, et vastustaja pole projekti mõisteid ja tingimusi üheselt selgelt määratlenud. Kohus nõustub sellega, et rakendusüksusel on toetustaotluse menetlemisel ja taotluse rahuldamise otsustamisel kohustus välja selgitada taotleja ja taotluse nõuetekohasus, sh peavad projekti toimingud olema teostatavad (meetmemääruse § 11 lg 2 p 2). Seejuures ei kohusta taotluse menetlemise regulatsioon rakendusüksust ennast läbi viima uuringuid, analüüse vms mahukaid toiminguid, vaid kohustab ja õigustab küsima täiendavat teavet taotlejalt endalt, kes peab mh selgitama ka projekti teostatavust (meetmemäärus § 11 lg 7). Praegusel juhul on vastustaja kaebajalt täiendavat teavet küsinud ning kaebaja on saanud esitada täiendusi algselt esitatud taotlusele ja teostatavusuuringule (I kd, tl 139–141). Olukorraks, kus projekt siiski osutub teostamatuks on ette nähtu projekti muutmise võimalus.
  4. Meetmemääruse § 16 lg 1 järgi on toetuse saaja kohustatud täitma struktuuritoetuse seaduses, selle alusel antud õigusaktides, meetmemääruses ning taotluse rahuldamise otsuses sätestatud toetuse saaja kohustusi. Nende hulka kuulub ka kohustus viivitamata kirjalikult teavitada rakendusüksust projekti teostamise käigus ilmnenud projekti elluviimist takistavatest asjaoludest (meetmemääruse § 16 lg 1 p 5).

§ 18

lg 6 p-st 5 nähtub, et rahastamisotsust ei tunnistata kehtetuks, kui on võimalik rahuldada toetuse saaja avaldus taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks. Taotluse rahuldamise otsust on võimalik taotluse saaja põhjendatud avalduse alusel muuta

§ 18

lg-tes 3, 4 ja 5 sätestatud alustel, kusjuures sätestatud on avatud loetelu alustest (

§ 18lg 3 p 5 kohaselt „meetme tingimustes või toetuse saaja avalduses nimetatud muu asjaolu“). Seega ei ole välistatud 8

(14)3-15-807 taotluse rahuldamise otsuse muutmine olukorras, kus taotlejale ilmneb projekti elluviimise käigus, et projekti soovitud kujul ei ole võimalik objektiivsetel põhjustel realiseerida. 27. Rahastamisotsust kehtetuks tunnistades on KIK praegusel juhul jätnud ka kaebaja taotlusest rahastamisotsuse muutmiseks. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et vastustaja poleks rahuldanud kaebaja avaldust projekti muutmiseks. Kaebaja on 27.04.2014 esitanud KIKle taotluse, milles palus muuta taotluse rahuldamise otsust ja täpsustada selle sõnastust, võimaldades selgesõnaliselt pakendipresside kasutamist kõigi pakendiettevõtjatel tekkivate pakendite ja pakendijäätmete pressimiseks nende tekkekohas. Projekti muutmine taotleja avalduse alusel on rakendusüksuse kaalutlusotsus (

§ 22p 7 ja § 18 lg 3).

Kaebaja 27.04.2014 kirjast (I kd, tl 183–186) nähtuvalt ei pidanud kaebaja võimalikuks projekti muutmata kujul ellu viia. Kaebaja on märkinud, et on soovinud esitada tingimusliku taotluse projekti tingimuste muutmiseks ja väheväärtuslike pakendite pressimise selgesõnaliseks võimaldamiseks. Kaebaja väitel ei tähenda see nõustumist vastustaja tõlgendusega määrdunud ja väheväärtuslike pakendite mõiste sisustamisel, kuid kaebaja on soovinud välistada õigusvastast olukorda.

