← Eesti

3-14-51355/31

Obsah (7)§ 212§ 213§ 17§ 18§ 59§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits 04.07.2016, Tartu 3-14-51355 Ap

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaebaja ostis Hiina päritolu mett, mis saabus 09.11.2011 laevaga Muuga piiripunkti, kust kaup vabastati 14.11.2011 ühtse sisseveo veterinaardokumendiga (ÜVSD) nr 11EEMUGI
  3. Kaebaja, kes on kohane toidu käitleja toiduseaduse mõttes, väljastas selle meepartii kohta 21.11.2011 mee vastavussertifikaadi, milles oli mh märge: „Parim enne: September 2013“ (tl 8). Mee edasiseks käitlejaks oli Toomas Kaubandus OÜ (tl 5-5p).
  4. VTA Veterinaar- ja Toidulaboratoorium tuvastas 22.11.
  5. a katseprotokolliga nr TL1107977-KT kaebaja mees klooramfenikooli. Nimetatud katseprotokolli ja sellele järgnenud VTA reaktsiooniga seoses on toimunud kaks halduskohtumenetlust. Haldusasi nr 3-12-683
  6. VTA Viljandi Veterinaarkeskus peatas 26.01.
  7. a kontrollakti nr 2710/01/2012-TH punktiga 2 ÜVSD nr 11-EEMUGI-1089 alusel sissetoodud meepartiist pärit mee kasutamise toiduna, kuna sellest leiti klooramfenikooli, mis on keelatud ainete nimekirjas. VTA kohustas kaebajat müüdud mett tagasi kutsuma.
  8. VTA Viljandi Veterinaarkeskus tegi kaebajale 15.02.2012 korduva ettekirjutuse sunniraha hoiatusega (nr 12.2-1.14/121) peatada antud partiist pärineva mee kasutamine toiduna ja kutsuda tagasi sellest meepartiist pärit mesi. 28.03.
  9. a kontrollaktiga nr 2710/02/2012-TH tegi VTA kaebajale korduva ettekirjutuse peatada kontrollitud partiist pärineva mee tarvitamine toiduna ja kutsuda see turult tagasi.
  10. Kaebaja vaidlustas eelnimetatud ettekirjutused Tartu 20.09.
  11. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtus, mis jättis
  12. Tartu Ringkonnakohus tühistas 04.11.
  13. a otsusega (tl 35-37) Tartu Halduskohtu 20.09.
  14. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas VTA Viljandimaa Veterinaarkeskuse 26.01.
  15. a kontrollaktis nr 2710/2012-TH sisalduva ettekirjutuse nr 2, 15.02.
  16. a korduva ettekirjutuse sunniraha hoiatusega nr 12.2-1.14/121 ja 28.03.
  17. a kontrollaktis nr 2710/02/2012-TH sisalduva ettekirjutuse p 8.1, sest proovi võtmisel oli rikutud menetlusnorme. Ringkonnakohtu otsus jõustus 20.02.
  18. Haldusasi nr 3-12-858
  19. VTA Harjumaa Veterinaarkeskus tegi 26.03.2012 Toomas Kaubandus OÜ-le ettekirjutuse nr 12.2-1.1/1688 klooramfenikooliga saastunud mee käitlemise peatamiseks. Ettekirjutusest nähtuvalt tuvastas VTA Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi katseprotokolliga nr TL1107977KT ÜSVD nr 11-EEMUGI-1089 alusel sissetoodud Hiina päritolu meepartiis klooramfenikooli sisalduse (tl 52).
  20. VTA Harjumaa Veterinaarkeskus tegi Toomas Kaubandus OÜ-le 03.04.2012 korduva ettekirjutuse nr 12.21.1/16882 koos sunniraha hoiatusega.
  21. Toomas Kaubandus OÜ esitas 26.04.2012 kaebuse Tallinna Halduskohtule VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.
  22. a ettekirjutuse nr 12.2-1.1/1688 ja 03.04.
  23. a korduva ettekirjutuse nr 12.2-1.1/1688-2 tühistamiseks. 2
  24. Tallinna Halduskohus jättis 03.07.
  25. a otsusega kaebuse rahuldamata (tl 54-58). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11.12.
  26. a otsusega (tl 59-63) halduskohtu otsuse osaliselt, tühistades 03.04.
  27. a korduva ettekirjutuse nr 12.21.1/
  28. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus Toomas Kaubandus OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 25.04.
  29. Käesolev haldusasi
  30. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 02.07.2014 hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3, 111113), milles palus mõista vastutajalt kaebaja kasuks välja VTA Viljandimaa Veterinaarkeskuse põhjustatud kahjuhüvitise summas 23 368,19 eurot. Ringkonnakohtu otsusega tühistatud ettekirjutuste täitmisega sai kaebaja kahju, mis seisnes selles, et ettekirjutuste esemeks olnud meekogust (5 290 kg) ei saanud müüa ja mesi tuli ladustada Viljandis. Ettekirjutuste ja kohtuotsuse jõustumise vahele jäänud aja jooksul oli möödunud mee „parim enne“ kuupäev ja seega ei saanud mett müüa ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Kuna mett enam müüa ei saa, peab kaebaja mee transportima hävitamiseks Tartusse. Lisaks pidi kaebaja transportima toiduna kasutamiseks keelatud mee Tallinnast Viljandisse. Samuti kandis kaebaja kahju VTA järelevalvetasude tasumisega. Antud asjas ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja müüs meepartii Toomas Kaubandus OÜ-le, sest poolte vahel 05.03.2012 sõlmitud lepingust (tl 5-5p) tulenevalt kohustub kaebaja meepartii sama hinnaga tagasi ostma ja oma kuludega realiseerima või utiliseerima. Antud juhul ei oma tähtsust ka Toomas Kaubandus OÜ-le tehtud VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.
  31. a ettekirjutus nr 12.2-1.1/1688 (tl 52), sest põhjuslikku seost ühe asjaolu (kaebajale tehtud ettekirjutus) ja sellest tekkinud kahju vahel ei saa välistada teine asjaolu (Toomas Kaubandus OÜ-le tehtud ettekirjutus), mis on ise esimesest asjaolust põhjustatud.
  32. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastustes (tl 50-51, 84-85, 122-124) jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja nõue kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud, sest kaebajale tehtud ettekirjutuste esemeks olnud mesi võõrandati. Seda kinnitab kaebaja ja Toomas Kaubandus OÜ vahel sõlmitud leping (tl 5-5p). Kuna mesi võõrandati, siis on alust eeldada, et kaebaja sai müügitehingust ka tulu ja seega ei tekkinud kaebajale ka kahju. Kaebaja peab seega tõendama, et vaatamata müügitehingule jäi tal kauba müügist tulu saamata ja see oli põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. Kuivõrd saastunud mesi oli üle antud, tegi VTA Harjumaa Veterinaarkeskus Toomas Kaubandus OÜ-le 26.03.
  33. a ettekirjutuse nr 12.2-1.1/1688 (tl 52), millega kõnealuse meepartii edasine käitlemine peatati ja käitlejat kohustati mesi turult tagasi kutsuma. Tegemist on kehtiva õigusaktiga, mille õiguspärasust tunnustas nii halduskohus kui ka ringkonnakohus haldusasjas nr 3-12-858 (tl 54-63). Seega meepartii turustamise sõltus alates 26.03.2016 eelkõige Toomas Kaubandus OÜ-le tehtud ettekirjutusest. Järelikult oleks kahju tekkinud ka juhul, kui ringkonnakohtu poolt asjas nr 3-12-683 tühistatud ettekirjutusi poleks tehtud, mistõttu puudub põhjuslik seos tühistatud ettekirjutuste tegemise ja kahju tekkimise vahel. Seepärast ei ole VTA Viljandimaa Veterinaarkeskusel kahju hüvitamise kohustust. Asjaolu, et kaebajale on tekitatud kahju, peab kaebaja tõendama. Kaebaja väited kahju tekkimisest on vastuolulised ja kahju rahaline suurus ei ole tõendatud. Toomas Kaubandus OÜ esitatud arveid ei saa pidada usaldusväärseteks, sest tegemist on kaebajaga seotud isiku poolt koostatud dokumentidega.
  34. Tartu Halduskohus jättis 25.05.
  35. a otsusega (tl 137-140) kaebaja kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas võõrandamise fakti kohta üksnes 05.03.
  36. a lepingu (tl 5-5p), mis kajastab 3 aga alles lepingu väidetavalt allkirjastamisest hilisemalt tuvastatud asjaolusid, kuna lepingu dateerimisest kuni Tartu Ringkonnakohtu 04.11.
  37. a otsuseni haldusasjas nr 3-12-683, mis tühistas vastustaja haldusaktid, möödus ca kolmveerand aastat. Seega jääb arusaamatuks, kuidas said Toomas Kaubandus OÜ ja kaebaja esindajad tõsikindlalt lepingut sõlmides rääkida Viljandi Veterinaarameti ebaseaduslikust tegevusest kaebaja suhtes, mille suhtes ei olnud veel jõustunud kohtuotsust. Vaidlusaluse meepartii ebakvaliteetsus tingis ka VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse poolt 26.03.
  38. a. Toomas Kaubandus OÜ-le ettekirjutuse nr 12.21.1/1688 koostamise klooramfenikooliga saastunud mee käitlemise peatamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 03.07.
  39. a otsusega haldusasjas nr 3-12-858 Toomas Kaubandus OÜ kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata. Kohtuotsus haldusasjas nr 3-12-858 jõustus 25.04.
  40. Nii nagu haldus- ja ringkonnakohus asusid haldusasjas nr 3-12-858 seisukohale, et tegemist on sama meepartiiga, leiab seda käesoleval juhul ka halduskohus, kuna vastupidist ei väida ega tõenda ei kaebaja ega vastustaja. Seega on sama meepartii osas olemas kaks vastandliku sisuga kohtuotsust, sest Tartu Ringkonnakohus tühistas 04.11.
