Obsah (7)

§ 212§ 213§ 201§ 108§ 109§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 14.01.2013–02.01.2014, millest vahistatuna perioodil 14.01.2013–05.12.2013. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 05.12.2013, seejärel paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda ja ta viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. 2. Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt: - kambris 404 perioodil 14.01.2013–07.02.2013; - kambris 443 perioodil 08.02.2013–28.02.2013; - kambris 75 perioodil 01.03.2013–03.03.2013; - kambris 443 perioodil 04.03.2013–13.04.2013; - kambris 345 perioodil 14.04.2013–10.12.2013; - kambris 342 perioodil 12.12.2013–13.12.2013; - kambris 133 perioodil 14.12.2013–02.01.2014. 3. Kaebaja esitas 03.02.2014 ja 04.02.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotlused seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega. Mõlemad taotlused olid seotud ebapiisava põrandapinna tagamisega, mistõttu lahendati need ühes menetluses. Esitatud taotlused olid puudustega, mistõttu andis Tallinna Vangla kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 17.04.2014 registreeris Tallinna Vangla kaebaja puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palus hüvitada inimväärikust alandavate kambritingimustega põhjustatud mittevaralise kahju 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodil 14.01.2013– 02.01.2014. 4. Kaebaja esitas 03.07.2014 Tartu Maakohtule kaebuse (kaebus registreeriti maakohtus 04.07.2014 ja edastati samal päeval Tartu Halduskohtule; tl 3-6) Tallinna Vangla vastu, milles palus, et kohus kohustaks vanglat maksma talle tekitatud kahju eest hüvitist 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodil 14.01.2013–02.01.2014. Kaebaja palub, et kohus kohustaks Tallinna Vanglat maksma kaebuse esitajale tekitatud kahju eest hüvitist 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodil 14.01.2013–02.01.2014. Kaebaja viibis vanglas 6-kohalistes kambrites, kus ühe isiku kohta oli üldpinda kuni 2,5 m 2 (sh mööbel ja inventar). Ka Tallinna Vangla nn vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on reeglina alla 3 m2 isiku kohta. Kõigile oli ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik päevas 15 m 2 suuruses boksis, mida tuli jagada kõigi kambrikaaslastega. Reeglina olid kambrite uksed avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Riideid tuli kuivatada elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning paljudes kambrites võis kohata ka hallitust. Samuti kurnas kambrite kunstlik valgustus silmi. Duši all võimaldati käia üks kord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et kui põrandapinda on vähem kui 3 m2 isiku kohta, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab EIÕK artikli 3 rikkumist. Muuhulgas on EIK seda korranud otsuses asjas Tunis vs. Eesti. Asjas Feher vs. Ungari on EIK põrandapinnast tuleneva rikkumise tuvastanud vaatamata sellele, et kambrite uksed olid 4 tundi päevas avatud. 5. Tallinna Vangla jättis 01.10.2014. a vastusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 21-23). 6. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 37-39p) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonile vastav põrandapind. Põrandapind oli kooskõlas kehtiva õigusega. Tallinna Vangla ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või 2 esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla tagasiulatuvat mõju. Vastustaja hinnangul on väär seisukoht, et iga vanglas esinev ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ja ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. 7. Halduskohus rahuldas 29.01.2015. a otsusega (tl 69-71p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1128 eurot. Kaebaja viibis vahistatuna ja kinnipeetavana Tallina Vanglas 14.01.2013–02.01.2014 kokku 353 päeva. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, oli kaebaja sel ajal paigutatud erinevatesse kambritesse: 404, 443, 75, 345 ja 133 – vahistatu ja kinnipeetavana. Kaebajale oli tagatud värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas. Olles süüdimõistetu, viibis kaebaja Tallinna Vangla suletud osakonnas, kus samuti talle oli võimaldatud värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Tegemist pole ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Halduskohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs. Eesti (p 11), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti punktidest 9, 11 ja 46 kui ka 09.01.2014 otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia punktidest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kambrites, kus kaebaja viibis (tl 42-45), oli pind ühe isiku kohta arvestamata WC pinda alla 3 m2 (kuid mitte vähem kui 2,26 m2) 281 päeva vältel ja üle 3 m 2 72 päeva vältel, kusjuures enamuses päevades pind ühe isiku kohta WC-ta oli peaaegu 4 m2. Halduskohtu hinnangul ei tule põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda. Halduskohus leiab, et riigisisese kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Kaebaja viibis kambrites, kus pind ühe isiku kohta ilma WC pindalata oli alla 3 m 2, kokku 282 päeva (55 päeva kambris nr 443 – isiklik ruum 2,54 m2; 227 päeva kambris nr 345 – isiklik ruum 2,26 m2 kuni 2,71 m2). Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m 2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 4 1 lgga 1. Vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine 3 olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Teistsugust järeldust ei tingi ka vastustaja väide, et EIK seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kui vastustaja niisugune seisukoht oleks kohaldatav, poleks EIK saanud teha ka otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kuna ka riigisisestel kohtutel on PS § 123 lg-st 2 tulenev kohustus vajadusel kohaldada EIÕK-d ning EIÕK art 32 lg 1 kohaselt on selle tõlgendamine EIK pädevuses. Seega on kohus EIK seisukohtadega seotud ning ei saa kohelda isikuid võrreldes EIK lahenditega põhimõtteliselt erinevalt. Halduskohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikutud mõnes muus osas peale tema isikliku ruumi. Teatavad olmelised ebamugavused vanglas on paratamatud ning kuuluvad vanglas viibimisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Halduskohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 353 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal; kaebaja oli vähemalt 282 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m 2 ehk ei olnud täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet. Ainult 71 päeva oli kaebaja paigutatud kambrisse, kus pind ühe isiku kohta WC pinda arvestamata oli 3,05 m 2 kuni 3,68 m2 ja üks päev oli 4,9 m2 ning 3 päeva vältel isegi 7,6 m2. Vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti peab halduskohus hüvitise määramisel silmas riigisisest kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kahju suuruse arvestamisel võtab halduskohus arvesse asjaolu, et kirjeldatud rikkumisi ei saa lugeda väga intensiivseks rikkumiseks. Hüvitise suuruse määramisel saab halduskohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud riigisisesest kohtupraktikast, arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et riigisisesed meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis riigisiseseid olusid arvestades. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 4 eurot päeva eest, mil tema isiklik ruum oli alla 3 m2 see on 282 päeva jooksul ja kokku seega 1 128 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 8. Vastustaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 79-81p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt 4 on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. 20.06.2014 tehtud otsuses nr 3-4-1-9-14 ei tuvastanud Riigikohus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. WC alla jääv pind tuleb arvutada kambri põrandapinna sisse. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC (ja ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse ja soovi korral kohese kasutamisvõimaluse. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest oleks pidanud kaebaja vanglat koheselt teavitama. Vangla saanuks kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt sekkuda ja vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida. Tallinna Vangla põhjustatud üleelamistest andis kaebaja vanglale teada alles peale Tallinna Vanglast lahkumist. Kinnipeetav oleks vähemalt mingis ulatuses tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. Ainult juhul, kui on ilmne, et kahju ei oleks olnud sellisel moel võimalik ära hoida, on põhjendatud kohe kahju hüvitamise nõude esitamine. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei ole olnud õigusvastane. Kaebaja liikumispiirang tuleneb asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas. Halduskohus ei arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel siseriikliku kohtupraktika poolt kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitise määradega ja mõistis välja ebamõistlikult suure hüvitise. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Kohus ei ole hinnanud kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju. Halduskohus on vaidlustatud otsuses hüvitise suuruse määramisel võtnud põrandapinna suuruse automaatselt aluseks, hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. 9. Kaebaja jättis vangla apellatsioonkaebusele vastamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5 211 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse muutmata. 11. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (I); seejärel kaalub kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I 12. Kaebaja riigivastutusnõude aluseks on RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 nende koosmõjus. Nende normide keskseks eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 v.r kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest. 13. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, nr 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, nr 9967/06 – Belyayev vs Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, nr 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, nr 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Siiski võib tasandav mõju tuleneda isikule, kui näiteks on tagatud võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.3). 6 EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, nr 429/12 – Tunis vs. Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaarja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, nr 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, nr 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57). Riigikohus on leidnud, et 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m 2 sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas, p 37). Kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m 2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Riigikohus on öelnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m 2 suuruse isikliku ruumi korral (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Riigikohtu hinnangul kompenseerivad laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit (4 tundi päevas liikumist väljaspool kambrit, tegelemine spordiga, töötamine väljaspool kambrit majandustöödel, viibimine 1 tund päevas värskes õhus) piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana ka juhul, kui ajavahemikud, mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, olid pikad (RKHKo 27.04.2016, 3316815, p 19). 14. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, nr 36059/12 – Bordeniciu vs. Rumeenia, pd 9-17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo 16.07.2015, nr 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6; 11.06.2015, nr 29334/11 – Lutsenko vs. Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, nr 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 20.01.2011, nr 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus jättis lahtiseks, kas ka tualettruumi alune pind tuleb kambri pindalast maha arvata või mitte (RKHKo 09.12.2015, 331-42-15, p-d 17 ja 21), aga hiljutises lahendis on selgelt öelnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris oleva WC alune pind arvesse võtta (RKHKo 27.05.2016, nr 3-3-1-21-16, p 8). Kuigi halduskohus on korrektselt viidanud konkreetselt Tallinna Vanglat puudutavale EIK otsusele asjas Tunis vs. Eesti, kus EIK arvestas WC aluse pinna arvesse minevast kambri pinnast maha (p-d 9, 11 ja 46), lähtub ringkonnakohus Riigikohtu viimasest seisukohast ja võtab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse kambris oleva WC aluse pinna. 15. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambr alguskuupäev lõppkuupäev i nr kambri päevade pindala arv (m2) 7 kambri täituvus arvestuslik pind isiku kohta 404 443 75 443 345 342 133 14.01.2013 8.02.2013 27.02.2013 1.03.2013 4.03.2013 8.03.2013 4.04.2013 5.04.2013 14.04.2013 24.04.2013 26.04.2013 22.05.2013 27.05.2013 28.05.2013 29.05.2013 31.05.2013 3.06.2013 8.06.2013 28.06.2013 1.07.2103 2.07.2013 8.07.2013 9.07.2013 10.07.2013 19.07.2013 22.07.2013 8.08.2013 18.08.2013 29.08.2013 12.09.2013 1.10.2013 2.10.2013 16.10.2013 17.10.2013 31.10.2013 3.11.2013 8.11.2013 13.11.2013 27.11.2013 12.12.2013 14.12.2013 30.12.2013 31.12.2013 7.02.2013 26.02.2013 28.02.2013 3.03.2013 7.03.2013 3.04.2013 4.04.2013 13.04.2013 23.04.2013 25.04.2013 21.05.2013 26.05.2013 27.05.2013 28.05.2013 30.05.2013 2.06.2013 7.06.2013 27.06.2013 30.06.2013 1.07.2013 7.07.2013 8.07.2013 9.07.2013 18.07.2013 21.07.2013 7.08.2013 17.08.2013 28.08.2013 11.09.2013 30.09.2013 1.10.2013 15.10.2013 16.10.2013 30.10.2013 2.11.2013 7.11.2013 12.11.2013 26.11.2013 10.12.2013 13.12.2013 29.12.2013 30.12.2013 2.01.2014 25 19 2 3 4 27 1 9 10 2 26 5 1 1 2 3 5 20 3 1 6 1 1 9 3 17 10 11 14 19 1 14 1 14 3 5 5 14 14 2 16 1 3 8 16,6 16,7 16,7 7,6 16,7 16,7 16,7 16,7 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15 15,8 16,4 16,4 16,4 4 6 5 1 5 6 5 6 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 4 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 4 4 4 3 4 4,15 2,78 3,34 7,60 3,34 2,78 3,34 2,78 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,75 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,00 2,50 3,75 3,95 4,10 5,47 4,10 16. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ga. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu otsuses on kirjas, et kaebaja viibis kambrites 404, 443, 75, 345 ja 133, samas aga selgub asja materjalidest, et kaebaja viibis kahel päeval kambris 342. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 353 kalendripäeva, millest alla 3 m2 viibitud päevi oli 211 ja üle 3 m 2 142 päeva. Kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas perioodil 14.01.2013–02.01.2014 ühtegi päeva alla 2,5 m2 suurusega kambris. Kaebaja viibis nimetatud perioodil kambris suurusega 2,5–2,99 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 211 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 94 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m 2 kokku 48 päeva. Kaebaja ei viibinud seega ühtegi päeva kambris, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, seega pole tuvastamist leidnud vastuolu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati, sest isikut hoiti 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Tallinna Vangla on küll välja toonud asjaolu, et kaebuse esitajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 15 m 2 suuruses jalutusboksis, kus kaebaja oleks saanud tegeleda ka kehakultuuriga (võimlemisharjutused, venitamine jne), aga ringkonnakohtu hinnangul ei kompenseeri pakutud teenused kitsikusest põhjustatud läbielamisi. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks 211 päeva kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinnipeetava isiku kohta. 17. Vastustaja ei ole nõus halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. 18. Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on märkinud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada 9 (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Samuti oli vangla teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (RKHKo 27.01.2016, 3-31-21-16, p 10.2). Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu, et ta saanuks vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks. II 19. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust. 20. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). 21. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 211 päeva, millest kaebaja viibis 156 päeva kambrites, kus põrandapinda oli 2,5 m² ja 55 päeva kambris, kus põrandapinda oli 2,78 m² isiku kohta. Kaebaja viibis kambrites, kus oli 3 m 2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 142 päeva. Pikim periood, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda 2,5 m², oli 26 päeva ja kambris, kus ühe isiku kohta põrandapinda oli 2,78 m², oli 27 päeva. 22. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest 450 eurot. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise 10 kahju hüvitisena 1128 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased. Ringkonnakohus leiab aga, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas siiski kergemaks. Ringkonnakohus küll arvestab, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud muid meetmeid piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, samas oli kaebajale tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus ning arvestada tuleb ka asjaoluga, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused üldiselt adekvaatsed ja asja materjalidest ilmneb, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja pöördus esmakordselt Tallinna Vangla poole kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 03.02.2014. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et kaebaja on ka varasemalt Tallinna Vanglas korduvalt viibinud (tl 39) ja seega oleks kaebaja saanud ka ise vältida nendesse tingimustesse uuesti sattumist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. 23. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohtu käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m². Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 211 eurot (211x1). 24. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

III

1. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 29.01.
2. a otsuse resolutsiooni p
3. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsusega, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 211 eurot ning muudab sellega seonduvalt ka halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 29.01.
4. a otsuse muutmata.
5. Tartu Halduskohus vabastas 27.10.
6. a määrusega (tl 29-30) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus 11 tehti.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul on jäänud

§ 118

kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges kaebaja nõude suuruseks 5295 eurot (tl 29p). Ringkonnakohus rahuldas nõude 211 euro ulatuses, mis vastab 3,99 %-le.

§ 118

järgi tuleks 3,99 % menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 96,01%.

§ 108

lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda. 27. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/