  1. Praegusel juhul on vastustaja rahastamisotsust kehtetuks tunnistades ja toetust tagasi nõudes tuginenud asjaolule, et projekti raames soetatud vertikaalpresse ei kasutata valdavalt ja süstemaatiliselt sihipäraselt pikka aega ning valdavalt ei pressitud määrdunud pakendeid. Kaebaja väitel ei ole vastustaja teostatud paikvaatluse tulemused usaldusväärsed.
  2. Vastustaja väitel on presse sihipäraselt määrdunud pakendite pressimiseks kasutatud umbes 10% ulatuses. Vastustaja on selle väljaselgitamiseks viinud läbi paikvaatlused ja presside kasutajate küsitlused. Paikvaatluste läbiviimine ja tulemused on dokumenteeritud kokkuvõtetes, millele on lisatud fotod (I kd, tl 142–172). Vaidlust ei ole, et kokku on kontrollitud 52 objekti. Lisaks on Rahandusministeeriumi audiitor läbi viinud kolm kontrolli kolme ettevõtte suhtes 13.02.2104 ja 20.02.2014 (vaidlustatud otsuse p 7; I kd, tl 41) Vastustaja kokkuvõtlikud järelduses presside kasutamise kohta on esitatud lisana vaidlustatud 27.11.2014 otsusele nt 1-25/171 (I kd, tl 50–51). Paikvaatlusi kajastavatest dokumentidest nähtuvalt viidi kontrollid läbi ajavahemikus 20.05.2013-05.09.
  3. Paikvaatluste kokkuvõtetes on märgitud paikvaatluse aeg, kohad, läbiviijate nimed, ja presside number. Kokkuvõtetes on esitatud kirjeldus, milliseid pressitavaid jäätmeid konkreetses tegevuskohas tuvastati ning kajastatud pressi asukoha töötajate seletused. 29.
  4. Paikvaatlustest on tehtud järeldused, et presse kasutatakse valdavalt puhaste liigiti kogutud jäätmete (kile, papp, vineer) pressimiseks. 29.
  5. Osade paikvaadeldud ettevõtete töötajate kinnitusel korraldas MTÜ Eesti Pakendiringlus sama materjali äraviimist ka juba enne pressi paigaldamist (nt Maxima Eesti OÜ, aadressil Randvere tee 24, Viimsi) ning on kajastatud töötaja seisukoht, et määrdunud pakendid kogutakse eraldi ja need lähevad segaolmejäätmete hulka ning neid pressida ei ole võimalik. Selver AS (press asukohaga Veesaare tee 2, Peetri alevik) aga, et alguses pressiti ka määrdunud materjale, kuid probleemi tekkides jäätmete üleandmisel MTÜ-le Eesti Pakendiringlus hakati pressima ainult puhtaid (I kd, tl 156). Osas presside asukohtades on kinnitatud, et määrdunud pakendit on pressitud aeg-ajalt, siis kui segaolmejäätmete konteiner on täis (nt AS Selver, Võru 77, Tartu; I kd, tl 160). Osa ettevõtteid on kinnitanud, et neil määrdunud pakendit ei tekigi (nt Onninen AS, Ringtee 37a, Tartu). Paikvaatluste tulemustest nähtub, et mitmetes kohtades määrdunud pakendeid ikkagi ei pressita, vaid antakse endiselt segaolmejäätmetena ära, st 9

(14)3-15-807 projektiga taotletud eesmärki ei saavutata presside olemasolust hoolimata ka kohtades, kus määrdunud pakendid tegelikult tekivad. Samas on tuvastatud mõnel juhul ka nõuetekohaselt määrdunud pakendite pressimist (I kd, tl 161 pöördel). 29.
  1. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja väidet, et paikvaatluste tulemusi ei saa pidada usaldusväärseks. Vaatluste käik ja tulemused on dokumenteeritud. Vastustaja on kinnitanud, et juhuslikkuse vältimiseks järelduste tegemisel on läbi viidud kordusvaatlusi. Vastustaja on paikvaatluste toimumist ja tehtud järeldusi kajastanud ka vaidlustatud otsuses ja selle lisaks olevas tabelis presside asukohtade kaupa. Kohtu hinnangul on need seisukohad usutavad. Kaebaja ei pea vastustaja järeldust 10 % osas õigeks, kuid ei ole ise numbriliselt toonud välja mahtu, mida ta tegelikult õigeks peab. 29.
  2. Vastustaja on läbi viinud ka presside kasutajate kirjaliku küsitluse (haldusmenetluse dokumentide mahukuse tõttu on vastav kirjavahetus kättesaadav elektrooniliselt haldusasja materjalide hulgas kohtuinfosüsteemis (haldusmenetluse toimik kohtule_08.05.2015_Haldusasi_nr3-15-807.zip; kaust „Päringud presside kasutajatele ja vastused päringutele“). Nagu vastustaja on kohtumenetluses ka rõhutanud, sellel teabel vaidlustatud otsus ei põhine (vastustaja 07.07.2015 seisukoht, p 3.2; II kd, tl 34).
  3. Kaebaja on omalt poolt esitanud OÜ Hendrikson ja Ko koostatud „Pressitud pakendijäätmete sortimisuuring“ (I kd, tl 176–178). Kaebaja on soovinud vastustaja järelduste ekslikkust pressitavate jäätmete nõuetekohasuse osas ümber lükata ka tuginedes andmetele AS Selver ja Nopri Talu (selle erilise asukoha tõttu) kohta.
  4. OÜ Hendrikson ja Ko uuringu aluseks on vertikaalpressidega pressitud pakendijäätmed kolme jäätmepakina (kokku 928 kg). Uuringust nähtuvalt on eraldatud pakkidest eri liiki pakendijäätmeid (puitpakend, kolm erinevat liiki plastpakendit ning paber- ja kartongpakendid). Uuringus on märgitud, et „täiendavalt tekkis sorteerimise käigus sortimisjääk, mis koosnes valdavalt olmeprügist, sh toidujäätmetest ning tugevalt määrdunud pakendijäätmetest ja määrdumise tõttu tuvastamata jäätmetest“. Samas leiti, et segaplast, tume plastik ja paberijäätmed olid valdavalt toiduainetega määrdunud ning puitpakend ja kartongijäätmed osaliselt ning kõige puhtamad olid heleda kile jäätmed. Märgitud on ka, et tegemist on kaubandusettevõttelt kogutud jäätmetega ning et jäätmepakid valis välja ja tõi kohale Keskkonnatehnika OÜ.
  5. Asjas ei olegi ka vastustaja tõendite põhjal vaidlust, et vähemalt osaliselt on presside eesmärgipärane kasutus määrdunud pakendite pressimiseks toimunud. Selle osakaal erinevates ettevõtetes on erinev ning on ettevõtteid, kus määrdunud pakendite pressimist pole üldse tuvastatud. Selle kohta on vastustaja esitanud teabe paikvaatluste kokkuvõtetes. Kohtu hinnangul ei väära kaebaja esitatud tõendid ja seisukohad vastustaja järeldust. Kaebaja tellitud ja esitatud OÜ Hendrikson ja Ko uuring tugineb kolme kaebaja enda poolt valitud jäätmepaki analüüsil, mis ei anna kohtu hinnangul representatiivset ülevaadet projekti tegevustest tervikuna ning seda ei analüüsitava valimi ega koguste kohta. Uuringus mainitakse lisaks määrdunud pakenditele ka „määrdumise tõttu tuvastamata jäätmeid“. Ka vastustaja tõendite põhjal ei saa järeldada, et määrdunud pakendeid poleks üldse pressitud. OÜ Hendrikson ja Ko uuringu järeldus, et leiti „määrdumise tõttu tuvastamata jäätmeid“, viitab sellele, et analüüsitavad jäätmepakid sisaldasid lisaks projekti eesmärgiga kooskõlas olevatele 10
(14)3-15-807 määrdunud pakenditele ka muid jäätmeid, mis võisid määrduda pressimise käigu kokkupuutel määrdunud jäätmetega.
  1. Olukorras, kus projekti eesmärk oli 200 pressi paigaldamine määrdunud pakendite pressimiseks ning umbes 70 pressi (1/3 planeeritud mahust) puhul ulatub määrdunud pakendite osakaal vaid 10 %-ni, ei saaks isegi mõnevõrra suurema määrdunud pakendite mahu tuvastamine viia järelduseni, et projekti teostatakse eesmärgipäraselt. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt läbi viidud paikvaatluste hulk (kokku 52 objekti) piisavalt usaldusväärne järelduse tegemiseks. Vastustaja on osaliselt läbi viinud kordusvaatlusi ning kontrollitud on presside kasutamist nii kaubanduskeskustes kui ka tootmisettevõtetes, st erineva profiiliga asukohtades. Nii objektide maht kui valimi iseloom võimaldavad pidada paikvaatluste tulemusi usaldusväärseks.
  2. Kaebaja on viidanud AS Selver 13.05.2014 kirjale, mille kohaselt on vertikaalpresside paigutamine kaasa aidanud jäätmete ringlusse suunamise kasvule. Kaebaja väitel pole vastustaja arvestanud presside kasutamisega kaasnenud positiivset mõju. Kohus nõustub, et vertikaalpresside kasutamine võib olla toonud kaasa teatud ulatuses selliste jäätmete taaskasutusse suunamise, mida projektiga silmas peeti. Vastustaja on AS Selver kirja analüüsinud ja leidnud, et võrdlusandmed pärinevad aastast 2008 ja 2014, kuid mitte presside kasutuselevõtule (2012–2013) vahetult eelnenud aastatele. Kaebaja ise on kohtuistungil kinnitanud, et AS Selveri seisukohta küsiti selleks, et saada ühe usaldusväärse ettevõtja kinnitus ning on esitanud andmed, mida AS Selver ise esitas. AS Selver kõnealune kiri ei saa mõjutada vastustaja lõppjäreldust määrdunud pakendite pressimise osakaalu kohta. Paikvaatluste tulemusena on ka tuvastatud, et just AS Selver pressib määrdunud pakendeid (nt AS Selver, aadressil Sõbra 56, Tartu leidis kinnitust, et pressitakse mustadesse kilekottidesse pakitud määrdunud pakendit ning selle kohta on ka lisatud fotod) ning seda, et paberit ja pappi pressitakse eraldi (mitte kõnealuse projekti raames). Samas on ka AS Selver puhul võimalik tuua teistsuguseid näiteid (AS Selver, Võru 77, Tartu kontrollimisel on selgunud, et määrdunud pakendit on pressitud aeg-ajalt, siis kui segaolmejäätmete konteiner on täis. Üksikud positiivsed näited ei saa vastustaja lõppjäreldust tervikuna muuta. Kaebaja on viidanud nii kirjavahetuses vastustajaga kui ka kohtuistungil ka Nopri Talumeierei OÜ näitele ning selgitanud et selle ettevõtte kauge asukoha tõttu ei ole ükski jäätmekäitleja tema pakendijäätmetest pressimata kujul. Vastustaja on oma seisukohta selles osas avaldanud ja põhjendanud 27.04.2014 vastuses kaebajale (I kd, tl 187–189). Kohus on nõus vastustajaga selles, et kuna on tuvastatud sedavõrd vähene nõuetekohaste jäätmete pressimise osakaal, ei saa kahe nimetatud ettevõtte andmed seda osakaalu tervikuna mõjutada sedavõrd, et määrata vastustaja otsustaja lõppjäreldust.
  3. Kaebaja väidab nn ristmäärdumist, st et esialgselt puhtad pakendid määrdusid pressimise käigus varem määrdunud pakenditega ning seega on pressimine olnud projekti eesmärgiga kooskõlas. Vastustaja ei pea seda väidet usutavaks. Kohtu hinnangul ei saa ristmäärdumise väide õigustada taotluse eesmärgiga kooskõlas mitteolevat jäätmete pressimist. Projekti eesmärgiga ei ole kooskõlas protsessi käigus määrdunud jäätmete täiendav tekitamine, vaid võimaldada nende jäätmete, mis on paratamatult määrdunud, täiendav taaskasutusse suunamine. Põhjendatud ei ole, et lisaks määrdunud pakenditele satuksid pressimisele ka jäätmed, mille taaskasutus on tagatud ka muul moel või ka muud puuduva või madala taaskasutuvõimalusega jäätmed. Viimased ei ole projektiga hõlmatud ning taotlusdokumendid 11
(14)3-15-807 ei kajasta selliste jäätmete pressimist (sh vajadust nende käitlemiseks pressimise teel, koguseid, seda, milliseid jäätmeid silmas peetakse). Ristmäärdumise võimalust ei nähtu ka toetustaotluse dokumentidest.
  1. Kaebaja heidab vastustajale ette ära kuulamata jätmist ja kaebaja argumentide ning vastustajate kogutud tõendite kaalumata jätmist. Vastustaja pole kaebaja hinnangul arvestanud projektist tekkinud positiivseid mõjusid ning pole kaalunud võimalust toetust tagasi nõuda osaliselt.
  2. Kohus ei nõustu väitega taotleja ära kuulamata jätmisest. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud avaldada enne rahastamisotsuse kehtetuks tunnistamist ja toetuse tagastamiseks kohustamist korduvalt: 29.03.2014 kiri (I kd, tl 212–215); 27.04.2014 kirjas (I kd, tl 183–186), 21.05.2014 KIK-i päringule (I kd, tl 203–207), 18.08.2014 (I kd, tl 173–175), 27.10.2014 kiri (I kd, tl 208–209). Vastustest ilmneb, et kaebaja oli teadlik vastustaja etteheidete iseloomust, st milles seisnevad väidetavad rikkumised projekti elluviimisel ning mida on tuvastatud paikvaatlustel. Samuti nähtub vastustest, et kaebaja teadis nende etteheidete võimalikke tagajärgi, so rahastamisotsuse kehtetuks tunnistamine ja toetuse tagasinõudmine. Asjaolu, et vastustaja ei nõustunud kaebaja selgitustega projekti teostamise nõuetekohasusest ning nende vahel on erimeelsused projektiga hõlmatud tegevuse sisustamise osas, ei tähenda, et kaebajale poleks antud võimalust oma seisukohti ja vastuväiteid avaldada, samuti taotleda projekti muutmist. Vastustaja kirjadest kaebajale nähtub, et vastustaja on andnud põhjalikud ülevaated tuvastatud asjaoludest, millest ta järeldab projekti nõuete rikkumist ning tagajärgedest (vastustaja kirjad kaebajale 19.03.2014, 11.04.2014, enne lõplikku otsust on pöördutud seisukoha poole veel 19.09.2014; kaebajale on saadetud paikvaatluste kokkuvõtted).
  3. Kaebaja hinnangul puudub vaidlustatud otsuses selgelt sõnastatud faktiline ja õiguslik alus. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud otsusel põhjendamispuudusi, mis võiksid tingida otsuse õigusvastasuse. Samuti väidab kaebaja vaideotsuse põhjendamispuudusi. 38.
  4. Vastustaja on varasemat taotluse rahuldamise otsust kehtetuks tunnistades tuginenud

§ 18

lg 6 p-dele 1, 3 ja 5 ning tagasinõude aluseks on

§ 26lg 1 ja lg 2 p 5.

38.

  1. Vaidlustatud otsuses on esitatud asjaolude kirjeldus, millest otsuse andmisel lähtuti, menetluskäik ajaolude tuvastamisel. Otsuses on kajastatud nii vastustaja kogutud tõendid ja neist tehtud järeldused kui ka kaebaja vastuväiteid ning tõendeid, millele ta tugineb (Hendrikson & Ko uuring, AS Selver kiri), samuti vastustaja seisukohad kaebaja seisukohtade ja tõendite osas. Kaebaja poolt väidetud positiivne mõju projektist seisneb selles, et jäätmete sorteerimise tulemusena on pakendite hulk vähenenud. See seisukoht on küll usutav, kuid ei saa õigustada presside mittesihipärast kasutust. Vastustaja on toetustaotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamisel põhjendanud, miks ta leiab, et projekti ei viida ellu nõuetekohaselt, ning et tegemist on investeeringu süstemaatilise ning valdava tahtliku mittesihipärase kasutamisega. Otsuses on rõhutatud rikkumise pikaajalisust (17 kuud) ning vastustaja on hinnanud rikkumist kaalukaks (vaidlustatud otsuse p 19). Samuti on vastustaja analüüsinud projekti jätkamise võimalust muudetud kujul ning esitanud seisukohad jätkamise võimatuse kohta (vaidlustatud otsuse p 33). 38.
  2. Kohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud otsuses esitanud nii kaalutlused, miks tuvastatud rikkumine toob kaasa varasema haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui ka asjaolud, 12

(14)3-15-807 millele ta tugineb ning tõendid nende asjaolude kinnituseks. Seega on kohtu hinnangul tegemist õiguspärase kaalutlusotsusega. 39. Kaebaja on ka märkinud, et toetuse tagasinõudmise otsus ei ole oma olemuselt imperatiivne ning

§ 26

lg 1 järgi võib toetuse tagasinõudmine toimuda kas täielikult või osaliselt.

