KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 21. juuni 2016, Tartu 3-14-52503 Haldus

) § 62 alusel. Seega pidi vangla vaidemenetluses vaide sisuliselt läbi vaatama ja otsustama, kas vaie on põhjendatud või mitte. 4.

1. Halduskohus pidas võimalikuks lahendada kaebus ise sisuliselt, kuna preventiivset huvi on valitseva kohtupraktika kohaselt peetud piisavaks aluseks tuvastamiskaebuse menetlemisel. 4.
2. Halduskohus nõustus vaatamata eelpool toodule sisuliselt vastustajaga, et kaebajal puudus
3. septembri
4. a taotluse esitamisel subjektiivne õigus, mida taotlusega kaitsta. 4.7.

§-st 62 tulenevat õigust tuleb kohaldada koostoimes

§ 26

lg-ga 1, mis sätestab mahu, milles kinnipeetavale usulist vajadust vangla piirata ei tohi.

§ 26

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval praktiliselt absoluutne õigus kokkusaamisele vaimulikuga. Seda õigust kaebajal piiratud ei ole. Halduskohus leidis, et hingamispäeva pidamise õigust kaebaja puhul ebaproportsionaalselt piiratud ei ole, olgu selleks siis usulistel kaalutlustel laupäev või pühapäev, sest taoline usuvabaduse tõlgendamine on tavapärane ka väljaspool kinnipidamisasutusi töötavate isikute puhul. Halduskohus luges üldteada olevaks asjaolu, et usuliste kaalutlustega kooskõlas oleva töögraafiku koostamine saab toimuda töösuhte puhul ainult poolte kokkuleppel. Seadusest tulenevat kohustust selles osas tööandjal halduskohtule teadaolevalt ei ole. Seega on kaebaja 3. septembri 2014. a taotlus halduskohtu hinnangul aga ka sisuliselt põhjendamatu ja vähemalt kaudselt kantud soovist vabaneda majandustööl abitöölisena tegutsemise kohustusest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. M. Luuk esitas Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse, rahuldada tema kaebus ja kohustada Tartu Vanglal vastavalt

§ 62tagama talle hingamispäevast kinnipidamise võimalus.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 5.

1. Apellant nõustub halduskohtu seisukohaga, et preventiivsel eesmärgil on menetluse jätkamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. 5.
2. Ebaõige on aga halduskohtu seisukoht, et

§ 26

lg 1 §-ga 62 koostoimes sätestavad mahu, mis ulatuses ei tohi kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamist piirata. Sellist mahtu vangistusseadus ei sätesta, samuti ei saa seda nimetatud paragrahvide vastastikusest koostoimest välja lugeda. Vangla on piiranud kaebajale Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 40 tulenevat õigust usuvabadusele. 5.

1. Usuliste vajaduste rahuldamist ei saa lugeda täidetuks ka sellega, kui kinnipeetaval on lubatud kohtuda vaimulikuga. Usuliste vajaduste rahuldamise hulka kuulub ka teatud käitumisja tegevusreeglite järgimine igapäevaelus, sh hingamispäevast kinnipidamine. 2 5.
2. Vangla tegevus apellandi tööst mittevabastamisel on olnud õigusvastane, kuna vangistusseadus ei sätesta konkreetseid usutavasid, millised on kinnipeetavatele lubatud ja millised mitte. 5.
3. Ebaõige on võrrelda kinnipeetavat vabaduses viibiva isikuga, kuna kinnipeetaval puudub võimalus valida enda tööandjat. 5.
4. Kuna ka kinnipeetavale on tagatud usuvabadus, on vanglal kohustus koostada töögraafikuid nii, et need ei takistaks kinnipeetaval järgida oma usutavasid.
5. Vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele nõustub Tartu Vangla halduskohtu otsuse põhjenduste ja seisukohtadega ning palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
7. Kaebaja on
8. oktoobril 2014 esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse, milles palus kohustada Tartu Vanglat rahuldama tema taotlust tööst vabastamiseks ühel korral nädalas usulistest kommetest kinnipidamiseks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt määrati kaebaja Tartu Vangla majandustööde abitöölise ametikohale perioodiks
9. juuli 2014 kuni
10. detsember 2014 (tl 18). Seega oli esimese astme kohtumenetluse ajal haldusakti kehtivus lõppenud ning kaebajal ei tulnud enam nimetatud haldusakti alusel tööle asuda. Eeltoodust tulenevalt muutus kohustamiskaebuse rahuldamine võimatuks, kuivõrd kaebaja töökohustuse lõppemise tõttu ei olnud enam võimalik vanglat kohustada kaebajat vabastama töökohustusest üks kord nädalas usuliste vajaduste rahuldamiseks. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi
11. detsembri
12. a otsuse nr 3-3-1-77-09 p 11, millest tulenevalt ei ole kohustamiskaebuse rahuldamine võimalik, kui see tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Tööle määramise käskkirja lõppemisele on ka halduskohus tähelepanu pööranud
13. aprilli
14. a kohtunõudes (tl 38).
15. Viidatud halduskolleegiumi lahendis on Riigikohus lisaks juhtinud tähelepanu halduskohtu selgitamiskohustusele, mille kohaselt tuleb halduskohtul menetluse ajal muutunud asjaolude korral juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi esitamise võimalusele (otsuse p 12). Halduskohus on palunud
16. aprilli
17. a kohtunõudes kaebajal teada anda, kas ta soovib tuvastada vaidlustatud keeldumise õigusvastasust ja kui, siis kuidas saab see aidata kaasa tema õiguste kaitsele (tl 38).
18. aprillil 2015 esitatud vastuses halduskohtule selgitas kaebaja, et jääb halduskohtus menetletava kaebuse juurde „kohustada Tartu Vanglat rahuldama minu taotlust minu tööst vabastamiseks ühel korral nädalas /.../ et tulevikus minu töölerakendamisel ei korduks uuesti Tartu Vangla poolt minu õiguste rikkumine.“ Kaebaja lisas, et juhul kui Tartu Halduskohus peab vajalikuks tuvastada asjas õigusvastasust, palub ta seda ka teha (tl 40-41). Halduskohus sõnastas sellise selgituse osas järgmise seisukoha: „Kohus on seisukohal, et menetluse jätkamine tuvastamiskaebusega on kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja kaebaja on seda ka preventiivsel eesmärgil taotlenud.“ (otsuse p 19, tl 44). Ehkki grammatiliselt võttes on kaebaja oma taotluse sõnastanud selliselt, et ta jääb kohustamiskaebuse juurde preventiivsel eesmärgil ning annab samal ajal ka nõusoleku tuvastamisnõude lahendamiseks, st tema esitatud taotlus ei ole täielikult kooskõlas tuvastamiskaebusele üleminekut reguleerivate nõuetega (HKMS § 152 lg 2), mõistab ringkonnakohus halduskohtu otsust selliselt, et ta tõlgendas kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja 3 on soovinud üle minna tuvastamiskaebusele preventiivsetel eesmärkidel. Ringkonnakohus nõustub sellise tõlgendusega. Samas märgib ringkonnakohus, et kuna kohus läks kaebuse lahendamisel üle tuvastamiskaebusele, puudus kohtul vajadus lahendada küsimust sellest, kas kaebaja vaide tagastamine oli õiguspärane või mitte (halduskohtu otsuse p 21), kuna tuvastamisnõude puhul ei ole kinnipeetavatele kehtestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust (RKHKm 3-3-1-39-13, p 12). See minetus ei ole aga halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna muus osas on halduskohtu põhjendused ja resolutsioon õiged.
19. Tuvastamiskaebuse lahendamisel tuleb hinnata, kas vastustaja tegevus toimingu sooritamata jätmise, s.o kaebaja töölt vabastamata jätmise puhul oli õiguspärane. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal puudus vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenev kohustus võimaldada kaebajale hingamispäeva saamine.