  41. a otsusega nr 3-12-683 VTA Viljandimaa Veterinaariakeskuse haldusaktid menetlusnõuete rikkumise, st formaalse õigusvastasuse tõttu haldusmenetluses. Kaebajale vastustaja õigusvastase tegevusega kahju tekitamine ei ole nende tõenditega, mis halduskohtule on esitatud, tõendatud. Puudub põhjuslik seos VTA tegevuse, kaebaja õiguste rikkumise ning kahju tekitamise vahel, sest kaup on ringlusest kõrvaldatud Harjumaa Veterinaarkeskuse õiguspäraste haldusaktide alusel. Nimetatud haldusaktid on ajaliselt hilisemad kui Viljandimaa Veterinaarkeskuse omad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  42. Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 25.06.2015 apellatsioonkaebuse (tl 148-150), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebaja kaebus ning mõista vastustajalt välja kahjuhüvitis summas 23 368,19 eurot. Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsusest haldusasjas nr 3-12-683 nähtub üheselt, et vastustaja tegevus vaidlusaluse meepartii kontrollimisel oli ebakvaliteetne. Ei ole olemas ühtki usaldusväärset tõendit, mille alusel öelda, et meepartii oli ebakvaliteetne. Kahju tekkimiseni viinud põhjuslikkuse ahela käivitas vastustaja, kes eiras proovide võtmise ja analüüsimise korda. Sellest hoolimata tegi vastustaja ühele ja samale ebausaldusväärsele ning eelduslikult valele tulemusele (vaidlus puudub küsimuses, et kaks kordusproovi samast meepartiist andsid negatiivse tulemuse) tuginedes mitu ettekirjutust kahele erinevale isikule, Apricot OÜ ja Toomas Kaubandus OÜ-le. Seejuures tegutses vastustaja põhjendamatult aeglaselt. Arvestades kahe kordusproovi negatiivset tulemust, on kaebaja veendunud, et kui vastustaja oleks asja menetlenud kehtivale õigusele vastavalt, poleks kaebaja kandnud kahju, mille hüvitamist ta nüüd nõuab. Eelnevast tulenevalt on ka põhjendamatud halduskohtu etteheited kaebajale ja Toomas Kaubanduse OÜ-le seoses 05.03.
  43. a lepingu sõlmimisega. Lepingu sõlmimise hetkeks olid määrava tähtsusega asjaolud selged: positiivse tulemuse (katseprotokoll nr TL1107977-KT) andnud proovi võtmisel meepartiist oli oluliselt rikutud menetlusnorme ning kordusproovid andsid negatiivse tulemuse (katseprotokollid nr TL1200012-KT ja TL1201039-KT). Arvestades vastustaja menetluslikke rikkumisi ja tegelikke asjaolusid, eeldasid kaebaja ja Toomas Kaubandus OÜ lepingu sõlmimise hetkel põhjendatult, et lõppastmes tuvastatakse vastustaja tegevuse ebaseaduslikkus. Hüvitamisele kuuluv kahju on ka tulevikus kantavad mõislikud kulud. Seega ei takista kahju hüvitise väljamõistmist see, kui tagasiostmise kohustus pole nõude esitamise hetkel veel täidetud. Kaebaja ja Toomas Kaubandus OÜ leppisid kaebaja poolt mee tagasiostmise kohustuses kokku, mida tõendab ka leping. 4 Viljandimaa Veterinaarkeskuse ja Harjumaa Veterinaarkeskuse poolt antud haldusaktid on sama avaliku võimu kandja haldusaktid. Seega ei saa kahju tekitaja enda hilisem tegevus (uue haldusakti andmine) välistada tema ebaseadusliku tegevuse tulemusena tekkivat kahju hüvitamise kohustust seeläbi, et vastustaja „kaotab“ oma hilisema tegevusega põhjusliku seose oma esmase ebaseadusliku tegevuse ja selle läbi haldusakti adressaadile tekkiva kahju vahel. Lisaks on haldusaktid antud samale õigusvastasele alusele tuginedes – positiivse tulemusega katseprotokoll nr TL1107977-KT, mis on saadud tänu vastustaja poolsetele olulistele minetustele menetlusnormide järgimisel. Harjumaa Veterinaarkeskuse koormavate haldusaktide edukas vaidlustamine veel lisaks juba tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasusele ei oleks mitte mingil viisil muutnud asjaolu, et vastustaja tegevuse tõttu jäi kaebajal mesi müümata ning see tuli ladustada ja tuleb hävitada.
  44. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 158-159p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. VTA ei ole õige vastustaja. Harjumaa ja Viljandimaa Veterinaarkeskused on valitsusasutused Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 39 lg 1 ja 3 tähenduses ning kõik kolm on eraldiseisvad riigiasutused