§ 26lg-s 2 sätestatakse toetuse tagasinõudmise alused.

Vastustaja on praegusel juhul tuginenud

§ 26

lg 2 p-le 5, mis näeb ette, et tagasinõudmise otsuse võib teha, kui taotluse rahuldamise otsus on vastavalt käesoleva seaduse § 18 lõikele 6 tunnistatud kehtetuks. Kohus leiab, et kaalutlus ja põhjendused ei puudu ka toetuse tagasinõudmise otsustuse puhul. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et toetus nõutakse tagasi väljamakstud osas ning maksed ülejäänud osas jäetakse välja maksmata. Vastustaja on selgitanud toetuse täies mahus tagasi nõudmist, kuna toetustaotluse rahuldamise otsus on mitteabikõlbulike kulude tõttu kehtetuks tunnistatud (vaidlustatud otsuse p 35). Kuna põhjendatud on rahastamisotsuse tervikuna kehtetuks tunnistamine, on kohtu hinnangul põhjendatud ning õiguspäraselt motiveeritud ka toetuse tervikuna tagasinõudmine.

  1. Vaidlustatud vaideotsusel ei ole kohtu hinnangul põhjendamispuudusi, mis võiks tingida selle õigusvastasuse. Vaideotsuses on analüüsitud vaide üksikuid väiteid põhjalikult ja argumenteeritult viidetega asjakohastele õigusnormidele.
  2. Kaebaja on ka seisukohal, et vaideotsuse on teinud KIK-i vaidekomisjon, kellel puudus selleks pädevus. Vastustaja leiab, et vaideotsuse on allkirjastanud pädeva isikuna sihtasutuse juhatuse esimees. Vaideotsuselt nähtuvad tõepoolest kolmeliikmelise vaidekomisjoni, kuhu kuulusid Jaanika Vilde (jurist), Mart Sepp (projektiauditi üksuse juht) ja Heikko Antsmäe (projektikoordinaator) allkirjad. Vaideotsuse esilehel on märkus „KINNITAN“ ning „(allkirjastatud digitaalselt)Veiko Kaufmann. Juhatuse esimees. 27.02.2015“. Kohus on seisukohal, et sõltumata vaideotsuse allkirjastamisest ka kolmeliikmelise vaidekomisjoni poolt ning asjaolust, et juhatuse esimees on oma allkirja lisanud märkusele „KINNITAN“, ei ole vaideotsus õigusvastane selle andja sisepädevuse rikkumise tõttu. Määravaks tuleb pidada, et vaideotsuse on allkirjastanud lõppkokkuvõttes juhatuse esimees, kelle pädevust kaebaja vaidluse alla seadnud ei ole. Asjaolu, et vaideotsuse teksti on ette valmistanud kolmeliikmeline komisjon, ei saa pidada pädevusnõude rikkumiseks. On mõistetav, et juhatuse esimees vaideotsust allkirjastama pädeva isikuna ei pruugi teha otsustamiseks vajalikku ettevalmistustööd. Komisjoniliikmete allkirjade märkimine vaideotsusel viitab pigem asutuse sisemise asjaajamise stiilile ja korraldusele, mis ei mõjuta vaideotsuse õiguspärasust. Vaideotsuse teksti ettevalmistamine teiste töötajate poolt ei vähenda pädeva isiku (juhatuse esimees) võimalust otsustamisel kaaluda. Seega tuleb komisjoni tegevust vaidemenetluses mõista sellisena, et kolmeliikmeline vaidekomisjon on juhatuse esimehele otsust ettevalmistav organ.
  3. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et nii vaidlustatud otsus kui ka vaideotsus on õiguspärased. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. 13

(14)3-15-807 MENETLUSKULUD
  1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
  2. Vastustaja on tasunud riigilõivu (15 eurot) määruskaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse menetluses, kuid ei taotle menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.