← Eesti

2-15-15916/10

Obsah (4)§ 91§ 100§ 105§ 5

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. märts 2016. a, Tallinn, kohtu kantsel

) § 91 lg 2 alusel. Hageja rahalised nõuded täiendava töötasu, ülesütlemise hüvitise, viivise ja sissenõudmiskulu hüvitise saamiseks jäid rahuldamata. Hageja esitas kohtule hagiavalduse, millega vaidlustas TVK otsuse rahuldamata jäänud nõuetes osaliselt. Menetluse kestel hageja täpsustas oma nõudeid. Kostja samas töövaidluses kohtusse ei pöördunud. Kohus määras lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Pooled esitasid täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirjad. 2. Hageja nõuab kostjalt töölepingu ülesütlemise tõttu hüvitist 1 497,69 eurot (põhinõue), viivist 72,34 eurot ja sissenõudmiskulu hüvitist 40 eurot. Hageja põhiväited on järgmised: − hageja töötas kostja juures soomekeelse telefonimüüjana tähtajatu töölepingu alusel; − hageja ütles töölepingu

§ 91lg 2 alusel 5.

mail 2015 erakorraliselt üles, sest kostja ei arvestanud ega maksnud töötasu õigesti ja kohtles seeläbi hagejat ebavõrdselt; − kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 6. mail 2015 ega vaidlustanud seda; − kolme kuu keskmine töötasu oli hageja viimase poolaasta töötasu põhjal 1 497,69 eurot, selles summas nõuab hageja

§ 100lg-s 4 ette nähtud hüvitist; − põhinõudelt arvestab hageja viivist alates 7.

maist 2015, lisaks nõuab ta võlaõigusseaduse (VÕS) § 113¹ lg-s 1 ette nähtud sissenõudmiskulu hüvitamist. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kulu TVK-s ja kohtus kokku 1 207,50 eurot, sh 75 eurot riigilõiv ja ülejäänud summa õigusabi eest määraga 90 eurot tunnis. Kostja menetluskulude nimekirjale hageja vastuväiteid ei esitanud. 3. Kostja vaidleb hagile vastu, tema peamised vastuväited on järgmised: − hageja ütles töölepingu üles alusetult, sest tegelikult ei olnud kostja viivituses töötasu maksmisega ega kohelnud hagejat ebavõrdselt; − kostja järgis töötasu maksmisel töölepingut ja hageja töötasu oli samal ametikohal töötavate kolleegide tavapärasest tasust isegi kõrgem; − kui töölepingu ülesütlemise alust tegelikult ei esine, siis on hageja nõue

§ 100

lg 4 alusel kas välistatud või vastusolus hea usu põhimõttega; − põhinõude põhjendamatuse tõttu tuleb jätta rahuldamata ka kõrvalnõuded. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema kulud TVK-s ja kohtus õigusabitasust määraga 130 eurot tunnis kokku 18,1 t eest – st summas 2 353 eurot. Hageja menetluskulude nimekirjale kostja vastu ei vaidle. 2

(6)2-15-15916 KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse kirjeldava osa lihtsustatult.
  2. Hageja tõi esile järgmised asjaolud, mis kostja võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu kostja menetlusdokumentidest ja mis kohus loeb seetõttu TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − pooled sõlmisid
  3. augustil 2014 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures samast päevast alates tööle soomekeelse telefonimüüjana (TVK tl 30–33); − töölepingu järgi oli hageja töötasu 5 eurot tunnis ja tööajanorm 30 tundi nädalas; − hageja koostas
  4. mail 2015 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kostja sai kätte
  5. mail 2015 (TVK tl 37); lepingu ülesütlemise alusena märkis hageja, et töötasu on arvestatud ja makstud valesti ning tööandja ei kohtle töötasu osas töötajaid võrdselt; − lähtudes hageja töötasust poole aasta jooksul enne töölepingu lõppemist, kujuneb hageja kolme kuu keskmiseks tasuks 1 497,69 eurot.
  6. Põhinõude õiguslik alus on

§ 100lg 4 esimene lause.

Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, peab tööandja selle alusel maksma töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Viidatud nõudenormi on Riigikohus käsitlenud sisuliselt kahel korral:

  1. veebruari
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11, p 13 kolmas lõik, ja
  3. mai
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-12, p 13 teine lõik. Mõlemal juhul leidis kinnitust seisukoht, et kui tööleping lõppeb

§ 91

lg 2 mõne punkti alusel, siis tekib tööandjal

§ 100

lg 4 järgi kohustus maksta töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus tõlgendab neid norme koosmõjus

§ 105

lg-ga 2 viisil, et töötaja ülesütlemisavalduse vaidlustamata jätmise korral nõustub tööandja vähemalt kaudselt ka avalduses märgitud alusega ja kohus ei pea

§ 100

lg 4 esimese lause järgi hüvitise saamise õiguse üle otsustamisel enam kontrollima, kas ülesütlemine oli tegelikult põhjendatud. 7.

§ 100

lg 4 teine lause annab mh kohtule õiguse vaidlusaluse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seeläbi soovis seadusandja võimaldada töövaidlusi lahendavatele organitele avara kaalutlusruumi, mis peaks tagama igas olukorras õiglase lahenduse. Eelmises punktis kirjeldatud tõlgendusest ei järeldu, et

§ 100

lg 4 teise lause kohaldamisel oleks täiesti välistatud ülesütlemise alusena märgitud asjaolude tuvastamine, kui nende üle on vaidlus. Hageja väidab esiteks, et kostja võlgnes talle töötasu, aga kostja sellega ei nõustu. Teiseks leiab hageja, et kostja kohtles teda töötasu arvestamisel võrreldes teiste töötajatega ebavõrdselt, ka selle väite on kostja vaidlustanud. Siiski ei ole kohtulik kontroll ülesütlemise aluse osas suunatud sellele, kas ülesütlemise alus esines, sest tööleping on vaidlustamata ülesütlemise tulemusel sel alusel lõppenud. Kui avalduse saanud poolel tekiks võimalus hiljem eraldi vaidlustada ülesütlemise aluse esinemist, siis võiks see viia ebaselguseni töölepingu lõppemise kohta, mida tuleb vältida. 8. Kostja leiab, et hageja nõude rahuldamise välistab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenev hea usu põhimõte. Võttes arvesse eelmises punktis esitatud käsitlust saab kohus kontrollida, kas töölepingu lõpetamise asjaolud välistavad

§ 100lg 4 alusel esitatud nõude maksmapanemise vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. 3

(6)2-15-15916 Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu
  1. mai
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 32-1-49-12, p 11 teine lõik, samuti selles viidatud
  3. detsembri
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14, ja
  5. novembri
  6. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Kui kohus tuvastab sellised asjaolud, mis viitavad hageja õiguste teostamise kuritarvitamisele, st halvas usus käitumisele, siis saab kohus jätta

§ 100lg 4 alusel esitatud nõude rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

  1. TVK jättis töötasu nõude rahuldamata ja selles osas on otsus Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) § 25 lg 1 järgi jõustunud. Nõude lahendamise osas on jõustunud TVK otsus kohtule siduv juhul, kui samasisuline (nt vastassuunaline) nõue ei ole kohtus uuest läbivaatamisel ITVS § 24 lg-tes 3 või 4 kirjeldatud korras (vt selle kohta nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 13, samuti
  4. märtsi
  5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p-d 14 ja 15). Käesoleval juhul on hageja TVK otsuse osalise jõustumise tõttu vähemalt minetanud õiguse nõuda kostjalt töötasu, mille saamiseks ta esitas nõude TVK-le. Siiski on hageja nõude maksmapanemise võimalus ja ülesütlemise ajal vastava nõude esinemine olemuslikult erinevad. Seetõttu peab kohus vajalikuks sisuliselt kontrollida, kas töölepingu lõpetamise ajal kostja võlgnes hagejale töötasu olulise viivitusega või oli kohelnud hagejat võrreldes teiste töötajatega ebavõrdselt.
  6. Kohus ei tuvasta, et kostja oleks töölepingu ülesütlemise ajal võlgnenud hagejale töötasu. Hageja lähtus töölepingu ülesütlemise sellest, et kostja võimaldas talle alates
  7. aasta augustist kokkulepitust vähem tööaega ja jättis maksmata tulemustasu. Kohus tuvastab tööaja arvestuse, tööde aruannete ja palgalehtede (TVK tl 25–26, 28–29, 34– 36, 41, 66–82, 84–149) järgi, et: −
  8. aasta augustis oli hageja tööajanorm 120 t, aga tasu maksti 110,24 t eest. Tööaja arvestusest nähtub seejuures, et hagejale olid vabaks päevaks märgitud
  9. ja
  10. august, mis oli vastavuses hageja enda koostatud tunnitabeliga; − septembris oli hageja tööajanorm 132 t, tasustati 109,42 t, vaba päev oli
  11. september ja tervislikel põhjusel puudumisi oli 3 päeva, mis samuti vastas hageja koostatud tabelile; − oktoobris oli hageja tööajanorm 138 t, selles kuus puudus hageja ajutise töövõimetuse tõttu
  12. –
  13. kuupäevani, seega 8 tööpäeva, tööaeg pidi olema 82 t, tasustati 91 t; − novembri tööajanorm oli 120 t, tasustati 124,41 t; − detsembris pidi hageja olema tööl 115,5 t (160 t – 6 t lühendatud tööaega, arvestades hageja osalise tööaja suhtega 30/40), töötasu arvestati 101,33 t eest, aga 17., 22.,
  14. ja
  15. detsembril hageja end tööle ei märkinud; −
  16. aasta jaanuaris oli tööajanorm 126 t, tasustati 105,58 t, aga hageja ei märkinud ennast tööle 2,
  17. ja
  18. jaanuaril; − veebruaris oli tööaja norm 111,75 t (152 t – 3 t tööaja lühendamist, arvestades hageja osalise tööaja suhtega 30/40), töötasu arvestati 101,80 t eest, sest 10.,
  19. ja
  20. veebruaril hageja ennast tööle ei märkinud; − märtsis oli hageja tööajanorm 132 t, tasustati 148,06 t; − aprillis olid hageja tööpäevad enne puhkust
  21. ja
  22. aprillil, millest hageja märkis ennast tööle
  23. aprillil ja töötasu arvestati õigesti 7,06 t eest. 4

(6)2-15-15916 Eeltoodust nähtub, et hagejale arvestati ajatöötasu
  1. aasta augustist kuni
  2. aasta aprillini tema enda poolt tunnilehtedel märgitud tööpäevade järgi. Hageja ei toonud esile, et tabelisse mõne aja märkimata jätmine oleks olnud tingitud kostjapoolsest töö andmisest keeldumisest. Pooled leppisid töölepingus kokku tulemustasu maksmises sõltuvalt töös olevatest projektidest ja toodetest, kusjuures tulemustasu määrad pidi kehtestama kostja. Boonuste suurused toodete lõikes olid määratud
  3. augusti 2014 käskkirjaga, mis olid aga arvestuslikud (TVK tl 65). Töötaja pidi saama tulemustasu juhul, kui tema müügitulemustel baseeruv töötasu ületas ajatöötasu. Kohus ei tuvasta, et selle reegli järgi oleks jäänud hagejale tulemustasu arvestamata või maksmata. Arvestusele vastava töötasu on kostja hagejale ka maksnud (TVK tl 27). Järelikult arvestas ja maksis kostja töölepingus kokkulepitud töötasu õigesti ega olnud
  4. mail 2015 viivituses hagejale töötasu maksmisega.
  5. Samuti ei tuvasta kohus, et kostja oleks kohelnud hagejat põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes teiste töötajatega. Riigikohus on varem kehtinud tööõiguse pinnalt otsustanud, et töötasu suurus määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, tingimusel, et seejuures ei esineks diskrimineerimist enne
  6. juulit 2009 kehtinud palgaseaduse § 5¹ või Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 10 tähenduses (
  7. aprilli
  8. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-05, p 11 kuues lõik). Ka kehtivas tööõiguses on palgakokkulepe osa töölepingu tingimustest (