§ 17lg 1 tähenduses.

Kõnealuse mee käitlemine keelati mee mittenõuetekohasuse tõttu VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.

  1. a ettekirjutusega nr 1.21.1/
  2. Kohtuotsusega haldusasjas nr 312-858 tuvastati, et ettekirjutus on õiguspärane. Vastustaja tegevuse (mida käsitleti haldusasjas nr 3-12-683) ja kaebajal tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, mille välistavaks asjaoluks on VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.
  3. a ettekirjutusega nr 1.2-1.1/1688 kohaldatud mee käitlemise keeld. 05.03.
  4. a leping ei sätesta mee tagasiostmisest tuleneva kaebaja rahalise kohustuse suurust ja sellest lähtuvalt ei saa viidatud leping tõendada tulevikus kantava kulu summat. Seega mee tagasiostmise kohustuse täitmise kohta tõendid puuduvad. Käesolevas haldusasjas on vastustajaks tunnistatud üksnes VTA Viljandimaa Veterinaarkeskus (tl 40-40p). VTA Harjumaa Veterinaarkeskust ega VTA menetluses vastustajateks ei tunnistatud ning neid ei olnud menetlusse kaasatud. Ka kaebaja nõue oli suunatud üksnes VTA Viljandimaa Veterinaarkeskuse vastu. VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.
  5. a ettekirjutusest tuleneb, et kõnealust meepartiid ei oleks saanud realiseerida ka juhul, kui vastustaja ei oleks teinud ettekirjutust, mis haldusasjas nr 3-12-683 õigusvastaseks tunnistati. Kahju oleks kaebajal tekkinud ka ilma VTA Viljandimaa Veterinaarkeskuse tegevuseta, sest põhjuseks oleks olnud VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.
  6. a. ettekirjutusest tulenenud piirangud. Neid asjaolusid arvestades puudub põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajal väidetavalt tekkinud kahju vahel. VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.
  7. a ettekirjutuse tegemise faktilised alused kajastuvad ettekirjutuses ning vastustaja tegevus nende asjaolude hulka ei kuulu. Kaebaja väited erinevate kulude kandmisega seonduvalt on tõendatud üksnes mee ostuhinna tasumise osas, mille kohta on kaebaja kohtule esitanud välismaksekorralduste ärakirjad. Ühegi teise väidetava kulu reaalse kandmise kohta andmeid esitatud ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele osas, milles see jättis kaebajale 2788,56 eurot kahjuhüvitist välja mõistmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 2788,56 eurot varalise kahju hüvitisena. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata, kuid halduskohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. 5
  9. Esmalt käsitleb ringkonnakohus vastustaja vastuväidet, et halduskohus on otsuses märkinud vale vastustaja (I), lahendab seejärel riigivastutusnõudega seonduvad küsimused (II) ning lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskuludega seonduva (III). I
  10. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele asunud väitma, et VTA ei ole õige vastustaja. Vastustaja väidab, et Harjumaa ja Viljandimaa Veterinaarkeskused on valitsusasutused VVS § 39 lg 1 ja 3 tähenduses ning kõik kolm on eraldiseisvad riigiasutused

§ 17lg 1 tähenduses.

20. Ringkonnakohus selgitab, et vastustaja on

§ 17lg 1 järgi muuhulgas riigiasutus.

VTA on VVS § 64 lg 2 p 3 järgi üks kolmest Maaeluministeeriumi valitsemisalas olevast ametist. VVS § 42 lg 1 näeb ministrile ette võimaluse luua ameti kohalik asutus. VTA põhimääruse on 13.06.2007. a määrusega nr 91 kehtestanud põllumajandusminister. VTA põhimääruse § 6 p 12 järgi VTA analüüsib, suunab ja kontrollib ameti kohalike asutuste tegevust ning korraldab nendevahelist koostööd. VTA põhimääruse § 8 lg 1 p-de 1, 2, 7 ja 14 kohaselt peadirektor juhib ameti tööd ja korraldab peadirektori asetäitjate ning ameti kohalike asutuste juhtide kaudu ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; koordineerib, suunab ja kontrollib ameti üldosakonna ja ameti kohaliku asutuse tööd; nimetab ametisse ja vabastab ametist kohaliku asutuse juhi kooskõlastatult ministri ja piirkondliku maavanemaga; esitab ministrile ettepaneku ameti ja tema kohaliku asutuse tulude ja kulude eelarve kohta ning valvab eelarve täpse ja otstarbeka täitmise üle. VTA põhimääruse § 10 lg 2 kohaselt on ametil kohalikud täidesaatva riigivõimu volitusi omavad asutused. VTA põhimääruse § 19 järgi ameti kohaliku asutuse ülesanded, kohaliku asutuse juhtimine ja struktuur ning muud asutuse tegevuse korraldamist käsitlevad sätted määratakse selle põhimäärusega, mille kehtestab minister. VTA põhimäärus sisaldab veelgi VTA kohalikke asutusi puudutavaid sätteid, kuid sellest piisab, et käsitada neid VTA struktuuriüksustena ja mitte eraldiseisvate riigiasutustena. Riigiasutus