§ 62

sätestab küll, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise, kuid ei sätesta vanglale konkreetseid nõudeid, kuidas peab usuliste vajaduste rahuldamine olema tagatud. Seega on selles osas vanglal endal võimalik kehtestada täpsem regulatsioon, kuidas tagada kinnipeetavatele usuliste vajaduste rahuldamine. Usuliste vajaduste rahuldamise kord Tartu Vanglas on sätestatud Tartu Vangla kodukorra p-s

1. Ka nendest sätetest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust hingamispäeva saamiseks.
2. Samas ei sätesta ka kinnipeetava töökohustust reguleerivad normid vanglale kohustust vabastada kinnipeetav töökohustusest usuliste vajaduste rahuldamiseks. Konkreetsed olukorrad, millal kinnipeetav töökohustust täitma ei pea, sätestab

§ 37lg 2.

Viidatud sättest tulenevalt ei ole usuliste vajaduste rahuldamine töökohustusest vabastamise aluseks. Sellist alust ei tulene ka vangla sisekorraeeskirjast ega Tartu Vangla kodukorrast. Seega puudus kaebajal subjektiivne õigus saada töölt vabastust usuliste kommete rahuldamiseks üks kord nädalas. Samuti ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust võtta töögraafiku koostamisel arvesse kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamise soove.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on mõningane usuliste vajaduste rahuldamise piirang selles osas proportsionaalne, kuna see aitab tagada töökohustuse järgimist vanglas ning välistab selle, et kinnipeetavad hakkaksid kergekäeliselt kõrvale hiilima töökohustuse täitmisest või muudest vangistusalastes õigusaktides sätestatud käitumisreeglitest, ohustades sellega muuhulgas ka vangla julgeolekut. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole ka piiranguga, mis ületaks vangistusega kaasnevaid paratamatuid ebamugavusi. Samuti on töökohustuse laiemaks eesmärgiks tagada kinnipeetava parem taasühiskonnastumine pärast vanglast vabanemist. Nimetatud lähenemist toetab ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lg 1, mille kohaselt kinnipidamisasutustes viibijal on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta muuhulgas selles asutuses kehtestatud korda. Sealjuures on kohane lähtuda vangistusseaduse regulatsioonist, mis puudutab kinnipeetavate tööle määramiseks kehtestatud korda ja selle korraga seatud eesmärke. Seega on vastustaja ringkonnakohtu hinnangul jätnud õiguspäraselt taotletud toimingu sooritamata ning tuvastamiskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.
2. Ka apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et

§ 26

ja § 62 ei sätesta mahtu usuliste vajaduste rahuldamiseks, kuid nagu ringkonnakohus ka käesoleva otsuse p-s 13 selgitas, on see vangla diskretsiooniotsus, milliste konkreetsete toimingute läbi tagab vangla usuliste vajaduste rahuldamise. Hingamispäeva pidamist ükski vangistusõiguse regulatsioon ette ei näe. Samuti ei ole kinnipidamisasutuses viibimise eripära ja võimaliku julgeolekuohu tõttu võimalik tagada kinnipeetavale igal ajal tema usuliste vajadust rahuldamine, lähtudes üksnes kinnipeetava 4 soovist. Ka ei ole mõeldav, et vanglas oleks igal ajal tagatud kõigi võimalike usukommete läbiviimine. Ringkonnakohus rõhutab, et tulenevalt

§-st 62 ja Tartu Vangla kodukorrast, on vajalikus minimaalses ulatuses usuliste vajaduste rahuldamine kinnipeetavale tagatud.

1. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt tuleb Tartu Halduskohtu
2. aprilli
3. a otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Vangla ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene