2-02-74 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-02-74 Otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2016, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi T K hagi Korteriühist

§ 1

lg 1, mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. Eelnevast tulenevalt on pärast võlaõigusseaduse jõustumist TLS § 117 lg 1 kohaldamise eeldused muutunud. Alates 01.07.2002 tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest.

§ 101

lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub kohustust (lõpetab töölepingu ebaseaduslikult), võib töötaja nõuda kahju hüvitamist

§ 115

lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega on talle tekkinud kahju.

§ 6

kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega keskmist palka, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Asja uuel läbivaatamisel peab andma hagejale võimaluse tõendada, kas ja kui palju on ta saanud kahju seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Kohus peab arvestama ka

§-s 139 sätestatuga ning muu hulgas välja selgitama, kas hageja sai näiteks ajavahemikul töölepingu lõpetamisest kuni tööle ennistamiseni palka teistelt tööandjatelt. Kuivõrd kahju tekkimise tõendamiskoormis lasub hagejal, siis tuleb maakohtul nimetatud asjaolusid hagejale asja uuel läbivaatamisel selgitada ning esitatud tõendite põhjal otsustada, kas hageja on saanud kahju või mitte. …“. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 117 lg 1 kohaselt on töötajal õigus tööandja poolt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel nõuda sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Vaidlust ei ole, et hageja puudus töölt kokku 2932 päeva, hageja ühe päeva keskmine töötasu oli 311,47 krooni ehk 19,90 eurot ning hageja eeldatav töötasu kogu töölt puudutud aja eest oleks olnud kokku 58 346,80 eurot. Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseaduslikult ja seega on kostja rikkunud töölepingut. Võlaõigusseaduse (

) § 4

§ 115

lg 1, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohus asub seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hageja sunnitud töölt puudumise aja eest kahju hüvitamist. Hageja väitel seisneb kahju saamata jäänud tulus, mille hageja oleks palgana teeninud, kui kostja ei oleks hagejaga sõlmitud töölepingut ebaseaduslikult lõpetanud. Lähtuvalt

§ 128

lg 1 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt on saamata jäänud tulu varaline kahju ning lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus nõustub hagejaga, et hageja kaotas kostjaga sõlmitud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu tulu 58 346,80 eurot töölt sunnitud puudumise tõttu saamata jäänud palga näol, mida saab lugeda hagejale tekkinud kahjuks. Vastavalt

§ 127

lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) ning lg 3 kohaselt peab olema kahju tekkimine ettenähtav. Kuna kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseaduslikult, puudus hagejal võimalus teenida hageja juures töötamisega palgatulu, millest järeldub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel. Kostjale oli hagejaga töölepingu sõlmimise ajal ettenähtav TLS § 117 lg 1 sätestatud hageja õigus nõuda kostjalt kui tööandjalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega kaasneva sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kohus leiab, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale kahju, mille kostja tekitas hagejale hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sama regulatsioon oli ka enne 01. juulit 2002 kehtinud TsÜS redaktsioonis (§ 108 lg 1 ja lg 2). Lähtuvalt

§ 127

lg 5 tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Hageja väitel pärast töölepingu kostjaga lõpetamist

1. märtsil 2002 ei olnud hagejal teist töökohta ega tulu. Hageja viitab tööraamatule (t.l.-66-77, II kd), millest on nähtav, et töökoht kostja juures oli hageja viimane töökoht ja pärast
2. märtsi 2002 hagejal enam töökohta ei olnud. Kohus leiab, et hageja tööraamat ei tõenda hagejal tulu puudumist peale kostja poolt töölepingu lõpetamist
3. märtsil
4. Hageja ei ole tõendanud ühtegi objektiivset asjaolu, mille tõttu ei 5

140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kahju hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus

§ 6

, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu 22. aprill 2015 lahendi 3-2-1-28-15 p-s 13 on riigikohus märkinud: „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad isikud õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil või teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil.

§ 6

lg-te 1 ja 2 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks tuleneb

§ 76

lg-st 2, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Hea usu põhimõttega kooskõlas peavad oma õigusi teostama ja kohustusi täitma ka töölepingu pooled (

§ 1lg 1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1).

Kolleegium on varem selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7,§ 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14).“. Kohus leiab, et kostjalt hageja kahju hüvitise täies ulatuses välja mõistmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei vastaks kahju hüvitise täies ulatuses väljamõistmine TLS § 117 lg 1 eesmärgile ega ülejäänud TLS-s sätestatud hüvitiste määrale, mistõttu oleks hüvitise täies määras väljamõistmine ebaproportsionaalne ja kostjat kui tööandjat kahjustav. Kohus lähtub hüvitise suuruse määramisel asjaoludest et hageja töötas enne töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist kostja juures alates
5. aastast kuni
6. aastani, s.o neli aastat. Peale tööle ennistamist
7. märtsil 2010 hageja tööle ei asunud. Hageja käitumisest järeldab kohus, et hagejal ei olnudki plaanis rohkem kostja juures töötada. Hageja elas tema tööle ennistamise nõude kohtumenetluse ajal Venemaal. Peale Riigikohtu poolt lahendi tegemist sai hageja tööle ennistamisest teada alles
8. oktoobril 2010, kuigi kutse ilmuda tööle sai hageja esindaja kätte
9. märtsil
10. Peale ennistamisest teadasaamist ei asunud hageja samuti tööle. 6