§ 17

lg 1 tähenduses on niisiis VTA, mitte aga VTA struktuuriüksuseks olev VTA kohalik asutus. Sarnaselt ei ole näiteks prefektuurid Politsei- ja Piirivalveametist eraldiseisvad riigiasutused

§ 17lg 1 mõttes.

  1. Ringkonnakohus möönab, et halduskohus on 07.08.
  2. a määruses, millega võttis kaebuse menetlusse (tl 40), ja 16.12.
  3. a määruses märkinud vastustajaks VTA Viljandimaa Veterinaarkeskuse, kuid otsuses vastustajaks VTA. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu aga sellele, et halduskohtu pädevus seda teha tuleneb

§ 18lg 2 lausest 2 ja lgst 3. II 22. RVast

S § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutusnõude keskseks eelduseks on seega kahju tekkimine.

§ 59

lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs; kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.

§ 59

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab § 59 lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle 6 ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. 23. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebaja on kandnud VTA järelevalvetasusid summas 90,66 eurot. See nähtub kaebusele lisatud VTA 02.06.2014. a kirjast nr 6.2-1-14/483 (tl 16). VTA tegevus kontrollproovide võtmisel ja analüüsimisel oli kaebaja suhtes õigusvastane, nagu on kindlaks tehtud haldusasjas nr 3-12-683 (tl 35-37p). VTA kohustas kaebajat niisiis tasuma järelevalvetasu oma õigusvastase tegevuse eest. VTA tegevuse ja kahju vaheline põhjuslik seos on selles osas väljaspool kahtlust ja VTA vastuväited ei mängi mingit rolli, sest kaebajalt alusetult sisse nõutud järelevalvetasu ei saa Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsus haldusasjas nr 3-12858 kuidagi legaliseerida. Seda kahju ei saanud kaebaja vältida ning seda ei olnud kaebajal ka võimalik oma õiguste kaitsmisega kuidagi teisiti kõrvaldada. 24. Teiseks on kaebaja mee hävitamise kuluna nimetanud 2 697,90 eurot. Nimetatud summa tekib kaebaja väitel mee koguse (5,29