§ 5lg 1 p 5).

See on individuaalne kokkulepe, mis ei pea olema kõigi – ka sama tööd tegevate – töötajate puhul ühesugune. Saksamaa kõrgeim töövaidlusi lahendav kohus Bundesarbeitsgericht otsustas

  1. mai
  2. aasta otsuses kohtuasjas nr 1 AZR 250/61, et lepinguvabaduse põhimõtet tuleb eelistada tööõiguses kohalduvale võrdse kohtlemise põhimõttele. Hilisemates lahendites on sama kohus ja ka teised Saksamaa kohtud kirjeldatud käsitlust järginud. Käesolevat asja lahendav kohus ei näe Eesti ja Saksa õiguse vastavate normide põhimõttelist erinevust. Teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat eraõiguse valdkonda kuuluvate normide puhul võib arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel (Riigikohtu
  3. detsembri
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p 39). Eelnevast tuleneb, et tööandja ei pea maksma kõigile töötajatele ühesugust palka või pidama samal alusel töötasu arvestust. Pigem on põhjendatud lähtuda konkreetse töötajaga sõlmitud töölepingu tingimustest. Eelmises punktis sedastas kohus, et kostja on vastavalt ka käitunud.
  5. Kohus ei tuvastanud kostja viivitust töötasu maksmisega ega hageja põhjendamatult ebavõrdset kohtlemist, mistõttu oleks kostjalt

§ 100lg 4 alusel hüvitise väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja põhinõue jääb rahuldamata. Viivise ja sissenõudmiskulu hüvitise nõuete õiguslikud alused on vastavalt VÕS § 113 lg 1 ja § 113¹ lg

  1. Nende nõuete rahuldamise eeldus on põhinõude rahuldamine. Kuna kohus jätab põhinõude rahuldamata, siis ei ole alust mõista kostjalt välja viivist ja sissenõudmiskulu hüvitist.
  2. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata palgata puhkusega seonduvad avaldused (TVK tl 62–63) ja poolte varasema kirjavahetuse (TVK tl 64), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
  3. Kuigi kohus jätab hagi rahuldamata, siis ei pane kohus menetluskulusid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. 5

(6)2-15-15916 TsMS § 162 lg 4 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleva vaidluse on vähemalt osaliselt tinginud kostja otsustus mitte vaidlustada hageja 5. mai 2015 ülesütlemisavaldust. Kuigi otsuses märgitud põhjustel ei too see kaasa kostja kohustust maksta hagejale hüvitist

§ 100

lg 4 alusel, siis on see piisav põhjus mitte panna hageja kanda menetlusest tingitutud kostja menetluskulusid. Eelneva põhjal leiab kohus, et menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks, et pooltel ei tule vastastikku seniseid menetluskulusid hüvitada. 15. Kohus menetles käesolevat asja lihtsustatud korras. Lähtudes TsMS § 442 lg-st 10, aga samuti §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärkidest, ei anna kohus luba otsuse edasikaebamiseks. Kohus võtab siinjuures arvesse, et vaidluse lahendamisel kesksel kohal olnud normi (

§ 100lg 4) kohaldamisel järgis kohus sisuliselt Riigikohtu senist praktikat. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.