3-15-3137/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-3137 Haldusasi M. S. kaebus Tallinna Linnavalitsuse toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks 24.01.1995 esitatud erastamisavalduse menetlemisel ning vastava otsustuse haldusakti näol teatavakstegemise nõudes Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON
2. Tagastada kaebus selle esitajale;
3. Edastada käesolev määrus kaebajale ning teadmiseks Tallinna linnale Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.
4. M. S. esitas 15.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega kohustada Tallinna Linnavalitsust langetama Tallinnas, aadressil Pärnu mnt 197 asuva eluruumi 1a erastamiseks 24.01.1995 esitatud erastamisavalduse kohta otsus mõistliku aja jooksul ning tegema selle kaebuse esitajale teatavaks haldusakti näol. Samuti on kaebaja taotlenud Tallinna Linnavalitsuse tegevuse õigusvastasuse tuvastamist eelnimetatud erastamisavalduse menetlemisel. Kaebusele oli lisatud V. S. 24.01.1995 kuupäeva kandev avaldus Nõmme Linnaosa Valitsusele, sooviga erastada Tallinnas Pärnu mnt 197-1a eluruum (tl 7) ning Nõmme Kinnisvarahoolduse ME 30.12.1996 kiri nr 2-1126, milles teatatakse, et Tallinn, Pärnu mnt 197 on 16.12.1996 aktiga nr 346 tagastatud õigusjärgsele omanikule ja et avaldust Pärnu mnt 197-1a korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada (tl 8).
5. Tallinna Halduskohtu 19.01.2016 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kaebajal tuli kohtule selgitada kaebuse eesmärki. Samuti vajasid täpsustamist Pärnu mnt 197-1a erastamisega seonduvad asjaolud (tl 16).
6. Kaebaja volitatud esindaja Ilja Malštšukov vastas eelnimetatud määrusele 15.02.
7. Kaebaja selgitas, et vormikohase haldusakti taotlemise sisuline mõte seisneb selles, et haldusakti adressaat saaks selle põhjal otsustada oma õiguste rikkumise ja eduväljavaadete üle haldusakti vaidlustamisel, sest haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele ei ole haldusorgani selgitava kirja põhjal võimalik lõplikku hinnangut anda. Kaebaja küll möönab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest ei saanud talle üürisuhte puudumise tõttu kahju tekkida, kuid on seisukohal, et kahjunõue saab tekkida menetlusnormide rikkumisest erastamisavalduse menetlemisel, mis omakorda ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist tulevikus või siis teiste riigivastutusõigusest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamist. Ühtlasi on kaebaja märkinud, et kohus võiks lähtuvalt uurimispõhimõttest abistada kaebuse esitajat asjakohasemate ning tulemuslikemate taotluste esitamisel (tl 19-20). KOHTU SEISUKOHT
8. Enne kaebuse menetlusse võtmist on vaja hinnata selle nõuetelevastavust ja eduväljavaateid. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 esimese lõike punktist 8 ja sama paragrahvi teisest lõikest võetakse kaebus menetlusse üksnes sel juhul kui ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks.
9. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punkti 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 p 2 alusel on võimalik tagastada kaebus ka sel juhul, kui sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Teisiti sõnastatuna tähendab see seda, et kaebus tagastatakse kui see ei ole lubatav ja selle eduväljavaated oleksid sisuliselt olematud.
10. Kohtute infosüsteemist ilmneb, et Pärnu maantee 197 asuva eluruumi omandireformi õigustatud subjektile tagastamisega ning selle kaebajale erastamata jätmisega seonduvat vaidlust on lahendatud ka varem, haldusasja nr 3-14-50887 raames. Nimetatud haldusasjas tagastati kaebus HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel kui ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja vastavasisuline määruskaebus jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2014 määrusega rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.10.2014 määrus muutmata. Nendest määrustest nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse 29.04.2013 korraldusega nr 573-k ja 20.11.2013 korraldusega nr 1589-k oli omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijatele Pärnu mnt 197 asunud ehitised ja maa tagastatud. Kaebaja taotles korralduste nr 573-k ja 1589-k tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist. Arvestades asjaolu, et M. S. üürisuhe oli lõppenud
11. aastal, ei olnud ta ka enam Pärnu mnt 197 eluruumi erastamise õigustatud subjektiks ja tal ei olnud nende haldusaktidega faktilist ega õiguslikku kokkupuudet.
12. Käesoleval ajal on tegemist olukorraga, kus omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijatele on Pärnu mnt 197 asunud ehitised ja maa tagastatud. Haldusasjas nr 3-14-50887 esitatud ja kogu taustsituatsiooni puudutanud selgitustest nähtus, et Pärnu mnt 197 asunud ehitised ja krunt loeti omandireformi objektiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.04.1996 otsusega. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulunud aga erastamisele need õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks oli esitatud ettenähtud korras vastav avaldus ja seda kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Haldusasja nr 3-14-50887 materjalist ilmnes, et taoline avaldus oli õigustatud subjekti poolt esitatud, milles ei olnud ka vaidlust. Seega ei olnud võimalik kaebajale tema üürnikuks olemise ajal vastavat eluruumi erastada ning kaebusele lisatud 30.12.1996 keelduva sisuga kiri iseenesest vale ei olnud. Kaebaja leiab, et taolist kirja ei saa vaadelda haldusaktina, kuid olukorras, kus hoone on õigustatud subjekti pärijatele tagastatud ja seda otsustust ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud, ei ole ka enam põhimõttelist vahet selles kas tõlgendada erastamisest keeldumist toiminguna või haldusaktina. Antud juhul ei saa olla enam vaidlust selles, et
13. aastal esitatud eluruumi ostmise avaldust ei olnud võimalik rahuldada ning seda ei ole ka 2 rahuldatud. Nimetatud olukorda ei muudaks enam kuidagi vastava keeldumise põhjalikum motiveerimine ning kaebaja taotlus vastava otsustuse haldusakti näol teatavakstegemise kohustamiseks kõlab pigem retooriliselt. Sellega ei oleks võimalik mingisuguseid sisulisi eesmärke saavutada. Kaebaja on taotlenud ka erastamismenetlusega seonduva vahepealse tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse tuvastamist, kuid vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 45 lõikele 2 võib esitada tuvastamiskaebuse üksnes juhul kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, kusjuures hüvitamiskaebuse esitamise võimalus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada, kuid samas ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus tuvastamiskaebuse esitamise õigust kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Arvestades asjaolu, et ehitise ja maa tagastamise puhul omandireformi õigustatud subjektile on tegemist kehtivate haldusaktidega ja et nende tühistamiseks esitatud kaebus tagastati selle esitajale, siis oleks sellega seonduv hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Mis puutub erastamistaotluse lahendamisega seonduvatesse võimalikesse minetustesse, siis tõstatas kaebaja selle küsimuse ka haldusasjas nr 3-1450887 esitatud kaebuses, kuid seoses eelnimetatuga märgiti Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2014 määruse punktis 12, et võimalik menetlusnormide rikkumine tagastamismenetluses ei puudutanud kaebajat ja et väidetavatest menetluse puudustest ei saa tuletada kaebeõigust. Vastavalt HKMS § 45 lõikele 3 võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse ainult siis kui see rikub mittemenetluslikke õigusi sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Antud juhul väidetavad menetluslikud minetused või viivitused erastamistaotluse rahuldamata jätmisega seonduvaid otsustusi või otsustust sisuliselt muuta ei saanud ning selles osas on tegemist kaebeõiguse piiranguga. Menetlutoimingute vaidlustamise võimalus on erandlik ja üldjuhul tuleb oodata ära menetluse lõpptulemus. Peale vara tagastamist õigustatud subjektidele ja sellekohase kaebuse rahuldamata jätmist või tagastamist ei ole enam võimalik selles hoones asuva korteri erastamist saavutada ning üksikute varasemate toimingute vaidlustamine oleks sisutu, mis ühtlasi tähendab seda, et vastavad õigusvastasuse tuvastamise nõuded ei ole kaebeõiguse piirangute tõttu lubatavad.
14. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada. Kaebuse tagastamise täiendav alus tuleneb veel ka HKMS § 121 lg 2 p-st 2, sest nimetatud kaebusega ei ole võimalik mingisuguseid sisulisi eesmärke saavutada. Mingil määral möönab seda ka kaebaja, sest 15.02.2016 vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele on viidatud vajadusele suunata kaebajat asjakohasemate ja tulemuslikema taotluste esitamisele, kuid ilma eduväljavaadeteta kaebuse puhul ei saa nimetatud taotlust rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 3