  1. t)korrutamisega kaebaja esitatud hävitamiskuluga tonni kohta, milleks on 510 eurot (tl 13). Hävitamiskulu tuletab kaebaja AS-ilt Epler & Lorenz saadud meilist: „Vastavalt esialgsele infole pakume mee käitlushinnaks 510 €/t“. Ringkonnakohus märgib, et AS Epler & Lorenz on äriregistri ja kodulehe (www.eplerlorenz.
  2. ee)järgi tegutsev jäätmekäitlusettevõte, ning leiab, et esitatud pakkumine on eluliselt usutav. RVastS § 7 lg 4 kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 järgi on põhimõtteliselt võimalik ka tulevikus tekkiva kahju väljamõistmine. Eelduseks on, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kuna poolte vahel ei ole vaieldav, et meepartii asub endiselt kaebaja laos, siis on kaebaja jäätmeseaduse § 9 mõttes jäätmevaldaja, kes on kohustatud realiseerimisaja ületanud meepartii hävitama. Seega on kindlaks tehtud, et kaebajale tekivad tulevikus mee hävitamise kulud. Ringkonnakohus loeb mee hävitamise kulu 2 697,90 eurot esitatud andmete alusel piisavalt konkretiseerituks ja tõenäoliseks ning määrab selle summa hüvitatava summana kindlaks. 25. VTA tegevus on tulevikus tekkiva mee hävitamise kuluga ka põhjuslikus seoses. Meepartiid ei saanud realiseerida muuhulgas VTA ettekirjutuse tõttu, mis on tunnistatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-12-683 õigusvastaseks. Ringkonnakohus ei nõustu VTA väitega, nagu katkestaks VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 26.03.2012. a ettekirjutus nr 1.21.1/1688 kuidagi põhjusliku seose VTA tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb lähtuda conditio sine qua non teooriast: kindlaks tuleb teha, kas kahju oleks tekkinud ilma õigusvastase teota. Kui ei oleks VTA Viljandimaa Veterinaarkeskuse 26.01.2012. a kontrollaktis nr 2710/2012-TH sisalduvat ettekirjutust nr 2, 15.02.2012. a korduvat ettekirjutust sunniraha hoiatusega nr 12.2-1.14/121 ega 28.03.2012. a kontrollaktis nr 2710/02/2012-TH sisalduva ettekirjutuse p 8.1, mis on kõik haldusasjas nr 312-683 õigusvastasuse tõttu tühistatud, siis ei oleks jäänud kaebaja lattu 5,29 t realiseerimistähtaja ületanud mett, mis tuleb hävitada. Seega ilma õigusvastaseks osutunud ettekirjutustega ei tekiks kaebajal mee hävitamise kulu. Vastustaja tegevus on põhjuslikus seoses nimetatud kahju tekkimisega. 26. Ülejäänud osas on kaebajale tekkinud kahju aga tõendamata. Sellele on viidanud ka halduskohus otsuse punktis 14. Sellegipoolest ei ole kaebaja pidanud vajalikuks esitada apellatsioonkaebuses täiendavaid tõendeid. Samuti on ringkonnakohus 02.07.2015. a määruse p-s 3 (tl 153p) juhtinud menetlusosaliste tähelepanu vajadusele oma väiteid tõendada. 7 27. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses selgitanud tekkinud ülejäänud kahju järgmiselt: „Juhul, kui ettekirjutusi mee toiduna kasutamise keelamiseks tehtud ei oleks, ei tekkinuks kaebajal vajadust kanda kõnealuse meekoguse ladustamise kulusid summas 7 773,19 eurot (vt lisad 1, 2 ja 3). Kuna mesi riknes ettekirjutuste tegemise ja nende kohtuotsusega tühistamise vahelisel ajal (vt lisa 4), ei saa kaebaja mett enam müüa ja kaebaja otsese varalise kahjuna on käsitletav ka kõnealuse meekoguse omahind summas 12 226,41 eurot (vt lisad 5, 6 ja 11). […] Eeltoodud summale lisandub mee transpordikulu Viljandist Tartusse, kus hävitamine toimub, summas 352,03 eurot (19 euroalust, ühe aluse hind ja transpordikulu 15,44 eurot + km). Lisaks oli kaebaja sunnitud transportima toiduna kasutamiseks keelatud mee Tallinnast Viljandisse ja kandma selleks kulu summas 228 eurot (vt lisa 9, 11).“ Ringkonnakohus analüüsib nimetatud väiteid ükshaaval. 28. Kaebajale on väidetavalt tekkinud mee ladustamise kulu summas 7 773,19 eurot. Tõendina tugineb kaebaja esmalt 05.03.2012 kuupäeva kandva lepinguna pealkirjastatud kaheleheküljelise paberi punktile 3: „Apricot OÜ tegeleb tema poolt turule lastud mee (partii 09/2013) müügikeelu tühistamisega ja selleks kuluva aja jooksul maksab Toomas Kaubandus OÜ-le ladustamise eest 6.- eur+käibemaks/m2 kuus ja muude kaasnevate kulude (valve, küte jne.) eest 135.- eur+käibemaks kuus.“ Ülejäänud tõenditeks on Toomas Kaubandus OÜ 21.04.2014 ja 02.07.2014 kuupäeva kandvad arved (tl 6-7). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse punktis 14 väljendatud põhjapanevate kahtlustega eelnimetatud kokkuleppe elulise usutavuse osas. Kuna kaebaja versiooni järgi oli mesi edasi müüdud Toomas Kaubandus OÜle, kuid laoteenust osutas edasi kaebaja, siis ei ole majanduslikust loogikast lähtuvalt kuidagi seletatav, miks oleks ladustaja pidanud kohustuma tasuma mee omanikule ladustamise eest igakuiseid makseid. Olukord peaks majanduslikust loogikast lähtudes olema vastupidine. Seda hinnangut ei muuda ka asjaolu, et VTA 02.06.2014. a kirjas nr 6.2-1-14/483 (tl 16) on vastustaja tunnustanud mee ladustamiseks kulunud summana 2 517,12 eurot. Kaebaja ei väitnud VTA-le, et ladustamiskulud tekkisid seetõttu, et ta on kohustatud ladustamise eest omanikule igakuiseid makseid tasuma. Mis puutub Toomas Kaubandus OÜ 21.04.2014 ja 02.07.2014 kuupäeva kandvatesse arvetesse, siis need ei ole tõendid, vaid sisuliselt kaebaja esindaja avaldused. Seda sellepärast, et nii kaebaja kui ka Toomas Kaubanduse OÜ juhatuse ainus liige on äriregistri andmetel alates 09.07.2012 üks ja sama isik – S. Laido. Kaebaja juhatuse liikmel on seega kontroll ka arvete esitaja üle, mistõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul nende arvetega midagi tõendada. Seega on mee ladustamise kulu summas 7 773,19 eurot tõendamata. 29. Väidetavalt on kaebajale tekkinud kahju meekoguse omahinna ulatuses summas 12 226,41 eurot. Ringkonnakohus ei sea käesolevaga kahtluse alla summa suurust, vaid seda, et kahju on tekkinud kaebajale. Kaebaja on käimasolevas halduskohtumenetluses läbivalt väitnud, et müüs maale toodud mee peale pakendamist edasi Toomas Kaubandus OÜ-le. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil: „Mesi tuli Hiinast Muuga sadamasse ja sealt edasi Apricot OÜ lattu, mis oli tol hetkel Viljandis. Edasi villisime mee müügipakendisse ja läks müüki Toomas Kaubandus OÜ kaudu. See toimus umbes kuu aja jooksul (2011. a).“ Näiteks on väidetavalt 05.03.2012 kaebaja ja Toomas Kaubandus OÜ vahel sõlmitud kokkuleppe punktis 4 juttu sellest, et teatud tingimustel on kaebaja kohustatud meepartii Toomas Kaubandus OÜ-lt „tagasi ostma“, mis viitab sellele, et Toomas Kaubandus OÜ on meepartii eelnevalt kaebajalt ostnud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebaja usutavaid väiteid, et ta müüs meepartii peale maaletoomist ja pakendamist Toomas Kaubandus OÜ-le edasi, ei saa mee omahinnale tuginev kahju olla tekkinud kaebajale. Kaebaja ei ole ka kohtule väitnud, et Toomas Kaubandus OÜ oleks esitanud kaebaja vastu müüjapoolsest müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid ja soovinud tekitatud kahju hüvitamist, kuna kaebajalt ostetud mett ei olnud võimalik VTA sekkumise tõttu edasi müüa. See oleks ostja poolt eluliselt usutav 8 käitumine ja selliste väidete tõendatuse korral oleks kaebajal ka võimalik kahju tekkimist põhjendada. Kuid kuna midagi sellist ei ole kaebaja väitnud ega vastavaid tõendeid esitanud, siis järeldab ringkonnakohus, et midagi sellist ei ole juhtunud. Selle asemel on kaebaja esitanud kohtule eelnimetatud 05.03.2012 kuupäeva kandva lepinguna pealkirjastatud kaheleheküljelise paberi punkti 4: „Kui Apricot OÜ ei saavuta müügikeelu tühistamist, või saavutab keelu tühistamise peale meepartii 09/2013 parim enne realiseerimisaja möödumist, on ta kohustatud nimetatud mee tagasi ostma ja oma kuludega realiseerima või utiliseerima.“ Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse punktis 14 väljendatud põhjapanevate kahtlustega selle punkti elulise usutavuse osas. Olukorras, kus ostjal on müüja vastu müüjapoolsest müügilepingu rikkumisest tulenevad nõudeõigused, ei ole sellise kokkuleppe sõlmimine kuidagi ratsionaalselt seletatav. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus niisiis, et kaebaja väiteid kogumis hinnates ei saa tegemist olla kaebaja kahjuga, sest kui kaebaja müüs pakendatud meepartii edasi, siis tähendab see seda, et ta pidi saama Toomas Kaubandus OÜ-lt selle eest müügihinna, mis kattis meepartii ostu, pakendamise jms kulud. Müügilepingu puhul on eluvõõras eeldada, et kaebaja ei saa ostja käest midagi. Kaebaja ei ole kohtule avanud tema ja Toomas Kaubandus OÜ vaheliste tsiviilõiguslike suhete üksikasju, mistõttu hindab ringkonnakohus vastavate tõendite mitteesitamist

§ 59lg 4 järgi kaebaja kahjuks.

Ringkonnakohus loeb sellest lähtuvalt tuvastatuks, et kahju meekoguse omahinna ulatuses summas 12 226,41 eurot ei ole tekkinud kaebajal.

  1. Kaebaja on lisaks eelmises punktis käsitletule asunud väitma, et 05.03.2012 kuupäeva kandva kokkuleppe punktist 4 tulenevalt on nimetatud summa puhul tegemist tulevikus tekkiva kahjuga. Ringkonnakohtu hinnangul peab tulevikus tekkiv kahju olema siiski piisavalt tõenäoline ja konkretiseeritav. Käesoleval juhtumil ei sisalda viidatud punkt 4 summat, mille eest kaebaja väidetavalt kohustas meepartii tagasi ostma. Seega ei ole väidetav tulevikus tekkiv kahju konkretiseeritav. Kuna puudub müügihind kui üks lepingu olulistest tunnustest, ei ole nimetatud kokkuleppe puhul tegemist ka lepingu tunnustele vastava dokumendiga, vaid üksnes hea tahte deklaratsiooniga, eeldusel et see kokkulepe on üldse ehtne dokument. Tõsistele kahtlustele selle usutavuse osas on viidanud juba halduskohus otsuse punktis
  2. Tõenäosust, et kaebajale nimetatud kahju kunagi üldse tekib, kahandab tõsisasi, et sündmustest möödunud aja jooksul (Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-12-858 jõustus 25.04.2013) ei ole Toomas Kaubandus OÜ astunud meepartii väidetava ostjana ühtegi sammu tekitatud kahju sissenõudmiseks. Ka selline ostjapoolne käitumine ei ole eluliselt usutav. Eluliselt usutav oleks olnud peale otsuse jõustumist haldusasjas nr 3-12-858 kaebajale mõistliku aja jooksul tähtaja andmine ostjale tekitatud kahju hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajale tulevikus tekkiv kahju nimetatud osas ka tõenäoline. Seda hinnangut ei muuda ka tõsiasi, et nii kaebaja kui ka Toomas Kaubanduse OÜ juhatuse ainus liige on äriregistri andmetel alates 09.07.2012 üks ja sama isik – S. Laido. Käesoleval juhul ei ole kaebaja S. Laido, vaid Apricot OÜ, kes on õiguslikus mõttes iseseisev õiguste ja kohustuste kandja.
  3. Kaebaja poolt väidetud transpordikulu ei ole samuti millegagi tõendatud. Tõenditena on välja pakutud vaid kaebaja enda juhatuse liikme hinnangud, kui palju ta sooviks transpordi eest saada. Millel esitatud arvutuste aluseks olevad numbrid rajanevad, ei ole arusaadav. Realiseerimistähtaja ületanud mee hävitamiseks tulevikus vajamineva transpordi kulud loeb ringkonnakohus kaetuks hävitamise eest kindlaksmääratud hüvitisega. Sellest tulenevalt ei ole transpordi eest tekkinud kahju tõendatud. III 9
  4. Eelneva põhjal on vastustaja kohustatud hüvitama kaebajale 90,66 eurot VTA-le alusetult makstud järelevalvetasude eest ja 2 697,90 eurot tulevikus tekkiva mee hävitamise kulu eest, kokku seega 2788,56 eurot varalise kahju hüvitisena.
  5. Kokkuvõttes tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja tühistada halduskohtu otsus osas, milles see jättis kaebajale 2788,56 eurot kahjuhüvitist välja mõistmata. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista kaebajale välja 2788,56 eurot varalise kahju hüvitisena. Ülejäänud osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. 34.

§ 108

lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on tasunud halduskohtus riigilõivu 701,05 eurot ja teenustasu 0,16 eurot (tl 38) ning ringkonnakohtus samuti riigilõivu 701,05 eurot ja teenustasu 0,16 eurot (tl 152), kokku seega 1402,42 eurot. Kaebaja on halduskohtus kantud kohtuväliste kuludena deklareerinud 1650 eurot (tl 126-131p), millele lisanduvad kohtuistungil osalemise kulud 835,34 eurot (tl 134-136p), kuid kuna neile ei ole lisatud Riigikohtu praktika järgi nõutavaid maksmiskinnitusi, siis halduskohtus esitatud kuludokumentide alusel kaebajale kohtuväliseid kulusid vastustajalt välja mõista ei saa. Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud kuludokumendid 779,90 euro väljamõistmiseks (tl 173-183) ja täiendavalt istungil osalemise eest 578,16 eurot (tl 190-192), kokku seega 1356,06 eurot. Nimetatud kuludokumentidele on lisatud ka maksmiskinnitused vähemalt deklareeritud kulude ulatuses. Kokku on kaebajal kahe kohtuastme peale hüvitatavaid menetluskulusid seega 2760,48 eurot. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses kantud kohtuvälised kulud on asja keerukust ja mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleks iseenesest kaebaja menetluskulud

§ 108lg 2 järgi jaotada poolte vahel proportsionaalselt.

Ringkonnakohus leiab aga, et arvestades käesoleva vaidluse tekkelugu, selle keerukust, kestust ja jõustunud kohtulahendite vastuolulisust, oleks kokkuvõttes ebaõiglane ja ebamõistlik jätta menetluskulu osaliselt kaebaja kanda. Eelnevast tulenevalt mõistab ringkonnakohus 2760,48 eurot menetluskulu täies ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja. 35. Vastustaja ei ole asjas kaebajalt menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.